Kultuur ja Elu 2/2016

Kultuur ja Elu 1/2016

Lagedil tunnustati aatekaaslasi välismaalt

tekst: Andri Ollema,
Eesti Leegioni Sõprade Klubi

Oskars, Jacek ja Gundars Foto: ELSK Arhiiv

Me oleme tänapäeval harjunud mõtteavaldustega, et maailm ei mõista meie lugu, maailm ei saa meist aru jne – need on tavalised valitsejate vabandused, üritades maha vaikida ühte kangelaslikku perioodi meie rahvuse ajaloos. Teise Vabadussõja käsitlemine paneb meile suure suuga Eesti asja ajada lubavad poliitikud tavaliselt higistama, keerutama, hädaldama, põgenema jne. See pole teema, mis aitaks teenida kannuseid, mis oleks meeltmööda meie tänastele suurtele liitlastele.

See on meie enda lugu valikutest, millega meid toona suurte demokraatia ja rahvaste vabaduse toojate poolt üksinda jäeti. Jäeti teadlikult suure naabri mõrva ja terrori meelevalda. Jäeti, sest Nõukogude Liit oli USA ja Ühendatud Kuningriigi liitlane. Suunati pilgud mujale, lastes lõhkuda meie riik, võtta meilt iseseisvus ja alustada rahvuse hävitamist. Võib-olla arvatigi, et küll selle väikese rahvuse saatuseks on oma lugudega kaduda, seda, nii vaimselt kui ka füüsiliselt!? Võibolla arvatakse sama ka tänase isehakanud Eesti eliidi poolt, kes oma rahva elulistesse küsimustesse jaanalinnu kombel suhtub.
Tõenäoliselt sööbis just Teine ­Vabadussõda, seal tehtud sangarlikud meheteod ning sangarid-juhid, kes tegudega võitsid oma meeste usalduse ja kerkisid raskustes, mil kogu rahvas taaskord lootustandvalt rinde poole vaatas, igavesti rahva mällu. Nii hoidis see lugu raskete aegade kiuste pea ja vaimu selge ning selle najal kasvasid põlvkonnad.
Kui vaadata meil riigi kõrgkoridorides vohavat argust, siis mõnevõrra üllatav võib tunduda, et hoolimata sellest pole see sangarlik peatükk meie rahva ajaloos jäänud märkamata paljudele välismaistele aatekaaslastele, kes rõhutavad, et tegu on ajaloo­etapiga, mida eestlased peaks uhkusega teadma, mälestama, meenutama ja edasi viima.
Märtsi alul võttis Eesti Leegioni Sõprade Klubiga (ELSK) meie Auliikme Leo Tammiksaare kaudu ühendust Kaitseliidu Rävala Malevkonna esindaja, malevkonna pealiku abi Rein Peetrimägi, kellega koostöös sündis üks vahva idee, mis teostus aprillikuu viimasel päeval Tallinna külje all Lagedil asuvas Eesti Vabadusvõitluse Muuseumis. Pidasime seal üheskoos meeles meie välismaiseid relvavendi, kes on endale hingeasjaks võtnud uurida ja jäädvustada Eesti Leegioni/Brigaadi/Diviisi ajalugu, andes sellega oma tubli panuse meie väikse riigi ajaloo tutvustamisele laias maailmas. Nad on julgenud puudutada delikaatset teemat, mida siinmail teame koondnime Teine Vabadussõda nime all, teinud seda, mida Eesti Vabariigi riiklikult tunnustatud ajaloolased pole julgenud ega tahtnud.

Kokkutulek Lagedil

Päikselisel kevadpäeval oodati Lagedile aatekaaslasi Lätist, Poolast, Rootsist ja Tšehhist. Neid olid tulnud tervitama ka vanad Leegioni mehed Sakala Sõjameeste Seltsist. Kahjuks ei lasknud elutempo kõigil kohale jõuda, kuid saadeti siinseile oma tervitused, lugupidamine ja tänusõnad.
Kokkusaamine algas pärja asetamisega Lihulas Eesti Teise Vabadussõja sangarite auks püstitatud mälestusmärgi jalamile, mis omal ajal riigi valitsejate poolt sealt rööviti ja läbi pika kadalipu Lagedile jõudis. Kokkutulnud on kõik ühel meelel – selle mälestusmärgi koht on jõuda kunagi tagasi Lihulasse! Selle järel tutvustas muuseumi saarlasest peremees Johannes Tõrs külalistele oma kollektsiooni, millele järgnes pidulik autasustamise osa.

