Kultuur ja Elu 2/2016

Kultuur ja Elu 1/2016

Presidendivalimiste eelmäng Eesti moodi

tekst: Herbert Lindmäe
õigusteaduse doktor, emeriitprofessor

Sügisel saab Eesti Vabariik omale vastse presidendi. Alanud on ametlike ja mitteametlike (võimalike), erakondlike ja erakonnaväliste presidendikandidaatide kärarikas valimisvõistlus. Seetõttu on mõistetav ka suurenenud meediahuvi peatsete presidendivalimiste vastu. Sõna võtavad nii presidendikandidaadid kui ka homsed valijad – nii riigikogu kui ka kohalike omavalitsuste liikmed, samuti ütlevad sõna sekka asjaarmastajatest poliitikahuvilised, arvamusliidrid jt. Arutatakse ja vaieldakse selle üle, milline peab olema president, kes peab kaitsma riigi demokraatlikku süsteemi ja Eesti riigi põhiseaduslikku eesmärki.

Eesti Vabariigi põhiseaduslikuks eesmärgiks oli, on ja jääb kindlustada ja arendada riiki... mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade (Põhiseaduse preambula). See eestlust rõhutav ja Eesti rahvast liitev ühine eesmärk peab olema püha ka Eesti Vabariigi presidendile. Nii annab president ametisse astudes riigikogu ees Eesti rahvale ametivande: „Asudes Vabariigi Presidendi ametisse, annan mina pühaliku tõotuse kaitsta vankumata Eesti Vabariigi põhiseadust ja seadusi, õiglaselt ja erapooletult kasutada minule antud võimu ning täita ustavalt oma kohuseid kõigi oma võimete ja parima arusaamisega Eesti rahva ja Vabariigi kasuks” (Põhiseaduse (PS) § 81). Seega peab Eesti Vabariigi president oma ametivande kohaselt, lähtudes Eesti riigi põhiseaduslikust põhieesmärgist, tegema kõik, et tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.
Presidendikandidaadi ülesseadmisel ja valimistel tuleb arvestada põhiseaduse sätestust (PS, § 12): Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Need on presidendivalimiste põhiseaduslikud tingimused.
Tuleb tõdeda, et sel aastal tulevad presidendivalimised hoopistükkis teisiti: presidendikandidaatide kandidaate ja ametlikke kandidaate on võõrastavalt palju (juba tosinkond või enamgi) ja kui valimisi on vaja korraldada valimiskogus, tuleb uusi kandidaate veel juurdegi. Presidendivalimiste meeste mängumaale on tulnud ka naine – Marina Kaljurand ja koos temaga võetud päevakorda rahvusküsimus. Samuti on tulnud valimiste eelmängu uue jõuna Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE): esialgu arglikult uksele koputades, siis aga otse jalaga ust lahti lüües rahvuslik seltskond, kes on asunud julgesti toimetama oma aatelisi asju. Samas on vallandunud presidendivalimiste eel nii valitsuserakondades kui ka Keskerakonnas erakonnasisesed pinged. Ilmneb, et valitsuserakondi ühendab ühine tigedus EKRE vastu – kardetakse, et see uus isamaaline erakond rikub ära nende rahuliku ja muretu elu ning olesklemise. Muljet avaldavad ka erakondades täheldatavad sisetülid, mis segavad oma presidendikandidaadi leidmist. Erakonnad on hirmuärevil: kardetakse EKRE laienevat mõjukust (EKRE esimeest Mart Helmet) vast isegi rohkem kui parteisiseses võimuvõitluses räsitud Keskerakonda (Keskerakonna esimeest Edgar Savisaart). Mõistagi hirmutavad erakondi EKRE arvatavad võiduvõimalused valimiskogus, ja võimuerakonnad on juba ette välistanud oma koostöö EKRE-ga.

