|
|
|
Juuniküüditamise 75. aastapäeva mälestusüritus Pisarate Meri Vabaduse väljakul Foto: Inimõiguste Instituut
|
Mõtteid kodanikuväärikusest leinapäeval,
75 aastat pärast juuniküüditamise genotsiidi
tekst: Peep Varju,
juuniküüditatu
Kommunistide genotsiidi esimene laine hävitas demokraatliku Eesti Vabariigi harituma, algatusvõimelise ning juhtiva osa rahvastikust. Hävitas selleks, et hiljem oma halastamatus hävitustöös järjest allapoole liikudes jääks järele ärahirmutatud ning võõrvõimule allutatud rahvamass. Vastupidiselt okupatsioonivõimude taotlustele ei murdnud 14. juunist 1941 alanud julm ja massiline genotsiidikuritegude jada eesti rahvast, vaid liitis veel enam ühte.
Sellest päevast algas Eestis massiline vastupanuvõitlus metsavendluse vormis. Herbert Lindmäe on üheksa maakonna 1941. aasta Suvesõja raamatuis neid võitlusi meisterlikult dokumenteerinud. Sõja esimesel päeval, 22. juunil 1941 kõlasid Harjumaal esimesed lasud okupantide pihta. Need eesti noormehed hukati punaväelaste tribunali otsusega, kuid neist sai vastupanuvõitluse sümbol. Eesti metsadest sai alguse massiline vastupanuvõitlus.
75 aastat tagasi, ööl vastu 14. juunit 1941 rabas rahumeelset eesti rahvast esimene massiline kommunistide korraldatud genotsiidikuritegu. Vabadussõjas vabaduse kätte võidelnud rahvas oli 20 aastat saanud üles ehitada demokraatlikku vabariiki, kus esimesena Euroopas anti vähemusrahvustele kultuuriautonoomia, mida kinnitas juudi rahvalt saadud diplom. Juudi rahvusest Eesti kodanik Elhonen Saks, kes sai siin emakeelse hariduse, nimetas oma mälestustes sõjaeelset Eesti Vabariiki üheks kõige demokraatlikumaks Euroopas. Samaväärse hinnangu andis meie Siberi saatusekaaslane, juuniküüditatu Tartust Jakob Kaplan. Riikliku komisjoni esimehe Vello Salo uurimistöö fikseeris vähemalt 419 juudi rahvusest Eesti kodanikku, kes koos meiega kodumaalt küüdirongides või vahistatuna Venemaale surmateekonnale saadeti. Kui Riigikogu riiklik komisjon 2004. aastal töö lõpetas, siis oli meie aruandes fikseeritud vähemalt 9267 juuniküüditamise ohvrit. Neist 5003 ei pääsenud kunagi kodumaale ja teadmata kadunuid oli jäänud tolleaegsesse nimekirja ligi 700. Viis aastat tagasi, 2011. aastal oli Eestis juuniküüditatutest ellujäänuid veel pisut üle 700. Nüüd on neid veelgi vähem ja suurem osa neist on lastena küüditatud kui otsese genotsiidikuriteo ohvrid. Genotsiidi mõiste tuli rahvusvahelise õiguse aktidesse 1949. aasta Genfi konventsiooniga, kuid samas on see aegumatu inimsusevastane kuritegu. Tunnustatud rahvusvahelise õiguse ekspert Enn Sarv, endine poliitvang nii Saksa okupatsiooni ajast kui ka teise Nõukogude okupatsiooni ajal, fikseeris küüditamise operatsioonis kuus inimsusevastase kuriteo alamliiki.
