Kultuur ja Elu 3/2016

Kultuur ja Elu 2/2016

Ilor Tamm: Kas käime Sinimägedes ainult suppi söömas?

tekst: jaanika kressa

Ilor Tamm. Foto: Anna Rosalie Uudre

Suvel oli kodumaal puhkamas Virumaal sündinud Viktor/Ülo/Ilor Tamm, kes saab aasta lõpus 90-aastaseks. Endine Idarinde võitleja võttis osa paljudest aatekaaslaste pidupäevadest ja andis intervjuu ka Kultuur ja Elule.

Viktorina sündinud noormees muutis turvakaalutlustel oma eesnime ja ka sünniaasta ära, kui pärast sõda põgenes prantslaste sõjavangilaagrist. Peagi sai Ülost hispaaniakeelses maailmas elades Ilo, kusagil pandi dokumentidesse juurde ka viimane täht „r”. Taasiseseisvunud Eestis osutus ilmvõimatuks õigeid andmeid tagasi saada ja nii ilutseb 1926. aastal kirikuraamatusse kantud mehel ka Eesti passis sünniaasta 1934.

Oled nüüd Eestis veetnud terve suve ja enamgi veel. Millised on muljed?
Suvi on möödas, tagasilend ukse ees. Haiguski kippus mulle siin kallale ja kindlasti on mulle elu üheks suursündmuseks Tallinnas EMO-s käik. Tohterdati mind kiirabihaiglas ja järgmine päev lasti koju. Kogu ravi eest ei tulnud krossigi maksta. „Riik maksab,” ütles üks slaavi aktsendiga naisametnik, aga tuletas mulle meelde, et kui ma veel välismaale reisin, tuleb mul muretseda ravikindlustus. Parandasin teda, et ma tulin välismaalt kodumaale. Olen õnnelik, et mulle hüvitati 24-tunnine haiglaravi oletatavasti minu ligi nelja-aastase teenistuse eest rindel. Sellega tunnen, et riik ikka tunnustab minu võitlust. Enne kui tagasi lendan, ostan kaheksa purki A. Le Coq’i, kohale jõudes kutsun oma seitse last kokku, heiskame Eesti lipu, avame õllepurgi ja hüüame kodumaast kaugel Kanadas: „Elagu Eesti!”

Käisid tänavu ka Sinimägede lahingute mälestusüritusel Grenaderimäel.
Mida sellest mäletada? Keegi vist luges luuletusi. Ilusad sõnad, mis tungisid südamesse ... kuid need sõnad ei olnud meie sõnad – 26., 27., 28., 29. juulil 1944 tuli meil oma kohust täita. Sõnu me ei pruukinud, vaatasime ehk relvavennale silmi ja tundsime heameelt, et ta on hinges sinu kõrval.
Sõnagi ei räägitud Sinimägedes seekord meie raskest ööpäevaringsest lahingust. Kas me tõstsime lipud tervituseks kohal viibivatele relvavendadele? Kas langetasime lipud leinaseisakuks?
Kokkutulek lõppes nagu tavaliselt, et näeme järgmisel aastal. Kuid palju meid on, kes sinna järgmisel aastal lähevad? Kes selleks füüsiliselt veel suutelised on?
Olin Sinimägedes nüüd juba 14. korda. Veel möödunud aastal oli seal ka üks arusaadav sõnavõtt – Eesti Sõjameeste Sakala Ühingu esimehelt Harald Mäepalult. Tänavu ma seal aga relvavendi peaaegu ei kohanudki. Jäi mulje, et meid oli kokku kutsutud lihtsalt suppi sööma. Kas selleks on ikka mõtet nii kaugele sõita ja veel mäkke ronida?

