Kultuur ja Elu 3/2016

Kultuur ja Elu 2/2016

Kirjanik ja ajaloo-uurija Vadim Makšejev

tekst: Peep varju
fotod erakogust

Vadim Makšejev

Vadim Makšejev on sündinud 1925. aastal Peterburis. Tema vanemad olid aadlisoost vene emigrandid, kes leidsid varjupaiga Eestis — siin möödus tulevase kirjaniku lapsepõlv. Lapsemaailm kisti puruks varahommikul 14. juunil 1941, kui kolmes Balti riigis lahutati tuhanded perekonnad — vahistatud mehed saadeti Põhja-Uraali vangilaagritesse, aga nende abikaasad koos laste ning vanavanematega Venemaale sundasumisele Siberi karmide elutingimustega põhjapiirkonda.

Novembris 1941, vaid mõni kuu pärast saabumist Stupino vangilaagrisse, suri näljast, külmast ja kurnatusest Vadim Makšejevi isa Nikolai Makšejev. Ta oli Eestis täielikult integreerunud: omandanud eesti keele, õppinud kaugõppes Tartu ülikoolis, saanud Kiviõli tehases keemialaboratooriumi juhatajaks ning õpetanud skautideks vene rahvusest poisse. Kui NKVD korraldas Moskva käsul juunipöörde järel massilise isikuandmete kogumise, siis kirjutas N. Makšejev Eesti kodanikuna elulookirjelduse eesti keeles. Stupino vangilaagris hukkusid või hukati koos temaga mõne kuu jooksul sajad Virumaalt, Tartust ning Lõuna-Eestist pärit mehed ja naised. Nende seas olid näiteks riigivanem Jüri Jaakson ja Tartu Naiskodukaitse juht Alice Kuperjanov.

Autori noorpõlvefoto –skaudina Eestis

Vähem kui aasta pärast isa surma surid sundasumisel Volkovo külas Narõmi soode piirkonnas nälga ema Olga Makšejeva ja 6-aastane õde Svetlana. Sundasumisel Tomski oblasti põhjaosas elas Vadim Makšejev enam kui 20 aastat, millest 14 aastat oli ta nn erikontingendi nimekirjas. See tähendas kohaliku komandandi pidevat järelevalvet ja kriminaal­karistuse ähvardusel ranget keeldu elukohast lahkumise kohta. V. Makšejev töötas kalatehases, hiljem kolhoosis arveametnikuna ja aastast 1960, mil ta oli juba vaba, ajalehtede põllumajanduse osakonnas – alguses rajooni, seejärel oblasti ajalehes.
Aja jooksul sai temast kirjanik. V. Makšejev ei tulnud Eestisse tagasi, kuid läbi elu on ta endaga kaasas kandnud helget mälestust kaugest lapsepõlvest Eestis, siin möödunud ajast ja kõigist neist, kes tookord temaga koos olid: isa, ema, õeke Svetlana, lapsepõlvekaaslased jt. Märkimisväärne osa autori loomingust on pühendatud just sellele eluperioodile.
Hiljem sai peateemaks sundasumisele saadetud inimeste saatus. Paljud autori jutustustest ja novellidest on autobiograafilised. Neid ühendab inimlik valu ja kaastunne süütult kannatanud ning hukkunud inimeste pärast. Ühe kogumiku pealkiri „Боль людская” ongi täpses tõlkes inimvalu. Samas on autor osanud põimida neisse lugudesse ajaloo jaoks olulisi fakte tegelikust elust nii enne­sõjaaegses Eestis kui ka hilisemal süngel sundasumisel Siberis. Need faktid tõendavad vastuvaidlematult vägivaldsete sündmuste iseloomu ja neis osalenud peategelasi. Parimaks näiteks on novell „Äikese eel”, mis lõpupuändiga teeb igale mõtlevale inimesele selgeks 1941. aastal Eestis toimepandud juunipöörde olemuse ja selle stsenaariumi juhid.
Vadim Makšejevi raamatuid on välja antud Moskvas, Novosibirskis ja Tomskis. Sundasumisele väljasaadetute tragöödia kajastub dokumentaalses ja paljusid arhiividokumente sisaldavas raamatus „Narõmi kroonika”, mis on välja antud Aleksander Solženitsõni juhitud uurimistööde seerias „Venemaa uuema ajaloo uurimus”. A. Solženitsõn oligi V. Makšejevi uurimistöö toetaja.
Vadim Makšejevi esimene eesti keeles ilmunud raamat oli „Viige talle lilli”, mis ilmus kirjastuse Aleksandra väljaandena 2009. aastal. Lugejad kohtusid raamatu lehekülgedel paljude tolle aja Eesti inimestega, said viibida kodumaa tuttavates ning armsaks saanud kohtades, kuhu paljudel vägivaldselt kodumaalt väljasaadetuil ei õnnestunud kunagi tagasi pöörduda. Teise eestikeelse raamatuna ilmus 2011. aastal tema dokumentaalne uurimistöö „Narõmi kroonika”.
Vadim Makšejevil on suuri teeneid Eesti lähiajaloo uurimisel. Töötades Tomski oblasti arhiivides kohaliku Memoriaali organisatsiooni liikmena, hankis ta meie Memento ühingule ja riiklikule komisjonile hindamatu väärtusega infot. Tema abil said Tartu ülikooli teadlased 1990. aastail Tomskis töötamise ajal sealsetes arhiivides juurdepääsu kõikidele dokumentidele, mis olid seotud 1941. ja 1949. aastate küüditamise ohvrite saatusega. Teenete eest lähiajaloo uurimise alal sai Vadim Makšejev Vabariigi Presidendilt 2011. aastal Maarjamaa Risti IV klassi teenetemärgi.

