|
|
Metsavennalugu
Kui sõber reetis sõbra
tekst: Endel Paulberg
|
See talvine hommik nii niiske, nii vilu
ja maha on langemas lund.
Ent kuulid ei hooli ei sajust, ei tormist,
vaid vingudes otsivad sind.
|
See lugu jutustab meestest, kes olid sunnitud end punavõimude eest metsas varjama. Juhtus see jaanuaris aastal 1956 Pärnumaal Paikuse vallas Kilingi metskonna Ilvese vahtkonnas.
Kui Punaarmee 1944. aastal Eestimaa taas okupeeris, alustas punavõim otsekohe nende vahistamist, kes olid relvaga sissetungija vastu astunud. Nüüd polnud meestel valikut ja lootuses, et olukord peagi paraneb, varjasid nad end metsas.
Aeg aga läks ja midagi ei muutunud. Nii sai mets neile koduks. Salgas oli neli meest ja üks naine. Naise nimi oli Asta. Ta oli olnud Kikepera koolis õpetajaks. Tema ema, isa ja kaks õde olid 1949. aastal Venemaale viidud. Meeste nimed olid Ervin, Hans, Rein ja Riks. Ervin ja Hans olid vennad. Nii nad seal elasid. Asta oli perenaiseks – keetis toitu ja parandas riideid. Meeste ülesandeks oli toiduainete muretsemine. Ka punkri ehitamisel oli Asta abiks. Igal suvel pidid nad endale uue eluaseme ehitama. See rajati endisest asukohast võimalikult kaugele, mõnikord isegi teise valda.
Nende viimane eluase oli Ilvese metsas. Seda kohta poleks vist küll mitte keegi suutnud leida, kui reetur Riks poleks julgeoleku nuuskijatele teed juhatanud.
Nii juhtub, kui sõber reedab sõbra. Nii juhtus ka seekord. Selle kurja juureks oli raha. Raha, mis mõnikord võtab aru peast. Oskad sa siis sõpra valida. Riks oli omakülamees. Pealegi veel koolivend ja sõber.
Meeste peale peeti juba ammu jahti, kuid siiani oli läinud õnneks. Seekord oli aga Riks hakanud en-ka-ve-de (NKVD – toim.) meestele teejuhiks ja toonud need punkri juurde.
Ümber punkri, umbes 50–100 meetri kaugusele sellest, oli veetud peenike traat, mille üks ots läks punkrisse. Selle otsas oli väike kelluke. Nii kui keegi traati puudutas, helises kelluke ja andis teada, et läheduses on võõrad.
15. jaanuari hommik oli nagu kõik eelmisedki – vaikne ja ilus. Oli algamas uus päev. Järsku aga: KÕLL–KÕLL ja seejärel vaikus. Esimesena ärkas helina peale üles Ervin.
„Mehed,” hüüab ta, „ruttu üles!”
Jalaga hoop punkriaknasse ja aken lendab eest. Hetk hiljem on Ervin õues, kus teda võtab vastu kuulirahe. Otse tema ees on mingi hall kogu. „Käed üles!” karjub see, kuid püstol Ervini käes teeb oma töö ja mees jääb lumele lamama. Tee on vaba. Veel pilk selja taha. Ta näeb, kuidas vend Hans langeb kuulidest tabatuna lume peale maha. Kõrval lamab Asta, kes on juba varem langenud.
Siis kuuleb ta Reinu hüüdvat: „Ervin, aita mind, sain pihta!” Ta aitaks küll, aga see on võimatu. Ümberringi tuiskab lumi teda piiravate vaenlase kuulidest. Veel kuuleb ta Reinu hüüdvat:
„Padrunid on otsas.”
Need on Reinu viimased sõnad…
Ervini peas vasardab vaid üks mõte – ma pean siit pääsema.
Ta on peaaegu paljajalu. Jalas on vaid sokid, kuna saapaid polnud enam aega jalga tõmmata.
Ta pääseb nagu ime läbi, kuigi tagaajajail on koerad. Teda päästab teel ees olev lattaed. Et koertele mitte jälgi jätta, ronib ta mööda seda kuni aed lõppeb. Aialt maha roninud, heidab ta pilgu seljataha. Ümberringi on vaikne. Ta ei suuda ikka veel uskuda, et on pääsenud.
Jõudnud ühe taluni, kohtab ta taluõues selle perenaist. Rääkinud sellele oma saapamurest, toob perenaine talle uued jalavarjud.
Alles nüüd tajub Ervin, et ta on pääsenud. Kuid mida teha edasi? Kas leidub veel sõpra, kes ei reeda? Ja Ervini hinge jääb pitsitama küsimus, kas kunagi saabub veel päev, mil ta võib rahulikult, inimese moodi elada. Ehkki lootus jääb…
Külas räägiti,
et haarangul oli surma saanud kaks ja haavata neli või viis vene soldatit. Metsavendadest said surma Hans ja Asta. Rein oli siiski saanud haavatuna ära joosta. Ta haavad olid rasked ja ta oli kaotanud palju verd. Viimaseid jõuvarusid kokku võttes oli ta jõudnud lähima majani, kuhu oli maad umbes kaks kilomeetrit. Perenaine Mann, kes oli püssipauke kuuldes õue tulnud, hüüdis haavatud Reinu nähes:
„Poe kähku vankri alla, ma viskan sulle heinu peale!”
Jõudnud Reinu vaevalt heintega katta, kui taluõue saabusid venelased.
„Näita, kus see bandiit on!” karjusid nad Manni peale.
„Ei mina tea,” vastas Mann.