Genotsiidikuritegu rahvuskliku eliidi vastu
Nõukogude Liidu kuritegelik juhtkond, valitsus ja kompartei Keskkomitee olid selle massilise hävitustöö heaks kiitnud ülisalajase ühismäärusega nr 1299-526c14 kuupäevaga 14. mai 1941. Balti riikide kohta koostatud plaaniline tabel 11 grupi inimeste hävitamiseks koguarvuga 39 395 ohvrit (tegelikult oli neid 40 178) vastab täielikult genotsiidikuriteo kõigile tunnustele. Erandiks tuleb nimetada kriminaalse taustaga kurjategijaid, keda lisati poliitiliselt ohtlikeks loetud naiste, laste ja meeste hulka sellel teekonnal Venemaale. Nagu teame, tehti seda sihilikult poliitiliste vangide terroriseerimiseks ning vastupanuvaimu murdmiseks. Aga ülejäänud üheksa gruppi oli tegelikult rahvuslikku eliiti kuuluvad inimesed kõigilt elualadelt koos perega: riigijuhid, valitsuse-, parlamendi- ja omavalitsuse liikmed, kodanikuühenduste juhtliikmed, kaitseliitlased, politseiametnikud, kõrgemad riigiametnikud ja ohvitserid, arstid, insenerid, koolijuhid, taluperemehed, Vabadussõja veteranid, Naiskodukaitse juhid jt aktiivsed demokraatliku riigi loojad ning kaitsjad. Kommunistide genotsiidi esimene laine hävitas seega demokraatliku Eesti Vabariigi harituma, algatusvõimelise ning juhtiva osa rahvastikust. Hävitas selleks, et hiljem oma halastamatus hävitustöös järjest allapoole liikudes jääks järele ärahirmutatud ning võõrvõimule allutatud rahvamass. Juhtiva osa hävitamine pidi kindlustama võimaliku vastupanu kiire raugemise. Märtrisurma läinud riigi juhtkond püüdis säästa oma rahvast, teades, et kaotatud riigi saab rahvas taastada, kuid rahva hävimisel pole enam midagi päästa. Seepärast loobuti 1940. aasta Moskva ultimaatumi järel relvastatud ning täiesti lootusetust vastupanust, kui Eesti riigi sees ja piiri taga oli võitluseks valmis 10-kordselt Eesti Kaitseväest suuremad Punaarmee väeosad.
Selliselt tulebki hinnata Eesti riigi loojate traagilist saatust. Nad läksid avasilmi vastu oma saatusele, nagu kirjutas 1940. aastal üks siinsetest Lääne diplomaatidest. Meil, ellujäänud genotsiidiohvritel, pole etteheiteid oma riigi juhtkonnale. Tänane, juba 25 aastat tagasi taastatud Eesti Vabariik on parim tõend sõjaeelse riigi juhtkonna tehtud otsuste õigeks mõistmiseks. Demokraatliku riigi salakavalalt hävitanud agressorile tuleb suunata see kriitika, mida ebakompetentsed tänased tagantjärele tarkusega varustatud arvamusliidrid ning ajaloolased heidavad ette oma riigijuhtidele. Kõik eespool nimetatud faktid ongi esitatud selleks, et kaasaegne noorem põlvkond mõtleks oma peaga ja mõistaks, milline oli Eesti riik enne 1940. aasta Nõukogude okupatsiooni ning hindaks õiglaselt traagilised 50 okupatsiooniaastat läbi elanud eesti rahva tublidust.
Kahjuks on möödanikku läinud okupatsiooniaastad mõjunud osale meie rahvast sedavõrd halvavalt, et aina otsitakse süüdlasi omade seast, mõistmata suurriikide hävitavat sõjalist ülekaalu ja küünilist hoolimatust nende teele ette jäänud väikeriikide saatusesse. Natsi-Saksamaa ja kommunistide diktatuuririigi Nõukogude Liidu salasobing Euroopa jagamiseks omavahel ei jätnud nende mõjusfääri jäänud Ida-Euroopa riikidele mingit võimalust iseseisvuse säilitamiseks. Lähimineviku sündmuste realistliku hindamise kõrval tuleb otsida ja leida ka neid argumente, mis rõhutavad riigi kodanike väärikat vastupanu agressorile ja okupatsioonivõimule. Püüan seda teha, kasutades eeskujuna paljude silmapaistvate eestlaste arvamusi.