* * *

Äikese eel

Autori noorpõlvefoto –skaudina Eestis

Autobigraafilises jutustuses „Äikese eel” on Vadim Makšejev meisterlikult esitanud tõsielu faktide kaudu ajaloolise tõe 1940. aasta juunipöörde organiseerijatest ja vägivaldsete sündmuste läbi kannatanud inimeste saatusest. Jutustus pärineb raamatust "Damoklese mõõk"

Meie pere saatus ja tuhandete meie­suguste oma otsustati siis, kui otsustati kolme väikese Balti riigi saatus. Ja nende saatus, kes elasid seal. Saksamaa poolt septembris 1939 Nõukogude Liidule loovutatud Eesti, Läti ja Leedu valitsus, püüdes meeleheitlikult säilitada oma maade sõltumatust ning tulles vastu võimsa idanaabri ultimatiivsele nõudmisele, lubasid Punaarmeele rajada oma territooriumile sõjaväebaasid.
Sai üha selgemaks, et sõlmitud mittekallaletungilepingule vaatamata, alustavad Saksamaa ja Nõukogude Liit varem või hiljem omavahelist sõda ja nende teele ettejäänud Balti riikidel tuleb tahestahtmata ühineda ühega neist kahest. Baltikumis kardeti õigustatult bolševikke, sakslasi aga ei armastatud siin kaugetest aegadest saadik. Valikut polnud, kuid oli lootus, et sõja korral ei luba Punaarmee Saksa vägedel sisse tungida.
Baltikumi tuultes hajus mööduvate auruvedurite suits, hajusid venekeelsete laulude sõnad punaarmeelastega täidetud vagunitest. Vene emigrantidele sümboliseeris siia saabuv Punaarmee kodumaad. Seda endist, südamelähedast ning teist, mida kodumaalt lahkunud enam ei tundnud, kuid mida oli oodata bolševikelt emigrantidel nendes riikides, kus olid loodud perekonnad ja kus sündisid ning kasvasid nende lapsed?
1940. aastal nõudis Nõukogude Liit ultimatiivselt Eesti, Läti ja Leedu valitsuse väljavahetamist ja uute väeosade sisse laskmist nende riikide territooriumile. Vastamiseks anti aega mõned tunnid. Ultimaatumid võeti vastu, Moskvast saabus Ždanov uut Eesti valitsust moodustama, Leedus tegeles sellega Dekanozov ja Lätti sõitis Võšinski.
Oli suvise koolivaheaja neljas nädal, minu elus viimane koolivaheaeg. Aasta pärast puhkeb Suur Isamaasõda, kuid ees oli veel kolmsada kuuskümmend viis rahupäeva, ning see päev – 22. juuni 1940 oli päikesepaisteline ja rahulik. Sellest, et Tallinnas on uus võim, sain ma teada oma sõbralt Svet Mamontovilt, kelle juurde tulin jalgrattaga sõitma.
„Hommikul Januš Šukelt kuulis raadiost, et meil on uus valitsus,” ütles Svet. Ta istus trepiastmel ja lappis ratta sisekummi. Tema täisnimi oli Svjatoslav, ema kutsus Svetikuks, aga poisid lühidalt Svetiks. Ta oli aasta minust noorem, maikuus lõpetas kuuenda klassi ja sügisel kavatses asuda õppima Tallinna gümnaasiumis.
„Päts kukutati,“ ütles Svet, „ka Laidoner … Kõik kukutati.”
Meie vanematel raadiot ei olnud, kuid Šukelti perel, kes olid Mamontovi perele naabriteks, oli raadiovastuvõtja.
„Janka räägib, et mitmel korral teatati. Tema õed kuulsid samuti.”
„Ja mis nüüd saab ?” küsisin mina.
Svet kehitas õlgu.
Otsustamisel oli selle riigi saatus, kus me elasime, kuid me ei mõelnudki, et see traagika on nii lahutamatult seotud meie saatusega. Ma ei teadnud, et sügisel ei siirdu ma õppima Tartusse, kus mind ootas ees kaks järeleksamit.
