|
|
Ja minust ei saanudki professionaalset muusikut
Tekst: Mart Niklus
fotod: erakogu
|
Mart Niklus
|
Teisitimõtlejad on soovi avaldanud, et ma vahel ka mõne kontserdi annaksin. Ei tule kõne allagi! Kuid paar lehekülge selgituseks võin pakkuda siiski.
Pärinen muusikalembesest perekonnast. Minu ema Elfriede (1908–1995) oli pärast suurt sõda lõpetanud Tartu muusikakooli viiuli erialal, töötanud teatris Vanemuine orkestrandina ja koolides muusikaõpetajana, vahelduseks mängis ka klaverit. Isa Julius (1905–1981) mängis mingit suuremat vaskpilli ning organist Peeter Loki juhtimisel laulis meeskooris. Ka vend Tulvo (1940–1975) puhus vahel trompetit. Nii et eeldused muusikaliseks kasvatuseks ja tulevaseks elukutseks olid kõigiti olemas.
Küllap vist seesugusest soovist ajendatuna pandigi mind juba viieaastasena klaverimängu õppima. Õpetust jagas mitu eraõpetajat, õpikuks oli Saksamaal välja antud C. Gurlitti „Techik und Melodie”, koduseks õppevahendiks Tartus 20. sajandi algul toodetud J. Hermanni kontsertpianiino.
1945. aasta sügisel sain konkursi korras sisse Tartu Muusikakooli (tolleaegne Tartu lastemuusikakool, praegune H. Elleri kool, Lossi 15), kus õpetamist jätkas tuntud klaveripedagoog Selma Kaudre (s.1912). Lisaks erialale tulid muusikakoolis juurde üldained (muusikaliteratuur, solfedžo, harmoonia, ansamblimäng). Esimese poole päevast õppisin Tartu 1. Keskkoolis (praegu H. Treffneri Gümnaasium). Sealsete õpetajate mõjul ärkasid minus loodusteaduslikud huvid ja harrastused. Ütlematagi on selge, et koormus oli üpris suur.
Õpingukaaslaste hulgas oli andekaid noori
Õpingute kohta kirjutab kunagine kahekordne koolivend, hilisem ENSV Heliloojate Liidu esimees Jaan Rääts (1932) oma elulooraamatus järgmist: „Muuseas, minu koolikaaslane oli Mart Niklus – väga tugev õpilane nii reaalainetes kui ka muusikas. Mäletan, kuidas me ühel kontserdil temaga koos neljal käel klaverit mängisime.”(1) Leian, et siinkohal J. Rääts pakub küll üle. Muidu aga oli õpingukaaslaste hulgas teisigi andekaid noori, kellest edaspidi said professionaalsed muusikud. Näiteks klaveripedagoog Ell Püttsepp (Saviauk), muusikateadlased Monika Topman, Helju Tauk jt. Nendest, kes lisaks minule muusikale otsekui truudust murdsid ning Tartu ülikooli hoopiski meedikuna lõpetasid, olgu siinkohal mainitud Mai Taba (Haiba) ja Regina Ojavere (Meri).
Klaveriosakonnas tehti vahet eri- ja üldklaveri vahel. Eriklaverit õppisid suurema nädalatundide arvuga loodetavad tulevased interpreedid. Õppeaasta vältel tuli sellistel ka mõni keskmise raskusastmega pala iseseisvalt selgeks õppida ja komisjonile ette kanda. Üldklaver oli ette nähtud teistele instrumentalistidele, vokalistidele ja koorijuhtidele, kellele mõningane klahvpillimängu oskus on ametialaselt obligatoorne.
Noorte pianistide pedagoogilisse repertuaari kuulusid heliredelid kõigis võimalikes tonaalsustes ja kombinatsioonides, etüüdid, Johann Sebastian Bachi (1685–1750) kahe- ja kolmehäälsed inventsioonid, sama helilooja prelüüdid ja fuugad kogumikust „Hästi tempereeritud klavessiin”, L. van Beethoveni, W. A. Mozarti jt klassikute sonaadid jm. Kergemat muusikat muusikakoolis tol ajal ei viljeletud. Oreliklass oli likvideeritud, kuid õppeotstarbeline „pillide kuningas” ühes alumise korruse ruumis oli siiski alles ning sellel musitseerijaid leidus (Valmar Kajara, Linda Pihlaksaar). Ameerika džässi suhtuti varjamatu põlgusega. Õpitavatest karakterpaladest pidid olulise osa moodustama vene ja nõukogude heliloojate, näiteks P. Tšaikovski klaveripalade tsükkel „Aastaajad”, samuti S. Rahmaninovi, S. Prokofjevi jt teosed. Klaveriõpilastele olid siiski lubatud J. S. Bachi väikesed oreliprelüüdid ja -fuugad D. Kabalevski klaveritöötluses.