Aatekaaslaste kokkutulek Lagedil, aprill 2016. Foto: ELSK Arhiiv

Jacek Cielecki
Sileesia ruumist pärit Jacek Cieleckit (sündinud 9. juunil 1991 Oppelnis) autasustati Eesti Eruohvitseride Kogu, Eesti Endiste Metsavendade Liidu ja Eesti Vabadusvõitlejate Tallinna Ühenduse poolt välja antud mälestusristiga „20 aastat”, mille andis talle üle Harju Maleva raudvara – algusaastate staabiülem Ülo Kurgpõld. Samuti autasustati Jacekit Harju Maleva Teeneteplaadiga. Ta on oma meeskonnaga ära teinud suure töö kaardistamaks Eesti Diviisi sõjameeste võitlusi, lugusid ja viimseid puhkepaiku, viimast eesmärgiga, et langenud Eesti sangarid leiaks oma viimse rahu. Oli suvi 2012, kui Jacek võttis esmakordselt ühendust ELSK-ga ja raporteeris, et sealmail leiti 1945 kevad-talvel Oppelni lahinguis langenud 46. Eesti SS-Rgt 31 sõjamehe säilmed ja küsis meie arvamust nende meeste Eestisse ümbermatmise võimalikkuse kohta. ELSK oli igati selle mõtte poolt, et iga eestlasest sõjamees tuleks koju tagasi tuua, võimaldada neil puhata armastatud isamaa mullas. Sama aasta sügisel tegi ELSK vastavasisulise pöördumise Eesti Sõjamuuseumi (ESM) teadur Linda Kraftile, kes meile ka vastas ja lubas meie ettepanekud edastada Kaitseministeeriumi alluvuses töötavale sõjahaudade komisjonile, viimase pädevuses olevat ka otsustada, mis saab. 2013. aasta jaanuaris saimegi vastuse, et antud komisjon otsustas jätta eestlaste säilmed Poolasse, kirjas seisis: Informeerin Teid Eesti sõjahaudade komisjoni otsusest järgida sõjahaudade puhul rahvusvahelist tava, mille kohaselt maetakse langenud sõdurid lähimale sõjaväekalmistule. Seetõttu tuleb vastavalt toimida ka Poolas leitud eesti sõdurite säilmetega. Täna nad puhkavadki Saksa Kangelaskalmistul Nadolices.
Jacek on aktiivne ka reenactment’i Klubis GRH Festung Breslau, kus peamiselt tegeldakse 20. Eesti SS-Diviisi võitluste taaskehastamisega 1945. aastal Sileesia ja Tšehhoslovakkia ruumis. Samal päevalgi, kui Jacek viibis Lagedil, olid tema klubikaaslased kodus ametis Jelenia Góra nimelise külakese ajalugu käsitleva üritusega „Raid Arado 2016”, mille selleaastaseks peateemaks oli Eesti Diviisi taganemine mais 1945. Mõelge vaid, üritus toimus Poolas, mitte Eestis! Lisaks kõigele eelnevale nägi eelmise aasta lõpus Poolas Jaceki sulest ilmavalgust ka põhjalik, ligi 550-leheküljeline raamat „Nadzieja wdeptana w błoto”, mis meie keeli kõlaks „Mutta tallatud lootus”. See raamat räägib langenud Eesti sõdurite väljakaevamistest ja ümbermatmistest Poolas, milles autor ise osalenud, Eesti Diviisi ümberformeerimisest Neuhammeris 1944, 1945. aasta võitlustest Sileesia ja Tšehhi põrgus. Käsitletud on ka Eesti Diviisi tagavararügemendi meeste saatust Taanis.

