|
|
Lehekülg Eesti kultuuriloos
Ants Laikmaa – karikaturistina Düsseldorfis
Tekst: Viljar Ansko,
karikatuuriuurija
|
Ants Laikmaa autoportree (1902)
|
Toome esmakordselt lugeja ette tuntud kunstiklassiku Ants Laikmaa (varasema nimega Hans Laipmann) enam kui 120 aasta tagused tundmatud taiesed. Kokku vaid kuus karikatuuri tuhandete pilapiltide hulgas, mis ilmusid ajakirjas Meggendorfers Humoristische Blätter. Haruldane leid on kindlasti osake Eesti karikatuuriloost.
Tänavu möödus 150 aastat Eesti 20. sajandi ühe teenekama suurkuju – meie kuulsa maalikunstniku, Tartu Ülikooli audoktori ja kunstiühingu „Pallas” auliikme ANTS LAIKMAA (1866–1942) sünnist. (Kuni eestistamiseni 1935. aastal kandis ta nime HANS LAIPMANN.)
Suur on selle mehe isiklik panus eesti kunsti kullafondi kuuluvate pastell- ja õlimaalide loomisel. Ent veelgi olulisem on selle suurmehe roll terve eesti kunstnike uue andeka põlvkonna väljakoolitamisel oma 1903. aastal rajatud ateljeekoolis Tallinnas – esimeses eestikeelses ja eestimeelses kunstiõppeasutuses. Aga ka sajandialguse kunstielu organiseerimisel – kunstinäituste korraldamisel, esimese eesti kunstiorganisatsiooni Eesti Kunstiseltsi asutamisel (1907) ja paljudes muudes ettevõtmistes.
Tänavuse Eesti Rahva Muuseumi taasavamise puhul võiks mainida Ants Laikmaa suuri teeneid eesti kultuuri ja rahvustunde arendamisel – ta oli Jakob Hurda ja Jaan Jungi üleskutset järgides üks usinamaid rahvaluule ja vanavara kogujaid, innustades selleks ka oma ateljeekooli õpilasi, kes kogusid Eesti Rahva Muuseumile üle pooleteise tuhande eseme.
Oma kooli ülesandeks seadis ta juba 20. sajandi algusaastatel kunstile rahvusliku põhitooni – „Eesti iselaadi” – andmise, suunates õppureid folkloori ja Kalevipoja-ainese käsitlemisele. Tema teeneks võib lugeda isegi tollal temasse armunud portreteeritava Marie Underi õhutamist eestikeelset luulet kirjutama (mis oleks Eesti luule Underita?). Viimastel eluaastatel oli ta nimede eestistamise kirglik propageerija.
Ants Laikmaa tegevust on kõrgelt hinnatud, temast on kirjutatud monograafiaid, avaldatud tema kirjavahetust ja artikleid temast. Seega peaks huviline leidma piisavalt informatsiooni. See kirjatükk uurib kirjutaja erihuvist lähtudes põhiliselt vaid suure kunstniku kuuluvust karikaturistide kummalisse huvikonda ja seeläbi kaudselt ka sellise harrastuse toimet isiksuse arengusse. Ühtlasi on võimalus tuua esmakordselt Eesti lugeja ette tuntud kunstiklassiku enam kui 120 aasta tagused tundmatud taiesed.
Akadeemiliselt sobimatu kunstiharu
Juba esimesel Ants Laikmaa Taebla majamuuseumi külastamisel (aastakümneid tagasi – veel sügaval nõuka-ajal) paelus minu tähelepanu üks tagasihoidlik eksponaat – väljalõige arvatavalt Düsseldorfi ajalehest, millel on H. Laipmanni allkirja ja daatumit IX–92 kandev karikatuur: Leben und leben lassen (Ela ja lase elada!).
Ants Laikmaa pole oma elulugudes karikatuuride joonistamisest midagi sisulist kirjutanud. Tema sellest harrastusest saame teada vaid ühest põgusast episoodist esimesel Düsseldorfi õpiperioodil (1891–1893).
