|
|
Balti riikide presidentide saatusest
tekst: Vaino Kallas
fotod: wikipedia
Milliseks kujunes kolme Balti riigi presidendi saatus Nõukogude okupatsiooni tingimustes. Võib arvata, et suurte kogemustega riigipeadel, oli saanud täiesti selgeks, milline saatus riiki ja rahvast ees ootab.
Leedu president Antanas Smetona
|
Leedu president Antanas Smetona
|
Teise maailmasõja algul üritati Saksamaa ja Poola vahelisse relvakonflikti kaasata ka Leedut, et see alustaks sõjategevust Poola vastu ja vallutaks Poolalt tagasi oma iidse pealinna Vilniuse. Peale Nõukogude Liidu sekkumist Poola-vastasesse sõtta vallutas Vilniuse aga hoopis Punaarmee ja Leedu Vabariigi ning Nõukogude Liidu poolt Moskvas 10. oktoobril 1939 allakirjutatud vastastikuse abistamise pakti alusel tagastati Vilnius Leedule. Vastutasuks nõudis Venemaa Leedult vägede paigutamist Prienaise, Alytuse, Gaižiunase ja Naujai Vilniaise piirkonda.
1940. aasta 15. juunil pidi Tallinnas toimuma Balti rahvaste ühtsuse kongress, mille põhiliseks arutlusteemaks oli Balti föderatsiooni moodustamine. Seda kongressi aga ei toimunud, kuna Balti riikides algasid hoopis teistsugused sündmused.
Nimelt esitas Nõukogude Liit 14. juuni öösel Leedu Valitsusele ultimaatumi, milles nõuti viivitamatult Leedu nõusolekut Punaarmee sissemarsiks Leedu territooriumile. Kogu öö president Smetona juures toimunud valitsuse istungil otsustati lõpuks ultimaatum vastu võtta. Sama päeva pärastlõunal toimunud valitsuse istungil teatas president Antanas Smetona oma otsusest riigist lahkuda ja andis kõik oma volitused üle peaminister Antanas Merkysele.
Samal päeval kell 16.40 alustas president Smetona oma ekskordiga Kaunasest teekonda Kybartaisse. Sama päeva õhtul kell 23 saatis peaminister Antanas Merkys sinna oma delegatsiooni, et veenda presidenti tagasi pöörduma. Samuti anti käsk Leedu piiride sulgemiseks, mistõttu president Smetona ja teda saatnud isikud selleks, et Ida-Preisimaale Eitkunasse jõuda, pidid piiri ületama salaja.
Kohalikud võimuesindajad võtsid otsekohe ühenduse tol hetkel Läänerindel asunud Hitleriga, kes andis nõusoleku president Smetona Saksamaale jäämiseks.
Saksamaalt jätkas Smetona koos perekonnaga teekonda üle Šveitsi Portugali ja sealt edasi Brasiiliasse, kust ta järgmisel kevadel siirdus Ameerika Ühendriikidesse.
New Yorki jõudis Smetona 1941. aasta 10. märtsil. 1. aprillil tegi ta ametliku visiidi Washingtonis USA riigisekretärile Summer Wellsile. 18. aprillil võttis Leedu presidendi 17 kahuri aupauguga vastu tollane Ameerika Ühendriikide president Roosevelt. Washingtonis pani Smetona pärja ka tundmatu sõduri hauale.
Elama asus Leedu president Clevelandi. Kuid nagu teatasid 1944. aasta 9. jaanuaril sealsed ajalehed, hukkus Antanas Smetona traagilise tuleõnnetuse tagajärjel. 13. jaanuaril saadeti presidendi põrm Clevelandi katedraalist viimsele teekonnale. Pärast matusetalitust Kalvarija kalmistul viidi presidendi sark Nouvodi mausoleumi. 1975. aasta 25. septembril maeti Leedu president ja tema abikaasa Sofija Smetoniene põrm Leedu Suurvürstinna Birute seltsi eestvedamisel ümber Kõikide Pühakute kalmistu mausoleumi Clevelandis.
Läti president Kārlis Ulmanis
|
Läti president Kārlis Ulmanis
|
Vastavalt Nõukogude Liidu Balti riikide okupeerimise režiile toimusid 14. juulil 1940 kõigis kolmes Balti riigis üheaegselt uue „parlamendi“ valimised, millega püüti luua kujutlus, nagu oleksid nende riikide rahvad ise kukutanud senise valitsuse ja asunud nüüd „demokraatlikul“ teel moodustama töörahvale meelepärast valitsust.
21. juulil alustasid Leedu, Läti ja Eesti marionetlik parlament tööd ning kuulutasid Eesti, Läti ja Leedu Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks ning pöördusid NSV Liidu Ülemnõukogu poole palvega – võtta kõik kolm Balti riiki Nõukogude Liidu koosseisu.
Läti seimi istungi eelõhtul, 20. juulil 1940 kell 3 võeti maha Läti presidendi lipp. President Kārlis Ulmanis arreteeriti ja saadeti asumisele Stavropoli kraisse Vorošilovski linna.
4. juulil 1941 suleti Läti president vanglasse. 1. septembril 1942 viidi Ulmanis Bakuusse ja sealt üle Kaspia mere Turkmeeniasse Krasnovodski linna, kust algas raudtee, mida mööda Läti president pidi etappidena viidama Siberisse, Krasnojarski vanglasse.
Kuna aga selgus, et Ulmanis põeb düsenteeriat, jäeti ta edasi Krasnovodski vanglasse, kus ta 20. septembril 1942. aastal suri. Samal ööl toimetati Läti presidendi põrm Krasnovodski õigeusu kalmistule ja maeti selle ühte serva.
