|
|
Reetmise hind 1939–1941
tekst: Kuno Raude
|
Konstantin Pätsi viimane kõne 21. juunil 1940, mil riigipöörajad nõudsid Kadrioru
lossi ees valitsuse vahetust.
|
75 aastat tagasi Eesti juhtide ja nende käsilaste osavõtul asetleidnud kuritegelikud sündmused Eestis on muutunud ajalooks. Ajalugu, eriti poliitiline ajalugu, on ülimalt ideologiseeritud ning tekitanud ja tekitab jätkuvalt erinevaid tõlgendusi kunagi okupeeritud rahvusriikide ning imperialistlike ambitsioonidega okupantriikide, aga ka meie endi seas.
Missugused sündmused siis eelnesid ja olid põhjuseks juuniküüditamisele 1941?
Vanaisade poolt Eesti Vabadussõjas kättevõidetud rahuliku elu komistuskiviks sai 23.08.1939 sõlmitud Molotov-Ribbentropi pakt (MRP) ja selle salaprotokoll. Sellest hetkest alates ei olnud Euroopa enam endine. Rahvasteliitu kuulunud Eesti riik jäeti kahe totalitaarse suurriigi meelevalda. Meid reedeti. Meie vanemate ja vanavanemate põlvkond sai juba järgmisel kuul tunda, mida tähendavad salakokkulepped, sõnamurdlikkus ja võimuiha, mille põhjusi ning tagajärgi peavad hästi teadma pealekasvavad põlvkonnad, kellel tuleb võidelda oma võitlust meie rahva ja riigi säilimise nimel üha enam hulluvas maailmas.
Vaenuvägi lubati riiki
Purustanud koos Saksamaaga septembris 1939 Poola vastupanu, sai NSV Liit vabad käed ülejäänud Euroopast eraldatud Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Bessaraabia okupeerimiseks, mida nõukogudemaal nimetati „piiride nihutamiseks”. Vahendite spekter oma huvide realiseerimiseks on suurriikidel olnud ikka ammendamatu: diplomaatia, luure, juhtivate tegelaste äraostmine, šantaaž, provokatsioonid, vallutussõda jpm.
Jäänud liitlasteta, võttis NSV Liidu sõjalise jõu kasutamise ees vankuma löönud Eesti valitsus eesotsas Kaarel Eenpaluga 28. septembril 1939 vastu alandavad tingimused Punaarmee baaside loomiseks Eestis, millele juba 2. oktoobril 1939 järgnes vaenulike väeosade vastupanuta sissemarss Eestisse. Rahvas oli sattunud pantvangi, millest enam ei olnud väljapääsu. Kui see ei olnud reetmine, siis mis see oli? Kas tollased riigijuhid andsid endale aru, et nad nõustusid vabatahtlikult oma riigi äraandmisega ja sellega kaasnevate inimohvritega, valusalt riivates rahva au ja väärikust igaveseks ajaks? Kas Taavi Rõivas, Riho Terras või Toomas Hendrik Ilves käituks tänastes oludes teisiti? Üksi olles mitte. Lootust sisendab kuulumine NATO-sse.
Vapper rahvas
Saanud jagu Poolast ja Balti riikidest, ründas Punaarmee 30. novembril 1939 vaid 3,65 miljoni elanikuga (NSV Liidus 172 miljonit) Soome Vabariiki, kes keeldus 1932. aastal sõlmitud mittekallaletungilepingu laiendamisest, millega oleks samuti kaasnenud Punaarmee baaside loomine Soomes. Erinevalt Eestist ja teistest Balti riikidest, otsustas Soome julgelt vastu hakata. Alanud Talvesõjas osutasid soomlased agressorile ülimalt efektiivset sõjalist vastupanu, mis lõppes rahulepingu allakirjutamisega 13. märtsil 1940. Soome kaitsejõudude võitlusvõime ning punavägede kaotused Talvesõjas, aga hiljem ka Jätkusõjas, olid nii kolossaalsed, et vapustasid isegi Jossif Stalinit, sundides teda tunnustama väikeriigi ennastsalgavat võitlust oma iseseisvuse eest! Kohtumisel Teheranis 1943 ütles Stalin Rooseveltile ja Churchillile: „Rahvas, kes on võidelnud iseseisvuse eest nii vapralt nagu Soome, väärib… lugupidamist.”