Proovinud paaril korral edutult õppima asuda Peterburi Keiserlikku Kunstide Akadeemiasse, saatis Ants Laikmaa postiga mõned oma tööd tutvumiseks Düsseldorfi Kunstiakadeemia professorile, Eestist pärit Eduard von Gebhardtile. Nende tööde põhjal otsustas professorite kolleegium noormehe õpilaseks vastu võtta.
Kui 25-aastane Hans Laipmann 1891. aasta sügisel jalgsi Riiast Düsseldorfi jõudis (olles kuue nädalaga maha kõndinud üle 2600 versta), ei olnud tal taskus järel enam kahte taalritki. Sitkel noormehel tuli esialgu üle elada tõelisi näljaperioode. Aga ka Düsseldorfi Kunstiakadeemias õppimiseks oli vaja raha. Juhuslike portreejoonistamiste kõrval otsis noor kunstnik elatise teenimise võimalusi ka ajalehetoimetustest. Kusagil siis vajati karikaturisti...
Kus ja millal ta pilapilte avaldas, Laikmaa ei räägi. Tema elulookirjeldusest saab vaid lugeda, et kui teda kunstiakadeemias juhendav professor Heinrich Lauenstein neid karikatuure ajalehes nägema oli juhtunud, pidas ta seda akadeemilise kunstihariduse omandajale mittekohaseks tegevuseks. Kasu tuli siiski kaude – professor organiseeris üliõpilase leivamurede leevendamiseks kenakese deponeeritud rahasumma, millest eduka edasijõudmise tingimusel iga kuu 75 marka välja maksti.
Kahjuks pole akadeemiliste kunstiringkondade suhtumine karikatuurikunstisse saja aasta jooksul oluliselt muutunud.
Kas see kogemus Hans Laipmannilt karikatuuride joonistamise soovi igaveseks ära võttis, ei ole teada. Ka pole teised uurijad (ennekõike tänavu kevadel meie hulgast lahkunud kunstiteadlane Vaike Tiik) seda teemat käsitlenud. Küll aga on raamatus „Mõteldes tagasi” (1991) illustreeriva materjalina ära toodud paar karikatuurilaadset pilti. Üks neist on 1892. aastaga dateeritud joonistus juudi kaupmehest, mida ma oma eelmises kirjutises pidasin (ja tuleb välja, et õigustatult) karikatuuri fragmendiks. Teine on šarž vuntsidega kiilaspeast, kus vasakul eesservas võib välja lugeda (pigem aimata) H. Laipmanni signatuuri ja dateeringut 1906. Ka selle pildi kohta midagi täpsemat kirjutatud ei ole. Juhuslikult leidsin sama pildi ajakirjast Sarjaja (nr 5/1914). Seal puuduvad viited autorile, kuid pilt ise kannab allkirja: „Otto-noorherra”. Huvitav on see, et vuntsikandjale jõllitab vastasleheküljelt vastu samas stiilis joonistatud šarž juuksekrunni ja kübaraga naisterahvast, mille alla on kirjutatud: „Ada-hwreiln”. Kas ka see on Hans Laipmanni joonistus?
|
Helmut Herbst (vasakul) ja Viljar Ansko Haapsalu Loomekeskuse ees (16.06.2012)
|
Oluline kohtumine saksa teadlasega
Hans Laipmanni karikatuur Taebla majamuuseumi seinal kummitas mind aastakümneid. Püsis lootusetu unistus jõuda kunagi Saksamaa arhiivide uurimissaalide vaikusesse otsima Eesti esimeste karikaturistide töid 19. sajandi Saksamaa ajakirjandusest.
Ja siis viis juhuste jada mind ootamatult kokku Austriast pärit sakslasest aate- ja mõttekaaslasega – kunstniku ja teadlase Helmut Herbstiga, kes oli juba aastaid Eestiga seotud.
Meie esimene kohtumine toimus põgusalt 2011. aasta suvel. Tervisehädadega võitlev eakaaslane hämmastas oma eheda huvi ja kiire kaasamõtlemise võimega. Meid ühendas karikatuuritemaatika. Oli juttu Düsseldorfis ja mujal Saksamaal 19. sajandil tegutsenud Eesti kunstnikest-karikaturistidest. Oma elu jooksul mitu muuseumi rajanud mees lubas õla alla panna Eesti karikatuurimuuseumi rajamisele.
