|
|
Indiaanikultuur sammus Eestimaa metsa
tekst ja fotod: Leho Männiksoo
|
Preeriakoja väraval ootab meid koja pealik Pool Põtra.
|
Indiaanitipis lõkke ääres istuda ja juttu vesta on äärmiselt hea ja õdus tunne. Tore on, et indiaanikultuuri kaja on meile siia tulnud just sellisel kujul, sest eestlasi on ju nimetatud ka euroopa indiaanlasteks!
Imeline tunne on siseneda keset Eestimaa metsarikast loodust äkki preeriakülla, kus valendavad indiaanitipid (püstkojad). Esimene neist on mõeldud valgetele külalistele.
Meid võtab vastu pealik Pool Põtra, nagu ta end esitleb, selle idee autor, et tuua killuke indiaanikultuuri meie „perifeeriasse”, mis ju sarnaneb tänapäeval veidike sõnaga preeria. Nii tunnetuslikult kui ka tähenduslikult.
Kui süüvida teemasse sügavamalt, võib just looduse ja maailma kõiksuse tunnetamises eestlaste ja indiaanlaste vahel vägagi palju ühist leida. Preeriakülas viibimine kinnitab öeldut ja seda tunnet on oluliselt süvendanud Ameerikast siin käinud indiaanipealikud ning nende näpunäited. Paiga nimetus aga ei ole siiski mitte indiaaniküla, vaid preeriakoda.
„Meie nimi on pärit preeriast, aga koda on meie ümber. Koda on meile arusaadavam. Sealset kultuuri sügavamalt tundmata peame õigeks Eestimaal asi oma keelele üles ehitada, et meie ettevõtmine oleks arusaadavam. Seesama tipi siin on preeria algupära, piisoniküttidest preeriarahvaste elamu. Algselt puhtalt naiste pärusmaa. Lakota keeles koht, kus elatakse. Lakota oli üks võimsamatest tasandiku indiaani suguseltsidest, kelle kohta on olemas ka värvikaimaid kirjeldusi ja lugusid. Preerias elati kodades, kus on tormikindlad, koonusekujulised, keskpunktis kohtuvad sakraalselt taeva sirutuvad latid...“ selgitab Pool Põtra.
|
Tipi, eesti keeli ka püstkoda, tuleb Dakota keelsest sõnast ti-pi, mis tähendab kohta, kus elatakse.Tipi on tugev ja ilmastikule vastupidav ehitis, parim varjualune, kus on palavaga mõõdukalt soe. Tipi alaäärt saab üles tõsta ning korstnaosa annab lisaventilatsiooni võimaluse. Soojal ajal valmistatakse toitu väljas, kuid tipis saab aastaringselt elada ning sageli kasutatakse lisasoojuseks nahku.
Trummi ümmargune kuju sümboliseerib Põhja-Ameerika indiaanlastele mineviku, oleviku ja tuleviku ühtsust, sest see on ring, mis seob kõiki inimesi. Trummipõrin tähendab looduse igavesi rütme, mis meid mõjutavad kõiki. Trummirütmi saatel tantsimine sümboliseerib südamelööke, kogu elu põhilisi rütme.
„Unenäopüüdjate” tekkelugu on indiaanlastel järgmine: „Vanamemmele tuli külla lapselaps, kes tahtis lõhkuda voodi kõrvale punutud ämblikuvõrgu. Vanamemm ütles, et ära lõhu, ämblik on siin mitu ööd vaeva näinud ja see võrk püüab kõik halvad unenäod kinni! Sealt arenes edasi nn unenäopüüdja, millel on keskel „ämblikuvõrk” ning millesse jäävad uskumuse kohaselt kinni halvad unenäod ja loodetavasti ka halvad emotsioonid.
|
Ta räägib, et tipi latid sümboliseerivad suguharusid, kes toimetavad maapeal omaette: „Kusagil seal üleval, nagu tipi latid, saavad kõik kokku ja oleme üks!”
Meie maailm on täis sümboleid, mis varieeruvad suguharudel, hõimudel ning rahvastel. Seega ei ole preeriakoda Eestimaa metsade keskel siiski võõrkoda, kui täidab funktsioone, mis on üle meie igapäevastest kommertslikest arusaamadest. Loomulikult nõuab sellise preeriakoja eksistents mitmesuguseid kulutusi ja see on meie kaasaegses maailmas loomulik. Oda, vibu ja kirvega ei oskaks me enam toime tulla. Preeriakojas aga haaravad meid imelised tunded, mis viivad kaasaegsest maailmast globaalsesse „universumi”. Tunneme mingit lähedat seotust ka indiaanikultuuriga. Võib-olla läks mõni meie kaugetest esivanematest üle Beringi väina?! On ju osale meie rahvast läbi aegade meeldinud asustada võõra rahva keskel võõraid maid rahvuskildudena, jättes seega paraku tühjaks nii mõnegi kodumaa koja.