Allaandmine
Peale Punaarmee väeosade vabanemist Soome rindelt oli aeg taas pöörata pilgud Balti riikide poole. 14. juunil 1940 blokeeris NSV Liit Eesti, Läti, Leedu, iseseisvad riigid, õhust ning merelt. Piiride taga seisid käsu ootel punadiviisid. 16. juunil nõudis Kreml täiendavate vägede vastuvõtmist ja nõukogudemeelse valitsuse ametisse nimetamist Eestis! Järgmise päeva varahommikul okupeeris Punaarmee Eesti Vabariigi lõplikult. Selle asemel et anda rahvale käsk vastupanu osutamiseks, allkirjastas kindral Johan Laidoner valitsuse nimel tagantjärele eriprotokolli okupatsiooni seadustamiseks, loovutades rahva volituseta ja antud sõjaväelise vande vastaselt riigi ründajale. Oma kohus jäi täitmata 1500 kaitseväeohvitseril, 2400 kaadriallohvitseril, 12 000 ajateenijal, 147 000 väljaõpetatud reservväelasel. Mehi ja sõjavarustust oli piisavalt, et täita täitmata jäänud mobilisatsiooniplaan, et koondada väed idapiirile. Isegi siis, kui vastupanu oleks vaid mõneks ajaks takistanud Punaarmee edasitungi, oleksime ajaloo ees auga välja tulnud. Kui see ei olnud reetmine, siis mis see oli? Erinevalt Soomest ei olnud araks löönud Eesti valitsus oma maa ja rahva kaitseks vaimselt valmis, tasuks uute peremeeste surmaotsused.
|
17. juunil 1940 saadeti malevatesse Kaitseliidu ülema raadiogramm, milles kästi kõik kaitseliitlaste käes olevad relvad kokku korjata. 27. juunil andis president Päts välja Kaitseliidu likvideerimise seaduse.
|
Riigi lammutamine
Et esimene löök tuleb suunata rahva juhtide ja eliidi pihta, teadsid bolševikud suurepäraselt. Punaarmee sissetungile järgnes see, mida järgneda ei oleks tohtinud. Tunnustades president Konstantin Pätsi suuri teeneid Eesti riigi loomisel, ei saa jätta tähelepanuta 1934. aasta riigipöörde autori ja vabadussõdalased puuri pistnud mehe rolli Eesti okupeerimisel 1940. Vastata tuli küsimusele, kas võtta vastu Moskva nõudmised või ristata mõõgad Punaarmeega?
Ka kõige lootusetumas olukorras on igal mehel vähemalt kolm valikuvõimalust: võidelda, anda alla või lahkuda ehk astuda kõrvale. Leidmata võimalusi NSV Liidu poolt ähvardava ohu pareerimiseks, asus president reaalpoliitilistel kaalutlustel, põues teatud annus alahoidlikkust, et mitte öelda argust, allaandmise teele, mis tõi kaasa surma ja häda rahvale, keda ta olevat soovinud kaitsta.
Esimese sammuna vabastas ametivannet rikkunud Konstantin Päts 22. juunil 1940 Jüri Uluotsa peaministri ametist, nimetades Andrei Ždanovi ettepanekul uueks valitsusjuhiks Johannes Vares-Barbaruse! Järgmisel päeval vabastas Konstantin Päts Sõjavägede ülemjuhataja ametist kaasvõitleja Johan Laidoneri, kes küüditati koos abikaasaga Venemaale. Järgnesid presidendi allkirjad uue valitsuse esimestele dekreetidele. 27. juunil 1940 andis president välja Kaitseliidu likvideerimise seaduse. 21. juulil 1940 kuulutas vastvalitud Riigivolikogu Eesti nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks. Kui see ei olnud reetmine, millel puudub õigustus, siis mis see oli?