Järgmine kohtumine toimus mitmel põhjusel alles aasta hiljem. Kohtusime minu seni mahukaimal personaalnäitusel Haapsalus. Selleks ajaks olin jõudnud hiljuti ilmuma hakanud huumoriajakirjas Pilkaja (nr 5/ 2011) juba avaldada ka fantaasiaga pikitud loo Ants Laikmaa võimalikest kokkupuudetest karikatuurikunstiga. Külastasin paaril korral Herbsti pooleliolevat muuseumilaadset kodu, tutvusin tema aukartustäratava karikatuuriraamatute koguga, imetlesin tema vägagi omapäraseid akvarelle.
Helmut otsis välja oma doktoritöö materjalid, milles ta oli teiste huumoriväljaannete kõrval läbi töötanud kõik Lothar Meggendorferi lõbusate pildimappide numbrid. Enamjaolt anonüümsete või ainult initsiaalidega tähistatud karikatuuride hulgast olid identifitseeritud nii mõnedki karikatuuride autorid.
Eduard Blumbergi, Tõnis Grenzsteini ega teisi võimalikke kandidaate leida ei õnnestunud, aga seal ta oli – autor Hans Laipmann. Kokku vaid kuus karikatuuri tuhandete pilapiltide hulgas – ilmunud ajakirjas Meggendorfers Humoristische Blätter umbes ühe aasta jooksul 1892–1893. (H. Laipmann on need kõik dateerinud IX.92 – 1892. aasta septembris, sealt pakist on neid siis ajapikku avaldatud.). Karikatuurid on ajastule ja ilmumiskohale iseloomulikult naiivsevõitu rohke tekstiga joonistused – oma eeskuju Fliegende Blätteri traditsioone järgiva ajakirja hilisbiidermeierlikus stiilis. Vast ehk veidi lakoonilisema (karikatuuripärasema) joonega, võrreldes liiga pildilike samas ilmunud kolleegide joonistustega. Igatahes on see leid osake Eesti karikatuuriloost. Tahaks öelda – osake Eesti kunstiloost. Nüüd on nimetatud karikatuure siin ajakirja lehekülgedel võimalik ka lugejale tutvustada esmapublikatsioonina Eestis.
Kahjuks jäi mõlema poole jaoks huvitav ja virgutav tutvus liiga lühikeseks. Raske haigusega pikka aega võidelnud Helmut Herbst suri 67-aastasena 2013. aasta suvel. Ta on maetud Rooslepa kalmistule Läänemaal. Olgu käesolev kirjutis ühtlasi ka esimeseks tagasihoidlikuks järelhüüdeks Eesti kultuurilooga põgusalt põrkunud saksa teadlasele ja loomeinimesele.
|
Ants Laikmaa – 70. Erna Brinkmanni šarž juubelil osalejatest (1936)
|
Ants Laikmaa pärand Eesti karikatuurilukku
Tahaks siiski loota, et need kuus karikatuuri Meggendorfer-Blätter-is ei ole ainukesed Ants Laikmaa avaldatud pilapildid. Ehk võiks neid leida ka teistest tollastest Saksa satiirilehtedest? Aga ka Eesti sajandialguse ajakirjandusest?
