|
|
|
Kivimäe jaama akordinistid 2016.a. suvel Saaremaal XII üle-eestilisel külapillimeeste kokkutulekul “ LUSTIKUMMUT “. Foto erakogu
|
Järgmine peatus – Kivimäe!
Tekst: Leho Männiksoo
Rong ei sõida enam Tallinnas Balti jaamast Pääskülla „tsuhh-tsuhh-tsuhh”. Nüüd kuuleb vaid sahinat ja kerget tümpsumist relssidel. Rongis sõites võib äkki kõrvus kõlada teade, et järgmine peatus on Kivimäe! Astud rongist välja ja mingit mäge küll ei näe, aga see-eest on siin vana jaamahoone, millest tänaseks on kadunud ootesaal ja piletikassad.
Legend räägib, et Kivimäe nimi tulenevat ühe kaugelaske kahuri alusest. Teine, tõenäolisem lugu räägib sellest, et Tallinna-Paldiski raudtee ehitamisel kuhjasid ehitajad kaevates välja tulnud kividest parajalt suure kivihunniku ning nime andis paigale hoopiski kiviküngas.
Seoses elektrirongide ajastu saabumisega valmis tänane jaamahoone siia Nõmme raudteeharule 1937. aastal. Ajaloost on teada, et Baltimaade esimene, nelja vaguniga elektrirong väljus Balti jaamast Nõmme suunas avasõidule 20. septembril 1924. aastal kell 11.15. Siin on peatunud ka mõnda aega käigus olnud mootorvagunid.
Saksa okupatsioon tõi kaasa aururongid kuni 1946. aasta augustini ja auruvedurid pahvisid siin rööbiti elektrirongide sahinaga veel aastaid. Alles siis saabus aeg, kui algselt vanas rööbastele tõstetud kaubavagunis asunud ja aegade jooksul mitu muutust läbi teinud jaamahoone kaotas oma otstarbe piletimüügi ja rongide ootekohana. Tuli tänasele ligi sajandivanusele tugevale ja arhitektuurimälestisena kaitstud silikaadist kivihoonele uus otstarve otsida.
Nii võibki ajaloohõngu õhkavalt jaamahoonelt lugeda, et selles on nüüd oma „pesa” leidnud Nõmme Vanameeste Klubi. Aga mitte ainult! Meid huvitab täna üks teine selles jaamahoones tegutsev kultuurikollektiiv, millel nimeks Amulett.
Õhtu läheneb, sügis on kaasa toonud varase hämaruse. Jõuan veel jaamahoonest foto teha, siis astun sisse. Mind võtab vastu ansambli juhatuse liige Ene Muna ja juhatab hubasesse ruumi, mis mitte kuidagi ei meenuta enam jaama sisemust sellest ajast, kui ruum siin vilu ilmaga rongiootel inimesi täis oli. Ansambli liikmed on pillid asetanud kõrvalruumi, kus toimuvad ansambli proovid ja võtavad istet õdusas puhketoas seinaäärsetel sohvadel.
|
Kivimäe jaamahoone
|
Külas akordioniansamblil
„Meil on tänase päeva seisuga kümme akordionisti. Meie kokkutuleku ainus eesmärk kaks aastat tagasi oligi see, et hoida elus akordionimuusikat. Eestimaal on lõõtsamuusika huvi väga kasvanud ja juurde on tulnud väga palju uusi noori lõõtsamängijaid, meie eesmärk aga on selle kõrval ikka ka akordionimuusikat elus hoida!”
Nii tutvustab ansambli juht Ene Muna lühidalt kollektiivi kooskäimise eesmärki ja sisu. Tõsi ta ju on, et Eestimaal on mitmes vallas ja linnas taas võimsalt au sisse tõusmas lõõtsad ja rahvalik lõõtspillimuusika. Kui aegu tagasi oli kahe- ja kolmerealise lõõtspilli mängijaks ikka mees, siis tänapäeval on seda südilt tegemas ka naised. Aga akordion on mingil määral olnud pildis tagasihoidlikumalt.