Mõned tulevad siiski ka tagasi ja toovad kaasa uut meie vanasse rahvuskultuuri. Mõjutusi tuleb tänapäeval nii aknast kui ka uksest, nii häid kui ka halbu. Aga nii mõnigi vana muutub uueks ja huvitavaks, nagu antud juhul ka preeriakoda.
Lood ja kivid
„Kõigil on omad lood!” mõtiskleb pealik Pool Põtra, et lood ja laulud on indiaanikultuuris need, mida vahetatakse nagu kaupa. See on tegelikult väärtuslik looming, mis aitab hoida sõna jõudu ega lase sõnal devalveeruda. Kui lugu on asi, mida peab hästi esitama ja detailselt edasi kandma, siis on seal sees nii aja kui ka inimeste vägi. Seal on algupära loodusest meie ümber, mis ei ole fiktsioon või väljamõeldis, vaid sisaldab inimese arusaama kogu ühisest teadmisest elusloodusest.
Pealiku indiaanihuvi sai alguse Siberi rahvastest ning päädis 2005. aastal esimese tipi valmistamisega. Täna seisab siin reas juba hulk tipisid, mis kutsuvad sisenema. Igal oma lugu. Tseremooniaid on siin läbi viinud ja oma kultuurist pajatanud suguharude esindajad Mehhikost: paljudele eestlastele, eriti ökokogukondades tuttavaks saanud Rupert Encinas, Põhja-Ameerika pärimusi ja tseremooniaid eestlastele tutvustanud indiaanipealik Lendav Kotkas.
Ikka rohkem tungib Ameerikas põlisrahvale peale valgete ja mustade voog ning seda enam on õigustatud nende lugude ja kultuuri teadvustamine ja elushoidmine isegi kaugel tõelisest preeriast.
„Preeriakoda ei kandideeri sellele, et neid lugusid autentselt edasi viia. Et aga kriitilisele massile mingi sõnum tuua, peab see olema hästi lihtsaks tehtud. Pigem ei ole tänapäeva kiires maailmas ükski algupärane indiaani lugu nii lihtsalt arusaadav, et tekiks mingisugune seos või tunnetus, kui ei ole all tausta. Sellepärast ongi vaja alustada olmest – kuidas tipid kokku pandi, kuidas nendes elati, kuidas neid liigutati, kuidas hoolitseti, kuidas valmistati. Kui olme on käega katsutav ja silmaga nähtav, alles siis tekib visioon, milline elu võis olla, siis saab lugude juurde minna.”
Põhja-Ameerika põlisrahvastel ei olnud kirjalikke ülestähendusi. Ajalugu kandsid edasi jutuvestjad. Samas maaliti sümboleid ja kujutisi eriliselt töödeldud piisoninahale ja sageli kasutati tipides ka piisonite kujutisi. Olid ju 19. sajandi lõpuks piisonid kadumas, nad oli vaja tagasi tuua, vähemalt kujutistena ja nõidumisega. Piisonite kujutisi leiame ka siin Eestimaa metsade vahel asuva Preeriakoja tipides. Meie isamaa kaduvatele loomaliikidele mõeldes tuleb esimesena meelde lendorav. Võib-olla võiks meie kodadesse nende kujutisi maalida, et nad tagasi nõiduda?
„Mis puudutab seoseid meie kultuuri ja looduskultuuri ning inimese ja looduse vahel, siis, kui me tulime siia koda asutama, sattusime juhuslikult kokku ühe kiviga, mis ei ole pärit Ameerika mandrilt. Kui eestlastel on hiiekivi või ohvrikivi, siis indiaanlased peavad kivi maailma vanimaks elusolendiks, mis väljendab mineraalset kehastust. Samas ka kõige targemaks elusolendiks. Kui külalised tulevad, teeme eestlaste iidse ohvrikivi juures peatuse. Sellega saame alati väga hea kontakti kahe kultuuri vahel. Siin ohvrikivi juures on kõige parem rääkima hakata, et eestlased on kivi kaudu suhelnud ülejäänud loodusega.”