Õppeasutuse pedagoogiline kollektiiv oli feminiseerunud, klaveriõpetajad puha naised, neid oli kokku ligi kümme. Korterikitsikuse tõttu sõjajärgses Tartus elas neist mõni koolimaja klassis, kus toimusid ka tunnid.
Mul väideti olevat absoluutne kuulmine, pianisti käed (haardeulatus üle oktaavi) ja ei tea mida muud veel. Mainitud palade õppimisega jõudsin üsna hästi edasi. Nii juhtuski, et sellesama D. Kabalevski „Variatsioonide” esitamisega Estonia kontserdisaalis 1948. aasta suvel pälvisin ajakirjanduse tähelepanu ja klaverimängus endataoliste hulgas võitsin esimese auhinna.
|
Diplom. Tartu 1. Keskkooli õpilane M. Niklus saavutas III vabariiklikul olümpiaadil I koha klaverimängus.
|
Muusikaõpingud marksistlikus vaimus
Murrang minu muusikamaailmas toimus 1952. aastal, mil minu senise klaveriõpetaja Tartus S. Kaudre vahetas välja kooli direktor ja klaveriosakonna juhataja Aleksandra Semm-Sarv (1908–1975). Ehk küll Saša oli kogenud klaveripedagoog ja metoodik, oli ta oma maailmavaatelt „punane”, läbi ja lõhki venemeelne(2). Ei jäänud seesugune hoiak kajastamata ka klaveritundides. Näiteks võis ta lõpmatuseni jutustada V. I. Leninist, kes meeleldi kuulanud L. van Beethoveni „Appassionatat” ning missuguseid revolutsioonilisi mõtteid mainitud klaverisonaadi kuulamine töörahva juhis äratanud.
Kooli saalis ja ülikooli aulas korraldati regulaarselt õpilaskontserte, kus kunsti viisid rahva hulka ühe või teise ala parimad esindajad. Kõik toimus ju marksistliku esteetika raames. Viidi läbi isegi väidetavalt muusikateaduslikke konverentse – teemadeks näiteks „massilaul” (konjunktuurlus I. Dunajevski jt Kremli õuelaulikute šlaagrite ümber) või ka A. Ždanovi jt kompartei liidrite hukkamõistev suhtumine tolle aja teatud heliloojate loomingusse. Õppeaasta lõppes arvestuste ja eksamitega. Kedagi kursust kordama ei jäetud, mis muidugi andis tunnistust kõrgest õppeedukusest.
Ilma et oleksin sellest oma vanematele teatanud, jätsin 1952. aasta kevadel muusikakooliga hüvasti. Mõni nädal hiljem tegin läbi tiheda konkurentsi Tartu riikliku ülikooli bioloogiaosakonda, kuhu sain sisse esimeste hulgas. Oli alanud uus peatükk minu biograafias – mis musikaalsetele vanematele tõenäoliselt rohkesti meelehärmi valmistas.
Ometi mängisin klaverit ka tudengina edasi, hellitades lootust, et kui kõrgkool läbi saab ja Tartusse erialase töökoha leian, avaneb mingi võimalus ka poolelijäänud õpingute lõpetamiseks siinses muusikakoolis. Paraku seesugust võimalust ei avanenud. Juba 1958. aastal arreteeriti mind esimest korda poliitilistel motiividel, millele järgnes pikaajaline vangipõlv endises Nõukogude Liidus.