Sel aastal ei olnud ka mingit teavitamist, raske oli teada saada, kas üritus üldse toimub. Ajakirjandus peaaegu vaikis, kas see võis olla taotluslik?
Tänavu märkasin paar päeva enne mälestusüritust vaid Õhtulehes paari­-kolme sõna. Kuid kogu olukord on võrreldes algusaastatega peaaegu tundmatuseni muutunud. Vanasti mälestasime ikka Sinimägede kaitse­lahingutes langenuid ja see oli üheselt mõistetav: Eestit kaitsesid need, kes sõdisid nii, et kodu jäi selja taha, mitte need, kes pöörasid püssi­torud kodu poole. Nüüd aga käisid Eesti sõjaväekaplanid lilli viimas punamõrtsukatele, neile, kes 1944. aastal siin vennatapusõda korraldasid – ­sellest ma küll enam aru ei saa. See tuli mulle täitsa üllatusena.

Eesti taasiseseisvumise 25. aastapäeva puhul võttis 25-aastane riigikogu liige Jaak Madison Toompeal vastu Saksa poolel Eesti eest relvaga võidelnuid. Koos nooremate aatekaaslastega on pildile jäänud Elmar Kivipõld, Jüri Mägi, Boris Tall, Ilor Tamm, Harald Mäepalu ja Harry Erm. Foto: Martin Sööt

Mis Sinimägede lahingupaigast ja seal toimunu mäle(s)tamisest üldse edasi võiks saada?
Viimasel ajal räägitakse ühte ja teist. Palju vapraid mehi on lahkunud. See on muidugi loomulik, meie sünniaastaid arvestades. Olen varemgi mõtelnud, et kui kaua on meid siin veel ringi käimas ... Nüüd Sinimägedes hakkad juba sõrmedel lugema ...
Fakt on see, et mõne aasta möödudes ei ole enam ühtegi Sinimägede lahingute veterani rivis. On õige küsimus, et mis saab sellest paigast homme, ülehomme, paari aasta pärast? Kunagi tulevikus sõidab üks perekond Grenaderimäest mööda. Isa ütleb lastele: siin oli kunagi üks lahing. Aga mis lahing? Kelle vahel? Milleks? Võib-olla on siis veel alles mõni vana mees, kes teab rääkida, et veel neli-viis aastat tagasi saadi seal kokku suure hulgana.
Probleem on aga selles, et sinna ei jää ju alles mitte midagi, on ainult see mittemidagiütlev rist. Minu arvamus on, et tuleks teha korjandus rahva hulgas, tuleks ikkagi panna memoriaal, mis ütleks, mis seal on olnud, et ei tekiks seda tunnet, nagu oleks tegemist olnud mingi võõra ja tundmatu sõjaga. Nii nagu Tallinna-Narva maantee ääres seisab Steineri kivi, niimoodi midagi jäävat peaks olema ka Grenaderimäel, et inimesed ka tulevikus ikkagi aru saaksid, mis selles paigas on olnud!

Isegi kui tehtaks rahva hulgas korjandus – kes garanteerib, Eesti tingimustes, et selle raha eest tehtaks Sinimägedesse memoriaal?
Lätlastel ju on Kuramaal memoriaal. Aga jah, ma saan aru, sa sihid sinna, et Rebase plaat ka lubati Valgas Kaitseliidu seinale, aga seejärel peideti ära ja on peidus siiamaani.
Aga mida me seal edaspidi käime koos? Suppi söömas? Vaatamas, kuidas ajaloolased võtavad mikrofoni, räägivad, aga neil on igaühel oma nägemise ja arusaamise punkt. Las räägivadki siis isekeskis ja pole vaja kutsuda meid sinna enam niisama suppi sööma.
Et teha memoriaal, peab moodustama mingi komitee. Eesti on veel ka südamega selle teema juures olevaid inimesi. Näiteks eelmisel aastal pandi Nugiseksi kodukohta mälestuspink – need, kes seda tegid, töötasid küll ihu ja hingega!