Ma jätkasin korralikult käimist eesti keele järeleaitamise tundides proua Oderi kodus, kus ta tüütuseni sundis mind pöörama eesti pöörd­sõnu, käänama nimisõnu ja kirjutama diktaadi järgi katkendeid Juhan Liivi jutustustest. Ära minnes jätsin temale kontrollimiseks vihiku ja kui ma järgmine kord tagasi tulin, siis oli minu kirjutatud tekst kirju parandustest, Tal oli aastaid pisut üle neljakümne, ta andis algkoolis eesti keele tunde, mees töötas raudteel ja lapsi neil polnud. Juunis 1941 mees arreteeriti, aga tema saadeti sundasumisele. Sinna, kuhu ka meid – Siberisse taigasse Vasjugani.
Kuid tookord neljakümnendal aastal elasime meie kõik veel Kiviõlis – proua Oder telliskivimajas teisel korrusel, kus alumisel korrusel asusid vaksali ruumid, aga mina vanematega elasin Lille tänaval, Svet – Raudtee tänaval …
Piki raudtee tänavat kulges põlevkivi ümbertöötlemisetehase plankaia taga raudtee, seepärast oli ümbruskonnas pidevalt tunda tehase ja auruveduri suitsu, aga see lakkamatu lehk ei suutnud maha suruda õitsvate akaatsiate ja sirelite lõhna.
Raudtee tänav oli peatänav ja ka pikim tänav asulas, siia avanesid tehase pääsla väravad, siin oli raudteeülesõit, sellel tänaval asusid õigeusukirik ning mitte kaugel rahvamaja, kus meie Svetiga käisime koroonat mängimas, raamatukogust raamatuid laenutamas, kuid mõnikord ostsime kümne sendi eest kinopiletid pühapäeviti demonstreeritavatele filmidele. Ei aimanud mina, et saabub päev, kui meid ja meie vanemaid tuuakse siia konvoi saatel ja et see hall kivihoone jääb igaveseks minu mällu majana, kus viimast korda oli koos kogu meie pere.
See juhtus 14. juunil 1941, nädal hiljem tungis Saksamaa Nõukogude Liidule kallale. Kuid nüüd oli toimumas selle sõja eelmäng nädal varem toimuma hakkavatele sündmustele.
Svet lappis ära sisekummi ja hakkas rattapumbaga tagumist ratast pumpama, kui tänavalt kostis lähenevat kära. Laiali kasvanud sirelid takistasid nägemast, mis seal toimub, ja jätnud jalgratta trepile, läksime jalgvärava poole. Umbes kümmekond inimest olid juba möödunud nelja korteriga majast, milles elas Svet, keegi neist kandis punalippu ja puuvardast alla rippuv punakanga tükk kõikus sammude taktis. Hoidudes teatud kaugusele ees kõndivast inimgrupist, liikus nende kannul rahvahulk.
„Nagu ristikäik,” ütles Svet.
Kuid ristikäiguga sarnasust polnud. Vääneldes küljelt küljele, sõitsid protsessiooni sabas mõned poisikesed. Ma hõikasin kõige lähemal olnud Šurka Butuzkinile, kellega veel neljandas klassis istusin ühes pingis.
„Kuhu rahvas läheb?” tundsin ma huvi.
„Te … te … te …tehasesse,” hingas Šurka välja.
„Milleks?”
„Mii … mii … miitingule. See … seal …”
„Lähme, Dimka, vaatame,” katkestas Svet, ära ootamata, kuni Šurka suudab asja selgitada. Ohanud solvunult, sõitis Šurka rongkäigule järele, aga meie, ületanud tänava, lippasime piki raudteetammi tehase poole. Oli palav, päikese kuumusest higistavad liiprid lõhnasid kreosooli järgi, kaugelt tuli meile vastu rong ja tema kohal taevas hõljus laialivalguv suitsupilv.
Rongikäiku juhtinud inimjõuk peatus pääsla juures. Pisut tagapool kogunes kokku neile järgnenud rahvas. Väravate ees paistsid kaks politseinikku. Varem siin politseid ei olnud.
