Kultuur ja Elu 3/2016

Kultuur ja Elu 2/2016

Aruküla metsavennad

Mälestused vahendas Kuno Raude

Heela Männik (Kala) 23.01.1924–13.01.2003

Toome lugejateni Heela Männiku mälestused alates 1941. aasta suvest, kui ta tol ajal veel 17-aastase neiuna suhtles vahetult Aruküla ja selle ümbruse metsavendadega. Heela-suguste inimeste – tõeliste Eesti patriootide toetuseta ei oleks olnud võimalik metsavendlus ja vabadusvõitlus Eestimaal.

„Neljakümne esimese aasta suvel jõudis sõjatee ka minu kodukülani Küti valda. Kõikjale olid kleebitud „mobilisatsioonikäsudˮ. Suurt segadust tekitas kiiruga alanud Vene sõjaväe taganemine. Kes sai, pages metsa. Sageli koos hobustega. Sel suvel, venelaste taganemise aegu, sai Arukülas surma Kello Kainu, kes avas tule läbi küla taganevate venelaste pihta. Tulevahetuse käigus rünnati Kainut selja tagant. Tema oli esimene meie külast, kes langes oma kodu kaitstes.
Viru-Jaagupi ja Koeravere vahel Kirikuküla metsas oli kolm talu: Müta, Mulla, Arutalu. Mulla talu peremees oli Karl Moor, kelle juurde tulid taganevad venelased süüa küsima. Perenaine kattis laua, mehed asusid sööma. Karl Moor pani oma kümneaastase poisi tagatoa aknast välja ja ütles: „Mine ütle Jaagupis meestele, las tulevad haarama.ˮ Saksa sõjavägi oli siis juba Jaagupis. Maja piirati ümber, tuppa astusid politseinikud Vilu Voldemar ja Valdre Kustas. Venelased sõid laua taga. Politseinik Vilu kamandas: „Käed üles!ˮ Venelased tõstsid käed üles, aga üks mees tõstis üles ühe käe, teise pistis taskusse. Valdre Kustas tulistas seda meest. Mees sai surma, teised võeti vangi.ˮ
Veel teadis Heela Männik, et Lebavere metsnik Kaarel Kasesalu kogus kokku metsamehed, kes samuti tulistasid 1941. aastal taganevaid venelasi. Metsavendade pealik sai ise surma tema hoole all oleva metsa 83. kvartalis.

Asi läheb tõsiseks

Virumaa kaudu põgenes Punaarmee 1941. aastal Narva jõe taha, röövides ja tappes oma teel kohalikke elanikke. Õigusteadlase, emeriitprofessor Herbert Lindmäe andmeil toimus Virumaal 282 relvastatud kokkupõrget. Ollakse arvamusel, et suvel 1946 tegutses Virumaal 61 metsavendade salka, milles oli 415 meest. Kirjastaja Valdek Kiiveri andmetel ulatus Virumaa metsavendade arv aastatel 1944–1953 tuhande meheni. Paljud neist tegutsesid ka endise Küti valla külades ja metsades. Eesti tehnikateadlase ja ajaloolase Jaak Pihlau (1937–2014) andmetel peeti Eestis aastatel 1945–1955 metsavendade ja julgeolekuüksuste vahel vähemalt 17 enam kui kahetunnist lahingut. Tema hinnangul toimus Virumaal Roela vallas Aruküla lähedal Porkuni metskonna Linkaevu vahtkonnas 11. märtsil 1946 pikim lahing Eesti metsavendluse ajaloos. Selles osales neli Aruküla ümbrusest pärit metsavenda: Mihkel Juhkami (1885) ja Heino Juhkami (1915) Roela vallast Saara külast, Karl Moor (1906) ning Leopold Moor (1923), Mihkel Juhkami õepoeg.