Presidendivalimiste eelmängus on nüüd kõne all ka presidendi rahvus

EKRE seisukoht presidendivalimistel on: Eesti Vabariigi riigipeaks peab olema üksnes puhastverd eestlane. Siin lähtutakse iganenud ja vildakast eeldusest, et eestlaseks saadakse üksnes sünni läbi (eestlaseks sünnitakse). Taolises käsitluses määrab isiku rahvuse sünniga kaasa saadud veri. Sellest lähtudes määratakse isiku rahvuslik kuuluvus vereprintsiibi, vereseaduse (vereõiguse) (ius sanguinis) järgi. Martin Helme arvamine (EKRE seisukoht) on: President peab olema eestlane nii hingelt kui ihult, ma ei arva, et venelane võiks olla Eesti president. (Rannar Raba, Andres Einmann. Martin Helme ründas Kaljuranda päritolu pärast. – Postimees, 15. aprill 2016).
Niisugune jäik arusaam rahvuse olemusest pärineb ammustest aegadest.
Ilmneb, et EKRE välistab presidendivalimistel võimaluse, kus presidendiks võib saada ka eestistunud muulane. (Tähendab eestimeelset, eesti rahvuslikke huve silmas pidavat, eestlaseks muutunud – eestlaseks ümber rahvustunud isikut). Siin ei vaidlustata ilmselt mitte presidendikandidaadi ülesseadmise põhiseaduslikke tingimusi, vaid peetakse silmas kandidaatide hulgast puhastverd eestlase valimist.
Tunnistagem tõsiasja, et tänapäeval valitseb tõdemus, et rahvust ei saada kaasa mitte sünniga, vaid oma rahva sisse kasvab inimene keskkonna ja kasvatuse mõjul. Vanemate rahvus pole siin oluline. (Lauri Vahtre. Kust eestlased tulevad. – Postimees, 23. märts 2016).
Seega tuleb nentida, et eestlaseks sünnitakse, kuid eestlaseks võidakse ka kasvada ja saada. Emalt ja isalt saadud veri ja rahvuslik päritolu ei ole kaugeltki määrav. Näiteks Vabadussõja sangar kindral Nikolai Reek oli nii ema kui isa järgi sünnilt venelane, kuid kas saame väita, et see vene päritolu Eesti kindral ei olnud eestlane.
Teame, et Reek sündis 1. veebruaril 1890 Tallinnas venelaste Bazõkovite perekonnas. Teda kasvatas Tapal raudteelasena töötanud kasuisa, saarlane Aleksei Reek ja temast kasvas eestlane nii keelelt kui ka meelelt. Nikolai Reek õppis Tapa algkoolis, astus vabatahtlikuna 1907. aastal Vene sõjaväkke, lõpetas sõjakooli nooremleitnandina (1910), teenis Onega jalaväepolgus Tallinnas, abiellus ­Marie-Clara Johansoniga (1913) ja tema perre sündis tütar Tiiu (1928). 1913. aastal asus Nikolai Reek õppima Peterburi Nikolai Kindralstaabi akadeemiasse, kuid alanud maailmasõda katkestas õpingud. Kapten Nikolai Reek osales maailmasõjas rooduülemana, siis lõpetas ta kindralstaabi akadeemia (1917). 28. veebruarist 1918 teenis ta Eesti rahvusväeosades diviisi staabiülemana. Kui Saksa okupatsioonivõimud saatsid 20. märtsil 1918 Eesti rahvusväeosad laiali, organiseeris alampolkovnik Nikolai Reek Virumaal illegaalselt Kaitseliitu ning oli Vabadussõjas 5. polgu ülem, siis 1. diviisi ja 3. diviisi staabiülem. Polkovnik (1919) Nikolai Reek määrati Viru rinde staabiülemaks. Teda autasustati kolme Vabadusristiga (VR I/2, VR II/2 ja VR II/3).
Pärast Vabadussõja lõppu oli kindralmajor (1926) Nikolai Reek Kindralstaabi ülem (1925–1926 ja 1934–1939), Eesti Vabariigi kaitseminister (1927–1928) ja sõjaminister (1939–1940). Ta õppis esimese Eesti ohvitserina Prantsusmaa kõrgemas sõjakoolis (1923–1925).
Kindralleitnant (1938) Nikolai Reek on kirjutanud hulga raamatuid ja artikleid sõjanduse vallast, kõik mõistagi eesti keeles, ja oli ajakirja Sõdur vastutava toimetaja.