Kivimäe jaama akordionistide seas on mehi ja naisi pooleks. Nagu jutust selgub, on mittetulundusliku ansambli Amulett pillipark rikkalik! On uuemaid ja vanemaid akordione, ilusa kõlaga Itaalia pille ja mängus ka mõnigi vana hea Weltmeister. Mõnel mehel on kodus nii suur pillikogu, et ei mahu tuppa äragi!
Pillimees Arvo Laud ütleb, et tema kodus on osa tööruumid ja lisab naljatades, et osa on veel pilliruumid. Mängukorras pille on paarikümne ümber. Nooruses hakkas ta akordionit mängima, aja jooksul on ikka uusi pille muretsetud ja nii on neid kogunenud.
Teine mees, Märt Bernadt, kelle pillikogu on samuti aukartustäratav, ei jõua neid kõiki enam mängida. „Mängisin akordionit lapsena, ja sõjaväes ka, ja siis vaatasin, et kustkohast saaksin pilli, ikka parema. Algul ikka odavamaid, siis jälle kallimaid, soovituse järgi, ja nii nad mul seal kogunesid. Üle kahekümne on neid küll ja väga häid kontsertpille, millega ma ei oska enam midagi teha. Seal on kaheksabassilisi, saja neljakümne bassilisi,” räägib ta, lisades, et on nõus mõne maha müüma küll. Ta tutvustab ennast kui kirju eluga muusikameest, kes on 30 aastat laulnud Riiklikus Akadeemilises Meeskooris, osalenud Kuubas laulu- ja tantsuansamblis, mänginud akordionit ning tegutsenud fotograafina mitmes väljaandes.
Huvitavaid persoone on siin teisigi. Ansambli lipu ja rinnal kantava logo alla on koondunud vaid mõni pillimängija Nõmmelt, ülejäänud tulevad kokku Mustamäelt, Piritalt, Lagedilt, Keilast... Keskmine vanus ansamblis on 60+.
Suupill lõõtsa ja akordioni esiisa
Minul tuleb siinkohal meelde, kuidas lapsena Vabaduse puiestee ääres linna saabuvaid Saksa sõdureid seirates kostis hobuvankritelt rõõmsalt ja lummavalt nii suupilli kui ka akordioni mängu. Helipildis oli sealjuures nende vahel midagi väga sarnast. Asja uurides tulebki välja, et suupill on akordioni ja lõõtspilli eelkäija! Nagu kirjandusest võib leida, on esimese suupilli valmistanud 1821. aastal C. F. Buschmann Berliinis. Ta täiustas selle lõõtsaga pilliks, mida täiustas omakorda 1827. aastal Viini meister Cyrill Damian, nimetades oma loodud muusikariista accordion`iks. Punkti pani aga 1852. aastal Pariisis M. Bauer, saades patendi klaveriklahvidega lõõtspillile, nimetusega akordion. Peensustesse laskumata võib siis suupilli pidada nii lõõtsa kui ka akordioni esiisaks. Kuigi nad korraga mängijate arvates head kremplit ei moodusta – mõlemad olevat omaette pillid, siis näiteks bajaaniga sobitub akordion paremini.
Akordionistid Kivimäelt arvavad, et lõõtspill on rohkem nagu rahvamuusikapill, akordion kisub estraadi ja jazzi poole. Tõsiasi on see, et akordion hakkas Eestimaal levima 1920.–1930. aastatel ja muutus eestlaste kodudes üpris levinud muusikariistaks, mille saatel oli perepidudel ka hea laulda omal ajal väga levinud laulu „Ma lõbus õllepruulija...”
Akordionistid arvavad, et akordion on lõõtsast kiiremgi. Ulatus on suurem ja parem käsi peab hulga rohkem tööd tegema kui lõõtsa puhul. Pillimäng on hästi kätes ikka nii, et tuleb harjutada ja mängida kõrge eani.
„Kui on tõsine huvi, siis saab alustada päris noorelt, kui juba jõuad pilli käes hoida ja kõrge eani ka mängida. Meie ansamblis on kõik vanemad inimesed ja mäng läheb küllaltki ladusalt!” kõlas üksmeelne vastus küsimusele, mis võiks olla akordioni mängimiseks hea eluiga.