Täna näib uskumatuna, et uuele võimule alistus riigijuhtide eeskujul ka Eesti sõjavägi, kaitseliit ja politsei, jättes oma rahva saatuse hooleks. Ohvitserkond lubas ennast arreteerida ja saata Venemaa vangilaagritesse, osa ohvitserkonnast pöördus uude usku. Relvastatud vastupanuta lülitati Eesti sõjavägi Punaarmee koosseisu. Ka Kaitseliit ja suurem osa eesti rahvast oli kuulekalt nõus relvade loovutamisega vastasele.
Reetmise hind
Mooramehed olid oma töö teinud. 30. juulil 1940 vahistati ka Konstantin Päts ning saadeti koos perega Venemaale. Eesti Vabariigi 11-st endisest riigivanemast vahistati esimese nõukogude okupatsiooniaasta jooksul üheksa, Otto Strandmann tegi enesetapu. Vaid August Reil õnnestus põgeneda Rootsi. Arreteeriti 61 endist ministrit, kellest enamik suri vangilaagrites või hukati. 21. juunini 1940 ametis olnud 11 maavanemast jäi järele vaid viis, 33 linnapeast 15. Vallavanemate arvukast perest represseeriti umbes 35%. NKVD vangistas 1940. aastal peaaegu 1000 ning 1941. aastal peaaegu 6000 Eesti Vabariigi elanikku. Enamik neist inimestest mõisteti süüdi ja saadeti Venemaa vangilaagrisse, kus suurem osa neist suri või hukati langetatud surmaotsuste alusel. Ollakse arvamusel, et ühe Nõukogude võimu aastaga kaotas Eesti rahvast rohkem, kui kogu eelnenud saja aasta jooksul kokku.
Eesti Rahva Ühisabi (ERÜ) poolt 1943. aastal avaldatud andmete põhjal oli tolleks ajaks registreeritud 60 988 Venemaale viidud inimest. Eriline koht selles loetelus kuulub 14. juunil 1941 Nõukogude võimu poolt toime pandud esimesele massiküüditamisele Eestis, mida aitasid ette valmistada ning läbi viia kohalikud kommunistid ja nende käsilased. Pange tähele – nende kava kohaselt kuulus ümberasustamisele kogu eesti rahvas!
Venemaale jõuti ära viia Kaitseliidu, Isamaaliidu jt organisatsioonide aktiivsed liikmed koos perekonnaga, endised ohvitserid, kaitsepolitseinikud, politseinikud, vanglatöötajad, suurmaaomanikud, vabrikandid, riigiaparaadi teenistujad, Saksamaalt repatrieerunud isikud. Kokku 10 205 inimest, kellest mitte ükski polnud kohtulikult süüdi mõistetud. Küüditatute seas oli üle 5000 naise ja üle 2500 alla 16-aastase lapse. Perekonnast eraldati 2819 meest, kes viidi arreteeritutena Sverdlovski oblasti surmalaagrisse, kus lasti maha 606 meest. 1194 meest suri nälga ja kurnatusse ning ainult 539 meest tuli hiljem invaliidina Eestisse tagasi. Küüditatute hulgast lasti maha ka 12 naist. 1941. aasta juuniküüditamine pani aluse metsavendlusele Eestis.
Suurt laastamistööd meie rahva seas tegi 1941. aastal läbi viidud mobilisatsioon. Punaarmeesse mobiliseeriti umbes 50 000 meest, nõukogude tagalasse jõudis ca 36 000 – 37 500 meest. Teel Tallinnast Leningradi hukkus merel 4767 inimest. Valdav enamus Venemaale jõudnuid noori mehi saadeti teenima tööpataljoni. Järgnenud aasta jooksul hukkus tööpataljonides nälja ja haiguste tagajärjel ligi 6600 meest. Vähemalt 5000 meest hukkus lahingutes Velikije Luki all.
|
„Töörahva” miiting Vabaduse väljakul, 17. juuli 1940
|
Tärganud ja purunenud lootused
Ei ole saladus, et teade 22. juunil 1941 puhkenud sõjast Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel võeti Eestis vastu positiivse ootusega. Alguse sai 1941. aasta Suvesõda, mille käigus võeti paljudes kohtades võim üle veel enne sakslaste jõudmist Eestisse. Kohtuta hukati paljud Nõukogude võimu kehtestamisele, repressioonidele ja küüditamistele kaasa aidanud inimesed, mis omakorda viis hiljem hauda ja Venemaa vangilaagritesse veel tuhandeid eesti mehi ja naisi.
