Kultuur ja Elu 2/2016

Kultuur ja Elu 1/2016

Piiri taha paradiisi!
Konstantini lugu

tekst: Leho Männiksoo
autori fotod

Aastal 1937, 5. oktoobril, sai veel vabalt üle Narva silla Jaanilinnast mööda piiri poole jalutada.

Juhtusin Konstantiniga heietama noorpõlve mälestusi ning ta hakkas rääkima, puhtas eesti keeles, mida oli üle elanud, kui läks „kommunistlikust paradiisist” head elu ja haridust otsima. See oli aastal 1937.

Küllap on igal inimesel olnud juhuseid, mis viivad üllatavate seikadeni ja pööravad tunnetuse kaugemasse minevikku. Eriti siis, kui oled sellega ise või lähedaste kaudu otse või riivamisi kokku puutunud.
Olen viibinud tervisekeskuses, kus põhilised tervisetaastajad rääkisid eesti ja vene keelt. Ühel õhtul jõudis venekeelne jutt televiisori taga sündmusteni Krimmis, Ukrainas ja Sudaanis ning põrkus sealt kaugemalegi minevikku. Üks vene daam ütles iseteadvalt, et Venemaa on olnud teiste rahvaste ja rahvuste vastu alati heatahtlik ja hooliv, ei ole kedagi kunagi ise rünnanud. Eestimaagi olevat ju ise liitunud Nõukogude Liidu rahvastega sellepärast, et nii oli tagatud rahu ja heaolu. Tahtsite ju 1940. aastal saada liiduvabariigiks! Ta ütles, et on kooliõpetaja ja teab hästi ajalugu.
Lugesin siis, niipalju kui meenus, talle ette Venemaa rünnakuid ja vallutusi nii kaugest minevikust kui ka tänapäevast. Eriti meenutasin Nõukogude Vene kallaletungi Eestile Narva all 22. novembril 1918. aastal. Õpetaja oleks pidanud sellest vähegi midagi teadma, sest õpetas ta ilmselt Eestis vene rahvusest õpilasi. Ta küsis, et kes mina olen? Ütlesin, et ajakirjanik. Rohkem ta nendel teemadel millegipärast ei rääkinud.
Teisel õhtul kuulsin, kuidas üks vene meestest rääkis telefoniga ja hüüatas äkki ägedalt: „A zatšem mne etot estonskii jazõk!” (Aga milleks mulle see eesti keel [üldse vajalik on]?!) See paljuütlev hüüatus tuletas meelde, et olen korduvalt kuulnud venelasi väitvat, et just nemad tõid enne II maailmasõda meile kultuuri ja rahvastevahelise sõpruse.
Olin enne sõda küll poisike, aga tundsin hästi kahte vene poissi: Georgi (Žoržikut) ja Koljat, kellega olime sõbrad-mänguseltsilised ja oskasime suhelda mõlemas keeles. Nende vanemad olid põgenenud kommunistlikult Venemaalt Eestisse ja neist olid saanud tõesti integreerunud Eestimaa inimesed. Keegi neilt nende rahvust ja ajalugu ära võtta ei tahtnudki.
Tänases Eesti Vabariigis oleme mitmel korral istunud ühe Pärnamäe lähedal asunud suvila õuel lõkke ääres koos sõpradega, kelle hulgas on kaks vanemat meest, kes sünnilt küll venelased, aga sulandunud Eestiga nii keelelt kui ka meelelt. Juhtusin ühega neist, Konstantiniga, heietama noorpõlve mälestusi ning ta hakkas rääkima, puhtas eesti keeles, mida oli üle elanud, kui läks Venemaalt haridust ja head elu otsima. See oli aastal 1937. Tol ajal oli noorte vene rahvusest töölispoiste hulgas olnud juttu kommunistlikust paradiisist, mis asus Eestimaa piiri taga käegakatsutavas kauguses.

Miks sa küll siia tulid?

