|
|
Olgad ja Hendrikud me peade kohal
Meil käib presidendivalimiste eelkampaania. Enamik kandidaatide kandidaatidest on suure panuse andnud nõukogude korra kehtestamiseks ja hoidmiseks – seega pärit eelmistest süngetest aegadest. Vaid Mart Helmel ja Indrek Tarandil puudub must taak. Siim Kallas oli vana ustav punaparteilane, ülikooli komsomolijuht. Miks kommunistid peaksid ka praegu meie riiki juhtima?
Asi pole ju ainult Siim Kallase rahakõrvaldamise skandaalis. Miks nõukogudeaegne nomenklatuur peab järjepidevalt juhtpositsioonidel olema? Nad valitsesid meid 50 aastat. Kas ikka veel ei aita? Ise nad kõrvale ei tõmbu. Miks neid eemale ei lükata? Kõik eesti inimesed pidid oma elu ja tegevuse kommarite järgi sättima, vingerdama ja veiderdama, et mitte vangi sattuda. Kalju Mätik, Mart Niklus, Enn Tarto jt saadeti Permi oblastisse vangilaagrisse. Miks neid aatelisi inimesi presidendikandidaadiks ei seata? Nemad on oma ausust ja meelekindlust tõestanud minnes konflikti Kallase-sugustega.
Kommunistid küüditasid, hävitasid, terroriseerisid. Me teame ja mäletame, kes seda tegid. 1941. aastal küüditasid kommunistid ligi 10.000 eesti inimest mitte millegi eest, 1949. aastal küüditasid nad juba kaks korda rohkem eestlasi! Seda tegid ustavad kommunistidest täitevkomitee esimehed, partorgid, komsomoliaktivistid, volinikud. Iga küüditaja nimi on kirjas küüditatute toimikutes ning säilitatud arhiivides. Igavene needus saadab küüditajaid ja nende järglasi. Mina ei ole kogu oma elu jooksul näinud ühegi küüditaja pisaraid, aina õigustamine ning püüd mõrvari rolli pisendada.
Ka mina sooviksin koos paljude teistega, et meie riiki ei esindaks kommarid-karjeristid. Kuni me pole Olgadest ja Hendrikutest lahti saanud, ei muutu Eesti Vabariigis midagi.
Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja
|
|
|
