Kultuur ja Elu 2/2016

Kultuur ja Elu 1/2016

1965. aasta 6. augusti Hispaania ajaleht Pueblo pealkirjastas, et Hiroshima-pomm olevat  olnud Saksa päritoluga.

Kas see oli Saksa aatomipomm, mille ameeriklased Jaapanile heitsid?

Toome lugejateni valitud katkendid kirjastuse Grenader raamatust „Saksa aatomipommi saladus. Kas tuumavõidujooksu võitsid siiski Hitleri teadlased?”, autorid Edgar Mayer, Thomas Mehner

Pikka aega näis Saksa aatomiuuringute kohta Kolmandas riigis kõik öeldud olevat. Siiski toovad Saksamaa taasühendamine, Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ja sellega kaasnev arvukate arhiivide avamine, nagu ka terve rida otse uskumatuid tunnistajate ütlusi päevavalgele uusi tõdemusi ning püstitavad aktuaalseid küsimusi.
Teadagi, et „tõsine” teadus ja ajalookirjandus arvavad kuni tänase päevani, et Saksamaa lõpetas võidujooksu aatomipommi pärast hiljemalt 1942. aastal, kuigi selleks kaugeleulatuvalt arendatud teoreetilisi abinõusid ja võimalusi. Oli ju uraanituumade lõhustamine neutronitega avastatud Fritz Strassmanni ja Otto Hahni poolt 1938. aastal Berliinis. Saksamaa käsutuses oli lisaks palju teisi arvestatavaid, üldtuntud nimedega eksperte: Heisenberg, Bagge, von Weizsäcker, von Laue, Wirtz, Diebner, Bothe, Harteck, Gerlach, kui nimetada ainult üksikuid sellel alal tuntutest.
1939. aasta suvel sõitis Heisenberg tegema ettekannet USA-s. Kasutades soodsat võimalust, oli tal üks pikem jutuajamine oma vana sõbra Fermiga, kes hiljem oli olulisel määral kaasatud Ameerika aatomipommiprojekti. Mõlemal oli seejuures selge, et aatomituuma lõhustamise avastamine võib tuua kaasa terve rea nii sõjalisi kui ka tsiviilkasutuses praktilisi rakendusi ja vastavate tehnoloogiliste abinõude arendamise forsseerimisega hakkavad eelkõige tegelema juhtivad riigid – USA, Inglismaa, Saksamaa ja vahest ka Nõukogude Liit.
1. septembril 1939 algas teine maailmasõda. Napilt kuu aega enne seda oli Einstein kirjutanud oma kuulsaks saanud kirja USA presidendile ja, Saksa ohtu arvestades, selles tungivalt nõudnud Ameerika aatomipommi arendamist. Kiri pidi tagajärgi andma. See seisnes Ameerika Manhattani projektis, mis oma tippaegadel andis tööd 125 000 inimesele ja läks maksma vähemalt kaks miljardit USD-d.
Selles, kas ikkagi ainult USA teadlaste ja poliitilise ning sõjalise juhtkonna arvamus „pommi” ehitamist sai ajendada, me kahtleksime. Tegemist oli siiski suure rahaga. Kas võis olla, et ekspertide arvamus pidi näima põhjendusena ainult väljapoole? Kas ei olnud ka Ameerika salateenistusel sellesuunalisi teadmisi? Me ei saa arvatavasti kunagi teada, mis lava taga tegelikult toimus.
Niisiis, sel ajal kui USA oma aatomipommiprojekti kallal tööle asus, võttis tuumaprogramm Saksamaal ametliku versiooni kohaselt seevastu teise suuna.

Kas aatomirelva projekti lõputähtaega ei peetud ajaliselt sobivaks?

