|
|
Kaheksa päeva septembris 1944
Eesti Diviisi kurbmäng Tartu- ja Virumaa metsades-soodes
tekst: Hanno Ojalo
|
Lõikusaeg. Kuidas haihtus Eesti Diviis
|
Uus raamat käsitleb 144 leheküljel ühe väekoondise laialivalgumist. Eesti sõjaajaloos on üks nädal, mille kestel toimusid ajaloo jaoks otsustavad sündmused, nende tagajärjed on
mõjutanud meie elu kuni tänase päevani. See on 17.–24. september 1944. Eelkõige Otto Tiefi valitsus, Suur Põgenemine, Eesti taasvallutamine.
Kuid ka 20. eesti SS-diviisi laialihajumine ja selle väekoondise tegevuse lõpetamine kuuks-pooleteiseks, kuni diviis tuli uuesti formeerida juba Saksamaa territooriumil Neuhammeris.
Kuidas haihtus Eesti Diviis, Suur-Saksamaa sõjaväes võidelnud võimas, lahingukogemustega ja hästirelvastatud eesti rahvusväekoondis. Kuidas ja miks see juhtus? Mis juhtus Eesti Diviisi ohvitseride ja sõduritega? Kui palju jõudis neid Saksamaale, kui palju metsa varjus ja kui palju langes vangi? Mil viisil sõjamehed seda otsustama pidid, sageli mõne minuti või tunni jooksul. Langetama valiku, mis otsustas nende elu või surma, edaspidise saatuse, viies nad kas Siberisse või hoopis maakera kuklapoolele.
Kohe võib ära öelda, et valdav enamus Eesti Diviisi sõjameestest pidas edasist võitlust Saksamaal mõttetuks ja lahkus Saksa sõjaväe ridadest. Sakslaste seisukohalt võib seda pidada ka deserteerimiseks. Arvatavalt
15 000 mehest jõudis kas vabatahtlikult või asjaolude sunnil Saksamaale Neuhammeri õppelaagrisse kõigest 3000–5000 meest. Ülejäänud läksid kas lihtsalt koju või alustasid ebakindlat metsavennaelu. Kuid nii või teisiti jäi enamik neist ellu ja elas edasi nõukogude okupatsiooni all olevas Eestis. Et otsast alustada, peab kõigepealt rääkima sellest, milline oli Eesti Diviis enne 17. septembrit 1944.
Eesti Diviis septembris 1944
Oma parima olukorrani ja tugevaima isikkoosseisuni jõuti tegelikkuses enne ränkrasket Narva-Sinimägede lahingut juulikuu keskpaigaks. Täielikult komplekteeritud diviisis oli siis kolm rügementi üheksa jalaväepataljoniga, suurtükiväerügement nelja divisjoniga, lisaks kõik tugi- ja abiüksused. Kehras paiknes tagavarapataljon ja Kloogal-Paldiskis formaalselt väljaspool Eesti Diviisi eksisteeriv Tagavararügement, kus õpetati välja mobiliseeritud noormehi, keda suvel veel juurde võeti (1926. ja 1927. aastakäigud). Kokku võis Eesti Diviisis olla 15 000 meest, lisaks veel Tagavararügemendis 2000–3000.
Rasketes lahingutes kaotas Diviis langenute, teadmata kadunute ja haavatutena ligi 2500 meest, kuid kaotused korvati tagavaraväeosadest saabunud täiendusmeestena ja septembris oli väekoondises endine arv mehi.
Diviis jagatakse kaheks
Seoses Punaarmee pealetungiga Pihkvast Tartu ja Valga suunas suunati osa Eesti Diviisi väeosi augusti keskel Tartu kaitsele – kokku kuulus Paul Venti ja Alfons Rebase juhitud võitlusgruppidesse kolm jalaväepataljoni. Veidi hiljem lisandus neile veel Voldemar Pärlini juhitud soomepoiste pataljon, mis liideti Eesti Diviisiga.