1944. aastal, mil sakslane taganes ja vene võim jõudis jälle meie maale, läks asi päris tõsiseks. Algas uus mobilisatsioon vene väkke, jälle algasid arreteerimised. Roela valda Saara külla mindi arreteerima seal elanud Heino Juhkamit, kes lõi 1941 Roelas Omakaitse, ja tema isa Mihkel Juhkamit, kes oli parajasti veskil vilja jahvatamas. Heino hüppas aknast välja ja sai jooksu. Paugutati, aga pihta Heinole ei saadud. Heino ja Mihkel Juhkami, Leo ja Karl Moor Kirikukülast, kes olid Juhkamite sugulased, kogunesid mõne kilomeetri kaugusel olevasse metsa. Nad ehitasid punkri maale, mis kuulus Porkuni metskonnale.
Punker oli maa sisse ehitatud vägev kiviehitis, laskeavad maa peal – igasse kanti üks laskeava, kus neli meest said korraga tulistada. Punkri peale punuti traadist võrk, et ei saaks granaati punkrisse visata.
Virumaa kuulsaim, Aruküla lahing, toimus 11. märtsil 1946. Neli meest pidasid hästikindlustatud lahingupunkris vastu terve päeva. Ööseks jätsid venelased punkri ümber valve. Mehed roomasid punkrist läbi lume välja ning pääsesid piiramisrõngast. Üks valvesse jäetud mees löödi pussiga maha, lasku ei tohtinud teha. Teised valvurid lumes roomavaid mehi ei märganudki. Hommikul sõitis Viru-Jaagupist läbi Koeravere metsa tank. Venelased asusid uuesti punkrit ründama. Aga punker oli selleks ajaks juba tühi. Mehi kätte ei saadud!
Peale ägedat punkrilahingut võttis Roela NKVD hävitusrühm asja tõsiselt ette. Roela talude heinamaad olid Aruküla taga metsas. Mõne talu maale olid peremehed ehitanud abihooned, kus kõlbas ka elada. Et Juhkameid kätte saada, oli üks kohalik mees, August Uueni, asunud elama ühte metsamajja. Lootes, et selliselt saab Juhkamid ligi meelitada. Juhkami Heino, kes oli salaplaanist teada saanud, võttis aga Uuenil ja tema pojal hinge välja veel enne, kui nad oma kolukoormaga metsamajasse jõudsid.

Kainu Kello, langes võitluses taganevate punastega 1941 aastal.

Kokkulepe NKVD meestega ei pidanud

Talvisel ajal otsisid metsavennad juhuslikke varjupaiku taludes. Mihkel Juhkami oli juba vana mees ega pidanud sellele vaevale vastu. Ta läks Iisakusse sugulaste juurde. Karl Moor tabati Arukülas Mäe talu õuel. Koos temaga arreteeriti taluperemees Arnold Mäe. Vangimajas käis Karl Moori vaatamas Helgi Maasild (NKVD agendi nimega „Koidulaˮ), kes ootas Karlilt last. Lepiti omavahel kokku, et kui Juhkamid kätte saadakse, saab Karl Moor vangimajast lahti! Peale kohtumist Karliga küttis Helgi sauna soojaks ja kutsus metsavennad sinna. Peale sauna pani Helgi mehed oma heinaküüni magama. Ise läks venelastele helistama, nagu varem kokku lepitud. Tuli julgeoleku haarang, Heino Juhkami ja Leo Moor arreteeriti. Helgi kallim Karl Moor ei saanud aga vangimajast vabaks, nagu NKVD meestega varem kokku oli lepitud. See oli ainult ettekäändeks lubatud.
Rakveres oli meeste üle avalik kohus, kõik mõisteti surma. Hiljem muudeti kohtuotsus eluaegseks vanglakaristuseks. Arnold Mäele määrati samuti vanglakaristus. Tema vabanes ja jõudis koju tagasi. Nüüd puhkab ta Viru-Jaagupi kalmistul. Heino Juhkami oli sunnitud oma isa Mihkel Juhkami välja andma, juhatama sinna, kus isa asus. Mihkel suri ajalikku surma vangilaagris. Heino ja Leo saatust ma ei tea, ei tea ka, kuidas nad oma elupäevad lõpetasid. Vangilaagris? Ka Karl Moori saatus on mulle teadmata.