Mõned küsimused Jacek Cielecki´le

Reenactment Poola-Tšehhi: Nii meenutatakse Jaceki ja Adami klubi poolt Eesti Teise Vabadussõja sangareid Foto: ELSK Arhiiv

Millal algas huvi eestlaste vastu Teises ilmasõjas?
Lapsest saadik on mulle huvi pakkunud Teise ilmasõja lugu. Algas sõduritega mängimisest ja raamatute lugemisest ning jätkus antud perioodi esemete kogumisega. See viis taaslavastaja huvi tekkimiseni. Olen alati tundnud huvi oma piirkonna loo vastu ja siit hakkasid tulema ka lood eestlastest, aastast 1945. Kutsume seda „linnalegendiks” – räägitakse huvitavaid lugusid siin olnud eesti sõdureist ja kohalike positiivsetest kokkupuudetest nendega. Mis nad siin tegid, seda aga täpselt ei teata. Mind hakkas see teema sügavamalt huvitama. Ja nii see 6–7 aastat tagasi algas. Tuli välja, et eestlased võitlesid Punaarmee vastu ka Karbischau külas (Poola Skarbiszów), kus elab minu perekond. Siis sattusid minu kätte Elmar Silma mälestused ja see juhatas mind sisse juba suuremasse maailma. Mälestuskillud kohalikelt, arhiiv, kõik see viis välja langenud eesti sõjameeste haudadeni. Edasi juba ühenduse otsimine ja koostöö Eestimaaga – ESM-i ja ELSK-ga. See on kõik viinud selleni, et viimase viie aasta jooksul olen osalenud sajakonna eestlasest sõjamehe ümbermatmisel Wroclavi lähedal asuvale Saksa Kangelaskalmistule. Tänaseks oleme koos tšehhidega otsimas uusi eestlaste ristideta haudu, tööpõld on lai. Olen jõudnud äratundmiseni, et eestlastest on saanud üks tähtis osa minu elust, minu elustiilist. Nüüd saan aru ja tunnetan, et minu tegemised lähevad korda ka eestlastele.

Kui suur huvi Poolas raamatu vastu oli?
Tuleb tunnistada, et uskumatult suur, seda eriti Sileesia ruumis. Suur huvi presentatsioonidel ja raamat müüdi läbi väga kiiresti. See on ka esimene raamat Poolas, kus sellest ajaloopeatükist juttu tehtud. Tänaseks olen juba töötamas teise osa kallal, kuhu tahan koondada eestlaste endi mälestused võitlustest siin ruumis.

Nii et tunned end Eestiga tugevalt seotuna?
Jah. Käin siin keskeltläbi 2–3 korda aastas. Siin on tekkinud mulle head sõbrad. Olen armunud Tallinna ja Tartusse. Olen südames hakanud tundma, et see on mu teine kodu. Alguses ei saanud ma suurt Eesti ajaloost ega hoiakutest Teise ilmasõja vastu aru, kuid mida sügavamale teie ajalukku süüvisin, seda selgemalt kõigest aru sain, mõistan ja toetan. Teie ajalugu on üleüldse üks unustamatu seiklus! Te ikka võlute ja üllatate mind oma suure looga. Muideks, asusin õppima ka eesti keelt. Poolakana, on see mulle raske väljakutse, kuid samm-sammult hakkan ka teie emakeelt üha rohkem mõistma.

Millal saame sinu raamatut lugeda meie emakeeles?
Poola keeles on mu raamatu maht 544 A5 suuruses lehekülge lugemist ja fotosid. Materjalid on peaasjalikult tulnud Eestist, Poolast, Tšehhist, Saksamaalt, Rootsist ja isegi USA-st. Praeguse seisuga on kirjastuse andmeil 90% raamatust juba tõlgitud. Loodan, et eesti lugejani jõuab raamat suve keskpaigas või sügisel. Pean kohe ka ära mainima, et eesti lugeja tagasiside on mulle äärmiselt tähtis. Kui see tehtud saab, siis tahaksin raamatu välja anda ka tšehhi keeles.