Narva rindele jäid Eesti Diviisi staap, neli jalaväepataljoni, suurtükiväerügement ja teised diviisi üksused. Neil oli nüüd rahulikus rindelõigus aega end korrastada ja täiendada.
Põhjagrupi saatus
18. septembri õhtul alustasid Eesti Diviisi väeosad Narva rindelt taganemist, kuid suurem osa neist jäi kotti, kui Emajõe ületanud Punaarmee üksused (sealhulgas ka Eesti laskurkorpus) nende taganemistee ära lõikasid. Muude põhjuste hulgas, mis kottijäämise kaasa tõid, tuleks nimetada veel selliseid:
1) Eesti Diviisi juhatus ja 300. eriülesannetega diviisi juhatus (neli piirikaitserügementi) ei suutnud oma ida pool paiknevate väeosadega sidet pidada ja nende liikumist koordineerida ning ehk hoolitsesid eelkõige iseendi turvalise Lätisse pääsemise eest.
2) Väeosade juures olevad vanemohvitserid ei suutnud segunenud üksusi enam kontrollida ja juhtida.
3) Taganevate sõjameeste liikumiskiirust aeglustas ka kehv füüsiline vorm ja võõrdumine pikematest jalgsirännakutest (Krivasoo rindelõigust Rakkeni jõudmiseks oleks tulnud läbida 60–70 km), kuna väeosad olid ligi pool aastat olnud positsioonisõjas.
Suuremaks relvakokkupõrkeks oli 21. septembril toimunud Porkuni lahing. Suurem osa jalaväest valgus laiali, osa diviisi meestest sai surma võitluses või sattus sõjavangi. See-eest õnnestus Kesk-Eestisse ja edasi Lätti jõuda hobutranspordiga varustatud Eesti Diviisi suurtükiväerügemendil ning sakslastest koosnevatel väeosadel (sidepataljon, tankihävitusgrupp). Pääsesid ka diviisi staap ja 45. rügemendi ülem Harald Riipalu.
Lõunagrupi saatus
Eesti Diviisi Emajõe rindel asuvatest väeosadest pääsesid läbi raskete taganemislahingute Viljandimaale 200-meheline salk Rebase võitlusgrupist ning veelgi väiksemad salgad Friedrich Kure ja Karl Pärnoja juhtimisel. Viimased kaks ohvitseri ei soovinud esialgu üle Läti piiri ja seega edasi Saksamaale minna, samuti talitasid ka nende alluvad. Igal juhul jõudis sellest „Lõunagrupiˮ 1200–1500-st Eesti Diviisi sõjamehest Saksamaale vaid 200 Rebase ümber koondunud meest ja ehk ka sadakond evakueeritud haavatut. Teised kas said surma, langesid vangi või hajusid laiali. Võimalus minna üle Läti piiri oli veel paljudel, kuid otsustati siiski kodumaale jääda.
Jääjate olukorra võttis kokku major Friedrich Kurg oma kõnes alluvatele Viljandimaal asuvas Kõpu vallamaja juures 22. septembril. Tsiteerime majori adjutanti Olaf Tammarki: „Kõpu vallamajas võtsin pataljoni paigale ja esinesin majorile. Rivi ees teatas major Kurg meestele oma isiklikust otsusest Eestisse jääda. „Eesti loovutatakse punastele. Võimalus ühineda taganevate sakslastega on praegu veel olemas. Keegi ei lange karistuse alla, kui ta praeguses olukorras siit lahkub ja oma parima äranägemise järele talitab. Kes soovib jääda minuga, allub ka edaspidi Eesti sõjaväe distsipliinile. Oleme Eesti sõdurid, varsti vormita, aukraadita, rindeta ja tagalata. Rinne ja tagala saavad olema kõikjal. Halb on ka see, et oleme nüüd järelveota ja supikatlata võitlejad.ˮˮ
Friedrich Kurg langes võitluses NKVD-ga 1945. aasta suvel.