Muusika oli poliitvangile hindamatuks toeks
|
Mart Niklusele (Mordva vangilaagris) saadetud klaverinoodid, 12.09.1960.
|
Edasi juhtus nii, et sovetiimpeeriumi Mordva osariigis, asutuses ЖХ-385/7, kuhu mind „paranema ja ümber kasvama” oli vormistatud, oli klub-stolovaja’s olemas sinna sõja ajal Saksamaalt riisutud kasutamiskõlblik pianiino Olbrich. Pilli häälestasid ja selle mõnigi kord katkenud keeli parandasid kinnipeetavad ise. Ka leidus poliitvangide hulgas erineval tasemel klaverimängijaid(3).
Posti teel hakati meile Eestist klaverinoote saatma. Äraseletamatul kombel (võib-olla musikaalsete saatusekaaslaste eeskujul) tärkas minus nn paranduslikust tööst vabal ajal taas huvi pilli mängida. Kuulajaid leidus, repertuaari kuulus nii klassikute teoseid kui ka levimuusikat. Pideva harjutamise tõttu osutusid mulle jõukohaseks isegi mõned Fr. Chopini etüüdid ja J.-S. Bachi–F. Busoni kuulsa Ciaconna/Chaconne klaveriseade, mida suuremas osas teadsin isegi peast. Viimatimainitud teos on jäänud mu lemmikpalaks tänapäevani (4).
Kui orel olevat pillide kuningas – olgu siis klaver mitte vähemat kui peaminister! Omal ajal laulis hollandlane Johannes Heesters (1903–2011) ülemaailmselt tuntuks Friedrich Schröderi menuloo „Man müẞte Klavier spielen können!”, mida ka mina äsjamainitud instrumendil imiteerida püüdsin(5).
Pole vist juhuse asi, et ka male maailmameistri pretendent („igavene teine”) Paul Keres (1916–1975) mängis klaverit, tema füüsikust vend, akadeemik Harald Keres (1912–2010) aga organiseeris Tartu ülikoolis 1955. aastal sümfooniaorkestri, milles ise mängis flööti. H. Kerese suurepärane tiibklaver on praegu deponeeritud Saksa kultuuri instituudis Tartus. Rahvusvaheliselt tuntud eesti astronoom Ernst Öpik (1893–1955) mitte üksnes ei mänginud hästi klaverit, vaid oli ka helilooja(6). Last but not least – Ukraina päritoluga juut Mark Taimanov (1926), kes endises Nõukogude Liidus oli eeskätt tuntud malesuurmeistrina, andis 1950-ndatel aastatel Tartu Ülikooli aulas klaverikontserdi ning on lisaks jäädvustanud oma talendi veel mitmel heliplaadil!
Väidetakse, et muusika ei tee kedagi kurjaks – mis minu arvates üldjoontes vastab ka tõele. Kui oled juba muusikalist haridust saanud, säilib huvi ja armastus helikunsti vastu elu lõpuni. Muusikal on oluline koht psühhohügieenis ja psühhoteraapias. Mis minusse puutub, siis on klaverimäng ja muusika laiemas mõttes olnud poliitvangile hindamatuks toeks nii GULAG-is veedetud aastatel kui ka selle nn erirežiimi tingimustes. 1980-ndatel aastatel tuli ju ilma olla peaaegu kõigest, mis tsiviliseeritud maailmas on olemas, ning kus vaid heal juhul kostis vangikongi „krapist” mõni kunagisi mälestusi äratav või olemist turgutav klaveripala (näiteks Fr. Chopini etüüdid c-moll op 10 nr 12, c-moll op 25 nr 12).
Viimasest poliitvangistusest 1988. aasta suvel vabanedes suutsin heliredelite ja sõrmeharjutustega kunagise pillimehe võime mõnevõrra taastada. Viimaseks avalikuks etteasteks oli Fr. Chopini klaverisonaadi op 35 teise osa (tuntud leinamarsina) esitamine kunagise kohtukaaslase Jüri Kuke (1940–1981) 10. mälestuskonverentsil 2. aprillil 2006 Tartu ülikooli aulas. Hiljem olen olnud klaverisaatjaks näiteks „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm!” ühislaulmisel mõnel pidulikul aktusel.
