Kultuur ja Elu 4/2016

Kultuur ja Elu 3/2016

Ootamatu leid Aaviku talust
Metsiku Õppija Seltsi raamatukogu

Tekst:Laine Pärloja
fotod: Grenader

Laine Pärloja

Laine Pärloja (1925–2016) alustas kooliteed Anna Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledžis 1933. aastal. Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna lõpetas ta filoloog-bibliograafina. Tema järgnevad meenutused elusündmustest ja raamatukogutööst on varem avaldatud raamatus „Rukkilillesinised koolimütsid aegade keeristes”

Minu huvi raamatukogutöö vastu sai alguse Nõmme raamatukogust. See oli põlispuude all asuv raamatukoguks kohandatud väikeeramu aadressil Õie tn 14. Alguses olin raamatute laenutaja rollis, kuni ühel päeval kutsuti mind teisele poole laenutusletti. Ja hobikorras sai minust abitöötaja. Keskkoolitüdrukuna kasutasin Tallinnas Pikal tänaval asunud Kluge&Ströhmi saksakeelse kirjanduse maksulist laenuraamatukogu. Siin ahmisin peamiselt Euroopa ajalugu käsitlevaid raamatuid. Loetust koostasin endale tsitaatide kartoteegi.
1944. aastal, peale pommitamist ja lõputunnistuse kättesaamist, sain töökoha Toompea lossi paremas tiivas asunud Eesti Keskarhiivi. Suured aknad avanesid lossi õuele, kus pidevalt midagi põles ja tossas. Sakslased põletasid oma arhiive. Ja kaht lippu Pika Hermanni tornis, Eesti ja Saksa oma, nägime siit ka.
Saksa okupatsiooni ajal kuulus Riigiraamatukogu Keskarhiivi koosseisu omaette osakonnana Riigi trükikoja pealmisel korrusel. 1944. aasta sügisel Riigiraamatukogu iseseisvus ja sai nimeks Eesti NSV Riiklik Avalik Raamatukogu. Lossi õues liikusid nüüd Vene sõjaväevormis eestikeelsed inimesed. Lossi komandant oli Lillekülast pärit Laskurkorpuse kapten Veikko Loopere. Eestikeelsed olid ka vahipostid lossi väravas. Lossis liikumise luba pidi alati käepärast olema. Uue võimu ­alguspäevil oli linnatransport peaaegu olematu. Kui tööpäev läks pikemaks, sai koju hobuküüdiga, heinakott istumise all ja julgestuseks eestikeelne püssimees kõrval.

Muusika eest hoolitses Raimond Valgre

Detsembris olid TRÜ-s kordussisseastumiseksamid ja minugi tee viis Tartusse. Ajutise peavarju sain Veski tn 13 EÜS-i maja aias olevas madalas barakis. Siin olid ees juba klassiõed Salme Hussar, Ingrid Kolmpere ja Vilma Järvela. Enamik noori oli kehakultuuriteaduskonnast. Baraki teises otsas elutses Eesti Laskurkorpuse orkester. Ainuke küttekolle toas oli suur kamin, kus õhtul keetsime kartuleid või juurikaid. Aga õhtud olid hubased. Lisaks kaminale valgustas tuba „tattnina” ja muusika eest hoolitses sage külaline Raimond Valgre oma kitarri ja vaikse lauluga. Võib olla sündisid siin kambris ka mõned uued viisid? 1949. aasta juulis sain TRÜ-st filoloog-bibliograafi kvalifikatsiooni tõendava diplomi.
Töökoht ootas mind Toompeal samas raamatukogus, kust olin õppima läinud. Vahepeal oli peahooneks saadud ajalooline kaunis rüütelkonna hoone. Siin töötasin enam-vähem täpselt kolmkümmend aastat, sellest kakskümmend aastat komplekteerimisosakonna juhatajana. Tulenevalt osakonna ülesannetest oli see minu elus tõeliselt huvitav, lausa põnev arenemise ja õppimise aeg. Osakonna juurde loodud nn. ostukomisjoni tööst võtsid nõunikena osa sellised oma ala spetsialistid nagu Hans Treumann, Voldemar Miller, Oskar Kuningas, Villu Toots, Villem Raam, Jüri Hain ja mitmed teised vastavalt ostetava kirjanduse iseloomule. Oli, keda kuulata ja kellelt õppida!
„RR tegi suuri pingutusi varasema eestikeelse kirjanduse hankimiseks, selgitades välja huvitavaid era­kogusid ja hankides neid”.(1) Varasema eestikeelse kirjanduse puhul olid suuremad lüngad nn tarbekirjanduse osas, mis lausa „ära” loeti. Need olid aabitsad, kooliraamatud, ajakirjad. „Ära loeti” maaperedes ka sentimentaalne kirjavara. Äärmiselt menukad olid kõik väljaanded vaga Jenoveva, Hirlanda, Griseldise ja kannatliku Helene eluloost. Eriline tähelepanu teaberaamatute hankimisel kuulus kalendritele, mis XIX sajandil olid maarahva seas laialt levinud kirjavara. Kalendrilisadel oli suur rahvavalgustuslik ja talupoegade silmaringi laiendav eesmärk. Siin leidus praktilisi nõuandeid nii põllutöödeks kui loomade pidamiseks, aja õigeks arvestamiseks, ilmade ennustamiseks, tervislikuks eluks jne. Anti ülevaateid maailmas toimuvast ja oma koht oli ka õpetlikul ilukirjandusel.
On teada, et mõnes peres rippus kalender nööri otsas peretoa seinal – alati kättesaadaval kohal.