Ei tea, kas Eesti piirivalvurid jõid tol varahommikul kordonis mugavalt kohvi, aga poisse nad ei märganud ja nii jõudsid „paradiisi” minejad tülitamata kuni Komarovka külani ja said lipsata üle Eesti-Vene piiri. Täna jääb see küla taas Vene Föderatsioonile loovutatud territooriumile ning kunagine piiripunkt Komarovkas Narva jõe taga, kust jooksis enne Teist maailmasõda Eesti-Vene piir, asub nüüd kindlalt Venemaa territooriumil. Ajalooliselt oli see ingeri küla, kus elasid ingerlased.
Tolle päeva, 5. oktoobri hommikul, millest nüüd juttu teeme, piirile jõudmist ja selle ületamist mäletas Konstantin selliselt: „Hommikul vara läksime mööda raudteed peaaegu Komarovka külani välja. Piiriputka juba paistis. Keerasime raba suunas, sealpool oli ka Venemaa. Me ei teadnudki, milline see piir on, millest üle minema pidime. Räägiti, et ees on okastraataed või suur kraav, millest on võimatu üle hüpata. Läksime ja läksime, ei olnud seal midagi peale rabamaastiku. Tegime peatuse, sõime rahulikult. Siis nägime, et keegi käib eespool!”
See „keegi” hakkas äkki nende poole jooksma, relv käes, ise karjus: „Ruki verh!” (Käed üles!). Tuli välja, et roheliste mütsidega venelastest piirivalvurid olid neid märganud. Poisid tõstsid käed üles, Konstantinil oli käes nuga, millega oli võileivale vorstiviile lõiganud ja mille ta siis sõnakuulelikult maha viskas. Kohale jõudsid veel kaks Venemaa piirivalvurit laetud püssidega, mille otsas täägid. Poisid pakkusid neile puhtas vene keeles võimalust koos einestada! Ettepanek võeti juba päris sõbralikult vastu ja seejärel pandi ülejäänud toit ja toiduriistad poiste koti sisse. Soldatite kutsel tuli kohale veel kaks vene piirivalvurit ja poisid võeti püssi­meeste vahele.
Konstantin meenutas: „Olin neile öelnud, et tulin sellepärast, et Venemaal ametit õppida ja sinna jäädagi, et Venemaal olevat selleks paremad võimalused ja elu töölispoisile üldse parem! Nii et nagu põgenesime paradiisi! Nemad aga ei öelnud midagi ja tundsid hoopis huvi, et kuidas on elu Eestimaal?”
Tee peal seisis krusa ja selles olid sõdurid, kelle vahele autokasti poisid pidid nüüd ronima. Nad viidi piirivalvekordonisse Kingissepa linna.
„Ma lootsin, et meid ära kuulatakse ja me saame ikkagi minna kuhugi Venemaale õppima!” meenutas Konstantin kahetseva nukrusega hääles. Kõik läks aga hoopiski teisiti! Konstantin eraldati tema kaaslasest Troitskist, keda ta enam kunagi ei näinud. Konstantinilt võeti ära raha ja fotod kooliajast. Ülekuulamisel mõõtis soliidne Vene ohvitser, kordoni ülem, teda kaastundliku pilguga ja ütles: „Mis kuradi pärast sa, poiss, küll siia tulid?!”
Saamata veel aru ohvitseri hüüatuse tagamaadest, vastas Konstantin ikka, et Venemaal olevat head võimalused õppida ja tööd saada! Ja küsis suitsu. Ohvitser andiski talle paberossi Belomorkanal, mis nii tol ajal Venemaal kui ka pärast sõda ENSV-s moes oli. Seejärel mõõtis ta poissi kummalise pilguga ning küsis nime ja sünniaastat. Siis käis poiss läbi uurija juurest ja viidi kongi, kuhu paari päeva pärast lükati ka üks läbipekstud mees. Konstantin küsis, kes ta on. Mees vastas, et kolhoosnik. Rohkem ta enda kohta ei rääkinud. Tagantjärele arvas Konstantin, et sellega taheti talle hirmu sisendada. Mõne aja pärast viidi mees ära. Konstantini ei saadetud kooli õppima, vaid anti üle siniste vormimütsidega meestele ehk NKVD-le ja siis läks asi juba tõsiseks.