Sõjaminister Nikolai Reek arreteeriti 12. märtsil 1941 ja hukati Solikamski vangilaagris 8. mail 1942. Tema naine ja tütar küüditati. (Mati Õun. Eesti Vabariigi kindralid ja admiralid. – Tln, 1997, lk 85–87).
Kas võime nüüd väita, et vene päritolu Eesti kindral Nikolai Reek ei oleks sobinud sünni poolest omal ajal Eesti Vabariigi presidendiks?
Samuti oli Eesti Vabariigis teisigi vene päritolu, kuid täielikult eestistunud sõjamehi, kes võitlesid Vabadussõjas ja keda autasustati Vabadusristiga (Pekka Erelt. Venelased Eesti riiki loomas ja kaitsmas. – Eesti Ekspress, 4. mai 2016, lk 46–47). ­Nimetagem nendest veel kolonelleitnant Aleksander Sobolevi (22.11.1891).
Leitnant Sobolev (VR II/3) sõdis suurtükiväelasena Vabadussõjas. Samuti on teada, et major Sobolev oli 1941. aastal Põltsamaal formeeritud 39. Politseipataljoni (Estn. Pol.(F) Btl. 39) patül, siis Eesti Leegionis suurtükiväe grupi (Abteilung) ülem, 20. Eesti SS-vabatahtlike brigaadi ja 20. Eesti Waffen-SS diviisi suurtükidivisjoni ülem. Seejärel sai major (Sturmbann­führer (Stubaf)) Aleksander Sobolev diviisi suurtükirügemendi ülemaks. Kolonelleitnant (Obersturmbannführer (Ostubaf)) Aleksander Sobolev (II ja I kl Raudrist) suri 17.10.1944 Königsbergi haiglas rindel saadud haavadesse (Aleks Kurgvel, Herbert Lindmäe. – Pro Patria II 1940–1945. – Tln, 2010, lk 263; Heino Prunsvelt. Sõjasurmad aastatel 1939/1945. – Tln, 2013, lk 284; Eesti vabadusvõitlejad Teises maailmasõjas / Koost August Jurs. – Toronto, 1987, lk 153, 451, 469, 471, 476).
Samuti on Eesti ajaloost teada teisigi vene päritolu täiesti eestistunud ühiskonna- ja muid tegelasi, kus mõnigi kord viitab isiku rahvusele üksnes venepärane nimi (aga eestistati ka vene nimesid). Väidetakse, et sünnilt, kuid eestistunud venelane, lätlane jne võib olla oma olemuselt, tõekspidamistelt ja mõttelaadilt teinekord rohkem eestlane kui mõni põliseestlane ise.
Samas tuleks pärida: kui palju on eestlaste hulgas neid, kellel esiisadest-emadest arvates ei ole tilkagi võõrast verd, olgu siis see saksa, vene, rootsi, taani, poola, läti, soome või mine tea veel kelle (küllap isegi tatari) veri. Aga eestlased on jäänud ikka eestlasteke (Herbert Lindmäe. Kas laulame edaspidi laulukaare all Katjakest. – Kultuur ja Elu, 3 (516) 2014, lk 17).
Küllap tuleb leppida sellega, et osa Eestis elavast eestlaskonnast ei olegi puhtaverelised põliseestlased. Selle küsimuse selgitamiseks, kes on põliseestlane, kes mitte, ei piisa ju veregrupi tuvastamisest, ei aita siin selgust tuua nn rahvusliku iseloomu uurimine ega ka anatoomilis-füsioloogiliste tunnuste selgitamine (kehaehituse pärilike tunnuste, näojoonte jm uurimine), samuti isiku geneetilise informatsiooni analüüs. Eestlaste rahvus- jm tunnused on aegade jooksul põlvkondade vaheldudes muutunud. Nii kirjutab Peep Ilmet (Peep Ilmet. „Taandujad”. – Postimees, 16. aprill 2016): Tuhandete aastate vältel... merd viimset kord otsides tulime läände / ja peataski meid mere soolane tuul ... meil pleekisid juuksed, sai teiseks me luul...). Nii jäid sellele teele maha ka mitmed sellised ürgeestlastele omistatud rahvustunnused, nagu poolnaljatades öeldud rukkilillesinised silmad ja kuldblond juus, samuti teisenesid mitmedki ürgeestlaslikes näojoontes avalduvad märgid. Ei saa sel moel selgust ka sellest, mille poolest erineb sünnilt põliseestlane sünnipärasest venelasest, lätlasest või mõnest siin juurdunud teisest rahvusest isikust.