Väärtkirjanduse kogumisretked

„1960. aastail sai väärtkirjanduse kogumisretkedest Eesti erinevatesse maakondadesse üks raamatukogu tegevussuundi. Osaliselt või tervikuna osteti mitmed erakogud.”(2)
See oli aeg, mil maal oli palju peremeheta ja mahajäetud talusid. Olemasolevad majad vahetasid omanikke. Koolides korraldati makulatuuri kogumise kampaaniaid. Makulatuuri mõiste alla mahtus peale vanapaberi mõnikord kahjuks ka vana tarbekirjandus. Ometi kuulub ajaliselt vana, enne 1861. aastat ilmunud eestikeelne väljaanne harulduste hulka. Võime ainult oletada, millest me makulatuurikoormates ilma jäime. Tollased desideraatide (raamatukogus puuduvate trükiste) hankimisretked olid nagu omamoodi võidujooks ajaga ja makulatuurikogumisega.
Ekspeditsioonid vanakirjanduse kogumiseks olid huvitavad, aga ka üsna aeganõudvad. Kindlat sihtkohta enamasti polnud. Liikusime talust tallu ja kui juba saime pererahvaga jutule, siis tuli selgitada, mida soovime ja miks me just nende väravas seisma jäime. Niisama võõrast inimest oma aita, lakka või panipaika tuhlama ei saa ju lubada.
Enamik leidudest anti meile tasuta, mõned ostsime. Saadud trükiste arv ulatus sadadest tuhandeteni, sisuliselt väärtuselt vägagi erinevad, leiukohadki mõnikord ootamatud. Mõned näited: Põltsamaa lähedalt mahajäetud veskist saime A. H. Neusi koostatud raamatu „Eesti rahvalaulud” 1852. aastast. Samas oli ka „Kalevipoja” esimese rahvaväljaande Soomes trükitud eksemplar „Kalewi poeg. Üks ennemuistene Eesti jutt, Kahekümnes laulus”. Kuopio linnas, Soome maal. Trükitud P. Aschani ja E-i kirjadega, 1862. Ühe kirikutorni vahelael Saaremaal oli hulgaliselt vanu vaimuliku sisuga raamatuid. Samalt reisilt Saaremaale tõime Fr. R. Kreutzwaldi talurahvale mõeldud õpetliku raamatu „Sippelgas” I jao, ilmunud 1843. a, ajalehe „Olevik” 1904. a aastakäigu ja mitmeid saarerahvale mõeldud XX sajandi alguse Saaremaa kalendreid, mida mandrilt ei leia. 1880. aastast pärineb „Esimene lojuste kasvataja ja rohitseja”.

Ootamatu leid Aaviku talust

Metsiku Õppija Seltsi president Daniel Pruul emaga 1886. aastal.