Narva jõgi 1930-ndatel

Õppetunnid Venemaal

Konstantinil oli esimene õppetund seal rahuliku lõkke ääres minuga vesteldes endiselt väga hästi meeles. Ta meenutas, et istus kooli saamise asemel uurija toas taburetil ja lahke vene kooliõpetaja asemel oli seal, millegipärast töölaua peal, aset võtnud uurija, kes aina kordas, et miks tuli Konstantin üle piiri ja kes ta saatis. Muidugi vastas poiss, et tuli nii inimsõbralikule maale, kus kõik inimesed on omavahel õed-vennad, õppima ja elama!
„Valetad!” vihastas lõpuks uurija, kui poiss ikka ühte ja sama korrutas, ning virutas talle vastu vahtimist nii tugeva löögi, et Konstantin kukkus maha ja murdis käeluu. Uurija kutsus valvurid ja käskis poisi jalust ära koristada.
Üks vangivalvur sidus tema käe pilbaste vahele lahasesse ja käsi kasvas aegamööda ikkagi kinni. Hiljem enam ei löödud. Topiti seina ja ahju vahele, mida oli suvekuust hoolimata tugevasti köetud! Seejärel tiriti uuesti välja ja kästi kirjutada alla paberile, millel olid kirjas tema piiri ületamise järgsed kavatsused Venemaal. Poiss ei saanud küll kõigest aru, mis paberil kirjas oli, aga kirjutas kõigele alla ja sellele järgnes kohus. Süüdistuskokkuvõttes oli kirjas, et isa oli tal olnud valgekaartlane, et Konstantin oli ka ise teeninud valgete armees ja uurijale kõik ausalt ära rääkinud. Valgete armeed polnud selleks ajaks enam olemas ja poiss oli alles nii noor, et polekski saanud sõdur olla. Piiri ületamisel oli tal peas olnud madrusemüts ja sellest siis vist piisaski, et valgekaartlase seisus ära teenida. Peale selle oli kirjas, et Konstantin oli tulnud ülesandega kõik Kingissepa linna kaevud ära mürgitada! Seaduse järgi kirjutati talle paragrahv 58 punkt 6, mis tähendas spionaaži.
Nõnda oligi siis see 15-aastane poiss Eestimaalt lahkel Venemaal „oma unistuste kooli” sisse saanud.
Peagi viidi ta üle teise „õppeasutusse” Leningradis. Õppetunnid jätkusid Krestõ vanglas. Samas sai talle selgeks tolleaegse Nõukogude Venemaa elu, kus kedagi ei usaldatud ja iga tühine kaebus võis teise inimese viia spioonina või rahvavaenlasena teele, mille oli pidanud nüüd juba sunniviisiliselt ette võtma ka Konstantin. Nagu ta mulle rääkis, aidanud sellest, kui mõni naaber ütles, et ta oli läbi akna kuulnud, et keegi ajas seal riigivastast juttu. Rohkem polnud vaja, pealekaebajat ei kutsutud isegi välja! Oli see tõepoolest nii?
Leningradi Krestõ vanglas viibis ka eliiti. Seal oli isegi parteikomitee sekretäre, kes olid kohalt maha võetud mingi pealekaebuse või süüdistuse pärast. Seal olid Leningradi kummitööstuse Krasnõi treugolnik juudi rahvusest direktorid, Balti laevastiku komissar seltsimees Beloussov, insenere, keemikuid, haritlasi, artiste ja isegi millegi vastu patustanud NKVD mehi. Nõukogude riik sõi tol ajal niisiis ka omasid suure innuga. Inimmass vangilaagrites kasvas ja suri, tehes ruumi järgmistele. Kinni­peetud jagunesid poliitilisteks ja varasteks ehk urkadeks. Nood olid poliitilistest söögile lähemal, sest pandi teenindajateks, kes vedasid toitu kambritesse laiali.

Krestõ vangla

Valetad! Provokaator!
Maha lasta!

