|
|
Territoriaalkorpus Eesti ajaloos
Kuidas Eesti Vabariigi sõjaväelastest said Punaarmee korpusepoisid
tekst: Hanno Ojalo
|
Hanno Ojalo, Toe Nõmm
Eesti sõduri murepäevad.
Territoriaalkorpus 1940–1941.
Kirjastus Ammukaar.
Tallinn, 2015.
|
Teises maailmasõjas hukkusid kümned tuhanded eestlased ja kõik nad väärivad meenutamist. On juba olemas raamatud laskurkorpuslastest, leegionäridest, soomepoistest, lennuväepoistest, idapataljonlastest, tööteenistuslastest. Seni puudub aga raamat sellest perioodist, kuidas Eesti sõjaväest sai pärast Eesti Vabariigi okupeerimist ja annekteerimist 1940. aasta suvel Punaarmee 22. territoriaalne laskurkorpus, mis tuli 1941. aasta suvel sõjakeerisest välja küllaltki väikeste kaotustega. Seda viimast lünka püüavadki raamatu autorid täita.
Need olid eesti sõjamehed, kes olid sunnitud aastatel 1940–1941 teenima „Töölis-talupoegade Punaarmees” ehk 22. eesti territoriaallaskurkorpuses. Raske on neile selles mingit süüd leida. Nii ohvitserid kui ka sõdurid teenisid aastatel 1939–1940 kodumaad ja kui riigi poliitilised juhid otsustasid kapituleeruda Stalini nõudmiste ees, loovutasid Eesti Vabariigi Nõukogude impeeriumile ja käskisid sõjaväelastel vastupanu mitte osutada, relvad loovutada ja „teha koostööd” punaste okupantidega, siis täitsid sõjaväelased vastavalt põhiseadusele kuulekalt neid korraldusi. Tänu sellele said Nõukogude julgeolekuorganid asuda rahulikult ja metoodiliselt neid arreteerima ja hukkama, kasutades samal ajal ära nende „inimressurssi”. Lisaks sellele ei küsitud sõjaväelaste käest augustis-septembris 1940, kas nad soovivad edasi teenida loodavas korpuses või mitte. Nende sõjaväeteenistus kestis lihtsalt edasi ja sõjaväelased paigutati ümber likvideeritavatest üksustest uutesse formeeritavatesse väeosadesse.
Selguse huvides mainime, et neid Eesti sõjaväe ohvitsere (näiteks Alfons Rebane), kes lasti erru perioodil 17. juunist kuni 8. septembrini 1940, kuni sõjavägi muudeti Punaarmee 22. territoriaalkorpuseks, ei saa lugeda korpuslaste hulka.
Mõistet territoriaalne laskurkorpus või territoriaal-laskurkorpus kasutatakse ainult eestikeelses ajalookirjanduses. Vene keeles kasutati lihtsalt terminit laskurkorpus (strelkovõi korpus). Termin sobis hästi nii Eesti NSV-s kui ka Välis-Eestis, kuna võimaldas vahet teha kahel Punaarmee koosseisus sõdinud eesti rahvusväekoondisel – aastatel 1940–1941 tegutsenud 22. eesti territoriaallaskurkorpusel ja aastatel 1942–1945 tegutsenud 8. eesti laskurkorpusel. Lihtsustatult ja suupäraselt nimetati neid ka vastavalt Territoriaalkorpuseks ja Laskurkorpuseks.
Territoriaalkorpuses teenis aastatel 1940–1941 umbes 13 500 eestlast, kellest rõhuv enamik pidi sunniviisiliselt eemaldama sõjaväevormilt Eesti vabariigi tunnused ja asendama need Punaarmee eraldusmärkidega ning valama verd inimkonna ajaloo ühe verisema diktaatori Jossif Stalini ja tema juhitud kurjuse impeeriumi NSV Liidu eest. Ligi tuhat eestlast, kes seda massimõrvarit kogu südamest vihkasid, langesid ja maeti heal juhul ühishaudadesse Suur-Saksamaa ja NSV Liidu vahelises võõras sõjas 1941. aasta suvel kodumaa piiride taga
Pihkva- ja Novgorodimaal või koguni Siberis ja Venemaa polaaraladel.