Vanakirjanduse otsimise reisidest tõuseb silmapaistvalt esile 1966. aasta suvel toimunud ekspeditsioon Eesti põhjaranniku küladesse – Võsu, Lobi, Koolimäe, Natturi, Pihlaspea, Jorika, Vergi, Altja. Kõik need asusid piiritsoonis ja reisiks tuli hankida eriluba.
Läbinud kontrolli Vergi kordoni schlagbaumi juures, keerasime vasakule Vergi neeme paadikuuride poole. Siit oli ilus vaade nii rannale kui merele. Neemel asus kalamaja kalatöötlemiseks. Kappahjudes oli järjekordne kalade suitsutegu. Sõime kõhud sooja suitsukala täis ja kala pandi veel kaasagi. Peale Altjat asutasime ennast koduteele. Reisitulemustega olime rahul. Päev hakkas otsa saama ja päike oli languses. Meid vaevas janu ja otsisime kohta, kust juua paluda. Nii sattusime Võsu-Rakvere tee ääres Aaviku talu õuele. Istusime pererahvaga õues pingil, veekruusid käes. Rääkisime tavalist juttu – kes oleme, kust tuleme ja mida otsime. Jutujätkuks küsisime perenaiselt, kas neil leidub kodus vanu trükiseid, mida ära anda või müüa. Minul ja RR fondide osakonna juhatajal Endel Pillaul polnud ju aimugi Pruulide suguvõsa osast ümbruskonna kultuurielus ja Danel Pruuli juhtrollist ärkamisaegses ühiskondlikus elus, rääkimata nende raamatukogust. Peremees-perenaine nagu vakatasid ja vaatasid üksteisele küsivalt otsa. Ja siis kutsuti meid tuppa. Hämaras kambris seletas silm kolme suurt, maast laeni raamatukappi, milles riiulitel raamatud kahes reas. Hiljem selgus, et kapid olid ise valmistatud ja kuusepuust. Seisime silmitsi Metsiku Õppija Seltsi biblioteegiga, ainsa säilinud ärkamisaegse raamatukoguga.
Pererahvas oli nõus kogu tervikuna RR-ile müüma, kui jõuame hinnas kokkuleppele. Paari päeva pärast sõitsime Metsikusse tagasi, kaasas kirjutusmasin, magamiskotid ja söök. Tööd tegime Aavikul, sõime ja magasime kõrvaltalus. Nädala jagu tööd ja esialgne raamatukogu hindamisnimekiri oli valmis. See sisaldas 2142 nimetust.1968. aastal ostis RR Hansu tütrelt Helmi Lensküllilt Metsiku raamatukogu ära. Peale raamatute kuulub kogusse 32 päevikut, hulgaliselt köidetud dokumente, protokolle, vaatlusandmeid, kirjavahetust ja 10 fotoalbumit.

Unustusse vajunud mälestuskivi

2002. aastal, kui möödus 130 aastat eesti talupoegade laenuraamatukogu asutamisest, korraldas RR Metsiku trükistest ja materjalidest esindusliku näituse.
Metsiku laenuraamatukogu kollektsioon kuulub Eesti Rahvusraamatukogu arhiivkogusse.
„Kivid kõnelevad meile mälestusmärkide kaudu meie ajaloost, sündmustest, mida ei tohi unustada. Nad räägivad meile inimestest, kes Eestimaal on elanud ja eesti kultuuri rikastanud.” Nii alustas meie USA-s elav kooliõde Ly Lehtmets-Lukk oma raamatu „Kivid kõnelevad”(3) eessõna. Uskumatult ruttu saab olevik minevikuks, mõnikord ebaõiglaselt unustatud minevikuks. Nii juhtus ka Metsiku laenuraamatukogule ja selle asutajale pühendatud mälestuskiviga.
Mälestustahvlist või -kivist ei teadnud ma selle kirjatüki kirjutamise ajal midagi. Ometi hakkasin püüdma tuult lagedalt väljalt. Oletasin, et on olemas mõni ametiasutus, kuhu on koondatud andmed kõigi meie kultuuri tähistavate mälestusmärkide kohta. Lihtsameelselt alustasin oma päringut Kultuuriministeeriumist ja sealt ikka riburada allapoole. Tegutsesin oma teadmiste piirides ja eks mõni asjasse puutuv asutus võis ka vahele jääda. Kõik vastused minu küsimustele teabe kohta Metsiku Õppija Seltsi laenukogu või selle looja ärkamisaegse tegevuse jäädvustamisest olid eitavad. Samaaegselt juhatati mind sõbralikult järgmise nõuniku, pea- või tavaspetsialisti manu. Nii jõudsin sinna, kust oleksin pidanud alustama – maa soolani.
Teadmatus mälestusmärgi olemasolust hakkas selguma, kui Metsiku lähikülast pärit soomepoisi Raul Kuutma abil sain sidet ajaloolase Enn Tarveli, kohalike kooliõpetajate ja kodu-uurijatega. See, et Enn Tarvel oli aastaid tagasi mälestuskivi oma käega katsunud, tähendas, et kivi on ikkagi olemas!
Tõele au andes oli Rakvere muuseum asutus, kus teati raamatukogu olemasolust Metsikus. Selle omanik kinkis 1966. aasta maikuus oma kogu kaks kõige vanemat raamatut muuseumile.
Nüüd tuli selgitada, kelle poolt, millal ja kuhu mälestuskivi paigaldati ja milline tekst kivil on. Rääkisin mitmete kohalike maa soola esindajatega. Kild teadmisi siit, teine sealt kokku panduna: Looduskaitse Seltsi Haljala osakond Leelo Kallaste jõudsal eestvedamisel paigaldas 1980-ndate lõpuaastail mälestuskivi nii Metsiku koolile kui ka Metsiku Õppija Seltsi asutajale Danel Pruulile. Umbes 1,0 × 1,0 meetri suurune teksti jaoks poleeritud esipinnaga põllukivi paigutati Aaviku taluõuele oja servale. Aeg aga jookseb omasoodu. Olukorrad muutuvad. Aaviku talu hooned lagunesid, mets ja võsa võtsid võimust. Võõrale on kivi täna raskesti leitav. Kohalikud Maret ja Heino Bergström „kaevasid” 23. juunil 2012. aastal kivi välja, puhastasid ta liivast ja samblast.

