|
|
Presidendivalimistest
tekst: Kalju Mätik
Riigijuhtimine on keerukas ja äärmiselt vastutusrikas töö. Selleks, et riigi etteotsa saada selleks sobivad inimesed, tuleb nende valikusse suhtuda senisest märksa suurema tõsidusega. Eesti seniste presidentide saavutusi üles kiites on nende kaasaegsed Toompea õuelaulikud kaotanud igasuguse mõõdutunde. Presidentide möödalaskmistest aga hiilitakse mööda.
M eil kipub valimistel nii olema, et „astume jälle ämbrisse”, nagu seda on sageli varem juhtunud kõrgete ametimeeste valimisel. Meil valitakse riigijuhte sageli asjasse mittepuutuvate kriteeriumite alusel. Mis tähtsus on sellel, kui hästi mõni kõrge riigiametnik luuletusi kirjutab, laulab või kuuli tõukab. Palju tähtsam on see, kuidas ta riiki juhib. Arvan, et presidendi kõige tähtsamaks isikuomaduseks on kodanikujulgus, see tähendab julgus asju nimetada nende õige nimega. See omadus aga paistab paljudel meie riigiisadel praktiliselt puuduvat. USA-s on Balti juurtega inimesi umbes üks protsent elanikkonnast, aga sellest hoolimata suutsid nad saavutada, et senat ja kongress võtsid vastu ühisresolutsiooni, mis nõuab, et Venemaa selgesõnaliselt ja ühemõtteliselt tunnistaks Balti riikide okupeerimist ja annekteerimist ning mõistaks selle hukka. Meil Eestis, kus eestlased (praegu veel) on enamuses, midagi taolist ei söandata teha, selle asemel antakse kõigile Moskva Kremlist tulevatele valedele vaikiv nõusolek.
Meie riigijuhid ei julge anda vastulööki Kremlist tulevale valele
Eesti riigile esitatakse küllalt palju pretensioone, kusjuures suur osa neist on täiesti põhjendamatud. Ja pretensioone ei esita mitte üksnes endised KGB kaastöölised ja punased propagandistid, vaid ka sellised inimesed, kes on kommunistliku diktatuuri ajal poliitilise paragrahviga kinni istunud, nagu Aleksandr Solženitsõn, Vladimir Ossipov ja Sergei Kovaljov.
Solženitsõn peaks olema küllalt tuntud, ülejäänud kahe kohta vahest mõni sõna selgituseks. Ossipov on poliitilise paragrahvi alusel kahel korral kinni istunud.
Akadeemik Sahharovi sõber ja mõttekaaslane Sergei Kovaljov oli seotud põrandaaluse ajakirja Hronika Tekuštših Sobõtii väljaandmisega. Kahte viimast meest tunnen ma isiklikult ja võin pea anda selle eest, et tegemist on ausate inimestega, kes julgevad oma mõtteid ka siis välja öelda, kui need ametlike seisukohtadega vastuolus on. Kovaljov koos teise Vene Duuma liikme Lukiniga kirjutas 1992. aastal avaliku kirja prantslanna Lalumiere’ile, kes Eestit külastades väitis, et siin on kodakondsusküsimusega kõik korras. Kovaljov ja Lukin oma kirjas väitsid, et Eestis jagatakse inimesed etnilise kuuluvuse alusel kategooriatesse, nagu Lõuna-Aafrika Vabariigis ega anta paljudele kodakondsust, ehkki nad on siin elanud küllalt kaua.
Umbes samal ajal avaldas samasuguseid seisukohti ka ajaloolane Vladimir Ossipov. Bioloogiakandidaat Kovaljoviga töötasin GULAG-is katlamajas, küll erinevates vahetustes. Kuuest katlakütjast kaks olid teaduste kandidaadid, üks oli arst ja üks oli insener. Kui sellisedki inimesed esitavad Eestile põhjendamatuid pretensioone, siis saab selle põhjuseks olla üksnes ühekülgne ja moonutatud informatsioon.
On enesestmõistetav, et kellelegi ei meeldi, kui teda laimatakse. Antud juhul pole aga küsimus üksnes selles. Venemaal on täiesti avalikult käimas stalinismi taastamine. Kui nõukogude ajal ei teadnud Nõukogude Liidu elanikud, kuidas mujal maailmas elatakse, siis nüüd on paljud välismaal käinud ja Stalini ajast jäänud müütidega enam kuigi paljusid lollitada ei õnnestu. Varem või hiljem tekib Venemaa elanikul küsimus: “Kui me sõja võitsime ja meie suur kodumaa on loodusvaradest rikas, miks me siis viletsamalt elame, kui elatakse sõja kaotanud, loodusvarade poolest vaestes riikides, nagu Saksamaa, Jaapan ja Soome?” Ja varem või hiljem tuleb inimene järeldusele, et peasüüdlane selles on seni veel võimul olev punanomenklatuur.
