|
|
Otto Skorzeny – müstline armiga mees
Raamatust Otto Skorzeny: Meine kommando unternehmen.
Vahendanud Vaino Kallas
|
Otto Skorzeny
|
Tema hästi toidetud, kalgiilmelisel näol oli vasakust kõrvast kuni lõuani ulatuv sügav rapiirihaav. Ta käsi tõusis energilises kaares tervituseks hooletult pähe visatud vormimütsi juurde, millel ilutses SS leibstandardi surnupealuu.
„SS obersturmbannführer Otto Skorzeny annab end vangi,” ütles ta ameeriklasest vahisõdurile, kellele end vangi andvad saksa sõdurid olid saanud juba igapäevaseks nähtuseks. Ameeriklane viipas tülpinult pöidlaga kuhugi tahapoole ning lausus: „Okey, Otto! Mine edasi!”
Armiga ohvitser heitis sõdurile kiire pilgu ja sammus edasi. Päike sillerdas tema vormikuuel ilutseval rüütliristil ja teistel aumärkidel. Tema terashallid silmad silmitsesid tähelepanelikult ümbrust.
Ameerika vahisõduriga samas ruumis olnud USA salaluure ametnik oli tähelepanelikult jälginud sakslase laiažestilist käeliigutust. „Mussolini käekell,” tähendas ta rahulikult vahisõdurile.” See on Skorzeny, tuntuim sakslaste salaagent meie nimekirjas.”
USA vastuluurel polnud kunagi olnud kardetavamat vaenlast kui see kahe meetri pikkune ja sajakilone seikleja. 1943. aastal oli ta vähem kui viiekümne mehega Apenniinide kõrgeimal tipul, 2900 m kõrgusel Gran Sassol asunud ja 400 itaalasest valvuri valvatud kindlusest äratoonud Mussolini, mille eest viimane kinkis talle tänutäheks pühendusega käekella. Hitler annetas talle selle vägiteo eest Rüütliristi - kuid andis ka uued ülesanded.
Hitleri poolt soositud „tugev mees” alustas oma muinasjutulist karjääri 1938. aastal, mil ta 30-aastasena, osalt vaimustusest Hitleri vastu, osalt puhtast seiklushimust astus Austria rahvussotsialistlikku parteisse. Sõja algpäevil juhtis ta langevarjurite üksusi võitluses Nõukogude Vene partisanide vastu.
Operatsioon „Greif”
1944. plaanitses Hitler oma lootusetus olukorras viimast hulljulget sõjalist lööki, mis pidi tal kindlustama lõpuvõidu lääneliitlaste üle. Ta kavatses oma viimased strateegilised reservid valikdiviiside juhtimisel paisata Ardtennides hõredalt mehitatud liitlasvägede vastu. Saksa üksused pidid neid ründma põhjast ja piirama sisse poole Euroopas asuvatest USA, Briti ja Kanada väeosadest ning vallutama viimaste hiiglaslikud tagavaralaod ja ka nende ainukese järelveo sadama Antverpeni.
„On olemas veel ainult üks takistus,” teatas Hitler asjasse pühendatuile. „Kuidas vallutada Maasil olev sild, kust meie tankid peavad edasi tungima? Seda suudab ainult üks mees - Skorzeny.”
22. oktoobril usaldas Hitler Skorzenyle oma hulljulge kava. Skorzeny sai ülesandeks koostada kahe tuhande meheline eriüksus, milles oleks esindatud kõigi relvaliikide sõdurid. Kõik pidid valdama inglise keelt ning riietatuna USA sõduri vormiriietesse, minema läbi rinde. Nende ülesandeks oli Maasi jõel oleva silla vallutamine. Seda pidid nad hoidma oma käes seni, kuni saabuvad kohale Saksa peavõitlusjõud. Aega ettevalmistusteks andis Hitler kaks kuud.