Aaviku võssa kasvanud taluõuelt välja puhastatud mälestuskivi ja sellel olev tekst. METSIKU RAAMATUKOGU SELTSI ÕPPIJA SELTS METSIKUS ASUTAJA DANIEL PRUHL 1840–1912

Eesti talurahva laenuraamatukogu „Õppija Selts Metsikus”

Interaktiivse õppeprogrammi „Radar” koduleheküljelt loeme, et Metsiku Mõisahärra L. v. Üxküll viis kohe peale teoorjuse kaotamist mõisa alla kuuluvad talud üle raharendile. Samaaegselt alustas ta talude päriseks müümist. Samast loeme edasi: „Kõige selle tõttu hakkas Metsiku juba varakult iseseisvaks saanud talunikkude kiht edukalt arenema. Materiaalse jõukuse kasvuga käis koos ka vaimline edenemine, nii et Metsikut võib pidada kõige ärksamaks nurgaks Haljala kihelkonnas”.
1821. aastal sai Palmse mõisa õllepruuliks Hans (1796–1864), kes oskas juba noorena lugeda ja kirjutada, armastas raamatuid lugeda ja neid ka osta. Tema poeg Danel (1840–1912) käis neli nädalat kohalikus vallakoolis. Päris isalt ärksa meele, raamatuhuvi ja õllepruuli ameti. Kogutud rahaga ostis Metsikusse Aaviku talu.
Noil aastail toimus Eestimaal rahvuslik ärkamine. Kutsuti üles asutama raamatukogusid, koguma rahvaluulet, mõistatusi, muistendeid ja vanavara. Toetati rahaliselt Aleksandrikooli asutamist. Ärksameelse laia silmaringiga Danel Pruuli tegemisi jätkus kõikjale. Tema eestvedamisel asutati 1872. aastal Metsikus eesti talurahva laenuraamatukogu „Õppija Selts Metsikus”. Säilinud protokolliraamatut tsiteerib oma artiklis „Metsiku küla lugu” H. Remmelt nii: „Kes selle seltsi hakava maksavad üks rubla seltsi kasa hakatuseks. Ja igga aasta küünla kuu 2-sel päeval 60 koppik. Selle rahaga saab üks laenoramatokogo „Piibliotek” asutatud. Selle seltsi ulka wõib igal aial saada ülless võetud, neid kes ennast viisipäraselt üllespidavad. Ramatud on seltsi omad ja seiswad ühes koos, wõivad koddo lugeda viia, agga mitte kauem kui ühheks näddalaks /.../ Seltsi Presitentiks sai wallitud Daniel Bruhl /.../”
Põhikirja järgi eelistati raamatute ostmisel ilmalikku kirjandust, käsi- ja nõuanderaamatuid, kalendreid. Vastavalt võimalustele omandati kooliraamatuid ja vaimulikku kirjandust. Ümbruskonna rahva poolt leidis laenukogu elavat kasutamist.
Olude sunnil 1889. aastal Metsiku laenuraamatukogu suleti. Edaspidi täienes kogu Pruulide perekonna erakoguna 1946. aastani. Ka oli erakogu ümbruskonna lugeda soovijaile avatud.
Kultuuri- ja raamatuhuvilisteks kasvasid ka Daneli pojad. Gustav õppis Rakveres raamatute köitmist. Tema köidetud ja kaunistatud on kogus leiduvad raamatud, dokumendid, aruanded. Hans tegeles raamatukogu täiendamise ja korrastamisega. Tema kirjutatud on ka kollektsiooni kuuluvad päevikud. RR van. bibliograaf Hille Tamme tsiteerib oma kirjatükis „Metsiku küla raamatukogu” Hans Pruuli omakäelist sissekannet 1929. aasta päevikus „/.../ kõik minu mõtted ja tundmused on ainult kirjanduse ümber viibinud ja kõik selle pika elu aja olen ma raamatut üle kõige armastanud”.

Raamat Metsiku Õppija Seltsi raamatukogust

1) Kaljo-Olev Veskimägi, Kahte kappi on ühhetassa majas tarvis: leiwakappi ja ramato kappi. – Eesti raamatukogude ajalugu, Tallinn, 2000, lk 431.
2) Eesti Rahvusraamatukogu ja tema raamatud . Koost. A. Ainz, E. Kenkmaa.Tallinn, 1992, lk 82.
3) Ly Lehtmets. Kivid kõnelevad. Ajaloolisi rännakuid – Toronto, 2004. – 692 lk. Tiraaž 1000 eks – lk VII.