Ühel ülisalajasel „uraani-kokkutulekul” rääkis Heisenberg tuumalõhustamise võimalustest. Edastatud teabe kohaselt – on märkimisväärne, et kõneluste protokollid puudusid – avaldas ta oma arvamuse tuumaenergia rahumeelse rakendamise kohta. Teadlase ja vastutustundliku inimesena arvas ta, et aatomipommi arendamiseks ei tuleks töötada.
Ja nii väidabki ametlik ajalugu, et kuni 1942. aastani toimunud sõjasündmuste tõttu tuli lõpetada kõik pikaajalised arendus- ja uurimisprojektid, mille tulemuste kasutuselevõtu tähtaeg ületas aasta. Göring allkirjastas 1942. aasta aprillis selle kohta korralduse, mis keelas kõik „sõjajärgseid huvisid” sisaldavad arenduskavad. Kuuldavasti võis ainult relvastusminister Speer langetada otsuseid võimalike erandite suhtes, millega kahtlasel kombel laiendatakse edaspidi muinasjuttu, et Kolmanda riigi hierarhia oli täiuslikult struktureeritud.
Palju enam vastab see tõsiasjale, et paljud teatud raamidesse kuulunud tegid seda, mida nad õigeks pidasid. Ei tohtinud ennast vaid vahele jääda või pidi tähtsuselt päris tipus olla. Isegi Göring toimis kuni lõpuni reeglipärselt oma korralduse vastu ja arendas näiteks projekte, mis ajalookirjanduse järgi ei jõudnud kordagi kaugemale prototüübi-staadiumist, nagu näiteks Hortel-kaugpommitaja. Kui juba sõjaliselt vähemolulistele relvasüsteemidele erandeid tehti, kas siis ei tulnuks seda teha eeskätt strateegilise relva puhul, nagu seda on Saksa aatomipomm?
Ka riigi relvastusminister Albert Speer, kes samuti oli osalenud „uraani-kokkutulekul”, väitis hiljem oma memuaarides, et Saksa aatomipommi projekt heideti kõrvale juba 1942. aastal pärast seda, kui sai selgeks, et selle väljaarendamine kestaks kolm kuni neli aastat.
Sellel kohal tuleks juba esimest korda hämmastuda. Salakonverentsid, puuduvad kõneprotokollid, osavõtjad, kes suudavad „meelde tuletada” ainult seda, et pommi ei taheta toota, või siis relvastusminister, kes aatomirelva projekti lõputähtaega ei pea ajaliselt sobivaks. Ühest küljest näib kõik kokku sobivat, teisest küljest aga jälle mitte.
Tõepoolest oli aatomirelva valmistamine kõrgeimat saladuskatet nõudev projekt. Järelikult sai seda teemat, kui ta veel aktiivses arenemisjärgus oli, ainult salastatult käsitada. Puuduvaid konverentsiprotokolle võib selgitada saladuse hoidmisega, kuid on ka võimalik, et need dokumendid on veel tänapäevalgi mõnes liitlaste arhiivis.
Esitatud väide, et vastutustundlike inimeste ja teadlastena ei tahetud tuumarelva toota, näib meile ülimalt väheusutav. Märkimisväärselt oleks see olnud esmakordne teaduse ja tehnika ajaloos, et keegi hakkab enne millegi leiutamist või väljaarendamist mõtlema selle tagajärgede üle. Üks selline püstitus oleks teadagi kiiduväärne ja inimlikult üllas, kuid Kolmandas riigis valitsevates totalitaarsetes tingimustes küll vaevalt toimiv, sest taheti ka edaspidi teenida oma raha teadusliku tööga. Ei, midagi siin kindlasti ei klapi.
Ka Speeri mälestused näivad veidi ähmastena. Meie jaoks ei ole tänini selge, et ühele mehele, kelle tiibade all Saksa relvatööstus ühelt tootmisrekordilt teisele kiirustas ja keda seega sõja laiendamise ja pikendamise eest vastutavaks peeti, Nürnbergi sõjaroimarite tribunalil ainult vanglakaristus mõisteti, samal ajal kui teised, kes üldiselt tühisema tähtsusega asjade eest poomissurma läksid.