Läänes peab inimene selleks, et hästi elada, kas ausalt tööd tegema või minema panka röövima. Nõukogude Liidus aga võis inimene, kes oli liiga laisk selleks, et ausalt tööd teha ja liiga arg selleks, et minna panka röövima (ehkki südametunnistus võis tal seda teha lubada), astuda valitsevasse ainuõigesse parteisse ja teha vastuvaidlematult kaasa kõik peajoone kõikumised. Ja tulemuseks on, et nii mõnigi inimene, kes Läänes elades pühiks luuaga tänavat, on tänapäeva Venemaal kõrges riigiametis.
Selleks, et juhtida Venemaa elanike tähelepanu kõrvale nende viletsalt majanduslikult olukorralt, tekitab valitsev punanomenklatuur kunstlikult riikidevahelisi pingeid ja isegi sõdu, nagu sõda Gruusiaga ja käimasolev sõda Ukrainas. Kui Eesti valitsev ladvik jätkab samas vaimus, andes vaikiva nõusoleku kõigile Kremlist tulevatele valedele, siis järgmine sõda võib olla Eestiga, sest sõda Ukrainas ei saa kesta igavesti – Venemaa elanikkond harjub sellega ära nii nagu igaõhtuse päikeseloojanguga ja tuleb midagi uut välja mõelda.
Kui vale levitamisega samal ajal tõde maha vaikitakse, siis võivad paljud inimesed jääda valet uskuma. Kui meie riigijuhid ei julge vastulööki anda ühelegi Kremlist tulevale valele, siis on täiesti loomulik, et paljud inimesed Venemaal usuvad, et eestlased on fašistid, diskrimineerivad venelasi, kirjutavad ajalugu ümber jne. Pole siis mingi ime, et väidetavalt arvab 21% Venemaa elanikest, et Eesti on Venemaale kõige vaenulikum riik.
Ja propagandat vene impeeriumimeelsed kardavad. 1975. aastal sain ma nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda eest kuus aastat
GULAG-i, relvade hoidmise eest (kolm vintpüssi) aga ühe aasta, mis pealegi läks selle kuue aasta sisse nagu matrjoška, nii et relvade hoidmise eest ei saanud ma faktiliselt mitte midagi, agitatsiooni ja propaganda eest aga rohkem kui mõni teine sai tapmise eest.
Massiteabes on teistsugused seisukohad tabu
Olukord on eriti häbiväärne, kui paljude praeguste riigitegelaste argpükslikku käitumist võrrelda teisitimõtlejate tegevusega nõukogude ajal. Näiteks 23. augustil 1979. aastal koostatud „Balti Apellis” nõuti Balti riikide iseseisvuse taastamist. Sellele kirjutas alla 45 inimest, enamik neist küll leedulased, teiste hulgas ka neli eestlast. Kaks neist, Mart Niklus ja Enn Tarto, said selle eest 10 + 5 aastat, see tähendab kümme aastat laagrit ja viis aastat asumist. Ka Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi ja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei loomiseks oli tarvis julgust, sest polnud teada, kas ettevõtmine lõpeb edukalt või siis satuvad asjaosalised GULAG-i.
Küllap mõnigi endistest teisitimõtlejatest oleks ka praegu valmis poliitikas osalema. Põhiliseks takistuseks on aga saanud nende inimeste vähene tuntus. Enda tutvustamiseks laiemale üldsusele on nende võimalused küllaltki piiratud. Võimul olevale ladvikule meelepäraseid seisukohti, lauslollused kaasa arvatud, avaldatakse massiteabes meelsasti, teistsugused seisukohad on aga tabu (vt nt Jüri Lina „Mida Eesti ajakirjandus pelgab?”). Kahjumiga väljaande väljaandmiseks teisitimõtlejatel raha pole, sest põhilise osa rahva varast ärastasid üleminekuperioodil endistest kapitalismi hauakaevajatest üleöö kapitalistideks muutunud ekskommunistid. Nii rahamehed kui ka ekskommunistid on eluliselt huvitatud aateliste inimeste kõrvaletõrjumisest, kuna just viimased oleksid takistuseks rahva vara maha parseldamisel ja tooksid paljude ekskommunistide mineviku avalikkuse ette.