Lisaks terrorile eesti rahva hävitamiseks käivitasid kommunistid kohaliku rahva ühtsuse lõhkumiseks mitmeid võtteid. Üks neist oli moraali ja ühtsust lõhkuv totaalse nuhkimise süsteemi loomine. Kuulduste ja väljamõeldiste levitamine, arvukate nuhkide värbamine või selleks tööks sundimine julma vägivalda või šantaaži kasutades. Paljudele sai see saatuslikuks, sest oma riigi kodanikke usaldati ning peeti mõeldamatuks, et isikliku arvamuse avaldamine avalikus kohas võis tähendada vahistamist ja kümneaastast sunnitööd. Rahva ühtsust esimese okupatsiooniaastaga murda ei suudetud. Eriti tunnetasid seda küüdivaguneisse topitud ohvrid. Nii kirjutas pr Alma Allvee Rakverest päevikusse 16. juunil 1941 järgmised read: „Läbisime Kadrina, igal pool sama pilt: rahvas seisab ja nutab, kui palju ka jaamasid läbisime.” Ning need õnnetud emad lastega, janustena pimedas ja suvekuumas vagunis abistavad pidevalt üksteist sellel teekonnal. Pr Allvee päevikust leiame rohkesti kiitust saatusekaaslaste kohta.
Samasugust, kogu rahvale iseloomulikku ühtsust näitas aktiivse relvastatud võitluse periood Eesti kaitselahingutes 1944. aastal, kui vaatamata Saksa okupatsioonile piisas presidendi kohusetäitja Jüri Uluotsa ühest raadiointervjuust, et kümned tuhanded eestlased haarasid relvad ning läksid rindele. Rahva ühtsust nägime ka esimestel aastatel pärast sõda, kui toetati ja varjati metsavendi. Meil, Siberis ellujäänutel, ei ole põhjust häbeneda oma rahvast. Vastupidi, me tunneme uhkust selle üle, kuidas eesti rahvas on pidanud oma võitlusi.
Halvustav suhtumine oma rahvasse
Sellist ühtset Eestit ei tunne nooremad pärast sõda Nõukogude okupatsiooni tingimustes üles kasvanud põlvkonnad. Nõukogude süsteemi inimarmastust välistav kasvatustöö on teatud määral eesmärgi saavutanud. Meie ajalooõpikud ei ole 25 vabaduse aasta jooksul suutnud õpilastele edasi anda ajaloolist tõde tõelist patriotismi kasvatavas vaimus. Pärast ajalugu võltsiva punaideoloogia kadumist pelgasid nõukogude süsteemist võrsunud ajaloolased üleminekut sinimustvalgele loole. Neil puudus elav side põlvkonnaga, kes oli kõik kaalule pannud võitluses selle eest, et eesti rahvas püsima jääks. Võeti omaks mingi kummaliselt vahepealne nägemus lähiajaloo sündmustest, kus peeti heaks tooniks ära märkida mis tahes negatiivseid fakte sõjaeelsest vabariigist. Faktide puudumisel avaldati isiklikku arvamust, mis oli aga selgelt mõjutatud 50 okupatsiooniaasta jooksul meile kaelamääritud mõtteviisist. Üheks näiteks olgu väga levinud Gustav Naani vale eestlasest, kelle paremaks toiduks olevat tema rahvuskaaslane. Meie Siberis sundasumisel selliseid ei näinud, kuid mäletame elu lõpuni neid, kes meid päästsid hukust. Ega me siin kodumaalgi ei tunnista neid valesid õigeks, sest tunneme hästi kommunistidest kurjategijate piinamisviise, nii füüsilisi kui ka vaimseid. Sellisel kombel koostööle sunnitud ohvritele tuleb pigem kaasa tunda, selle asemel, et hakata neid hukka mõistma.