Speer ise ei mänginud kogu selle loo juures mingit juhtfiguuri. Aprillis 1942 kohtus ta Generaloberst Frommiga, maavägede reservarmee ülemjuhatajaga. Kõnelustel andis Fromm mõista, et sõda on võidetav veel vaid siis, kui kiirendatakse mõne täiesti uue relva tegevusse rakendamist. Temal, Frommil, olevat vajalikud kontaktid ja ta olevat valmis sellel juhul olema vahendaja. Kui pärast seda ka Albert Vögler, Keiser Wilhelmi ühingu president, oli julgenud teha tõuke aatomipommiuuringute suunas, käsutas Speer 4. juunil 1942 „Uraaniühingu” juhtivad pead Keiser Wilhelmi ühingu Harnack-Hausi Berlin-Dahlemisse, kus ta ise tahtis saada ülevaadet valitsevast olukorrast. Salajas hoitud õhtusest nõupidamisest võtsid osa ka kõrgemad sõjaväelased, kes said selgitust ühe lootustandva, suurendatud tegevusraadiusega uue relva kohta. Nende seas teiste hulgas Generalfeldmarschall Milch, Generaloberst Fromm, Admiral Carl Witzell (mereväe relvaameti šeff) ja General Leeb.
Viimaseid arenguid mittetundvad osavõtjad Keiser Wilhelmi ühingust, kes samuti juures viibised, reageerisid üsna šokeeritult, kui Otto Hahni suust kuuldi avastatud tuumalõhustamise võimalustest ja sellest tulenevast aatomipommist. Generalmarschall Milch tundis avastuse vastu põlevat huvi, küsides, kui suur peaks aatomipomm olema, et sellega Londoni-suurune suurlinn maatasa teha. Heisenberg vastas, et üks selline pomm on umbes ananassisuurune.
See vastus elektriseeris kõrgemaid sõjaväelasi. Heisenbergil tuli kogu oma veenmisoskus välja tuua, et tekkinud vaimustust summutada: praegu ei olevat sellise pommi tootmine majanduslikult võimalik. Niikuinii ei jõuta seda nõutava kuue- kuni üheksakuulise ajavahemiku sees toota, vaid nõuaks kaheaastast arendamisaega. Ja lõpuks oleks selleks vajalikud tohutult kõrged materiaalsed kulutused.
Speer vastas selle peale järsult, et tema kui relvastusminister võib muretseda vajalikke vahendeid igasugusel määral, kui projekt end ära tasub (viimane tehti silmas pidades liitlaste esimeste õhurünnakutega seotud julgeolekut). Speer nõudis von Weizsäckerilt vajaliku summa nimetamist. Kui viimane pärast mõningat siia-sinna keerutamist ühe, tõepoolest naeruväärse – 40 000 riigimarga suuruse – summa nimetas, vaatasid Milch ja Speer üksteisele otsa ja raputasid sellise eluvõõruse ja naiivsuse üle ainult pead. Hiljem Speer kirjutas:
„Ma olin selleks ajaks, kui Weizsäckeri käest vastus tuli, just ühe ­sobiva, saja miljoni riigimarga suuruse, summa välja mõelnud.”
Ahaa! 100 miljonit riigimarka! Ja kaks aastat aega, võib-olla ka kolm või neli! Kus oli seal siis probleem? Kas ei kehtinud siis teises maailmasõjas Saksa poolel juhtmõte: võimatut ei ole olemas?!
Kõrgemad sõjaväelased, Speer kaasaarvatud, olid imestunud teadlaste üle, kes mingist 40 000 riigi­margast lobisesid, mõeldes ise siiski hoopis teistes suurusjärkudes. Seega peab arvama, et sõjalisel poolel oldi aatomipommi loomise võimalikkuses veendutud. Ja mida varem alustatakse, seda parem. Heisenbergi arvamus, et projekt ei olevat veel majanduslikult teostatav, muutus momentselt. Aga mida teadis üks teadlane majandusest? Mitte midagi! Speer aga oli organiseerimisgeenius ja teadis, kuidas tänast majanduslikku olukorda homseks muuta saab.