Ja kui veel kivist rääkida, siis on meie rahval väljend „kõva kui kivi”. Mõeldes minevikule, leiame, et tänane vabadus põhineb meie rahval, kes pöördelistel aegadel seda väljendit ka õigustasid.
|
Metsiku Lääne nurgake koos külla tulnud kauboiga. Pealik on
peitunud rituaalmaski taha.
|
Räägib: Pool Põtra
„Meie matkarada on Preeriakoja ja Varbola linnuse vahel,” jätkab Pool Põtra „Suvel läheb tee räätsadega Linnuraba peale. Talvel aga Preeria-kojast räätsadega poole kilomeetri kaugusel algavatele sooaladele, kus on siirdesooalad, soolagedad ja soosaared, väga vahelduv ning põnev maastik. Need on meie põhilised huvirajad, kus saab näha looduse ürgset poolt, kus ei ole ükski saag käinud särisemas ja loodus on ise sättinud ennast siia juba enne inimese tulekut.”
See ei ole siis enam otseselt indiaanimatk!
„See ei ole indiaanimatk, aga need rajad viivad ikkagi jutud sinna, et kui inimene rändab ja tema ümber on loodus, kus ta orieneerub ja püüab suunda leida, tajudes tuule suundi, õhuniiskust, jahedust, kus ta tunneb ,et ta on loodud selles keskkonnas hakkama saama, siis saab ta ennast võrrelda olendina nii tehis- kui looduskeskkonnas! Selline loomulik ürgne mõtlemine tuleb sul ikkagi looduses ja siis on kerge leida kontakte ka põlis- ja loodusrahvaste mõttemaailmaga ja tutvuda taimedega, rääkida nende kasutusest meil ja mujal, Samuti loomadega, sest looma müüte ja jutte on vägagi palju, aga vahe tuleb siin sisse sellega, et sellist sugulust ja vendlust loomariigiga meie eesti kultuuris esile ei tule nagu indiaanikultuuris.”
Kas teil on ka kanuud olemas?
„Kanuumatku teeme ka! Kanuu algupära on niiöelda indiaanipaat, aga meil ei ole kahjuks sellist „ valget paadikaske”, millest edukalt kanuusid teha.
Te korraldate selliseid õhtuid ka, mis meie inimesi indiaanikultuuriga kõnetavad?
„Teeme indiaani higitelki, mida valged nimetavad indiaani saunaks!”
Kes teie meeskond on?
„Mina ja minu sõbrad! Mul on abilisi, kes tulevad heameelega tegema asju, sest siis saavad nad osa nendest matkadest ja üritustest. Põhimõtteliselt teen tööd siin mina üksinda! Preeriakoda on küll registreeritud osaühinguna.”
Kes on need, kes siia tulevad?
„Rännumehed on nooremad, vanadele on siin istumine ja jahedus raske. Lastele meeldib siin! Käivad põhiliselt 30–50-aastased. Satub ka nooremaid, aga nende põhiteod toimuvad linnamüüride vahel. See on iga, kus möllatakse kõvasti linnas ja kolmekümneselt hakkab jälle vaikselt tulema huvi ka muu vastu.”
Indiaanikultuuris on tähtsal kohal ka tants, rütm!
„Ööülikooli Lektor Argo Moor on kirjeldanud, et inimene hoiab oma teadvust koos, hingates ühes rütmis, toitudes teatud rütmis, suheldes inimestega, kuulates muusikat või raadiot kasvõi metsataludes, et see hoiab tema maailmapilti kogu aeg sellisena, nagu ta meil kõigil enam-vähem on. Indiaanikultuuris toimub selle maailmapildi kõigutamine mittemeelemürkidega. Ka paljudes kultuurides maailmas on selleks puhtalt tants, rütm, pikalt ühes rütmis liikumine, paastumine, ka kerge füüsiline kannatus, mis lasevad inimese teadvuse lahti sellest programmeeritud teadvuse pildist. Ta saab siis uue teistsuguse maailmapildi, mis ei ole ka vale, sest see on see, millesse saad korraks minna tänu oma keha rütmimuutusele.”
Kas kalumetti ka siin vahel tõmbate?
„Ei ... piip oli alguses teemaks, aga valge mees ei lähe selle sügavusega kaasa. Kui ka kõik ära seletad, ei usu ta ikkagi, et kalumeti suits lahendab lepinguid kõige kõrgemate jõududega üleval ja rahupiibu suitsetajatega siin all. See uskumine jääb ikkagi indiaanlaste ainuõiguseks!”
Kuidas teiega ühendust saada, kas läbi Suure Vaimu?
„Kindlam on seda, kus on koda, valge mehe google’i-otsingutest teada saada!”
|
|
|