Vabaks saanud Eestis on millegipärast siiani säilinud nõukogude ajast sihilikult loodud halvustav suhtumine oma rahvasse. Ei osata ega taheta mõista, et see on ju kommunistliku süsteemi poolt kasutusele võetud vale meie rahva elujõu halvamiseks. Vägivalla üleelanud saatusekaaslased ning vabadusvõitlejad, endised relvavennad Teisest maailmasõjast ja vanem põlvkond võivad oma elukogemuste kaudu julgelt kinnitada, et eestlastel võrdluses teiste rahvustega pole põhjust häbenemiseks. Pigem vastupidi, sest oleme saanud tunnustust kokkuhoidmise eest just rasketel aegadel. Nimetan näitena materjale, mida riikliku komisjoni esimehele Jaan Krossile anti üle vabadusse pääsenud Saksa sõjavangide mälestustest Venemaa vangilaagrites pärast sõja lõppu. Nad tõstsid esile eestlaste head informeeritust ja ühtehoidmist, mis olevat olnud parem, kui nende rahvuskaaslastel. Jaan Krossile ei olnud see informatsioon üllatuseks, sest nagu me teame, tuli temal rahvuslikust vastupanuvõitlusest osavõtu eest olla vangistuses mõlema okupatsioonivõimu ajal. Karmide vangla-aastate ning sundasumise elukogemuste alusel suutis ta okupatsiooni tingimustes luua kirjandusteoseid, mis aitasid eesti rahval selja sirgeks ajada ka repressiivse nõukogude okupatsiooni pimeduse aastail.
Tuleb aga kahetsusega tunnistada, et meie praegused rahva poolt valitud juhid ei mõista oma rahvast selliselt, nagu ta oma loomu poolest tegelikult on olnud ja on. Viimase aasta jooksul neilt kuuldud avalikud negatiivsed hinnangud eesti rahva kohta näitavad riigimehelikkuse puudumist. Halvim näide oli eelmise aasta provokatsioonilise Vao pagulaste keskuse põlengu järel puhkenud eestlaste häbistamine sallimatuses võõraste vastu. Kaine talupojatarkuse säilitanud ja põhjamaiselt rahulik ning kannatlik eesti rahvas pole sellist hinnangut mitte kuidagi ära teeninud. Et see nn põleng oli hästi korraldatud provokatsioon, tõendab fakt, et pole leitud ühtki süüdlast. Kuid võib ka olla, et nii väga ei otsitudki. Tuleohutu betoonseina välissoojustuse süütamise järel tekitatud hüsteeria valitsuse liikmete ja erakondade juhtide tasemel tegi häbi neile endile. Meile tuletab juhtum meelde minevikku läinud sotsialismi – ühiskonda, kus kõik pidid käsu korras hukka mõistma teatud nähtusi, tegusid või isikuid. Meenutagem näitena kirjanike Boris Pasternaki ja Aleksander Solženitsõni saatust või meie oma helilooja Arvo Pärdi väljaheitmist ENSV Heliloojate Liidust ja sotsialistlikust ühiskonnast väljasaatmist. Talupoja arukuse säilitanud eestlane ei lase ennast kaasa tõmmata sellisesse massipsühhoosi, mis nõuab loobumist vabast mõtlemisest ja etteantud uute seisukohtade toetamist. Kriminalistika emeriitprofessor Herbert Lindmäe kirjeldas ajakirjas Kultuur ja Elu eelmisel aastal väga täpselt ja argumenteeritult, nagu on kombeks kriminalistile, kui väär ja rumal on esitada täpsete faktide puudumisel aluseta süüdistusi. Kui puuduvad konkreetsed ja tõestatud faktid, siis selline lahmimine viib meie valitsejad järjest süvenevale võõrandumisele oma rahvast. Lugupidav suhtumine rahvasse peaks olema esmane nõue neile, kes pürgivad juhtideks. Meie vanema põlvkonna arvates oli see kombeks märtrisurma läinud sõjaeelsetele riigimeestele, meiega ränka saatust jaganud juhtidele. Seda ei suuda mõista nõukogude ühiskonnas sündinud, kes on vist geenidega kaasa saanud midagi kommunistlikust ideoloogiast. Nad võtavad kergelt omaks nõukogude propagandast sünnitatud pahatahtlikud ja laimavad hinnangud sõjaeelse demokraatliku Eesti Vabariigi kohta.