Sakslaste salajane piirkond Arnstadtist lääne pool koos viie halliga kolmes kompleksis.

Vajadus superrelva järele, mis toonuks pöörde sõjaõnnes

Me mainisime juba eessõnas, et arvamus ‒ Saksamaa ei ole „pommi” kallal töötanud ‒ oli igal juhul ebaloogiline. Wernher von Braun, Saksa raketipioneer, teadis sõja-aastatel väga hästi, et mitmetes riikides arendati aatomipommi loomist. Seda teadsid ka teised – üles kuni Kolmanda riigi kõrgema juhtkonnani. Saksamaa ei saanuks (ega tohtinuks) oma suurriiklikes taotlustes sellega üldse tegeleda ega ühtki sellist relva välja töötada, kui Kolmanda riigi juhtkond oleks tahtnud teist maailmasõda juba ette kaotada. See tähendab, et selle projekt jaoks oli olemas sõjalis-strateegiline hädavajadus. Hitleril, kes oli lõppvõidus veendunud, ei oleks sellisel juhul, kui Saksamaa võidab, olnud mingisugust võimalust oma võimu stabiliseerimiseks, kui vastane võib tema vastu igal ajal mõnd ultimatiivset relva rakendada. Hitleri Saksamaa oleks ühe löögi all kaotanud kõik, mida ta oli saavutanud. Kas tõesti usutakse täie tõsidusega, et sellist võimalust ei märgatud?
Hädavajadus sellist uuelaadset hävitusvahendit omada suurenes aja jooksul veelgi, eriti pärast sündmusi Stalingradis. Alates sellest ajast oleks väga tahetud midagi, mis toonuks pöörde sõjaõnne, et siis kõiki vahendeid kasutades järgnenut takistada, venitada. Kolmanda riigi juhtkonnale oli selge, et lüüasaamise korral tuleb neil vastutust kanda. Kas ei olnuks siis iga vahend õige oma kaela silmusest päästmiseks, eriti veel siis, kui pakutakse võimalust superrelva kasutamiseks?!
Kindlasti on need ainult teoreetilised kaalutlused. Aga kas Kolmas riik, mis oli peaaegu kõikjal, ka kõrgtehnoloogia valdkonnas, suunda näitav, võis endale lubada vääratust just aatomirelvatehnika alal? Vaevalt küll, ja kindlasti mitte pärast Stalingradi katastroofi!

Rakett agregaat-4 (alias V2), üks kardetumaid Saksa salarelvi.

Viiteid sakslaste püüetele „pommi” luua

1944. aasta alguses avalikustas Saksa nädalaleht Das Reich ajakirjanik Schwarz van Bergi, kes oli Juhi peakorteri pressiesindaja, ulatuslikult kujundatud artikli. Berg väitis, et nüüd ollakse niikaugel, et saab osa Maast õhku lasta. Ja et veel samal aastal peaks Põhjameres, valitud vaatlejate kohalolekul, toimuma katselõhkamine, mis ühe saare pildilt kaotab. Oletatavalt sai üks väike aatomipomm kasutamisvalmiks!
Landig mainib jätkuvalt, et Kolmas riik olevat viie aatomipommi omanik. Nad tulnuks lahingutegevusse rakendada aprillis 1945. Ometi sai aeg enne otsa, sest sabotaažiakti tõttu sütikuosad kadusid ja nende varuosade valmistamiseks ja kohaletoomiseks vajati kuut nädalat.
Seevastu on kaalukat teavet Saksa aatomiuuringute kohta, mis Ühendriikide endiste saladokumentide vabakslaskmisel maailma avalikkust valgustasid. Nende seas on muuhulgas olemas üks dokument „Investigations, Developments and Practical Use of the German Atomic Bomb”, mis koostati Ühendriikide Strateegiliste Õhujõudude peastaabis 19. augustil 1945, seega pärast sõja lõppu, ja kujutab olukorda selle sõjalise organisatsiooni poolt vaadatuna. Ettekandes püütakse tõestada, et Saksa aatomiuuringud ei olnud olukorras, mis lubanuks pommi valmis teha. Siiski nõustutakse, et oli jõutud mõnede edusammudeni tsüklotronide osas.
Ettekandes ilmnevad ka teadlaste nimed, keda seni erialatrükistes sama hästi kui ei olnud nimetatud. Sellest sõltumata tuuakse lõigus 24 välja, et identifitseeriti substantiivne osa Saksa aatomiuuringutest Würzburgis, sealse Keiser Wilhelmi ühingu füüsikalise- keemia instituudis. Heisenbergi kõrval nimetatakse dr Kahni ja üht dr Dällenbachi, kes kavatsenud seal tsüklotroni ehitada. Tsüklotroni kavatsusi oli ka Siemensi juures, mis aga lõigu 27 kohaselt ei olevat tulemuslikud olnud.
Dr Harris – üks nõustavatest eriteadlastest, keda oli kaasatud Ühendriikide ettekande koostamisele, ütleb lõpuks, et Saksa aatomiuuringud ei ole olukorras, mis võimaldaks mõnd relva luua. Ettekande eest vastutav ohvitser, kapten H. T. Freiberger näis seda hinnangut mitteusaldavat, sest kuidas muidu saaks selgitada, et ta lõpuks laseb lisada veel ühe pealtnägija aruande, mis ettekandes öeldu peapeale pöörab?