Ansambel on kahe aastaga kõvasti kokku kasvanud. „Suurem osa inimesi on täna siin, kes olid koos ansambli asutamise päeval, 1. detsembril kaks aastat tagasi, kui me selle akordionistide klubi moodustasime. Tegelikult on praegusel momendil ka tahtjaid, kes tahaksid meiega liituda, aga ma arvan, et meie suurus on optimaalne. Esiteks on akordion küllaltki soolopill ja kui kümme tükki koos mängivad, siis on seda võimsust juba nii palju, et minu nägemist mööda me praegu omale liikmeid juurde ei võta,” räägib Ene Muna. „Me tunneme kõiki pereliikmeid ja käime koos üritustel. Pärnus on akordionistide kokkutulekud, koos käime seal. Ei tahaks seda selliselt enam suuremaks ajada. Kui aga mõni noor tunneb huvi, siis nooremate vastuvõttu peab muidugi kaaluma, et levitada ja viia seda akordionimuusika armastust edasi. Kui meie ära kaome, siis peab ikka keegi olema, kes seda edasi veab!”
Mulle meenub noorusaegadest, et nii perepidudel kui muudel kokkusaamistel kostsid kõrvuti kooslaulmisega tihti ka akordionihelid. Selle saatel lauldi ja tantsiti koos raskematelgi aegadel. Vanad kombed pole veel kuhugi kadunud. Kultuuriga on ikka olnud nii, et tuleb uus laine, mis eneseteostuse pärast tahab matta vana, ei saa aga sellega hakkama, sest vana kerkib jälle aja möödudes üles ja muutub uueks. Ütleb ju vanarahva tarkuski: „Vanast võta viisi, noorest võta häält, siis tuleb lugu!”
Rõõmu rõõmust
Muidugi on ansamblitel ka omad huvid ja põhimõtted. Kivimäe jaamas tegutsev ansambel on peale muusikategemise huvi rahuldamise ja akordionimängu kultuuri edendamise pööranud oma kontserte andes pilgu ka heategevusele.
„Meie esimeseks kokkusaamise kohaks oli tegelikult Hiiu Ravikeskus, mis andis meile oma saali tasuta kasutada. Kokkuleppel nendega viime muusikarõõmu ka hooldekodu patsientidele. Olemegi nüüd kaks aastat korra kuus käinud seal neile mängimas. Pärast võttis meid oma tiiva alla Nõmme Vaba Aja Keskus ja enam me neid seal oma harjutamisega segamas ei käi. Korra kuus aga mängime ikka neile akordionimuusikat! Püüame ka vastavalt tähtpäevale või hooajale käia mujal. Näiteks käisime eakate festivalil pensionäridele esinemas. Pärast seda mängisime sellesama kava hooldekodus ette, et seda elu, mis väljapool toimub, ka nendeni viia! Esineme neile ikka iga kuu teisel neljapäeval,” räägib Ene Muna.
Jõuluajal on ka akordionistidele kavas ikka temaatiline muusika. „Meil on tavaliselt proov kahes osas. Esimene osa on tänagi 45 minutit ainult puhtalt jõulumeloodiad. Sealhulgas ka laste jõululaulud, ja niisugused laulud, mida kõik mäletavad. Püüame neid lugusid ikka ka elus hoida! Detsembri keskel on meid kutsutud esinema Keila sotsiaalmajja invaühingu jõulupeole. Kõige tuntum on meil neile viia Rudolf Punanina laul!” Selle peale hakkasid ansambli liikmed kõik äkki seda viisi ümisema ja õhkkond läks juba jõuluseks.
„Minu nimekirja järgi on meil repertuaaris 122 lugu + jõululood, nii et kusagil 130 lugu! Suurem osa mängime kõik noodist, vähemalt esialgu, et see muusika meil ühtemoodi kõlama hakkaks. Ja siis, kellel selle noodi tundmisega on nii nagu on, eks see siis püüab kõrva järgi lood selgeks õppida!” lisab Muna.
Väljas on juba sügisene pimedus mässinud enda sisse vana jaamahoone, mis tänaseks on võetud kaitse alla kui mälestusmärk Nõmme ajaloost. Millega siin täna tegeleb Nõmme Vanameeste Klubi, jääb seekord avastamata. Kui jaamahoonest lahkun, sõidab minust mööda elektrirong, rahvakeelse nimega „porgand”!
|
|
|