|
Juuniküüditamise 75. aastapäeva vastuvõtt presidendi roosiaias. Foto: Presidendi kantselei
|
Hääletu alistumise müüt
Üheks näiteks on ajaloolase Magnus Ilmjärve fantaasiarikas uurimistöö meie esimese presidendi väidetavast reetmisest. Seda on ajalehe Postimees eestvedamisel reklaamitud sellisel moel, et on raske ümber veenda paljusid sensatsioonide uskujaid, et midagi taolist polegi sündinud. Tuntud demokraat ja Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane Jaan Kross oli üks esimesi, kes tookord avalikult ajakirjanduse veergudel astus välja presidendi institutsiooni kaitseks. Ta pidas ebasündsaks riigipea aadressil kirjutatud oletusi ja soovis oma sõnavõtuga anda märku kodanikuväärikusest, millest jäi puudu kõigil neil kriitikuil, kes üksteise järel reetmise teemat edasi arendasid.. Meile on teada, et Magnus Ilmjärv töötas pikaajaliselt Moskva arhiivides Heldur Tõnissoni rahalisel toetusel ja siit pole raske leida seletust Postimehes algatatud laimukampaaniale, mis olevat nagu toetunud uutele sensatsioonilistele faktidele. Paari aasta pärast selgus ajakirjas Akadeemia avaldatud ajaloolase Jaak Valge hästi argumenteeritud uurimistööst nende samade Moskva arhiividokumentide analüüsis, et faktilist tõestust Magnus Ilmjärve doktoritöö järeldustele polegi olemas. Nii tuleks Helsingis kaitstud ja ajaloodoktori kraadiga hinnatud lugu pidada pigem fantastika valdkonda kuuluvaks tööks! Tahan selgituseks lisada, et samal ajal koostas meie kolleeg riiklikust komisjonist ja endine poliitvang Enn Sarv põhjaliku uurimistöö 1940. aasta nn juulivalimistest ja soovis töö käigus saada kontakti Heldur Tõnissoniga, kes oli ise aktiivselt osa võtnud isa juhitud vastukandideerimise aktsioonist. Enn Sarv palus abi kontakti loomiseks eksiilvalitsuse juhilt Heinrich Margalt, kes suhtles isiklikult H. Tõnissoniga. (Vt raamatut „Õiguse ja vabaduse vahimehed. Heinrich Marga ja Enn Sarve kirjavahetus 1994–2003” lk 146–152, Tallinn, 2012). Kuid Heldur Tõnisson ei soovinud teha koostööd Enn Sarvega, kes oli üliõpilasena Tartus samuti osalenud vastukandideerimise kampaanias ja seega hästi informeeritud tegelikust olukorrast. Kuid Tõnisson teatas siiski, et Ilmjärv uurib Moskvas juulivalimistega seotud dokumentatsiooni ning sealt võib oodata uusi andmeid. Selle teadmisega jättis Enn Sarv tookord oma uurimistöö mitmeks aastaks seisma, oodates Ilmjärvelt Moskva arhiividest uut informatsiooni. Hiljem selgus, et midagi uut juulivalimiste teemal me temalt teada ei saanudki. Enn Sarve töö „Juulivalimised 1940 kui rahvusliku vastupanuvõitluse algus” sai avaldatud alles pärast autori surma 2008. aastal komisjoni koguteoses „Kannatuste aastad 1940–1991”. Selleks ajaks oli magnusilmjärvelik hääletu alistumise müüt sügavalt juurdunud eesti ühiskonnas ning Jaak Valge akadeemilisest uurimusest hoolimata uskus üle poole küsitletud inimestest endiselt seda müüti. Enn Sarve põhjalik uurimistöö Eesti riigi hävitamise esimesest etapist juulikuus 1940 jäi aga paljudele lihtsalt märkamatuks.