Teiseks karikatuuriskandaaliks Ants Laikmaa eluloos oli tülliminek talle Haapsalus ulualust pakkunud krahv Evald von Ungern-Sternbergiga Teataja Naljalisas ilmunud krahvi tögava karikatuuri „Hiidlaste angerja-lahing” pärast. Huvitav on, et Laikmaa ise jätab oma elulookirjelduses selle karikatuuri päritolu segaseks – ei võta omaks ega lükka ka tagasi (vt. Pilkaja nr 5/ 2011). Teataja Naljalisa lehitsemisel võib sealt 1903. aasta veebruarinumbrites peale kuulsa „angerjakuninga” karikatuuri leida teisigi samas stiilis pildikesi hiidlaste imelikest juhtumistest Tallinna linnas. Kust siis nende autorit ikka otsida, kui mitte Hiiumaad haldavalt Läänemaalt? Teataja Naljalisas ilmus palju eri tasemega anonüümseid karikatuure – osa neist reetis autori arvestatavat kunstiharidust. On teada, et Teataja põhikarikaturistid olid Voldemar Päts ja Toomas Gutmann, kuid seal ilmus ka K.A.Hindrey, N.Triigi, M.Pukitsa ja teiste pilapilte. Allkirju karikatuuridele tavaliselt ei pandud, kuna pilkamine oli ohtlik töö (eriti 1905. aasta revolutsiooni eelõhtul). Tol ajal Teataja toimetuses töötanud Johannes Voldemar Veski mälestustest võib lugeda, et „...Hans Laipmann (pärastine Ants Laikmaa) oli samuti sagedane külaline toimetuses ja tegi harva ka kaastööd nii „Teatajale” kui selle „Naljalisale”, kuid varjunimede all...”.
Sellesse perioodi (1905) jääb ka Ants Laikmaa ja Eduard Vilde kavatsus välja anda kunstilis-humoristlikku ajakirja Reinuvader Rebane, mis jäi aga toppama Trükiasjade Peavalitsuselt saamata jäänud loa tõttu. Sellest žurnaalist oleks ehk saanud tõeline areen ka Ants Laikmaa karikatuuriproduktsioonile.
A. Laikmaa ise võttis 1905. aasta revolutsioonisündmustest aktiivselt osa, tehes kaastööd peale Teataja ka J. Lilienbach-i väljaannetele, kujundades võitluslippe ja lendlehti. Ta valiti rahvusliku spordiseltsi Kalev saadikuks Tartus 1905. aasta novembris toimunud ülemaalisele kongressile ja 1907. aastal II Riigiduuma saadikute valijameheks. Revolutsioonilise tegevuse pärast arreteeriti Laikmaa 1907. aasta juunis ja saadeti maalt välja. Maapaos viibimise ajal hävis Marie Underi kodumajas Tallinnas 1907.a. jõulude paiku puhkenud tulekahjus suurem osa tema sinna varjule jäetud töödest. Nende hulgas ka mõned 1905. aasta revolutsiooni käigus maalitud satiirilis-sümbolistlikud maalid (pastellkarikatuurid), millest on teada ainult nimi või kirjeldus (Kristuse kuju tõrvikuga: „Mina olen tulnud tuld viskama”; antiklerikaalsed „Kurat” ja „Õpetaja” ning vast veel nii mõndagi). Kas 1905. aasta revolutsioonilises ajakirjanduses ilmunud sadade anonüümsete karikatuuride hulgas oli ka Ants Laikmaa töid, on praegu väga raske välja selgitada.
Ent olgu Ants Laikmaa karikatuuridega, kuidas on, tema tõeliseks panuseks Eesti karikatuurilukku tuleks lugeda terve plejaadi oma rahvusest karikaturistide väljakoolitamist. Laikmaa ateljeekoolis õppinud rohkem kui 400 kunstihuvilise seast võrsus ka märgatav hulk omanäolise joone- ja maailmakäsitlusega karikaturiste (Otto Krusten, Aleksander Uurits, Nikolai Triik, Oskar Kallis, Jaan Vanakamar, Aleksander Tassa, Erna Brinkmann, Aleksander Eiswald jpt), kes esmaselt sekkusid tsaaririigi poliitikasse 1905. aasta revolutsioonisündmuste kriitilise kajastamisega eesti ärkava ajakirjanduse veergudel. Hiljem sai neist Eesti kõrgetasemelist karikatuurikultuuri kandev vundament, mille tugevust tunnetame tänaseni.