Esimesed Saksa väed ületasid Eesti lõunapiiri 5. juulil 1941. Nendega liitusid esimesed vabatahtlikud, et ühiselt võidelda inimsusvastaseid kuritegusid toime pannud riigi vastu. Saksa jalaväediviiside koosseisus 1941. aasta suvel võidelnud eestlased saadeti Eesti idapiirilt siiski aasta lõpus koju tagasi. Osmussaare hõivamisega 6. detsembril 1941 oli Eesti territoorium Nõukogude võimust puhastatud, kuid okupeeritud Saksa vägede poolt, kes soovisid küll teha eestlastega koostööd Nõukogude võimu vastu, kuid andsid siiski mõista, et oleme teisejärgulised, kui mitte alaväärtuslikud inimesed. Järgnesid uued repressioonid. Seekord peamiselt kommunistide ja juutide vastu. Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti komisjoni („Max Jakobsoni komisjoni”) andmeil tõi uus okupatsioon kaasa 8000–9000 Eesti kodaniku hukkumise.
Meelespidamiseks
Kahtlemata mõjutas liitlasteta jäänud Eesti juhtkonna käitumist 1940–1941 oluliselt Saksamaa, kelle sõjamajanduslikke huvisid oleks sõda Baltikumis riivanud. Sakslased soovitasid meil idanaabri nõudmistele järele anda, hoiatades, et Saksamaa ei saa MRP-st tulenevalt sõjalist abi Eestile anda.
Aastatel 1940–1941 Eestis toime pandud inimsusevastaste kuritegude peamiseks põhjuseks oli NSV Liidu juhtkonna poliitika ja eesti soost kollaborantide kuritegelik käitumine, eesmärgiks Eesti kiire liitmine NSV Liiduga ja nõukogude korrale sobimatute inimeste hävitamine. Oleme ikka arvanud, et süütute inimeste vangistamist ja hukkamist ei saa õigustada mitte ühegi ideoloogiaga. Tõsi on aga see, et just nii on toimitud nii Idas kui ka Läänes tänase päevani välja. Tõsi on ka see, et Eesti Vabariigi kodanike eelnev tegevus oma rahva ja riigi teenimisel Eesti Vabariigi seaduste alusel ei saanud olla aluseks nende süüdimõistmiseks NSV Liidu seaduste järgi. Aga just nii see oli.
Kas ajalugu võib korduda?
Põhjendusi, miks Eesti Vabariigi valitsus andis järgi NSV Liidu survele, võib ju mõista. Ainult et eesti sõjamehed koos rahva enamusega olid valmis võitlema oma vabaduse eest nii 1939. kui ka 1940. aastal, teades, et kokkuvõttes ootab neid kaotus. Juhtunuks nii, oleks Eestimaa au ja väärikus, nii nagu Soomegi oma, olnud lahingutes langenute hinnaga päästetud. Vastupidiselt loodetule, ei suutnud aastatel 1940–1941 langetatud otsused säästa rahvast suurtest inimkaotustest. Mille nimel hukkusid kohapeal mahalastud, Punaarmeesse mobiliseeritud, Nõukogude võimu poolt küüditatud ja arreteeritud eestlased?
Eestimaa on meie maa. Tahaksin olla kindel, et Eestis aastatel 1939–1941 asetleidnud sündmuste analüüsi tulemused aitavad meie julgeoleku ja riigikaitse korraldajatel ning peale kasvaval põlvkonnal paremini mõista meid varitsevaid sise- ja välisohte, mis ei ole kuhugi kadunud. Aitavad korralikult teha kodutöö selleks, et kaitstud oleksid eelkõige Eesti huvid, et eesti rahvas mitte kunagi ei peaks maksma verehinda oma juhtide ja sõprade reetmise (Atlandi harta) pärast. Õnneks kehtib täna endiselt kindral Aleksander Einselni 1.01.1993 jõustunud käskkiri nr 1, mille kohaselt tuleb Eesti relvajõududel igal tingimusel vastasele vastu hakata. Sõltumata sellest millal ja kas NATO liikmesriigid meile appi tulevad.
|
|
|