Tagavaraväeosade saatus
Eesti Diviisi Kehras paiknev tagavarapataljon toodi 20. septembril Tallinna lähistele ja paigutati kaitsepositsioonidele. Maardu-Lagedi positsioonil algas eesti sõjameeste hulgas peaaegu kohe lagunemisprotsess, mis oli paljuski tingitud teadmatusest ja ohvitseride puudumisest. Nimelt olid sakslastest ohvitserid kohe lahkunud ja nende asemele jäänud eestlastest ülemad viibisid samasuguses infopuuduses.
Kõigil neil põhjustel, lisaks veel kuuldustel Eesti maha jätmisest ja pitkameeste agitatsiooni tulemusena asusid tegevusetuses vaevlevad „kehralased” (sealhulgas ka soomepoisid) endale ise tegevust otsima. Osa mehi lahkus väeosast, suundudes Tallinna või kodukoha poole. Kohale jäänutel aga toimus 21. septembril Iru piirkonnas relvakokkupõrge sakslastega, kus langenuid oli mõlemal poolel.
Suur osa Kloogal paikneva tagavararügemendi sõdureid alustas vastuhakku nende Saksamaale viimise vastu ja valgus laiali. Mõnesajameheline stiihiliselt tekkinud grupp aga otsustas pidurdada Punaarmee edasitungi oma jõududega Keilas. Paraku ei tulnud sellest midagi välja ja üritus lõppes ilmselge läbikukkumisega. Selle üheks põhjuseks oli kindlasti ka asjaolu, et kõik rügemendi kõrgemad ohvitserid pidasid sellist tegevust mõttetuseks ja eelistasid lahkuda koos sakslastega (sh pataljoniülemad Erich Palk ja Teodor Liht, samuti Valter Lehari, Valit Ürgvete, Valdur Jürissaar). Juhtideta jäänud mässulised ei olnud suutelised organiseeruma ja Keila lahingust kujunes rohkem sümboolne tulevahetus kui tõsine kaitselahing.
Samas oli tagavararügemendi sõdurite poolt 23. septembril peetud Keila-Harutee kaitselahing olulisel kohal Eesti sõjaajaloos. See oli üks neist Harju- ja Läänemaal toimunud kokkupõrgetest (ka Pääskülas, Hüürul, Jälgimäel, Kanamas jms), kus ülekaalukatele Punaarmee jõududele astusid vastu lahingukogemusteta noored poisid. Seetõttu on neid peetud meeleheitepuhanguks ja lausrumaluseks. Kuid ometi pidurdasid need mingil määral punaste edasiliikumist ja võimaldasid väga paljudel inimestel põgeneda, päästa end stalinliku terrori käest.
Niimoodi haihtuski Eesti Diviis. Koos sakslastega kaitsti Eestit Punaarmee sissetungi eest seitse kuud, kuid siis jättis Saksa sõjavägi „rindejoone õgvendamiseksˮ meie maa maha. Kuidagi liiga äkiliselt ja suure hooga varisesid Eesti Diviisi eestlastest koosnevad väeosad kokku, nüüd tuli igal mehel otsustada oma edasine saatus – kas võidelda edasi kodumaal metsavennana, põgeneda Rootsi, minna Saksamaale, lõpetada sõdimine ja üritada võimalusel tsiviilelu või minna Siberi sõjavangilaagritesse. Sõdurid ja ohvitserid hajusid laiali ning tugev eesti väekoondis lõpetas oma eksistentsi. Uus SS-vägede 20. grenaderidiviis moodustati juba hiljem Saksamaal Neuhammeris, oli vanast väiksem ja selles oli vana diviisi mehi võib-olla kolmandik endisest koosseisust. Isikkoosseisu suurendamiseks tuli kaasata endiste piirikaitserügementide sõdureid, politseipataljoni mehi, omakaitselasi, lennuväelasi ja isegi noori lennuväeabilisi.
|
|
|