„Ühel 1937. aasta novembrikuu päeval, lumi oli siis juba maas, viidi mind hoovi ja pisteti voronokki. Sinna sõidukisse koguti linna pealt veel paarkümmend inimest, keda oli vaja kohtusse viia. Mind viidi vastavalt §-le 58 tribunali ette, seal istus neli või viis meest. Küsiti nime, eesnime ja isanime, vanus ei klappinud. Seda sellepärast, et Krestõs räägiti, et sina tulid siia õppima ja elama, aga sa ei ole veel 16 aastat vana. Meie peame kõik alla 16-aastased tagasi saatma sinna, kust nad on tulnud. Sinu valida on kas võtad NSVL-i kodakondsuse ja jääd siia, või ei tee seda. Aga kui sa siia tahad jääda, siis pead vanusele ühe aasta juurde panema, et oleksid 16 täis!”
Konstantin ei olnud veel vaatamata kogetud õppetundidele kõike selgeks õppinud ja oma kergeusklikkuses kirjutaski sünniaastaks 1920, kuigi oli sündinud tegelikult hiljem. Tribunalis ütles ta aga oma õige sünniaja. Sellele järgnes stseen, mis lõppes röögatusega: „Valetad! Provokaator! Maha lasta!”
Ei saa mitte kuidagi välja jätta tema mälestusi Krestõ surmamõistetute kambrist, kuhu ta pärast tribunali otsust viidi. „Kõige hirmsamad olid ööd, siis viidi mehi välja. Nad viidi ükshaaval, neile ei öeldud midagi, nad lihtsalt kadusid. Selles kambris läksid mehed üleöö halliks. Ma istusin seal 11 kuud! Ühel heal päeval, see tähendab öösel, novembrikuus 1938. aastal kutsuti mind välja ja viidi teise korpusesse. Mis minu kassatsioonikaebusest oli saanud, ei teadnud ma ikka veel midagi. Viidi jälle uurija juurde. Seal oli uurijal isesugune meetod – tehti stoikat. See nägi välja nii, et kui uurija oma kabinetis uurimisest ära väsis, pani ta uuritava ukse taha seisma. Valvur koridoris jälgis protseduuri. Vang pidi seisma näoga seina poole, kuni uurija ta uuesti sisse kutsub. Uurijal aga on aega küll! Ta käib lõunal, ajab linna peal oma asju, unustab seisja äragi! Vang seisab tunni, kaks kolm...kümme...kakskümmend neli. Oli juhuseid, kus meestel läksid seismisest jalad nii paiste, et need tuli saabastest välja lõigata! Nägin seal seismas ka seda kordoniülemat, kes Kingissepas oli minu käest küsinud, et mida kuradipärast sa, poiss, siia tulid?” kirjeldas Konstantin.
Lõpuks, pärast suuri vintsutusi, sai ta teada, et surmanuhtlust ei tule, vaid ta on mõistetud 25 aastaks vangiroodu. Läkski sõiduks konvoi ja koerte saatel! Vladimiri linna vangimajja jõudes olid süüdimõistetud aga nii nõrgad, et neid ei tahetud vastu võtta vaid küsiti: „Miks te meile laipu toote?”
Konstantin sattus kambrisse suurusega 10 x 10 ruutmeetrit, kuhu mahutati 12 inimest. Teda päästis tagasi ellu vanglatohtri heatahtlikult määratud tugev toidunorm, mille juurde kuulus mõõtmatul hulgal kalamaksaõli ja jalga antud vildid. Avastati reuma. Sellega lõppes ränga elukooli esimene etapp Nõukogude paradiisis. Järgnesid veel teised, mis meie kirjutisse seekord ära ei mahu.

Tagasi koju!

Aastatega oli „paradiisis” midagi siiski muutunud, sest Konstantinile teatati, et tema paragrahv 58 oli muudetud ebaseaduslikuks piiriületamiseks, millele oleks järgnenud kolmeaastane karistus. Selle aja oli ta kolmekordselt ületanud ja ta sai vabaks. Ta oli saanud oma töö eest ka raha ja selle eest võis koju sõita. See ei olnud aga niisama lihtne.
Krasnojarskis, kus ta pidi rongile minema, ei olnud kord vaguneid, kord olid piletid just otsa saanud. Inimesed elasid jaama ees telkides, sõiduvõimalust oodates. „Käisin iga päev jaamas ja sealt sõitis läbi rong, mida hüüti „pjätsot vesjolõh” (viissada lõbusat). See oli ilmatu pikk ja koosnes vasikavagunitest. Korra küsis üks koristajamutt minult, et mida ma seal igapäev hulgun? Ütlesin, et piletit on vaja, peaks ära sõitma.”
Moskvas elas tal onu pere ja ta oli ema käest kirja teel saanud nende aadressi. „Onunaine käskis mul kõik räbalad ja määrdunud hilbud seljast heita ja mulle otsiti välja onupoja riided. Siis viis onupoeg mu lähimasse sauna...”
Konstantin meenutab, et tagasisõidul nägi ta sõja jälgi. Leningrad oli purustatud, Narva varemeis. „Narvas hakkas mulle kõrvu eesti keel ja ma tundsin, et olin jõudnud koju!” ütles Konstantin seal lõkke ääres vist samasuguse kergendustundega, nagu aastaid tagasi taas Narva jõe silda ületades. Pole halba ka ilma heata. Konstantin pääses sõjaväljale minekust!
Tänase kirjatüki lõpetuseks tulid meelde minu Narvast pärit ema sõnad, kui ta tõi mulle näite „narva keelest”, et „võtame lodka ja sõidame retškale ja sealt juba paistabki kirpitša zavodi truba!”
Tänaseks on küll mõndagi muutunud, läänest on tulnud meie keelde uued mõjud. Okei, aga ikkagi ulatub minevik tugevalt veel tänasesse päeva, nagu loo algusest võib järeldada.