„Ah sa kuradi bandiitidesöötja, või ei tea”, karjus venelane ja surus automaadi toru talle vastu rindu. Maja oli vene soldatitest ümber piiratud. Neid oli seal üle kümne mehe.
Läinud laudas seisnud vankri juurde, kus heinte alla oli peidetud Rein, nõudis venelane Mannilt:
„Tõsta need heinad siit ära!”
„Tõstke ise”, vastas Mann, „te noored mehed.”
Need Manni poolt lausutud sõnad jäidki tema viimasteks, mis olid viinud venelase raevu. Kõlas automaadivalang, millele järgnes ängistav vaikus…
Oma kodutalu laudas lamas maas noor naine, kellest jäid järele neli last. Vanem neist oli üheksane, noorim vaid kaheksakuune. Viimane oli olnud ema süles, kui surmav automaadivalang teda tabas. Laps oli imekombel ellu jäänud…
Samas lasti maha ka heinte alt leitud haavatud Rein. Paar meest jäeti surnuid valvama.
Peremeest sel päeval kodus ei olnud. Ta oli olnud metsas tööl, mis teda ka päästis. Mehe nimi oli Anton. Kui ta hiljem koju jõudis, näidati talle tapetud perenaist ja seletati:
„Vaata, mis bandiidid su naisega tegid.”
Siis viskasid nad Reinu surnukeha reele. Mann jäeti samasse lamama. Külatee äärest pandi reele ka Hansu ja Asta surnukehad ja sõidutati suure maantee äärde, kus seisis veoauto. See polnud sügava lume tõttu saanud külla sõita. Laibad visati autole.
Antonile anti käsk olla järgmisel päeval kell üheksa hommikul Pärnu julgeolekus. Seal oli jutt lühike:
„Nägid, mis bandiidid tegid. Nii lähed ja räägid ka külarahvale. Kui räägid vastupidist, ootab sind sama saatus. On selge?”
Anton tahtis veel elada. Ta tegi seda laste pärast, kuigi pidi veel palju kannatama. Tal tuli veel kümneid kordi käia Pärnus julgeolekus, kus talt nõuti informatsiooni Ervini kohta. Ta ei öelnud midagi, ehkki andis mõnikord end varjavale Ervinile süüa.
Anton oli tõeline sõber. Kuigi talle pakuti palju raha, ei reetnud ta kedagi, ehkki rahast oli tal suur puudus.
Oma kohalt lasti lahti ka selle vahtkonna metsavaht, kus metsavennad olid end varjanud. Ka teda kutsuti tihti Pärnu julgeolekusse, kus ta tuimaks tehti. Varem sõbralik ja jutukas, muutus mees siitpeale kinniseks ja sõnaahtraks. Kui keegi tema endistest sõpradest jutu metsavendadele viis, jäi ta vait ja ta silmad täitusid pisaratega…
Nüüd sellest, kuidas õnnestus julgeolekumeestel metsavendade punker avastada.
Nagu juba öeldud, oli selles punkris koos teistega ka Riks. Oma küla mees ja hea sõber. Aitas suvel ise veel ka punkrit ehitada. Punkri asukohtki oli tema valitud. Koht oli nii hea, et võis punkrit märkamata kümne sammu kauguselt sellest mööda minna.
Enne seda saatuslikku päeva teatas Riks, et läheb koju naist vaatama ja toob ka midagi söödavat kaasa. See polnud esimene kord, kui ta kodus käis. Seekord aga venis tema kodusolek pikaks. Päevad läksid, aga mees tagasi ei tulnud. Ervin arvas, et asi tundub kahtlane olevat. Hans aga nii ei arvanud ja küsimus soikus. Kuhu sa talvel enam kolid, jäljed jäävad ju järele.
Siis Riks tuli, aga koos venelastega. Ta oli sõbrad vene rublade vastu vahetanud. Nüüd olid tema taskud raha täis, aga sõbrad tapetud. See reetur elab oma rahahunniku otsas veel praegugi…
Mis sai Ervinist?
Aastad möödusid, kuid Ervinil polnud kusagil asu. Ükskord kohtus ta sõbraga, kes oli talle ka varem mõnikord peavarju andnud. See oli noor mees, kellel Vene kroonusse minek veel ees seisis. Poiss oli Vaskräämast pärit ja ta nimi oli Olde. Kui Ervin oli kõhu täis söönud ja tahtis jumalaga jätta, ütles Olde, et tuleb temaga kaasa.
Samal ajal pingutasid julgeolekumehed tugevasti ja nuuskisid Ervini järele. Varsti said nad teada, et Olde on koos Erviniga. Kuid kuidas neid tabada? Pakuti raha sellele, kes ütleks, kus mehed end varjavad. Nii möödus neli või viis aastat.
Lõpuks äraandjad ka leiti. Üks nendest oli Kikeperas kaupmees. Temalt olid metsavennad saanud toidupoolist ja mõnikord ka märjukest.
Ükskord, kui end metsas varjanud Ervin ja Olde jälle poodi tulid, juhtus see, mida julgeolekumehed olid juba mitu aastat oodanud. Nagu alati, pakuti meestele süüa. Selle juurde ka pits peenikest poeviina.
Metsavennad tabati umbes kilomeetri kaugusel poest Lubi talu koplist, kus nad olid magama jäänud. Viina sisse oli segatud unerohtu ja mehed võeti magamise pealt kinni. Pärast seda pole Ervinit ja Oldet enam keegi kohanud.
Nii müüsid omad eesti mehed vene rublade eest maha oma sõbrad ja kaaslased. Reeturitel aga kerkisid uhked majad.
Kuid aeg ruttab, ja ükskord nõutakse meilt kõigilt meie tegude kohta seletust.
|
|
|