Mäletan minagi aega, mil mehed polnud rahul selle uue raudristiga. Aga nende esialgne puurist võeti maha ja numbri 1944 juurde ei pandud mingit selgitust.
Seda rääkisin mina ka kadunud Kaljo Westiga. Me olime temaga ka Saksamaal Steineri üksuse meeste kokkutulekul koos. Ainult aastaarv 1944 ei ütle mitte midagi!
Kui möödus 60 aastat Sinimägede lahingust, siis olin ma siin ja tulin ka järgmisel aastal tagasi, sõitsin tookord oma vanema pojaga Eestis ringi. Muuhulgas otsustasime soome­poiste mälestuskivile Pupastveres panna mõned lilled, kuna ma osalesin nende koosseisus Tartu ruumi lahingus ja sain 17. septembril 1944 Pilka ligiduses haavata. Pidasime tee peal kinni, oli üks pood, läksime sisse ja küsisime teed soomepoiste ausamba juurde. Poeomanik, kuuldes meid võõras (hispaania) keeles rääkimas, arvas, et oleme soomlased. Ta tunnistas, et tema ja ta sõber arvasid, et seal 1944. aastal võidelnud soomepoisid olid soomlased!!! Muidugi, kui loed ausambalt august 1944 ja soomepoisid, siis tõesti võibki ju arusaamatus tekkida. Sinimägedes võitlesid ju paljud rahvused.

Klubikaaslastega Toila Kangelas­kalmistul 25. juulil 2015.Foto: Martin Sööt

Sinimägede muuseumi juures muidugi saaks inimesed ka ajaloost teada.
Jah, aga need kivid, mis olid kunagi Sinimägede kooli juures ja nüüd on muuseumi juures, need tee peale ei paista! Kõik inimesed ei lähe muuseumisse ega tea otsidagi seda muuseumi.
Need oli vahepeal ka Grenaderimäel, aga üks neist lõhuti. Just sel aastal me olime koos Kalju Westiga kutsutud Saksamaale Steineri meeste juurde kokkutulekule. Seal tehti korjandus ja kivi lasti parandada.
Õnneks on Sinimägede muuseumis Ivika Maidre, kes on ülemaailmse eesti vabadusvõitlejate häälekandja Võitleja poolt nimetatud Sinimägede Ingliks, tema teeb oma tööd südamega, kuigi tal on alati kiire ja mõnikord ta räägib saja inimesega korraga, aga kõik on tänulikud!

Sul oli mure Soodeni haua pärast Jõhvis.
Sinimägede muuseumis oli üks raamat. Ants Kõverjalg autor. Sellest raamatust hakkas mulle silma üks pilt Soodeni matmisest. Jüriado ­seisab seal oma ülemuse haua juures. Ja mina mõtlesin seda pilti vaadates – ja mida see mees tookord mõtles ... ta langes paar päeva hiljem ... kas mõtles: mine, mine sõber, ma tulen mõne päeva pärast järele ...
Sooden ja Jüriado olid väga head sõbrad. Ja nüüd on nende haud Jõhvi linnas lastud rohtu kasvada ja inimesed trambivad sealt üle ... Ma olen külastanud seda paika igal aastal. Varem oli seal normaalne hauakivi, aga siis tehti uus, mis ei paista üldse heina seest välja. Ma olen pöördunud kohaliku omavalitsuse poole, et see tähtis haud tuleks korralikult tähistada, sinna mingi aed ümber panna, et kõik ei jookseks üle.

Sa oled lootusetult otsinud andmeid kolonel Saarseni eriüksuse kohta?
1944. aasta novembris olin Neuhammeris, seal otsiti eriüksusesse mehi, keda välja õpetada, et Eestisse saata. Mina mõtlesin küll endamisi, et hullud peast, kuidas me lähme kui venelane seal sees. Umbes kolm kuud oli väljaõpe ja kolonel Saarsen oli selle üksuse ülem, EW-aegne salaluure ohvitser.
Ma sain aga haavata ja mind viidi Saksamaale haiglasse. Kui sõda lõppes, jäin prantsuse ja ameerika tsooni. Minu isa vend oli ka olnud Saarseni eripataljonis. Hakkasin hiljem otsima, igalt poolt, Eesti Rada ja mis lehed need kõik olid, ma panin kuulutusi, et mis sellest eriüksusest sai. Mitte midagi ei ole teada saanud. Aastaid hiljem lugesin, et Saarsen suri Rootsis.
Kanadas panin ka Kanada lehte otsimiskuulutusi: ühtegi vastust ei saanud. Lõpuks sain teada, et lell oli kukkunud venelaste kätte vangi, siis toodud Tartusse, haiglas surnud.
Aga sellest eriüksusest ei tea keegi midagi. Samamoodi ei tea ühel päeval enam mitte keegi, et Sinimägede lahingud üldse olid!