Kuni meie nihkusime pääslale lähemale, ilmus kohale tehase direktori asetäitja. Tavaliselt korralikult riietatud ja enesekindel, nüüd aga pintsakuta, higine, tasakaalu kaotanud, pigistas ta närviliselt peos olevat taskurätti ja püüdis veenda tema ees lipuga vehkivat inimest, et tehases miitingut pidada ei saa. Politseinikud tõkestasid vaikides läbipääsu väravatest, üks neist oli vanem ning sünge, teine nooruke ametnik oli näost kahvatu ja näis olevat ehmunud. Summutades vaidlejate hääli, möödus pikk kaubarong. Läbilõikavalt vilistades hõikas auruvedur, veeresid mööda vagunid, tendrid, tsisternid, üksteise järel välgatasid raudteel valguse ja varju laigud. Kiirust lisades möödus viimane vagun, mille avatud platvormil seisis sõdur, panoraam raudtee taga avanes, kuid otsekui mingi suure südame kiirenenud löögid kostis eemalduvate vagunirataste kolksumine rööbastelt.
„Kuradi bürokraatiad,” karjus rahva­jõugult toetust otsiv ja end näoga rahva poole pööranud lipuga mees. „Me läbiviime miiting mujal! Aga varsti siin luuakse kord majja!”
Vööni avatud helepruunis särgis seisis ta meile Svetiga päris lähedal ja järsku tundus mulle, et kunagi varem olen teda näinud, seda rõugearmilist nägu …
Sellel päeval õppisin ma kodus köögilaua taga koolitundideks, ema oli läinud poodi ja mina olin unustanud riivistada välisust ning meile sisenes tänavalt märkamatult keegi tundmatu. Ma ehmusin sellest, kuidas ta siia jõudis, ehmusin tema rõugetest armistunud näost ja sellest, kuidas ta imelikult üksisilmi vaatas mulle otsa. Ootasin, et ta midagi ütleks, kuid tema ulatas mulle vaikides kortsus paberitüki oma läbipuurivat pilku minult lahti laskmata. Sellel paberitükil oli trükitähtedega kirjas: „Mina olen eesti tumm…”. Edasi tulid veel mõned sõnad, millest lugesin välja vaid ühe sõna „raha”. Ma juba oskasin lugeda eesti keeles, kuid ma ei teadnud, mida tähendab sõna „tumm”. Seda sõna, mis tundus mulle niisama hirmsana kui see inimene ise, mäletan tänini. Ma mõistsin, et ta palub almust, mul oli ranitsas kahesendine vaskmünt, ma andsin selle tummale, kes pistis mündi palitu taskusse, heitis pilgu meie väikesele köögile ja läks minema, jättes põrandale porised jäljed. Hiljem ma ei näinud teda kordagi, kuid millegipärast kartsin kaua, et ta tuleb veel tagasi. Kasimatus palitus, muljutud rippuvate servadega mütsiga … Möödus tõenäoliselt viis aastat, ja nüüd tundus mulle, et minu ja Sveti vahetus läheduses seisab inimene, kes on toosama … Kuid too oli ju „tumm” – nemoi, aga see rääkis …
Rahvahulk liikus mööda Raudtee tänavat vastassuunas. Ka meie Svetiga läksime kõigiga kaasa. Aeglaselt pedaale vändates, sõitis meie kõrval Šurka Butuzkin, kuid mina ei küsinud temalt midagi. Möödusime kirikust ja kellatornist, mis oli püstitatud vähe eemale, keerasime põiktänavale, selja taha jäid ühetaolised ühekordsed majad, kuurid, pood ja peatusime äratallatud platsil hiljuti ehitatud tehase polikliiniku juures. Andnud punalipu kellelegi saatjatest, ronis rõugearmiline ehitajate poolt mahajäetud laudadest