Kas tahaksid midagi eestlastele öelda?
Ma poleks ise kunagi osanud ette kujutada, et minu huvid ja teed saavad olema sellised. See on toonud mulle palju kauneid hingelisi elamusi, kuid tuleb tunnistada, et olen kulutanud sellele ka palju oma närve ja tervist. Mulle teeb rõõmu ja annab jõudu see, et Eestis on inimesi, kes ei lase sel lool ununeda, et üha enam teist leiab selle vastu huvi. Ma tänan, et te hindate mu tegemisi! Mulle on kõige tähtsamaks see, et läbi nende lugude, läbi mälestamise ja huvi, naasevad need langenud sangarid elavate maailma.
Artikli autor usub, et Jacekiga kohtub lugeja Kultuur ja Elu veergudel tulevikus veel põhjalikumalt.

Ka lätlasi Gundars Kalvet ja Oskars Kriegersit, rootslast Petter Kjellanderit ja tšehh Adam Solci autasustati nende tubliduse eest Harju Maleva Teeneteplaadiga.

Gundars Kalve
Gundars Kalvet (sündinud 23. juunil 1970 Riias) seob Eestimaa ja eestlastega vana kamraadlus. Nõukogude armees sundaega teenides oli tema parimaks sõbraks eestlane. Ta ise meenutas Lagedil, et käis Läti Zemersadze esindajana, eesmärgiga tähtsustada kahe naaberriigi riigikaitselist koostööd, siinsetel Kaitseliidu kolleegidel külas juba 1990-ndate aastate lõpul. Daugavas Vanagi aktiivse noorliikmena on ta pikki aastaid kaasa aidanud Läti Leegioni päeva korraldamisele Riias ning olnud ka selle aktiivseks eestvedajaks oma kodukohas Krustpilsis, organiseerinud Läti Leegionit tutvustavaid üritusi Läti koolides ja Zemersadzes, käinud alates 2008. aastast toetamas meie Teist Vabadussõda meenutavaid üritusi ja organisatsioone. Siit algas ka koostöö ja sõprus ELSK-ga, kes on aastast 2011 igal aastal käinud Läti Leegioni päeval Eesti Leegionäride ja eestlaste poolt tervitusi viimas, olles tunnistajaks suurepäraselt organiseeritud üritustele.

Oskars Kriegers
Oskars Kriegersi (sündinud 15. augustil 1988 Riias) tutvus Eesti Leegioniga sai alguse pärast Visvaldis Lācise raamatut „Läti leegion tõe valgel” läbi lugemist, kus üks peatükk oli pühendatud Eesti ja Leedu sõjameestele, kes võitlesid Saksa Relvajõududes. „Mulle sai selgeks, et eestlastel ja lätlastel oli Teises maailmasõjas mitu ühendavat faktorid – mõlemal olid Relva-SS militaarsed formeeringud ja ühine eesmärk – võitlus stalinliku terrori tagasipöördumise vastu Balti riikidesse. Sellest hetkest alates tekkis minus suur soov uurida Eesti leegioni ajalugu. Alustades õpinguid ajalooteaduskonna doktorantuuris, otsustasin oma töö pühendada Eesti ja Läti Leegioni võrdlemisele. Võttes arvesse, et meie riigis ei teata Eesti Leegionist peaaegu mitte midagi, tärkas minus ka missioonitunne – anda Läti auditooriumile infot eesti leegionäride kohta.”