Eesti Vabariigi põhiseadusest lähtudes võib Eesti Vabariigi president olla eestlane, venelane või ka mõnest muust siinsest rahvusest. Selleks aga, et rahvusriigis oma presidendikohustusi täita, peab sünnilt muust rahvusest presidendikandidaat olema täielikult eestistunud, olema hingelt eestlane ja sügavalt juurdunud eesti kultuuri, teisisõnu: elama oma juurtega siinses kultuuriruumis. (Maarja Vaino. Riigi pea ehk kevadunistus presidendist. – Postimees, 19. aprill 2016). Ta peab olema üles kasvanud eestlaste keskel, tundma ja väärtustama eesti rahva ajalugu, omandanud eestimeelsete eestlaste enamikule omase ajalookäsitluse ja arusaamad ning eetilised tõekspidamised, omaks võtnud eesti rahva kombed ja traditsioonid. Temast peab olema saanud oma keelelt ja meelelt eestlane ning teda peab siduma teiste eestlastega sügav ühtekuuluvustunne (ühtne rahvustunne).

Presidendi rahvuse küsimuse arutamisega seonduvalt on tehtud meedias jutt ka rassismi-ilmingutest

Nagu teada, hõlmab rassismi mõiste laiemas mõttes rassivaenu, halvustavat suhtumist teisest rassist, rahvusest ja kultuurist inimestesse. Nii väidab president Toomas Hendrik Ilves vestluses neegertudengitega (Ilves kinnitas välistudengeile: Eestis on rassiste. – Õhtuleht, 7. mai 2016): Ma olen aus: siin riigis on rassiste. Nad vihkavad mind samamoodi nagu teist värvi nahatooniga inimesi, kuna ma seisan nende eest... (Kas vimm presidendi vastu sugeneb Eesti Vabariigis tõesti ainult tema sellistest arusaamadest ja sellesisulistest väljaütlemistest? Ja kas on üldse mõtet pidada presidendi ametit riigis, kus teda tema arvates vihatakse? On heameel, et presidendile ülearu raskeks ja tülikaks osutunud amet on tal otsa saamas. – H.L.). Ja presidendi kantselei pressinõunik Toomas Sildam tõttab presidendile järele kiitma: Jah, kahjuks on Eestis ka rassiste.
Ja rassiste on asutud presidendi eeskujul meedias jahtima ja ründama ka presidendivalimiste eelmängus. Nii leitaksegi, et EKRE väide: Peame õigeks, et president oleks eestlane nii hingelt kui ihult. Ma ei arva, et venelane võiks olla Eesti president! on oma sisult rassistlik.
Ja president Toomas Hendrik Ilves kirjutab tema sõnul seoses sotsiaalmeedias riigikogu liikme Martin Helme rünnakuga välisminister Marina Kaljuranna rahvuse pihta kurjustamisi: Eestist ei saa riiki, kus kellegi väärtust hinnatakse verepuhtuse, rahvuse, soo, sättumuse või muu taolise järgi... Inimest tema rahvuse pärast ründav kõnepruuk – kohatu, labane, solvav ja põhiseadust jalge alla tallav – on väljaspool meie kultuuriruumi. See kadaka-aarialikkus on väljaspool meie Eestit. Väljaspool meie Euroopat. (Ilves taunis rahvuse järgi lahterdamist. – Postimees, 16. aprill 2016).
Kus on siin Martin Helme poolt öeldud sõnades ründav kõnepruuk ja rassistlik rünnak presidendikandidaadi rahvuse pihta, kus on siin rahvuse järgi lahterdamine ning mil moel tallatakse tema ütlemistes jalge alla põhiseadus? President kasutab siin ise, mõistmata Martin Helme jutu mõtet, riigipeale ebakohast kõnepruuki.