Viimase aja ajaloosaadetes püütakse ikka ja jälle uurida, kas väärib Eesti Vabariigi üks loojatest mälestusmärki? Suurem osa saates esinenud ajaloolastest peab sellist austusavaldust millegipärast kohatuks. Vaid kolm kümnest küsitletust loobusid standardsest eitavast arvamusest ning nad andsid mõista, et riigi esimesele presidendile Konstantin Pätsile mälestusmärgi avamine on täiesti loomulik mõte. Õigusteadlane Peeter Järvekülg juhtis tähelepanu sellele, et kehtiv Põhiseadus andis presidendile suured volitused ainuvõimu kehtestamiseks, kuid Konstantin Päts ei kasutanud neid nii ulatuslikult nagu oleks saanud. Teiseks ta selgitas, et on väär agressori poolt hävitatud riigi saatuses süüdistada riigipead, pigem tuleb rääkida eesti rahva vastutusest. Ajaloolane Lauri Vahtre juhtis tähelepanu ära unustatud tõsiasjale, et eesti rahvas kiitis rahvahääletusel heaks vabadussõjalaste Põhiseaduse. Ning rahvas oli sellega näidanud vastuseisu 1920. aasta väga demokraatliku ning parlamendi ülemvõimu fikseerivast Põhiseadusest sündinud riigikorrale. Erimeelsuste pärast Riigikogus sageli vahetuvad valitsused ei võimaldanud stabiilset riigi arengut. Seega tegutses riigireetmises süüdistatav riigivanem Konstantin Päts rahvalt toetuse saanud uue Põhiseaduse alusel! Me teame ka seda, et peaaegu kõik Riigikogus tegutsenud erakondade juhid kartsid vabadussõjalaste võimulesaamist ning kutsusid ise Pätsi kui tunnustatud liidrit võimule. Kaasa arvatud ka sotside presidendikandidaat August Rei. Neid selgitavaid fakte ei tea või ei tahagi teada nõukogudeaegsest propagandast alguse saanud ning hiljem kriitikata kõik selle väärinfo omaks võtnud kaasaegsed uurijad. Neile tuleks soovitada, palun, lugege tähelepanelikult Eesti Vabariigis ilmunud ajalehti viimastel aastatel enne Eesti okupeerimist 1940. aastal. Nendest ajalehtedest ei leia sellist ühekülgset ja tsenseeritud teksti nagu arvavad tolleaegse propagandatalituse kritiseerijad. Pigem on ajalehtede sõnumid palju mitmekülgsemad ja arvamuste esitamine palju vabam kui tänapäeval paljukiidetud ajakirjandusvabadusega Eestis. Meil pole praegu propagandatalitust, kuid valdavalt ühetaoline uute läänelike väärtuste kiitmine ei tõesta, et tegemist on tõepoolest vaba ajakirjandusega. Teistsuguseid nn peavoolust erinevaid arvamusi saab lugeda üliharva. Neid lihtsalt ei avaldata põhjendusega, et need ei ületa uudise künnist. Praegune nn vaba ajakirjandus lubab endale karistamatult kasutada solvavaid ja laimavaid väljendusi nende aadressil, kes kainelt mõeldes ja oma argumente esitades ei ühine nõutava poliitkorrektsuse, silmakirjaliku sallivuse ja muu taolisega ning julgevad asju nimetada õige nimega. Me teame ju kui absurdseks on näiteks Rootsis mindud poliitkorrektsusega, kui isegi laste lemmikraamatust kõrvaldati solvavaks arvatud sõna neeger. Julgen siinkohal tsiteerida Eesti rahva armastatud ja äsja lahkunud dirigendi Eri Klasi sõnumit meile tema viimsest raamatust „Mälestuste portfell”: …ärge mõelge sallivuse all veidrat kõigega leppimist ja ükskõikset vedelaks löömist, mida meile püütakse poliitkorrektsuse sildi all peale suruda. Sallivuse all mõtlen kõigi traditsiooniliste väärtuste hindamist. Need on hoidnud inimesi sajandite vältel loominguliste ning elutervetena. Eestit armastanud suurmehe ja maailmakodaniku sõnum on täiesti vastupidine sellele, mida praegused juhid rahvale pidevalt edasi annavad.