Helmut Herbst,
sündis 1945. aastal Innsbruckis, kasvas üles Nellingenis ja lõpetas keskkooli Tübingenis. Seejärel õppis Heidelbergi ülikoolis kunstiajalugu ja germanistikat. Kaitses doktorikraadi – väitekirjaga Lothar Meggendorferi „liikuvatest raamatutest”. Töötas J.F. Schreiberi lasteraamatute kirjastuses, Württembergi riigimuuseumis ja muuseumi kuraatorina Schwäbisch Hall’is. Aastal 1986 kolis Helmut Herbst Waiblingeni, rajas seal linnamuuseumi ja sai selle juhina 1956–2009 Paber-Teatri festivalide ning teiste mahukate kultuuriprojektide organiseerijaks. 1986. aastal andis Helmut Herbst koos Kurt Pflügeriga välja raamatu „Schreibers Kindertheater“. 1991. aastal autasustati tema loodud muuseumi Europa Nostra auhinnaga. Ka peale ametlikku lahkumist Waiblingenist jätkas H. Herbst vabakutselise kuraatorina näituste korraldamist.
Peale ränki saatuselööke (raske haigus, abikaasa surm jms.) sattus Helmut Herbst kokku Eesti neiuga, armus Eestimaa loodusesse ja sellesse rahusse, mida Euroopast enam mingi raha eest osta ei saavat. Ta sidus oma allesjäänud elu selle peatse lõpuni Eestimaaga. Juba 2007. aasta märtsis pani H. Herbst Tallinnas Kiek in de Kökis üles oma 40 originaaltehnikas linnusulega ja naturaalvärvidega maalitud akvarelli. 2011. aastast elas ta püsivalt Läänemaal.
Kuus Ants Laikmaa karikatuuri Meggendorfer Blätteris
|
Kahtlane õnn
Parun: “Ah, Karl, sest ajast, kui ma abielu sõlmisin, tunnen ma end nii õnnelikuna! Ja kui kiiresti on need kuus kuud möödunud!”
Teener: “Vabandage, härra parun, neid on olnud alles kolm.”
Meggendorfers Humoristische Blätter 1893. Bd.12, H.108, S.31
Elada ja elada lasta
“Miks Te siis seda jänest ei tulistanud?”
“Noh, kuulge, no vaadake! Teile meeldib elada, mulle
meeldib elada ja sellel jänkul on ka õigus elada!”
Meggendorfers Humoristische Blätter 1893. Bd.12, H.108, S.29
Spekulatiivne
Äriosanik (vabrikandile): “ Olen märganud, et Te alles minut pärast kahtteist lasete lõunatundi helistada. Selle ühe minuti võiks ju ikkagi töötajatele jätta, sest erilist tulu sellest ju ei tõuse.”
Vabrikant: “Aga mõelge vaid, mis see saja aastaga kokku teeb!”
Meggendorfers Humoristische Blätter 1893. Bd.12, H.107, S.24
Igatahes lora
“No kuule ometi, millal Sa lõpuks oma eksami ära teed? Sa oled juba praegu üks sammalpea – igavene üliõpilane!”
“Mis sammaldunud! Oled Sa kunagi minu küljes sammalt näinud?”
Meggendorfers Humoristische Blätter 1892. Bd.11, H.102, S.129
Arusaamatu.
Parun: “Oh, praegu ei ole mul üldse aega. Jätke mind ometi ükskord rahule, ma olen ju Teile öelnud, et küll ma ära maksan. Praegu ei saa ma aega viita, pean jahile ruttama.”
Levi: “Õiglane Jumal! Härra parun, miks on Teil just praegu vaja jahile tormata kedagi taga ajama, kui mina olen Teid juba terve aasta jahtinud!”
Meggendorfers Humoristische Blätter 1892. Bd.11, H.99, S.89
“Jah, mu armas, sul puudub igasugune ettekujutus sellest, mis õukonnaballil toimub. Meie juures võid sa tantsida särgiväel ja kellelgi pole selle kohta mingit ütlemist. Kui sa aga lähed õukonnaballile, olles küll riietatud nagu mõni krahv, kuid kui sa kannad valge kaelasideme asemel musta, siis viskab tseremooniameister su trepist alla. Jah, mu armas, seal läheks sul kehvasti.”
Meggendorfers Humoristische Blätter 1892. Bd.11, H.95, S.47
|
|
|
|