Lend aatomipommi katsetuspiirkonda

Jutt on ühest Zinsseri-nimelisest pealtnägijast, ühest Saksa lendurist ja õhutõrjeraketispetsialistist, kes oli lahingulennul 1944. aasta oktoobri alguses (nad pidanuks kuupäeva ära märkima!). Ta oli startinud Ludwigslustist, et lennata ida suunas. Oma vaenulennul, räägib Zinsser edasi, jõudis ta ühte, nagu ta seda nimetas, aatomipommi-katsetuspiirkonda(!), millest ta kaheteistkümne kuni viieteistkümne kilomeetri kauguselt möödus. Möödalennu ajal registreeris ta ühe koletult heleda valgusesähvatuse, mis umbes kaheks sekundiks taeva helendama pani. Pealtnägija rääkis selgelt nähtavast ja tuntavast survelainest ja suurest plahvatuspilvest, mis sellele järgnes. Nähtava survelaine levimine, mis ainult suurte plahvatuste juures ilmnevad, ulatus esmalt kilomeetri kaugusele. Otsustav plahvatuspilv muutis järgnevas arenemisastmes püsivalt oma värvi, esines arvukaid valgusefekte, ja muutus lõpuks siniseks. Kümme sekundit pärast plahvatuspilve tekkimist kaotasid tema ääred teravuse, kusjuures Zinsser märkas, et survelaine oli sellest ühe osa lahti rebinud. Survelaine laienemine haaras umbes viieteistkümne sekundiga maa-ala läbimõõduga enam kui üheksa tuhat meetrit. Plahvatuspilv muutis oma värvust sinisest violetseks ja paisus väga kiiresti. Kui survelaine jõudis Zinsseri lennukini (tema enda arvamuse järgi kaheteistkümne kuni viieteistkümne kilomeetri kaugusel) tekitas see umbes kümme sekundit kestnud turbulentsi.
Selle peale pöördus Zinsser tagasi Ludwigslusti. Tund aega hiljem startis ta sealt uuesti He-111-ga, et veelkord idasuunas lennata. Lühikest aega pärast starti möödus ta uuesti oma kummaliste elamuste piirkonnast 3000 kuni 4000 meetri kõrgusel. Selle maa-ala kohal seisis nüüd suur seenekujuline pilv (ameeriklaste ette­kandes kirjeldatakse seda kui mushroom, seega siis seen), mis ulatus umbes 7000 meetri kõrgusele, asudes täpselt selle piirkonna kohal, kus tund aega tagasi oli toimunud vaadeldud plahvatus. Sellest piirkonnast läbi lennates registreeris piloot tugevaid elektrilisi häireid. Selle aja jooksul oli ka raadioside kadunud, nii nagu oleks välk kommunikatsiooniseadmetesse sisse löönud.
Kõik näitajad viitavad sellele, et Zinsseri poolt kirjeldatud maa-alal oli toimunud väike aatomiplahvatus. Valgusvälk, survelaine, plahvatuspilv, mis laienedes muutub seenekujuliseks, elektromagneetilised häired – need kõik on enam kui selged vihjed millelegi, mida Ameerika ekspertide ettekande järgi ei olnud olemas. Kapten Freiberger märkis, et ettekande koostamise ajaks ei olnud selge, kus pealtnägija poolt vaadeldud plahvatus oli aset leidnud. Kindlasti oli võimalik koht hiljem kindlaks määrata.

Artikkel on refereeritud kirjastuse Grenader raamatust "Saksa aatomipommi saladus."