Järjepidevusest ja vastutusest
Näiteks Riigikogu esimees teatab, et Lääne-Euroopa sallivuse seadustesse viimisega peabki parlament rahva ees käima ning õiget suunda näitama. Rahvaesindajana ei häiri teda sugugi see fakt, et konkreetses küsimuses rahva enamus kahe kolmandiku ulatuses selle vastu protesteerib. Noor peaminister teatab rahulikult oma rahvale, et valitsus on päevakorrast maha võtnud okupatsioonikahjude nõude Venemaa vastu. See avaldus on riigijuhile sobimatu ja ka eksitav. Riigikogu otsusega 2004. aastast valitsusele antud ülesannet pole ümber vaadatud ning kümnete tuhandete Eesti kodanike individuaalseid okupatsioonikahjude nõudeid ei saa valitsus maha vaikida ega tühistada. Seda saab teha vaid rahvas ise rahvahääletusega. Noor ja kena õiguskantsler vastab rahulikult Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingu järelpärimisele, et praegune Eesti riik ei tunne mingeid kohustusi ja vastutust nende sõjameeste ees, kes 1944. aasta kaitselahingutes võitlesid Eesti vabaduse eest, järgides presidendi kohusetäitja Jüri Uluotsa üleskutset. Ühtäkki on Eesti Vabariigi õiguslik järjepidevus ära unustatud kõige kõrgemal tasemel ja Vabadussõja vaimus kasvanud põlvkonna vereohver tühiseks ja olematuks kuulutatud. Siin ei saa olla muud kommentaari, kui tsiteerida Jaan Krossi pöördumist Sinimägede veteranide kokkutuleku poole aastal 1998: ME kaitsesime siis, Teises maailmasõjas, Eesti Vabariigi taastamise ideed. Ja kaitseme nüüd, aastatuhandelõpu demokraatlikus Euroopas, seda, meie südameõnneks taastunud vabariiki. Me ei ole sõjakurjategijad, vaid oleme siin, Eestis, Euroopa demokraatia veteranid. Seda enam leiame, et kui meie ridades peaks sõjakurjategijaid leiduma, ei hakka me neid muidugi kaitsma, vaid nõuame nende väljapuhastamist endi seast iseeneste puhtuse nimel. Sest meie jaoks oli Teine maailmasõda SIINMAAL osa Euroopa rahvaste vabadusvõitlusest sellest hoolimata, et vabadus sai meil teoks pool sajandit pärast meie võitlust. Hoolimata eesti rahva suureks kirjutanud rahvakirjaniku ja vabadusvõitleja väga täpsest sõnumist pelgavad ja boikoteerivad tänased valitsuseliikmed kohtumist Sinimägede lahinguväljal meie vabaduse eest võidelnutega iga-aastastel mälestusüritustel. Kas saab rahva poolt valitu olla väärikas kodanik, kui ta pelgab ega austa „vales mundris” kodumaa vabaduse eest võidelnud sõjameest?