Skorzeny kogus oma mehed Friedenthali Oranienburgi juures ja varustas need seal kõigi vajalikuga. Samal ajal toimus intensiivne väljaõpe, mille käigus tutvustati meestele USA relvi, sõjaväe struktuuri ja ameeriklaste harjumusi. Nad õppisid ameeriklaste vandesõnu ja kõnekäände.”Ärge olge militaarsed. Ei mingit kandade kokkulöömist!” õpetas Skorzeny. Ta võttis ameerika sigaretipakid ja näitas, kuidas ameeriklased seda avavad. Kõik mehed varustati ameerika dokumentide ja rahaga ning isegi kirjade ja fotodega, mis olid Ameerikast saadetud. Operatsioon sai nimetuse «Greif».
16. detsembril 1944 lükkasid sakslased oma sõjamasina liikuma. Tuhandete kahurite tulega rajati seitsmeteistkümnele diviisile, millele järgnes veel kaksteist diviisi, teed läbi läbipääsmatute ja lumiste Ardennide. Alanud oli USA ajaloo suurim lahing. Samal ajal tegutsesid Skorzeny „ameeriklased” saagiks saadud USA sõjaväeautodel omal käel. Nad sõitsid läbi avatud rindejoone ja andsid Saksa diviisidele edasi juhiseid ning juhtisid kahurväe tuld, tekitades ameeriklastele suuri kaotusi. Skorzeny „ameeriklased” langetasid teedele puid, takistades liiklust ning lõhkusid telefoniliine. Eemaldades teedelt viidad ja tähised ning miiniväljadelt hoiatussildid, tekitasid nad liikluses suurt segadust.
Peagi tabasid ameeriklased, et nende hulgas liigub Ameerika vormi kandvaid sakslasi. See selgus 18. detsembril, kui USA välipolitsei pidas Belgias kinni kolm ameerika sõdurit, kes ei teadnud parooli. Neil olid küll 5. tankdiviisi poolt välja antud dokumendid ning nad tõendasid veenvalt oma kuuluvust sellesse väeossa, kuid ameeriklastele tundusid nad olevat „neetult viisakad” ja nad viidi ühe USA vastuluure ohvitseri juurde.
Viimane oli endine Saksa kodanik, kellel oli õnnestunud pääseda Dachau vangilaagrist. See ohvitser apelleeris sakslaste autundele, mis keelas neil peale Saksa sõjaväe vormi teiste vormide kandmise. See mõjus. Sakslased tunnistasid oma päritolu üles ja teatasid ka mõningaid üksikasju operatsiooni „Greif” kohta. Varsti peale seda juhtumit leidis USA vastuluure ühest autost sakslaste raadiosaatja ja koodiraamatu, mille järel algas suurejooneline spioonijaht.
Ameerika sõjaväepolitsei ja vastuluure töötajad pidasid kinni kõik teedel liikuvad autod. Kahtlust äratavatele suruti püstol ribide vahele ja päriti: Kes on „Pruun Pommitaja?” Kus asub „Tuuline Linn?” Kes on „Hääl?” Ütle „wreath!” See tähekom- binatsioon „wr” ja „th” paljastas kõik sakslased.
19. detsembril kohtasid vastuluure töötajat kahte Ameerika vormis leitnanti, kes jälgisid autost saabuvate abivägede liikumist. Nende dokumendid olid korras ning nad teatasid, et olid oma väljaõppe saanud Camp Hoodis. Selle peale lausus kontrollimise tulemustega rahule jäänud vastuluure töötaja nagu muu seas: „Siis olete ka Texases viibinud.” „Ei ole”, vastasid leitnandid.”Käed üles!” käsutasid selle peale vastuluure ohvitserid oma püstolid leitnantidele suunates. „Camp Hood asub Texases.”
Vahepeal oli umbes viiskümmend USA 150. tankipataljoni tanki tunginud Ardennides kallale ühele teisele Ameerika tankipataljonile ja hävitanud sellest poole. Eetris kõlasid hirmuhüüded: „Meie oma tankid tulistavad meid!” Sõjaväepolitsei sai käsu kontrollida kõigi tankiüksuste liikumist. Laevaliiklus Maasi jõel peatati ja jõe mõlemal kaldal patrullisid pidevalt valvepostid. Kõik isikud, kes püüdsid jõge ületada, peeti kinni ja otsiti läbi. Kinni võeti 54 ameerika vormis või tsiviilriietes sakslast.