Valenimega rahva hulgas

Aruküla rahva hea tundjana teadis Heela, et Aruküla taluperemehe Johannes Lälli talumetsa seati II maailmasõja lõpus üles punker, mis asus küla lähedal. „Küti valla Omakaitse juht ja Paasvere Omakaitse juht olid koolivennad, kes varjasid ennast koos teiste kohalike meestega Aruküla metsades: Kurvese Mart, Allika Värdi, Murdjõe Ants ja Raude Paul, kes Narva rindelt taganedes peatus 1944. aastal mõneks ajaks Arukülas. Kõik nii-öelda omasugused tuntud mehed. Lälli Juhani väimees Rajasalu Kaarel, Veneverest pärit mees, võttis kaasa neli hobust, kes paigutati Stroomanni heinaküüni. Ühe aastase hobuse tõin mina oma tallu. Söötsin teda hästi, loom kasvas ja Kaarel sai hobuse täie hinna eest ära müüa!
Kaarel varjas ennast kogu perekonnaga metsas. Tema naine ei võinud koju Veneveresse jääda, sest Kaarel oli tagaotsitav mees. Kaks last, tütar ja poeg olid neil kaasas. Tütar sai kooliealiseks. Kaarel ja Erna hankisid endale valepassi ja asusid elama rahva hulka. Laps läks Porkuni algkooli, sest Porkuni koolis oli kooliõpetajaks Kaareli vend, kes sai Tartu rindel surma. Kaarel läks rindele, otsis venna surnukeha üles ning mattis Simuna surnuaeda. See oli veel Saksa valitsuse ajal. Porkunis oli kooli juhatajaks venna kooliaegne juhataja, temale võis Kaarel oma murest rääkida. Laps võeti Porkuni kooli vale nimega.
Viimane peatus oli Kaarlil ja Ernal Järvamaal Kaalepi sovhoosis. Kuid jälitajad olid neil pidevalt järel. Kaarel arreteeriti. Mõisteti „kakskümmend viisˮ nagu see kõrgem karistus siis oli. Viiekümne kolmandal aastal tuli amnestia. Stalin oli surnud. Kõik karistused võeti poole peale ning Kaarel sai kaksteist ja pool aastat vangilaagrit. Peale Kaarli arreteerimist võis Erna koos lastega maapaost välja tulla ja õige nimega elada. Kaarel istus Siberis kaksteist ja pool ära ning tuli tagasi koju.ˮ

Lõpetuseks

Metsavendade ja Nõukogude karistusvägede vahel toimunud lahingud olid selgeks tõestuseks, et vabaduse nimel on eesti mees ja eesti naine võimeline vastu seisma ülekaalukale sõjalisele jõule. Kahju, et Heela-sugused inimesed, tõelised Eesti patrioodid, on jäetud meie poliitikute ja presidendi poolt unustusse. Heela Männiku ja tema mõttekaaslaste toetuseta ei oleks olnud võimalik metsavendlus, vabadusvõitlus, Eestimaal. Ehk leiab vastvalitud Eesti President võimaluse riikliku teenetemärgi annetamiseks postuumselt ka Heela Männikule.
Olgu lisatud, et Heela isa Karl Männik, küüditati 25. märtsil 1949 koos teiste Küti valla elanikega Siberisse Krasnojarski kraisse Verhne-Ussinskisse. Karl suri 54-aastasena 8. märtsil 1953. aastal ja on maetud Arukülast pärit taluperenaise, minu vanaema, Marie Kello (sündinud Rikken, 10.01.1888 – 14.02.1953) kõrvale Verhne-Ussinski kalmistule Sajaani mägedes. Mälestuseks Küti vallast küüditatutele pühitseti 23. märtsil 2014. aastal Viru-Jaagupi kiriku interjööris mustast marmorist mälestusplaat, millel on kivisse raiutud 64 küüditatu, ka Karl Männiku, nimi. Tema tütar, Heela Männik puhkab koos paljude oma küla inimestega Viru-Jaagupi kalmistul.