|
|
Krahv Jacob Johann von Sievers
Tekst: Jüri Kotšinev
|
Portree autor: Joseph Maria Grassi
|
Krahv Sievers oli välja teeninud kõik Vene Impeeriumi kõrgemad ordenid. Teda iseloomustas erakordne energilisus ja arukus nii diplomaadi, sõjaväelase, teedeehitaja kui ka kubernerina. Katariina II nimetas Sieversit „minu kuberneriks”.
Vene Impeeriumi „tegeliku salanõunikuˮ tiitli välja teeninud Liivimaa aadlik Jacob Johann krahv von Sievers sündis 19. augustil 1731. aastal (ukj. 30. aug.) Wesenbergis (Rakvere) riiginõunik Joachim Johann von Sieversi ja tema abikaasa Anna Magdalena von Sieversi perekonnas. Haridus anti Jacobile kodus. 1744. aastal sai Jacobi onust keisrinna Jelizaveta I keiserliku õukonna kammerjunkur, hiljem õuemarssal. Onu kutsus sugulase Jacobi pealinna Peterburgi ja aitas tal teenima asuda Välisasjade Kolleegiumisse, sekretäriks. Jacobil oli lapsest saadik väga ilus käekiri. Edasine teenistus jätkus Vene saatkonnas Taanis ning alates 1748. aastast Londonis. 1756. aastal siirdus Jacob Johann sõjaväeteenistusse. Ta sai majori auastme ja täitis diviisi kortermeistri kohuseid. Jacob Johann osales Neeva polgu alampolkovnikuna Seitsmeaastases sõjas (1756–1762) ning võttis osa Gross-Jägersdorfi lahingust 1757. aastal, Zorndorfi lahingust 1758. aasta augustis ning Kohlbergi kindluse piiramisest. Vahemikus 1759–1760 oli Jacob Johann von Sievers Vene-Preisi sõjavangide vahetamise komisjoni liige. Vahemikus 1761–1762 viibis Sievers puhkusel ja külastas Austriat, Šveitsi ja Itaaliat.
Peale Katariina II troonileasumist Venemaal läks Jacob Johann erru tervislikel põhjustel kindralmajori auastmes.
1764. aastal määrati von Sievers Novgorodi kuberneriks. See oli Katariina II tark otsus, kuna Jacob von Sieversil oli hea ettevalmistus uueks tööks, suurepärane haridus ja kogemused. Sievers avastas, et kõik asjalood Novgorodi kubermangus on kohutavas korras ja tegi keisrinnale ettekande koos omapoolsete ettepanekutega asja parandamiseks. Ta tegi ettepaneku maade rentimiseks ettevõtlikumatele talupoegadele ajutiseks kasutuseks ja põllundusühistute asutamiseks. Peale selle koostas uus kuberner terve rea projekte kohaliku kubermanguvalitsuse eri valdkondade kohta. Katariina II sai nendest ettepanekutest palju kasulikku teada ja enamik nendest leidis kajastamist keisrinna välja töötatavas „Seaduste täiskogusˮ. Oma kubermangu heaks tegi Jacob Johann von Sievers väga palju kasulikku. Ta tegeles kõikide elualadega oma valitsetavas kubermangus.
Ta viis esimest korda kubermangus sisse kartulikasvatuse. Aasta oli siis 1765. Peale selle tegeles Sievers soolatootmise, turbatootmise, kivisöekaevandamise, riigitalupoegade küsimuste, teedeehituse, veeteede ühenduste, uusehitiste, koolide ja nekrutivärbamisega.
Talupoegadele keskvõimu poolt kinnistatud maa andmist pooldas Sievers samuti. Veeteede arendamisel paistis Jacob Johann von Sievers silma siis, kui töötas välja projekti Volhovi ja Msta jõe ühendamise kohta. Aleksander I nimetas selle kanali hiljem Sieversi nimega.
Tema tööd kubermanguvalitsuste kohta ning seisustevaheliste suhete reguleerimise kohta leidsid riikliku võimu tunnustust. Sievers oli 1765. aastal vabade majandusühenduste üks asutajatest. 1771. aastal sai Jacob Johann von Sievers kindralleitnandi auastme. Samal aastal määrati ta lisaks Novgorodi kuberneriks olemisele Tveri ja Pihkva kuberneriks.
Oma usina töö eest sai ta keisrinna Katariina II-lt 20 000 rubla ning mõisa Polotski kubermangus. Sievers oli sunnitud lahutama oma abikaasast, kuna neil olid omavahel halvad suhted. Ei sallinud Jacob Johann von Sieverstit ka Venemaa kõikvõimas keisrinna favoriit vürst Grigori Potjomkin. Peale Sieversi lahutust ei soosinud teda enam ka keisrinna Katariina II.
1781. aasta juunis läks krahv erru ning elas kümme aastat Liivimaal oma mõisas.
1792. aastal asus Sievers taas teenistusse saadikuna Poolas. See töö kestis 1794. aastani. Sievers osales Poola jagamisel Venemaa, Austria ja Preisimaa vahel. Selle eduka töö eest sai Sievers keisrinnalt 2000 talupoega Minski kubermangus.
Keiser Paul I määras ta oma valitsemisaja alguses 1796. aasta detsembris senaatoriks ning lisaks sai Sieversist Moskva ja Peterburi hoolekandeasutuste inspektor. 1798. aastal tõstis keiser Paul I Jacob Johann Sieversi ja tema kaks venda Vene Impeeriumi krahviseisusse koos selle seisuse pärandamisõigusega järglastele. Abielust sündis talle kolm tütart.
Krahv Sievers oli välja teeninud kõik Vene Impeeriumi kõrgemad ordenid: 1775. aastal püha Aleksander Nevski ordeni, 1793. aastal püha Vladimiri esimese järgu ja püha Andreas Esmakutsutu ordeni.
1800. aastal läks Jakob Johann lõplikult erru ja elas elu lõpuni Liivimaal Bauenhofi mõisas (Bauņi mõis, Volmari lähedal praegusel Läti territooriumil), kus suri 1808. aastal 76-aastasena.
Teda iseloomustas erakordne energilisus ja arukus nii diplomaadi, sõjaväelase, teedeehitaja kui ka kubernerina. Katariina II nimetas Sieversit „minu kuberneriksˮ. Käitumiselt oli ta alati viisakas. Kaasaegsed pidasid teda targaks, jõuliseks ja tegusaks inimeseks.
|
|
|
