|
|
|
Natüürmort märtsikellukestega 1928. Foto EKM
|
Lydia Mei – 120
Tekst: Juta Kivimäe
Lydia Mei (1986–1965) kujunes kahe maailmasõja vahelistel aastakümnetel tähelepanuväärsemaks akvarellportree ja natüürmordi meistriks. Mei kõrvale eesti kunstiajaloost ei leiagi kedagi samalaadset – niivõrd erinev on tema suureformaadiline, nii kompositsiooni kui maaliliste kvaliteetidega silmapaistev akvarell kõigest sellest, mida harjumuspäraselt selle suhteliselt vähenõudliku tehnikaga seostatakse.
Mei pildid kütkestavad oma ajastu mondäänse vaimsusega: ajastuomaselt kajastusid neist Euroopast Eestisse jõudnud uute kunstivoolude, eelkõige art deco ja uusasjalikkuse mõjud, mis kohalikus kunstikontekstis küll tuntavalt mahendusid.
Weimari vabariigist mõningase intervalliga Eestisse jõudnud uusasjalikkus kaotas siinses rahulikus provintsimiljöös peaaegu täielikult oma sotsiaalse teravuse ja erootilise pingestatuse. Nagu mitmel kaasaegselgi eesti kunstnikul, leidub ka Lydia Mei 1930ndate alguse kompositsioonides vihjeid inimliku suhtlussfääri frivoolsemale tasandile, kuid kunstniku suhe jääb distantseerituks.
Esimese maailmasõja järgses Eestis oli Lydia Mei tegelikult küllaltki erandliku taustaga kunstnikuisiksus. Ta saabus kodumaale 1918, seljataga kolm aastat õpinguid Petrogradi Naiste Polütehnilises Instituudis.
Arhitektuuriõpingud seletavad ka tema ilmset kiindumust esemelikku maailma, kuid Lydia Mei akvarellidest õhkub naiselikku intiimsust: esimesena Eestis teavustas ta ennast oma loomingus naiskunstnikuna, vaadeldes koduse olmesfääri esemeid mänglevalt läbi naiselikult mõtestava huumori- ja groteskitasandil.
Ta paiskab pildipinnale kogu daamimaailma atribuutika: niidirullid, kirjad, buduaarimiljöösse obligatoorselt kuuluvad purgid ja pudelikesed. Läbi hooletult lauale heidetud kinnaste, poolelijäänud kaardipartii ja mingil hetkel mahavõetud kõvakrae heidab kunstnik iroonilise pilgu selle maailma iidolile, mehele.
Pilguheit kunstniku kaasaegsesse naistemaailma on ka tema eesti kunstis ainulaadne naisportreede galerii. Daamid esindavad eranditult äratuntavalt kolmekümnendaisse kuuluvat naisetüüpi – unelevapilgulist, küll salonglikult elegantset , kuid samal ajal ka pisut provintslikku oma poosides ja tualeti detailides – rõõmsameelne, pisut resigneerunud maailm, mida selle kujutaja suurepäraselt tundis ja kust aimub ka tema enda isiklike võimaluste piiratus. Süvenev kopsuhaigus asetas elule pikaks ajaks oma raamistuse.
1930ndate aastate teisel poolel domineerivad Lydia Mei loomingus motiivid elusast loodusest, lopsakad einevaikelud, milles on vanameisterlikult vaba maalilisust ja dekoratiivset värviilu. Ei puudu ka paar chagallilikult tihedat agulimotiivi.
Sõjajärgsetel aastakümnetel hakkab tema loomingus valitsema lillemaal, akvarellikäsitlus muutub kuivemaks ja ajastuomaselt detailitäpseks – ajastu nivelleeriv jõud kustutas hoolikalt kõik vaimuka ja särava.
|
|
|