Samuti kirjutab Marti Aavik, viidates Manifestile kõigile Eestimaa rahvastele ja Eesti Vabariigi põhiseadusele (Mart Aavik. Isa, poeg ja püha ihu. – Postimees, 16 aprill 2016): Eesti riik on oma esimestest hingetõmmetest peale ühemõtteliselt vastu diskrimineerimisele rahvuse alusel. Ka sellisele tegevusele õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Kõik õige, aga kus siin on Martin Helme sõnades presidendikandidaadi diskrimineerimine rahvustunnuse alusel või diskrimineerimisele õhutamine?
Tunnetades valitsuserakondade tuge ja meedias avaldatud poolehoidu, asutakse mõnitamisi ja tigedalt ründama Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda (EKRE-t), Mart Helmet ja Martin Helmet (Isa, poeg ja püha ihu!). Siit tehakse meelevaldne järeldus – EKRE ründab kedagi tema rahvuse pärast. Ja kohe meenuvad autorile Hitleri nimi ja SS-laste kuriteod. Kui isik kasutab oma põhiseaduslikke õigusi avaldada oma arvamust, leitakse, et tegu on rassismiga ja rassismile õhutamisega, rahvuse alusel diskrimineerimisega, mis on seadusega karistatav. Jumal appi! Siinjuures ei taheta teada, et põhi­seaduse järgi (PS § 45) on igaühel õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Selles seisneb ju isiku väljendusvabadus, mis kuulub tema põhiõiguste ja -vabaduste valda. Seoses presidendi valimisega ei ole ju seda õigust keegi piiranud avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduse, tervise, au ning hea nime kaitseks... Tsensuuri Eesti Vabariigis ei ole.
Presidendikandidaadi rahvuse üle arutamist peab tema ründamiseks ka EKRE auesimees Arnold Rüütel: Ma arvan, et ei ole õige niimoodi rünnata. Tema sõnul on Helme rünnanud Kaljuranda liiga isiklikult. Minu väärtushinnangutega selline käitumine kokku ei lähe. Ka eurosaadiku Yana Toomi (Keskerakond) arvates läheb Martin Helme sõnavõtt üle eetilise piiri Arnold Rüütel lisab: Ma olen selle poolt, et Eestis oleks välja kujunenud poliitiline rahvus. Ja Marina Kaljurand on kindlalt selle nurga alt vaadatuna eestlane. Aga mis see poliitiline rahvus on, jääb selles uudses ja meelevaldses väljaütlemises küll mõistatuseks. (Rannar Raba. Andres Einmann. Martin Helme ründas Kaljuranda päritolu pärast. – Postimees, 15. aprill 2016).
Meenutagem siinjuures kirjaniku, poliitiku ja diplomaadi Jaak Jõerüüdi tasakaalukat selgitust ajakirjaniku tähelduse kohta (Andres Põld. Jaak Jõerüüt: eestlased ei ole kuri, vaid hämmastavalt rahulik ja kannatlik rahvas. – Õhtuleht, 23. aprill 2016): Tohutu „skandaal” tekkis ühe poliitiku avalduse peale, et Eesti president võiks olla eestlane. Kas tegemist pole mitte sõnavabadusega? Poliitikul, ükskõik kui vastumeelne tema isik teatud hulgale ka poleks, on ometi õigus oma arvamusele ja selle väljaütlemisele. Ja Jaak Jõerüüt selgitab: Ongi sõnavabadus, ongi õigus oma arvamusele ja seisukohtadele, ühtedel on need ühed ja teistel teised ja need on välja öeldud. Jaak Jõerüüt tunnistab, et talle valmistavad Eestis piinlikkust kõikvõimalikud üle reageerimised ja argumentide asendamine sõimuga.

Kas siis jutt presidendikandidaadi rahvusest on rassistlik ja see tuleks seetõttu tabustada – tabuks kuulutada!