Lääs oma väärtuste lõksus
Läänelike väärtuste seas on rahumeelset eesti rahvast viimastel aastatel kostitatud vihakõne mõistega. Eesti psühhiaatria spetsialistid ei ole osanud niisugusele mõistele teaduslikku selgitust anda. Ometi on juba nõutud seadusega see asi karistatavaks teha. Kui seadus peaks jõustuma, siis peab esimesena kohtu alla minema ajakirjanik, kes nimetas rahvuslikult meelestatud erakonda paariaks. Kohtulikust karistusest võiks ta pääseda vaid juhul, kui ta suudab kohtus tõestada selle sõna tegeliku tähenduse mittemõistmist. Vihakõne vastu võitlusse astujad ei pane tähele, et oma ülepaisutatud kõnedega ning konkreetseid argumente esitamata, kutsuvad nad ise esile soovimatu vastureaktsiooni. Nad ei näe ka seda, et inimõigusi ja vabadust ülimaks väärtuseks deklareeriv Lääs on selles võitluses langenud nende samade väärtuste lõksu. Ilmselt puudub sallivuse kuulutajatel julgus kurjategijaid karmilt kohelda, kartes riivata mingil moel nende inimõigusi! Rändekriis näitab Euroopa Liidu abitust võitluses kurjusega ja nimelt räige inimkaubandusega. Kurjusele vastu astumata ja oma piiride kaitsmisest loobumisega on Euroopa andnud inimkaubandusega tegelevatele kurjategijatele võimaluse teenida ühe aastaga kolossaalne summa kuus miljardit dollarit (kui uskuda viimaseid andmeid). Lisada tuleks veel kümned tuhanded teel uppunud ja hukkunud põgenikud. Nüüd on lisandunud Euroopas kümned mahapõletatud hooned, mis olid määratud põgenikele, massilised rahutused linnades politseiautode põletamisega Prantsusmaal, politsei poliitkorrektne tegevusetus, kui pagulastest kurjategijad ahistasid saksa neidusid Kölnis, korrakaitsjate ja meeleavaldajate vastastikused vigastused rüselustes ning oma riigi kodanike sooritatud massimõrvad tsiviilisikute tapmisega Prantsusmaal ja Belgias, mis viis riigis erakorralise seisukorra kehtestamisele. Selle kohutava hävitustöö taustal, mis toimub meile eeskujuks seatud Lääne-Euroopas, ei ületa Vaos suitsenud betoonsein kindlasti mitte mingit uudisekünnist ja eesti rahva süüdistamine mis tahes väljamõeldud patus nagu sallimatus, rassism, vihakõne jms on elukogenud inimeste jaoks rumal väljaastumine.
Tahan veel lisada, et kahtlemata kõrge vaimsusega Peeter Volkonski hoiatab meid vaimse okupatsiooni eest. Selle tabava terminiga nimetab ta amerikaniseerumist, st esmajoones kahtlaste läänelike väärtuste ja kommete massilist üle võtmist. Tulemusena näeme juba moraalset allakäiku, kui roppuste avalik pakkumine kunsti pähe on uus normaalsus. Kui seda teeb kultuurileht Sirp, siis võib-olla tõesti peame hakkama uskuma, et meie vanem põlvkond on ühiskonna arengust juba sedavõrd maha jäänud, et ei mõista enam kõrgetasemelist kunsti?
Kõigile eespool nimetatud negatiivsetele nähtustele pakub rõõmustavalt täiesti vastupidist ja lootusrikkast pilti meie noorte põlvkond, kes on sündinud vabas Eestis. Märtsikuine leinapäev on saanud kooliõpilaste ja üliõpilaste algatusel rahvast ühendavaks ürituseks, kui kõigis maakondades süüdatakse ohvrite mälestuseks kümned tuhanded mälestusküünlad. Noore kasvava põlvkonna austust ja lugupidamist kannatustest läbikäinud esivanemate vastu on näidanud viimaste aastate kolme õpilaste mälestusvõistluse teemal ilmunud raamatud. Siberi karmist koolist, Siberisse rajatud kodust ja Siberist tagasitulekust kodumaale, mis on koostatud vanavanemate lugudest tänaste õpilaste kirjutatuna, moodustades objektiivse ning tervikliku pildi meie rahvast tabanud katsumustest. Neis lugudes tuleb välja eelkõige eestlaste visadus, meelekindlus ja hakkamasaamine igasugustes oludes. Ning paljude õpilaste siiras soov olla rasketel aegadel vanavanemate väärilised. On lootust, et neist kasvab riigikodaniku väärikust hindav uus põlvkond. Aga meie tahame enne ajalooareenilt lahkumist uskuda, et Siberist kodumaale pääsemise järel oleme saanud anda oma panuse Eesti kodanikuühiskonna taastamiseks.
Kodaniku väärikuse teemale on sobiv lõpetuseks lisada veel ühe Eesti suurmehe mõtted. Jakob Hurt on jätnud meile sõnumi: „Ajalugu on inimese südametunnistus. Salates minevikku, salgab rahvas iseennast.“
|
|
|
