|
|
In Memoriam Heino Ross
5.06.1929 – 1.09.2016
|
Heino Ross
|
Septembrikuu esimene päev viis meie hulgast sügava ajalootundmisega kirgliku kultuuriloolase ja koduuurija Heino Rossi. Kindlameelse ja sirgjoonelise isiksuse, kes oma uurimustes oli ühtaegu äärmiselt põhjalik ja samas imekspandavalt sõltumatu.
Sündinud Virumaal vabadussõjalase perekonnas, võtsid Heinot siin ilmas kohe vastu õiglustunne ja vabadussõja vaim. Terane poiss hoidis sirgudes silmad-kõrvad lahti: nii oli lihtne kasvada ausaks ja õilsaks inimeseks, keda hiljem ei eksitanud valitsevad trendid või ümbritsev propaganda.
Tema uurimused olid seotud kodumaa ajalooga, ta ei kulutanud ennast tühja-tähja peale, vaid juhindus sisemisest vajadusest aina rohkem teada saada, tõde ja ilu varjust välja tuua. Nii möödusid pikad päevad arhiivides ja raamatukogudes, aga nende vahele mahtus ka säravaid kohtumisi eriliste inimestega.
Heino Ross kirjutas ja kirjastas ligi poolsada raamatut ja trükist. Kõige rohkem raamatuid on ta kirjutanud oma kodukihelkonna Simuna kohta, kuid viimased kaks raamatut kõnelevad Helme kihelkonnast, kus oli tema viimane maine kodu ja kus asus ka kirjastus Väike-Viru: suveharjal ilmus põhjalik uurimus „Vürst Barclay de Tolly”, raamat „Jõgeveste mõis Valgamaal” valmis küll veel Heino eluajal, kuid ei jõudnud enam autorini. Pooleli jäi Nils Ungern-Sternbergi „Rändur vastu tahtmist” välja andmine, kuid kindlasti jõuab ka see teos lugejateni – siis juba lõplikult viimase tööna, millesse on oma hinge pannud Heino Ross.
Heino Rossi kultuurilooline tegevus oli vaba mehe missioon, mitte palgatöö. Sageli maksis ta raamatutele peale, ka oma tervise arvelt. On kahte sorti inimesi: ühed teevad oma tööd, teised usuvad sellesse, mida nad teevad. Heino Ross oli kindlalt truu oma kutsumusele meie kultuurilugu elustada ja valgustada ning teda ei takistanud see, kui teda ei mõistetud ega toetatud.
Tal oli õigus ja ta lahkus võitjana – olles teinud nii palju – vahendanud kodumaa minevikku kodumaa tulevikku. Nii palju jäi temalt küsimata, nii palju oli seda, millest oleks tahtnud ikka ja jälle veel rääkida. Nüüd on tema astunud nende sekka, kellest meie saame vaid mälestust hoida. Mälestus Heino Rossist jääb valgustama meie edasist teed.
Jaanika Kressa
|
|
|