Kaheksakümnendate lõpul, kui Lätis algasid vabadusliikumised, alustas Läti Ministrite Nõukogu otsusega moodustatud töögrupp Ulmanise matmispaiga otsinguid. Kuulati ära üle 50 tunnistaja, kuid kuna presidendi matnud vanglatöötaja oli kahjuks juba surnud, ei andnud otsingud tulemusi.
Läti presidendi Kārlis Ulmanise matmispaiga otsinguid jätkusid ka veel 1993. aastal, kuid seoses selle kalmistu osas paljude pealematmistega jäi presidendi matmiskoht leidmata.
Eesti president Konstantin Päts
|
Eesti president Konstantin Päts
|
President Konstantin Päts elas 21. juunil 1940. aastal aset leidnud dramaatiliste sündmustele järgnenud nädalatel Andrei Ždanovi režii järgi ametisse pandud „rahvavalitsuse“ poolt hoolega valvatuna vaheldumisi Kadrioru lossis ja oma linnalähedases talus. Võib päris kindlasti arvata, et vormiliselt veel riigipea tiitlit kandval suurte kogemustega poliitikul oli saanud täiesti selgeks, milline saatus Eesti riiki ja rahvast ees ootab.
Iseseisev Eesti Vabariik oli sund-
olukorras lõpetanud eksisteerimise ja muutunud suure idanaabri protektoraadiks. Läänes möllas suur sõda, mille lõppedes pidi arvatavasti toimuma suur rahukonverents. Ja just sinna suundusidki koduaresti pandud Eesti presidendi mõtted.
Seda peegeldab konkreetselt Konstantin Pätsi märgukiri Soome-Eesti suhetest, mille andis tolleaegsele Soome saadikule P. J. Hynninenile Tallinnas 30. juuni hommikul üle presidendi adjutandi abikaasa. Märgukirja teksti on palju aastaid hiljem avaldanud Eesti saadik Helsingis minister Aleksander Warma. Pätsi märgukirja sisu oli teada ka saadik August Reil.
President Konstantin Pätsil ei olnud pärast 21. juulil toimunud „riigivolikogu“ istungil vastuvõetud resolutsioone enam pettekujutlusi enda ja oma perekonna edaspidise saatuse kohta ja ta otsustas koos lastega siirduda eksiili Ameerika Ühendriikidesse.
Dokumendid, mis lubavad heita pilku neisse traagilistesse sündmustesse, on avaldatud 1959. aastal raamatus „Foreign Relations of the United States. Diplomatic Papers. Volume I. General.“
Selle kogumiku 403. ja 405. leheküljel on ära toodud USA esindajana tol ajal Eestis viibinud charge d’affaires’i mr Leonardi telegramm USA riigidepartemangule 24. juulist 1940. aastal. See telegramm kõlab sõna-sõnalt järgmiselt:
„Eesti president, kes möödunud pühapäeval, 21-sel oli sunnitud üle andma võimu, pöördus isiklikult minu poole, saates oma poja saatkonda küsima, kas USA president saab abistada teda ja tema perekonda, nimelt ühte poega Viktorit abikaasa ja kahe alaealise lapsega ja teist poega Leod, kokku kuus inimest, andes neile viivitamatult kaitset ja aidates neid asuda USA-sse. Load Eestist lahkumiseks on kõikidele eestlastele ära öeldud ja passid välisreisideks tühistatud. Viisasid antakse ainult maksvate dokumentide esitamisel.
Endine president ja kogu tema perekond ühes paljude eestlastega elavad alalises vangistamise hirmus või halvema saatuse kartuses. Vajalikud on Riigidepartemangu instruktsioonid sammudeks, mida võiks ette võtta ja mida ma võiks isiklikult edasi anda presidendile.“
Vastus mr Leonardi telegrammile saadeti Washingtonist välja 25. juulil 1940 kell 8 õhtul ja oli Tallinnas 26. juuli hommikul. Alla on sellele kirjutanud Acting Secretary of State mr. Welles. Telegrammis teatati järgmist:
„Olete õigustatud Eesti presidendile ja tema perekonnale välja andma diplomaatilised viisad maksva passi või sobiva dokumendi esitamisel.
Võite oma äranägemise kohaselt informeerida Eesti võime sellest, et olete volitatud neid diplomaatilisi viisasid välja andma ja et Teil on Teie valitsuselt instruktsioonid väljendada lootust, et presidendile ja tema perekonnale antakse kõik vajalikud võimalused USA-sse asumiseks.“
Puuduvad andmed, kas USA riigidepartemangu saadetud vastus Ždanovi meeskonna poolt hoolega valvatud president Pätsile üldsegi teatavaks sai, sest juba neli päeva hiljem, s.o 30. juulil 1940. aastal küüditasid nõukogude okupatsioonivõimud Konstantin Pätsi koos perekonnaga Venemaale Ufa linna. 1941. aastal Konstantin Päts arreteeriti ja viibis seejärel mitmes vanglas.
1954. aasta 18. detsembril toodi Konstantin Päts Venemaalt Jämejala vaimuhaiglasse. Kuid kuna rahvas hakkas sinna massiliselt annetusi tooma, viisid kohkunud punased ametivõimud Pätsi kiiresti Burashevo vaimuhaiglasse.
President Konstantin Päts suri 18. jaanuaril 1956. aastal, olles täie mõistuse juures. 1990. aastal maeti Konstantin Päts austusavaldustega ümber Tallinna Metsakalmistule oma abikaasa kõrvale.
Pätsi poja Viktori Siberis lesestunud abikaasa tuli koos poja Mattiga 1946. aastal tagasi Eestisse. Noorem poeg Enn suri lastekodus Matti käte vahel näljasurma.
|
|
|