Petter Kjellander ja Adam Solc
Lagedile ei jõudnud elulistel põhjustel kohale veel kaks aatekaaslast: Petter Kjellander (sündinud 28. juulil 1980 Stockholmis) kuulis Relva-SS-is võidelnud vabatahtlikest varajases nooruses oma sõbra käest. Nii jõudis temani peatselt info sangarlikest lahingutest Narva rindel, kus suurte mehetegudega paistis silma Eesti SS-Diviis. Arhiivid, osalemine Eesti sõjameeste üritusel, nendega suhtlemine, see sai ühtäkki tavaliseks osaks tema elust. Petter meenutab: „Rootsi pole olnud sõjas juba 200 aastat, mis on paljud meist pannud arvama, et rahu on igavene. Inimesed on muutunud nõrgaks. Paljud rootslased on minult küsinud, miks ma olen nii väga huvitatud Eestist, mis on nii väike, igav ja vaene maa. Olen neile alati vastanud, et eestlased on rootslastest tunduvalt tugevam rahvus, kes on raskete sõdade kiuste ikka püsima jäänud – kui rootslased elanuks eestlaste asemel, oleks nad rahvusena ammu kadunud.” Tänaseks on Petteri sulest Rootsis ilmunud põhjalik kaheosaline raamat „Estniska frontsoldater berätter – 20. Waffen-Grenadier-Division der SS (estnische Nr.1) på östfronten”, mille vastu oli Rootsis nii meeletu huvi, et läbi müüdi kõik 7000 trükivalgust näinud raamatut. Petter ütleb, et peab Eestit oma teiseks koduks: „Kord üks Leegioni mees ütles mulle, et olen palju rohkem eestlane, kui paljud eestlased,” meenutab ta uhkusega.
Adam Solc (sündinud 26. novembril 1992) on pärit Turnau (Tšehhi Turnov) linnast, mida meie mäletame hästi Tšehhi põrgust. Enne huvi tekkimist Eesti Diviisi loo kohta, ei teadnud ega olnud kuulnud Eestist palju. Kuuldused eestlastest mõjutasid teda oma sõpradega kokku panema taaslavastajate grupi, et nii jäljendada Eesti Diviisi sõjamehi ja kohalikele, kes eestlaste võitlustest meie ruumis peaaegu mitte midagi ei tea, seda peatükki ajaloost meelde tuletada.
Eesti Leegioni/Brigaadi/Diviisi ajalugu puudutavate teostega oli küll kitsas, kuid siis avastas ta Rolf Michaelise raamatu, ning hiljem internetilehed www.EestiLeegion.com ja www.rindeleht.ee. Adam nendib, et kahjuks puudub eestlaste võitlustest korralik tšehhikeelne raamat tänini. On tekkinud huvi viia kokku pilt eestlaste rahvussangar Paul Maitla mõrvamisest, mida ta on kaardistanud. „Loodan, et järgnevad aastad toovad sellesse selguse,” ütleb ta.
Adami Klubi KVH Schwarzwald korraldas selle aasta mais kaks 20. Eesti SS-Diviisi võitlustele pühendatud üritust. Selle raames sõitsid nad „eestlastena” täies mundris ja selleaegse Saksa sõjatehnikaga läbi 200 kilomeetrit Eesti Diviisi taandumisteest. 8. mail tutvustati Milovices kohalikele Eesti sõjameeste karmi saatust Tšehhi põrgus, 9. mail aga mängiti sama lugu läbi Nymburkis, tuues selle taustal kohalikeni ka meie rahvussangar Paul Maitla traagilise loo. See läks kohalikele väga korda ja linn avaldas soovi omalt poolt aidata kaasa Stubaf. Paul Maitla viimse puhkepaiga leidmisele. Adam tahab lõpetuseks öelda: „Tahan tänada Kaitseliidu Harju Malevat, kes tunnustas minu abi Jaceki raamatu kirjutamisel. See oli mulle suureks auks! Eestlased, ärge palun mõistke sõjalõpu koleduste eest hukka tervet Tšehhi rahvast, suurem osa meist ei teadnud, et te pole sakslased. Valati välja see metsik viha kuue okupatsiooniaasta eest, kahjuks pidid seda kogema teie sõjamehed, kes olid valel ajal ja vales kohas.”
Õhtul tagasi koju sõites mõtlesin, mis siis on eestlastel ikkagi puudu, et ajada selg sirgu ja hakata oma riigis käituma nagu peremehed. Meil on muinasjutuline isamaa, ajalugu täis rahvussangarite julgeid tegusid, mida on ikka tehtud ainult parema tuleviku nimel. Viimane aeg oleks ärkama hakata, kui me ei taha jääda ilma kõigest, mis on meile kallis.
Oma vahvate välismaiste aatekaaslastega jätkame koostööd ja kohtume pea, küllap kohtute nendega peatselt jälle teiegi, kallid lugejad.
Meie au on truudus!