Eesti seniste presidentide saavutusi üles kiites on nende kaasaegsed Toompea õuelaulikud kaotanud igasuguse mõõdutunde. Presidentide möödalaskmistest aga hiilitakse mööda. Olulisi möödalaskmisi on kahjuks olnud palju.
Presidenti tuleks hinnata kriisiolukorras
Konstantin Pätsist on palju räägitud kui Eesti Vabariigi loojast, peaks aga rääkima ka tema rollist Eesti iseseisvuse likvideerimisel, ehkki ta aitas sellele kaasa ilmselt sunniviisil. Eesti riik ja rahvas olid ju 1939. ja 1940. aasta sündmusteks täiesti ette valmistamata. Tõene informatsioon olukorrast Venemaal vaikiti maha, et „Venemaad mitte ärritada” – nagu see praegugi kombeks on. Teha oleks aga saanud nii mõndagi, näiteks selle asemel, et Kaitseliit laiali saata, oleks tulnud aegsasti anda käsk relvad ja laskemoon ära peita ning nimekirjad hävitada. Siis oleksid metsavennad pärast olnud tunduvalt paremini relvastatud ning küüditamist ja hävituspataljonide vägivalda märksa raskem läbi viia.
Inimese sobivust presidendiks ei tule hinnata mitte üksnes selle järgi, kuidas ta tavaoludes käitub, vaid märksa tähtsam on see, kuidas ta toimib kriisiolukorras. Võib arvata, et kui Johan Pitka või Karl Talpak oleks 1940. aastal Eesti president olnud, poleks nad Kaitseliitu laiali saatnud ja Johannes Varese valitsuse ametisse määramise farssi kaasa mänginud. Kremli propagandistid räägivad aga seniajani, et näete, Päts pani Varese valitsuse ametisse. Selle asemel, et Varese valitsus oma dekreediga ametisse määrata, oleks president aegsasti pidanud ametisse määrama eksiilvalitsuse, võimu sellele üle andma ning ise tagasi astuma. Allkirjastatud dekreet oleks võinud mitmes variandis hoiul olla mitme Eesti välissaatkonna seifis ning vajaduse korral oleks tulnud sobivale variandile lisada üksnes kuupäev ja see käiku lasta.
President ei julgenud asju nimetada nende õigete nimedega
Kui Pätsi ajal toimusid viimati mainitud sündmused okupatsiooni tingimustes ja on alust arvata, et normaalsetes tingimustes ta oleks käitunud teisiti, siis Lennart Meril oli ilmselt „luukere kapis”: ka praegustes rahuaja tingimustes ei julgenud ta sageli asju nimetada nende õigete nimedega. Vene impeeriumimeelsete väidetele, nagu diskrimineeritaks Eestis venekeelset elanikkonda, oleks ju saanud vastata, et kui nendel inimestel Eestis veelgi halvem oleks kui Venemaal, miks nad siis ometi oma „ajaloolisele kodumaale” tagasi ei lähe. Argentiinasse minna soovijaid leidus ju päris palju ja Eesti erinevalt Nõukogude Liidust väljarändamisele takistusi ei tee. 1944. aasta sügisel andsid Saksa okupatsioonivõimud Vormsi saarel elavatele rootslastele võimaluse Rootsi ümber asuda, mida paljud ka tegid. Rootslasi oli saarel üle kahe tuhande, järele jäi neli. Kui aga tänapäeva Eesti saatis sundkorras Venemaale Pjotr Rožoki ning Läti saatis välja Vene erusõjaväelase Slivenko naise ja tütre, siis andsid nad kõik asja kohtusse ja nõudsid, et neid tagasi lastaks.
Rahvusriik olevat Meri väite kohaselt relikt. Kui aga inimeste puhul lugeda ideaaliks neid, kes „ei ela ei majas ega tänaval, kel aadressiks on Euroopa Liit”, siis tekib küsimus: kas koera, hobuse ja muude loomade tõud pole samuti reliktid? Kas ei võiks ka sellisel puhul ideaaliks olla näiteks nõukogude koer ja nõukogude hobune?