Presidendi valija (Riigikogu liige riigikogus või valimiskogus, samuti valimiskogus kohaliku omavalitsuse volikogu esindaja), aga ka iga poliitikahuviline Eesti Vabariigi kodanik hindab oma arusaamist mööda presidendikandidaati ja oma seisukoha kujundamisel vaagib, kas kandidaat, sobib tema arvates Eesti Vabariigi presidendiks. Kui valiku tegemisel võetakse arvesse ka kandidaadi rahvust, ei ole oma otsustuse väljaütlemises või sellest kirjutamises midagi rassistlikku. Nii tuleb oma valiku tegemisel mitme kandidaadi hulgast ikka kedagi kõrvale jätta ja teha valik kellegi kasuks (see käib ju valimise juurde). Seejuures ei diskrimineerita kedagi, ei rünnata kedagi tema rahvuse pärast, ei riivata ega kärbita kellegi õigusi. Kui kandidaadi kohta ei lisata midagi tema rahvust solvavat või halvustavat, ei maksa siin otsida ka rassismi-ilminguid. Ja mis saabki olla solvavat tõdemuses, et isik jäetakse valiku tegemisel kõrvale seetõttu, et ta ei ole eestlane.
Ei suudeta mõista, et sellelaadsed süüdistused on alusetud. Kas siis valijal või poliitikahuvilisel kodanikul ei ole õigust arutada, kas presidendikandidaadi rahvus võib segada teda täitmast oma presidendiülesandeid, kaaluda, kas ta suudab oma rahvusest tulenevate võimalike tõekspidamiste ja omaksvõetud veendumuste tõttu kanda Eesti kui rahvusriigi aadet ja olla eesti rahvast ühendav riigipea. Seega ei ole otsustamisel ju aluseks üksnes paljasõnaline vihje kandidaadi rahvusele, vaid selgitatakse, mispärast kandidaat ei sobi rahvusriigi presidendiks. Ei saa ju tõsiselt võtta väidet, et jutt kandidaadi rahvusest on põhiseaduse-vastane. (Teet Teder, Eiris Teeveere. Presidendiks ihkajad: Millise esileedi saame, kus nad elavad ja millised luukered kapis kummitavad. – Õhtuleht, 29. aprill 2016).
Laia toetajaskonna on saanud presidendivalimiste eelõhtul presidendi kandidaadi kandidaat välisminister Marina Kaljurand.
Marina Kaljuranna (1962) kohta on teada: Ta on sündinud ja kasvanud Eestis. Lõpetas Tallinna inglise kolledži (1981) ja TÜ õigusteaduskonna kiitusega (cum laude 1986). On õppinud Eesti diplomaatide koolis (1992), Tuftsi ülikoolis (USA-s) rahvusvahelist õigust ja diplomaatiat (1995), on töötanud alates 1991. aastast välisministeeriumis, olnud Eesti suursaadik Venemaal, Ameerika Ühendriikides, Kasahstanis, Kanadas, Mehhikos ja Iisraelis. Tema abikaasa, põliseestlane Kalle Kaljurand on kirjastajast ettevõtja, tütar Kaisa Kaljurand on kõrgharidusega psühholoog ja poeg Kristjan Kaljurand on insener. Nii on tegu läbilõhki eesti perekonnaga (Marina või Siim. – Postimees, 16. aprill 2016).
Marina Kaljurand on ise varem kinnitanud oma rahvuse kohta: Jah, ma olen venelane, olen Eesti kodanik ja Eesti patrioot ning olen selle üle uhke. Eesti on minu sünnimaa ja kodumaa ja ma armastan Eestit. (Rannar Raba, Andres Einmann).
Selline ütlemine oli paljude eestlaste jaoks, kes on Marina Kaljuranna omaks võtnud ja teda eestlaseks pidanud, võõrastav. Tema sõnu on mõistetud ka nii: kandidaat kinnitab otsesõnu, et ta ei tunneta eestlastega presidendiameti jaoks vajalikku ühtekuuluvustunnet. Ka on arvatud pahatahtlikult, et selle väite läbi rõhutatakse oma seotust ja rahvuslikku ühtekuuluvust venelastega, ja küllap seda nii siinsete kui ka sealsete, piiritagustega kuni putinlasteni välja. Tuleb mõista, et rahvusküsimuses ollakse tänastes Eestis vägagi hell. Nii võidakse ju ajalehes avaldatud Marina Kaljuranna väite peale arvata, et kuna veri on ikka paksem kui vesi, siis võib tema rahvuse tunnetus praegustes rahvusvahelistes pingetes segada riigipead tema presidendiülesannete täitmisel suhetes agressiivseks muutunud Venemaaga (tuletagem meelde Moskvas peetud sõjakat võiduparaadi, samuti Eestis sellal üle riigi nähtud härdunult Moskva poole vaatavaid valdavalt venekeelseid isikuid (küllap nende hulgas ka Eesti Vabariigi kodanikke), kellel rinnas või autode küljes Georgi lindid. Eestimeelsele eestlasele oli võõrastav vaadata ka Tallinnas läbi linna liikunud Surematu polgu rongkäiku, suures sõjas langenud punaväelaste pildid idanaabri usukommete kohaselt tokkide otsas.