Kas sa oled näinud filmi 1944?
Ma ei vaadanud lõpuni, sest mul läks süda pahaks. Sinimägedes istuvad mehed punkris, joovad ja räägivad poliitikast. Kus need punkrid olid? Või ei osanud ma filmi vaadata.
Möödunud suvel viibisin Nõmmel 50 aastat noorema sõbra aias. Grilliti, rüübati õlut ja jupphaaval vaadati ka seda filmi. Jooksis parajasti osa, kus teepeale ilmusid lipsudega Omakaitse mehed. Mulle tundus, et autor tahtis neid Omakaitse mehi naeruvääristada. Miks ei näidatud neid kui mehi, kes tõepoolest kaitsesid meie tagalat, kui meie rindel võitlesime? Hiljem lasti joosta ka jupikest, kus leegionärid istusid veoautol, relvad käes, Eesti vapid varrukal. Küsisin kõrval istuvalt 40–45 vahel olevalt kaitseliitlaselt, et kes need mehed on ja kuhu nad siis sõidavad. Ah, need, selles filmis ... noh, fašistid ja eks nad üritavad Saksamaale jõuda. Minule oli küllalt – õllest, vorstikestest ja 1944-st.

Kuuldavasti filmi tegijaid ei huvitanudki tõde. Nii nagu ka sinusugused mehed ei huvita Eesti riiki.
Vaatasin hiljuti telekast uudiseid: küsitleti 20-aastast noormeest, reporter oli huvitatud noormehe arvamusest presidendikandidaatide kohta. Noormees teatas, et Helme talle ei meeldi. Miks, küsis reporter. Ta on ju fašist, teatas noormees. Tänan, vastas reporter. Miks küll üks eesti noormees nimetab keskealist eestlast fašistiks ja kas ta üldse teab, mida see sõna tähendab? Kas see on tema meelest tubakakompanii sigaretimark või mõne Norras mäesuusahotelli nimi?
Kogu maailm, sõbralikud ja isegi vaenulikud riigid tunnustavad neid, kes 1941. aasta suvel relva haarasid, kui Eesti vabadusvõitlejaid, mida me ka olime. Mitte kunagi pole meid peetud fašistideks või palgasõduriteks.
Meid oli omal ajal peaaegu 1000 meest Ameerika sõjaväes. Olgugi et me olime saksa poolel sõdinud, ameeriklased moodustasid meist vahiüksuse ja hoolitsesid meie eest paremini kui kunagi Eesti riik on hoolitsenud. Minu teada ei ole Eestis tänaseni ükski peaminister tunnustanud meie võitlust, mida pidasime relvaga idavaenlase vastu 1941. aasta suvest 1945. aasta suveni. Edasi metsavendadena ja Siberi orjalaagrites või välismaal demonstratsioonide ja kirjandusega. Juba 1950. aastast alates kirjutasime meie häälekandjas Võitleja meist ja meie võitlusteest. Välismaa ajalehtedes tõlgiti meie artikleid ning tunnustati meid Eesti vabadusvõitlejateks. Austraalia, Argentiina, Inglismaa, Uus-Meremaa, Islandi, Brasiilia Venezuela, Kanada ja USA avasid meie poistele uksed.

Soovime härra Tammele meeldivat tagasilendu ja ilusat 90. juubelisünni­päeva pidu Kanadas oma laste keskel. Paneme teele kaasa ka tervitusi viimastele vähestele relvavendadele, kes sealpool vett veel alles. Ja loodame taas kohtuda, kui mitte enne, siis Sinimägedes aastal 2017, mil loodetavasti saab mälestusüritus paremini korraldatud kui tänavu.