Väidetakse, et Eesti olevat kaotanud propagandasõja Venemaale. Sõjas saab kaotanuks lugeda seda, kes on võidelnud, Eesti aga pole ju mingit propagandasõda üldse pidanudki. Vastupidi: Eesti riigitegelased on oma vaikimisega isegi Vene impeeriumimeelsete propagandale kaasa aidanud. Kui Eesti välisministeeriumis toimus pressikonverents, väitis tolleaegne Vene suursaadik Aleksei Gluhhov, et Tartu rahulepingut ei saa kehtivaks lugeda, kuna see on Venemaale relvajõul peale surutud. Sama loogika põhjal tuleks aga kehtetuks lugeda ka Uusikaupunki rahuleping, mille alusel Eesti liideti Venemaaga, sest viimane oli ju Rootsile relvajõul peale surutud. Tolleaegne Eesti Vabariigi välisminister Raul Mälk (endine nõukogude propagandist!) seda aga ei teinud. Tallinnas olles väitis Vene riigiduuma välisasjade komitee esimees Konstantin Kossatšov, et Tartu rahuleping ei kehti, sest selle sõlmis kuritegelik bolševike valitsus. Lepingu sõlmimise ajal polnud välisriigid kumbagi lepingupoolt tunnustanud, aga 28. septembril 1939, kui sõlmiti baaside leping, olid mõlemad lepinguosalised rahvusvaheliselt tunnustatud riigid ja Rahvasteliidu liikmed. Baaside lepingus on aga öeldud: „Meie riikidevahelised suhted tuginevad Tartu rahulepingule ja teistele rahvusvahelistele lepinguteleˮ. Nii et sõltumata sellest, kas Tartu rahu tema sõlmimise hetkel oli kehtiv või mitte, tuleb teda alates sellest kuupäevast lugeda kehtivaks, sest sel kuupäeval kinnitasid oma allkirjadega tema kehtivust kahe selleks ajaks ametlikult tunnustatud riigi esindajad.
Kus on vastused riigielu puutuvatele küsimustele?
Kui me tahame, et meie riik ja rahvas ka tulevikus olemas oleksid, siis peame riigijuhte valima just nende sobivuse järgi riigijuhiks, mitte aga nende sobivuse järgi mingile muule ametikohale. Presidendikohale kandideerijatelt tuleb nõuda konkreetseid vastuseid riigiellu puutuvatele küsimustele, mitte aga pöörata liigset tähelepanu teisejärgulistele igapäevaelu küsimustele. Osa küsimusi võiks olla näiteks järgmised:
- Kuidas Te suhtute piirilepingusse Venemaaga, mis on ju otseses vastuolus Eesti Vabariigi Põhiseadusega ja 1920. aasta Tartu rahulepinguga? Leping tuleb kuulutada kehtetuks ka siis, kui piiri peaks nihutatama Tartu rahuga määratud joonest ida poole.
- Venemaa maksab endistele poliitvangidele kompensatsiooni, kuid ainult neile, kes elavad Venemaa territooriumil. Kas Te kavatsete nõuda, et kompensatsiooni makstaks ka Eestis elavatele endistele kommunismivangidele? Endised fašismivangid ju Saksamaalt kompensatsiooni said!
- Tänapäeva Eestis näib elu käivat põhimõtte järgi „Suured sulid sõidavad tõllas, väiksed ripuvad võllas”. Trammijänest või lubatud sõidukiiruse ületajat karistatakse, küüditajad ja NKVD timukad on praktiliselt kõik karistamata. Idel Jakobson, olles NKVDs juhtival kohal, saatis 621 inimest õigusevastaselt surma ja elas seejärel ise Eesti Vabariigis karistamata rahulikult elu lõpuni. Kas Te loete seda normaalseks, ja kui ei loe, siis mida Te kavatsete ette võtta?
- Enne nõukogude okupatsiooni oli vande all valeandmete esitamine kriminaalkuriteona karistatav. Kas Te peate vajalikuks vastava seaduse taaskehtestamist?
Rahvas ei saa meil presidenti otse valida, ja kui saakski, siis vaevalt küll see olukorda parandaks. Enamik inimesi ei saa ju olla piisavalt kursis sellega, kuivõrd kompetentne ja usaldusväärne üks või teine kandidaat on. Aga oma erakonna poolt välja pakutud kandidaati peaks iga erakonna juhtkond siiski põhjalikult tundma. Kui presidendiks saab keegi ilmselt ebasobiv inimene, siis järgmistel Riigikogu valimistel tuleks teda kandidaadiks esitanud erakond panna täieliku boikoti alla ning mitte enam selle erakonna kandidaate valida. Kui mõnelgi riigikogulasel pole Eesti riigist ja rahvast sooja ega külma, siis iseenda heaolu eest oskavad sellised hoolt kanda küll.
Kui meil ka näiteks bussijuhte valitaks nendestsamadest printsiipidest lähtudes, nagu valitakse juhtpoliitikuid, siis ma küll bussiga sõitma minna ei riskiks. Selleks, et riigi etteotsa saada selleks sobivad inimesed, tuleb nende valikusse suhtuda senisest märksa suurema tõsidusega.
|
|
|