Selline tõdemus Marina Kaljuranna ajalehejutust osutus vääraks. Nii selgitas presidendikandidaadi kandidaat hiljem: Eestluse elujõu allikas (on) eestikeelne kultuur. Mina, kes ma olen sünni poolest venelane (autori rõhutus – H.L.), kuid eestimeelses ja -keelses keskkonnas kasvanud, näen eestluse ja eestimeelsuse nurgakivina selgelt eesti keelt. Selle annab meile eestikeelne haridus kõigil tasanditel... Samas rõhutas ta eesti keelest, riigist ja kultuurist lugupidamist. (Google küsib, presidendiks pürgijad vastavad. – Postimees, 6. juuni 2016).
Sugeneb veendumus, et Marina Kaljurand on küll sünni poolest, sünnilt ema poolt venelane, kuid täielikult eestistunud, eestimeelse ja eestikeelse perekonna liige, seega ilmselgelt eestlane.
Teame, et Marina Kaljuranna ema Vera Rajevskaja oli venelane, isa Saksa sõjaväes teeninud lätlane (eestimeelsete eestlaste arusaamist mööda Läti vabadusvõitleja ja idavaenlaste vastu peetud võitlustes Eesti sõjameeste võitluskaaslane), hiljem eraelus bussijuht Imants Uits.
On teada, et lennuväe abiteenistusse võeti ainult eesti ja läti noormehi (lätlasi 3614 ja eestlasi umbes 3000), teised Ida-Euroopa rahvustest noored värvati SS-i abilisteks. Kõik lennuväe abiteenistusse võetud noored suunati algul Saksa õhujõudude käsutusse. Õhukaitse teenistusse värvatud eesti ja läti noored said täieliku sõjalise väljaõppe ja neid kasutati tegevväelastena tagala õhukaitses, aga ka lahingutegevuses rindel (nt Kuramaa sillapeas). Ei ole teada, kas Imants Uits sõdis hiljem ka Läti Leegionis ning kus ja millal ta punaväelaste kätte vangi langes. Selge on aga see, et ta võitles 1944. aastal eesti sõjameeste relvavennana punaväe ja Läti taasokupeerimise vastu ning vaba Läti eest. (Vaino Kallas. Eesti lennuväepoisid – kes nad olid? – Kultuur ja Elu 4(513) 2013, lk 33–34).
Marina Kaljuranna isast kõneldes võidakse pärida ka nii: mispärast rõhutatakse just emaliini, jättes kõrvale isa vereliin. Kuigi väidetavalt isa ei osalenud tütre kasvatamisel, jääb isa ikka isaks ega tee isa ja tütre vahelist vereliini olematuks. (Pekka Erelt. Marina Kaljuranna perekonna saladused. – Eesti Ekspress, 11. mai 2016).
Presidendikandidaatide vaagimisel tehakse ajakirjanduses juttu ka kandidaadi vereliini pidi kapis kummitavatest luukeredest. Ainuüksi Marina Kaljuranna puhul tuletatakse sel puhul meelde tema ema. Selleks luukereks peetakse asjaolu, et ema abistas kuuldavasti vene sõjavange ja töötas ametnikuna nõukogude okupatsiooni ajal Eesti NSV Ministrite Nõukogus. (Pekka Erelt. Marina Kaljuranna perekonna saladused. – Eesti Ekspress, 11. mai 916, lk 8 jj; Teet Teder. Eiris Teeveere. Presidendiks ihkajad: millise esileedi saame, kus nad elavad ja millised luukered kapis kummitavad. – Õhtuleht, 29. aprill 2016). Nendel asjaoludel pole aga Marina Kaljuranna jaoks presidendivalimistel pisimatki tähtsust. Ja kas saab tõsiselt võtta mõtet, et arvatavalt nõukogudemeelne ema võis mõjustada tütre tänapäevast mõttemaailma ja arusaamu. Tuleb tunnistada, et aeg oleks jätta kõigi presidendikandidaatide puhul kõrvale nende isad-emad, vanaisad või vanaemad.