Bioloogina, teaduskirjanduse tõlkijana, antikommunistlikust vastupanuliikumisest osavõtnuna (kõikvõimalikest igapäevaaskeldustest rääkimata) on mul viimastel aastatel olnud lõpmata palju tegemist. Ometi pole ma pianismiga veel lõpparvet teinud. Eespoolmainitud dr Mai Haibaga olen kohtunud kontserdisaalides, vahel on kunagine kooliõde mulle isegi arstiabi andnud. Üksinduse hetkedel „soojendan üles” ka mõne ammustel aegadel hästi sõrmedes olnud klaveripala.
Paar aastat tagasi juhtus ülikoolilinnas järgmine lugu. Klaveri kui muusikainstrumendi ja klaverimuusika entusiast, helilooja Alo Põldmäe (1945) otsustas Tartu kaubamajas korraldada tiibklaverite ja pianiinode näituse. Millegipärast leiti, et ka minu J. Hermann on vaatamisväärsus, mistõttu transporditigi „harrastuspianisti” pill kodust teiste hulka näitusesaali (kuu aja möödudes toodi tagasi). Minusugusele oli näituse külastamine ja seal musitseerimine tõesti meeldejääv üritus. Kõigele lisaks ilmus trükist veel A. Põldmäe rikkalikult illustreeritud raamat „Eesti klaver”, mille tiitellehe vastasleheküljel on pühendus „Mart Niklusele, suurele klaverisõbrale, kevadtervitustega autorilt. 22.04.16 Tartus.”
Kunagine kitsuke ja vanamoodne koolimaja Tartus Inglisilla kõrval on viimastel aastatel läbinud noorenduskuuri ja saanud avara juurdeehituse, kus Eduard Tubina saalis on olemas ka Steinway & Sons maailmakuulus kontsertklaver. Olen sellesse hoonesse aeg-ajalt sisse astunud, tuttavate pianistidega juttu ajanud või nende esinemisi kuulanud. Minu lugupidamine, au ja kiitus talentidele, kes valitud erialale truuks on jäänud ja seda edasi arendanud! Tunnen selliste inimeste vastu äraütlemata suurt sõbralikku kadedust…
Käesoleva ülevaate lõpetan ühe hiljuti kuuldud anekdoodiga. Maletaja käinud koos sõbra või sõbrannaga klaverikontserdil. Kui nad koos koju läksid ja teel olles mõtteid vahetasid, küsinud maletaja: „Kummad võitsid – kas mustad või valged?”
* * *
1) Helilooja Jaan Rääts. Toimetanud E. Arujärv jt. Eesti Muusika Infokeskus, 2008, lk 110–111.
2) Kirjanduse andmetel astus A. Semm-Sarv komparteisse alles 1960. aastal, „omal algatusel (ilma surveta ja agitatsioonita)” (Aleksandra Semm-Sarv, 2001, lk 85). Trükisest võib leida üksikasjalikku infot Saša nn progressiivsetest külgedest, samuti talle allunud õppeasutuses tol ajal valitsenud õhustikust.
3) Eestlastest näiteks Jarmo Kiik (1939), kes osalemise eest põrandaaluses Nõukogude-vastases organisatsioonis kandis Mordvas nelja ja poole aastast vabadusekaotuslikku karistust. Eesti Vabariigi Riigivapi V klassi ordeni kavaler alates 2010. aastast. Poliitilistel põhjustel viibis aastatel 1951–1956 vangistuses ka Tartust pärinev pianist ja pedagoog Eugen Kelder (1925–1979). Kuidas tal 1950-ndate aastate rasketes tingimustes õnnestus oma eriala ja kvalifikatsioon säilitada, pole siinkirjutajal õnnestunud välja selgitada.
4) Šakonn – Hispaania-Portugali päritoluga 17.–18. sajandi aristokraatne ringtants „jonnaka bassiga”, st milles üks ja sama motiiv sekventsidena pidevalt kordub.
5) „Peaks oskama klaverit mängida! (saksa k.) – populaarne tango 1930-ndate aastate saksa filmist „Immer nur du”. J. Heesters oli isegi veel pärast saja-aastaseks saamist võimeline avalikke kontserte andma!
6) „Ümberpöördud” näitena olgu siinkohal mainitud kontsertpianist ja klaveripedagoog Andre Hinn (1978), kes praegu on lõpetamas geoloogiaõpinguid Tartu ülikoolis. A. Hinn on ka Eesti Looduseuurijate Seltsi tegevliige.
|
|
|