kokkulöödud alusele ja teatas, et avab miitingu. Lõi lahti paberilehe ja hakkas valjul häälel ettekirjutatud teksti lugema. Aeg-ajalt vaikis, arvatavasti püüdis tekstist aru saada, seejärel jätkas järsult sõnu karjudes. Minu kõrval hoidis noor eestlanna roosa tekikese sisse mähitud rinnalast, kes ikka ja jälle üritas nutta. Ema kummardus tema poole ja püüdis kiirustades rahustada last. Keegi kutsus rahvast vaikima, kuulsin vaid üksikuid fraase, mida rõugearmiline poodiumilt karjus:
„… Tervitame Eesti rahva Valitsust … Ühinegu uute ajalooliste ülesanneteks … Tervitame Puna Armeet … Nõuame riigikogu laiali saatmine … Nõuame ekspluataatorliku maavalitsuse likvideerimine … Nõuame vaenulike elementide kõrvaldamine …”
Laps nuttis üha valjemalt.
„Tervitame … Nõuame … Nõuame …,” karjus rõugearmiline.
Lõpetanud teksti lugemise, vaatas ta uurivalt all seisvate inimeste peale ja jällegi viirastus mulle, et ma varem olen juba näinud seda hirmutavat rasket pilku.
„Kes on vastu? Tõstke käed – kes on vastu!”
Ülestõstetud käsi polnud.
Vaenulike elementid –враждебные элементы … Tuleb aeg, ja tuhandeid mehi, naisi, lapsi hakatakse kandma nimekirjadesse vaenulike elementide kõrvaldamiseks. Nendesse nimekirjadesse kantakse meie vanemad, neis oleme meiegi koos Svetiga, sinna kantakse minu viieaastane õekene Svetlana, seal on ka minu kõrval seisev eestlanna ja tema rinnalaps. Umbses ja väljaheidetest haisevas vagunis veetakse meid kõiki Siberisse ja see lapsuke ema kätel nutab päeval ja ööl. Iga päevaga ja iga ööga muutub lapse nutt alumistelt naridelt üha nõrgemaks ja vaiksemaks, kuni kusagil Uraalide taga vaikib alatiseks…
„Miting lõppetus. Resoluutsija võtata. Ja võidate minna.”
Rõugearmiline ronis postamendilt alla ja ma ei näinud teda enam.
„Lähme, Dima!” Svet puudutas mind kergelt küünarnukist. „Lähme koju, sõidame jalgrattaga.”
„Läheb vist vihmale,” laususin mina. Oli vaja minna proua Oderi juurde grammatika harjutusi kirjutama. Idataevast lähenes sinakas-must pilv, ning otsekui põgenedes selle eest tiirutasid madalal maa kohal pääsukesed. Kusagil kaugemal müristas. Lähenes äike.
… Rohkem kui nelikümmend aastat hiljem kord Moskvas viibides, läksin lõunat sööma Venemaa Föderatsiooni Kirjanike Liidu sööklasse ja sattusin ühte lauda endise meremehega, tolleaegse Vene Föderatsiooni Kirjanike Liidu vastuvõtukomisjoni esimehe asetäitjaga. Jutuajamisel laususin, et kunagi olen elanud Eestis.
„Aga mina teenisin seal,” ütles tema elavnedes. „Alustasin enne sõda. Neljakümnendal aastal, kui seal nõukogude võimu kehtestati. Meie laev seisis Tallinna reidil, me jälgisime binokliga, mis kaldal toimub.“
„Aga mida nimelt?” tundsin huvi mina.
„Kuidas sündmused arenevad … Näeme ─ rahvas läheb punaste lippudega, loosungitega ─ tähendab, et kõik on kombes.”
„Aga kui … ?” küsisin mina ja vaikisin.
„Kui … ?“ Minu vestluskaaslane puhkes naerma. „Kui … Aga milleks siis meie tookord seal olime?”
Igaühel on oma nägemus minevikust ja ta mäletab seda omamoodi. Sõltuvalt oma elukäigust, sõltuvalt sellest, kuidas teda kasvatati, kelleks kasvatati.

1994. aastal
(avaldatud lühendatult)