Marina Kaljuranna ema Vera Rajevskaja pärineb Narva-taguse Komarovka küla (Sääseküla) põlistalunike perest. Siit sugeneb tõdemus, kas need Peipsi- ja Narva-tagused venelased on ikka päris õiged ja ­puhastverd venelased. Teame, et need alad olid juba mitu tuhat aastat tagasi Läänemerest Obi jõgikonnani soome-ugri suguverd hõimude asualaks. Kas ei ole siis siinsed venelased pärinud sealt oma vere ja on tegelikult venestunud soome-ugrilased, või siis need, kes on saanud aastakümnete jooksul soome-ugri (eesti) verd siit Eestist, oma eesti vanaemalt-vanaisalt. Siit ilmneb, kui keerukas on siinmail isiku rahvuse määratlemine.
Kuna Marina Kaljurand viitab oma vene ja läti päritolule, siis oleks vast asjakohane öelda tema kohta vene-läti päritolu eestlane, nagu eesti-läti kirjanik, eesti-soome kirjanik, eesti-vene kunstnik jne.

Tõdegem, et presidendivalimistel Eestis anno domini 2016 kandideerivad üksnes rahvuselt eestlased

Nende hulgast sobiva valimisel tuleb vaagida, hinnata ja otsustada, kellel kandidaatide hulgast on valija seisukohalt presidendi ülesannete täitmiseks arvatavalt kõige sobilikumad isikuomadused ja eeldused, kelle arusaamad, põhimõtted ja hoiakud vastavad või on lähedased valija omadele.
Nii võidakse oma valiku tegemisel pidada näiteks tähtsaks selliseid küsimusi nagu, kas valitud presidendil saab olema nii parlamendi kui ka valitsuse silmis autoriteeti, kas tema sõnadel võib olla nii Eestis kui ka rahvusvahelises suhtlemises kaalu, milline on tema elukutse, kas ta tunneb majandust, välis- või sisepoliitikat, kas presidendi naine (nn esileedi) või mees on eestlane ja tal on Eesti kodakondsus (presidendi kaasa võib ju otseselt mõjustada presidendi mõttemaailma ja tõekspidamisi), millised on tema põhimõtted perekonna, eestikeelse hariduse, eestlaskonna vähenemise ja ääremaastumise kohta, mida arvab ta suhetest idanaabriga, mida NATO-st ja Euroopa Liidust, kuidas suhtub ta Tartu rahusse, nõukogude okupatsioonidesse ja Eestis toimepandud nõukogude okupantide kuritegudesse, Teises maailmasõjas peetud Eesti vabadusvõitlusesse ja mida arvab ta presidendi otsevalimiste ja rahvaküsitluse korraldamisest Eestis, kas isikuomaduste poolest on kandidaat küllalt ere ja särav isiksus, kas ta on hea suhtleja ja suudab oma mõtteid selgesti väljendada, millisesse erakonda ta kuulub, kas on olnud NLKP liige, on töötanud nõukogude okupatsiooni ajal ühel või teisel ametikohal ja öelnud, kirjutanud või teinud oma ameti tõttu midagi, mis on nüüd takkajärele taunitav.
Jääb üle soovida Eesti Vabariigi presidendi valijatele – head vaagimist ning oma südametunnistuse järgi õige ja põhjendatud valimisotsustuse tegemist, et Eesti Vabariik saaks presidendi, kes täidab ustavalt Riigikogu ees Eesti rahvale antud ametivannet, peab pühaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikku eesmärki ja teeb kõik, et kindlustada ja arendada riiki, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ka kultuuri säilimise läbi aegade.