Levitades pidevalt teateid, et ameeriklased on täielikult löödud, jõudsid Skorzeny mehed peaaegu Maasi juures asunud kaitseliinideni välja. Malmedy juures sattus aga Skorzeny üksus ühele lahinguvalmis oleva ameeriklaste suurtükipataljonile. Ta saatis välja luure, et kindlaks teha suurtükkide arvu ja nende asukohad. Ettevaatlikuks muutunud ameeriklased võtsid aga luurajad vangi ja avasid Skorzeny üksuse pihta tule. Kõik peale tungivad „omade tankid” hävitati ja nende vrakkidest kisti välja USA sõjaväe vormis sakslaste haavatud ja laibad.
22. detsembril algas USA 1. armee sõjakohus operatsioonis „Greif” osalenud sakslaste üle. Nende poolt oma tegevuse õigustamiseks toodud põhjendused võib võtta kokku kahe mehe ütluste põhjal.
Üks ohvitser teatas: „Kui mulle antakse käsk lasta maha oma ema, siis teen ma seda kõhklemata.”
Teine saksa sõdur ütles: „Isamaa heaks olen ma valmis tegema ükskõik mida.”
Kõik kaebealused leiti olevat süüdi rahvusvahelise õiguse rikkumises, mis keelab vaenlase vormiriietuse kandmise ning spionaaži ja sabotaaži rinde tagalas. Surmaotsused viidi täide Belgias Henri Chapelle’i juures. Sõjakohtu otsusel lasti maha 130 meest. USA vastuluure avaldas Luxemburgi raadio kaudu mahalastute nimed ning üksikasjad operatsiooni „Greif” kohta koos Skorzeny ja teiste veel tabamata isikute kirjeldusega.
Skorzeny, kes oli saanud lahingus kergelt haavata, üritas tema kätte jäänud USA 150. tankibrigaadi tankidega täita temale pandud ülesande, kuid kuulnud raadio kaudu operatsiooni avalikuks tulekust, sai talle selgeks, et edasi tegutsemine on mõttetu. Ta andis oma sõduritele käsu – võtta seljast võõras vorm. Operatsioon „Greif” oli luhtunud.
Siitpeale korraldas Skorzeny veel mitmeid sabotaažiakte, takistades liitlaste edasitungi Sise-Saksamaale. Üks tema viimaseid ülesandeid oli natsitegelaste Himmleri, Göringi, Göbbelsi ja teiste varustamine mürgiampullidega.
|
Skorzeny (vasakul) koos vabastatud Mussolini ja oma võitlus-
grupiga
|
Kohus mõistis Skorzeny õigeks
Kui Skorzeny end vangi andis, tuli tal Dachaus anda vastuseid üheksast USA ohvitserist koosneva kohtu ees. Ta juhtis kohtu tähelepanu sellele, et sõja kestel kandsid paljude riikide sõjaväelased, nende hulgas ka Briti ja Vene sõdurid vaenlase sõjaväe vormi. Kaks ja pool tundi kestnud kohtu nõupidamise järel mõistis kohus Skorzeny õigeks.
„Asja arutamine ja kohtuotsus olid õiglased”, märkis Skorzeny hiljem. „Mind koheldi viisakalt, kuigi pidin 22 kuud istuma üksikvangistuses. Minu ainuke kaebus on, et keegi „vabastas” mind Mussolini poolt kingitud käekellast.”
SS ohvitserina pidi Skorzeny astuma ka nn puhastuskohtu ette, mille toimumist ta ootas Darmstadti vanglas. Seal sai ta palju kirju USA-st, milledes talle pakuti isegi abi. Huvi tema isiku vastu põhjustasid pikad ajaleheartiklid, mis ilmusid tema õigeksmõistmise järel.
25. juulil 1948 leiti ta kong tühjana. Päev hiljem sai „puhastuskohus” Skorzenylt kirja, milles ta teatas, et kommunistid püüavad vihast tema vastu mõjutada kohtu otsust, mistõttu ta parem loobub kohtu ette ilmumisest. Koos temaga oli kadunud ka tema abikaasa.
Müstline armiga mees suri 1975. aastal multimiljonärina Hispaanias.
|
|
|
