|
|
Sõjameeste vaprusest ja poliitikute närususest ehk
kuidas Hendrik Tõevälja endale uuesti nime sai
Tekst: jaanika kressa
fotod: erakogu
|
Hendrik Tõevälja
|
1944. aasta sügisel jäi Virumaa mulda magama palju eesti poisse, kelle juhuslikud hauad olid aastakümneid tähistamata. Tänaseks on paljude põrm kalmistutele ümber maetud, seda nii Saksa Sõjahaudade Hoolde Liidu tegevuse tulemusena kui mõnel juhul ka eestlaste endi ettevõtmisel.
Ent just viimasel juhul on paljud endised võitlejad saanud endale uuesti nimetud hauad. Nii juhtus ka Avinurmes, kus 2008. aastal maeti kalmistule ümber seal langenud eesti vabadusvõitlejad.
Avinurme kalmistul märgiti plaatidele vaid surmaaeg: 20. september 1944. Kalmistut ilmestab mälestuskivi, kuhu on kirjutatud kaunid sõnad: Isamaa eest, Isamaa mullas. Ent ometi, kes on siis need, kes 20. septembril jõudsid isamaa eest isamaa mulda? Ei ühtki märget selle kohta, et need kõik olid sõjaliste teenetega vabadusvõitlejad.
Need oli väga noored mehed, kõik kellegi pojad, paljudel koolgi veel pooleli. Nad läksid sõtta Eesti eest, südames lootus, et nendegi Vabadussõda võib lõppeda võiduga, nagu isade oma. Muidugi lootsid need noored mehed, et tulevad sellest möllust eluga välja. Ja kindlasti ei osanud nad uneski näha, et nende hauad unustatakse aastakümneteks ning isegi siis, kui nad kord kalmistule ümber maetakse, ei viitsi tuleviku-eestlased enam nende kaelas olevate numbrite järgi nende isikuid tuvastada, et nad jäävadki igavesti nimetuteks. Isegi mitte nimetuteks sõduriteks, sest ka mõõgaga kätt ja E-tähte, seda eesti vabadusvõitleja märki, ei viitsi tulevased eestlased, lastelaste põlvkond, enam nende kalmu kaunistama panna, sest ilma on lihtsam. Ei teagi, kas põhjuseks on laiskus ja mugavus või mingi eriline soov lääneliitlastele pugeda, kuid Avinurme maetute isikuid pole kaheksa aasta jooksul tuvastada püütud.
Ei teaks ka meie sellest täna kirjutada, kui kogu selle mugava elu, mida meil Eestis elatakse – saadad kodutütred siia-sinna salmi lugema, vahet pole, kellele, sest kõik ju ühed eestlased, peaasi, et linnuke kirjas ja pidu jälle peetud – poleks ära rikkunud üks endine Viljandi maagümnaasiumi koolipoiss, kes oma parima sõbra numbrit peast mäletas.
Aasta eest sõitsime Avinurme koos läti ajaloolase Oskars Krigersiga, kes uurib Eesti Leegioni ajalugu. Meid juhatas endine sõjamees Boris Takk, kes jutustas oma parima sõbra, Hendrik Tõevälja loo, näitas paika, kus Hendrik langenud ja ka paika, kuhu ta varem oli maetud. Suur oli vana mehe pettumus, kui ta kalmistul üheltki plaadilt sõbra nime ei leidnud. Me ei teadnud, kuhu panna küünal, millise kivi all magab Hendrik, kelle pärast olime selle pika teekonna ette võtnud.
Õnneks leidsime endale mõttekaaslase Avinurme õpetaja Rene Alberi isikus, kes teeb Avinurmes südamega tööd mitte ainult kirikus, vaid ka pastoraadihoonesse loodud aukartustäratavas koduloomuuseumis. Paljud õiged asjad saavad tehtud mitte kampaaniakorras, vaid just tänu üksikutele missioonitundega inimestele. Tänu Rene Alberile saime teada, kus täpselt puhkab Hendrik, ja nii sai võimalikuks tema plaadile lisada nimi, sünniaeg ja vabadusvõitleja märk.
Hendrik Tõevälja sai lõpuks tagasi oma nime! Kuidas aga saaksid oma ausa nime tagasi teised Avinurmes ja mujalgi puhkavad nimetud? Kes peaks numbrid roostest puhastama ning pöörduma Saksamaa arhiividesse? Kas seda peaksid või üldse tohiksid teha üksikud entusiastid või oleks see ikkagi pigem riiklik küsimus?
Tundub, et kõik struktuurid püüavad Eesti Teise Vabadussõja mälestusest eemalduda. On üpris veider, et me ikka veel rajame uusi rohkete nimedega mälestuskive Eesti Esimeses Vabadussõjas langenutele, otsime tikutulega taga neid vanu haudu, aga muutume otsekui kurtideks kohe, kui keegi teeb juttu järgmisest sõjast, milles võidelnutest viimased mehed on ikka veel elus ja meie kõrval olemas!
Olen üles kasvanud kodus, kus alati rõhutati Eesti sõjameeste vaprust ja Eesti poliitikute närusust. Nii nagu eelmise Eesti poliitikud pöörasid selja Eesti eest võidelnud sõjameestele, teevad seda ka praeguse Eesti omad. Inimesed aga lasevad sellel kõigel jälle juhtuda. Ma ei saa aru. Mis rahvas me selline oleme ja mis meil ometi viga on?
|
|
|