Eluga pääsenud istusid Saksa sõjavangilaagrites ja Venemaa tööpataljonides, mis olid eelmistest tunduvalt hullemad. Tõsi, enamik sakslaste kätte sattunud eesti mehi pääses eluga kodumaale tagasi, Venemaale jõudnud aga liideti uue korpusega, mis kandis nime 8. eesti laskurkorpus.
Esimesel korpusel (22. eesti territoriaallaskurkorpus) õnnestus 1941. aasta suvel Stalini haardest põgeneda, jättes väiksema osa ohvritena maha. Teine korpus (8. eesti laskurkorpus) moodustati hoolikamalt, luues punavõimule ustavat kaadrite sepikoda. Suurem osa korpusemeestest jäi ellu ja nende osatähtsus peale sõja lõppu ENSV juhtiva nomenklatuuri hulgas oli tähelepanuväärne.
Paremini aitab ehk eesti sõjameeste olukorda Teises maailmasõjas iseloomustada asjaolu, et veel Saksamaa ja NSV Liidu vahelise sõja esimestel kuudel, enne massilist üleminekut sakslaste poole, kandsid eesti mundrile õmmeldud vihatud Punaarmee „kuubikute”, „liipritega” ja „rombidega” lõkmeid ka sellised eesti ohvitserid nagu Harald Riipalu, Paul Maitla, Voldemar Pärlin, Joann Peiker, Ain Mere.
Laskurkorpuse ridadesse jõudes ajasid juba tõelise Punaarmee vormi selga Jaan Lukas, August Vassil, Artur Saueselg, Vassili Külaots, Paul Liitoja. Mõlemas korpuses õnnestus olla ehk paarisajal mehel.
|
|
Historiograafia
Seni ei ole eesti keeles ilmunud ühtegi Territoriaalkorpusele pühendatud raamatut, küll aga hulk pikemaid artikleid koguteostes ja üks mälestustekogumik. Alguse tegi juba tõenäoliselt Arnold Purre kirjutatud pikk ülevaatlik artikkel „Eesti sõjavägi bolševistliku hävitusaasta keeristes” 1942. aastal ilmunud koguteoses „Eesti rahva kannatuste aasta I” (70 lk). Selle põhiliseks puuduseks on sõjategevuse osa puudumine.
Nõukogude okupatsiooni perioodil käsitleti korpuse loomist ja sõjategevust sovjetlikus kastmes August Pähklimägi 1971. aastal koostatud raamatus „Kangelaslikud kaitselahingud Porhovi, Dno ja Staraja Russa lähistel.” (295 lk), mis koosnes territoriaalkorpuslaste mälestusartiklitest; samuti Karl Mang koos Vassili Külaotsaga samal aastal ilmunud koguteoses „Eesti rahvas Nõukogude Liidu Suures isamaasõjas” (63 lk) ja Mang üksinda veel oma 1981. aastal ilmunud raamatus „Suure isamaasõja rindeteedel” peatükis „Eesti territoriaalkorpuse võitlusteest” (29 lk). Pikaajalise detailse uurimistöö lühikokkuvõte ilmus Toe Nõmme sulest väljaandes „Eesti TA Toimetised. Ühiskond” 1990. aastal artiklina „22. eesti territoriaallaskurkorpus aastail 1940–1941” (16 lk).
Uusi tuuli tõi 2006. aastal ilmunud kogumik „Estonia 1940–1945. Reports of the Estonian International Commission for the investigation of Crimes Against Humanity”, milles ilmus Peeter Kaasiku artikkel „Formation of the Estonian Army into Red Army Rifle Corps” (28 lk). 2007. aastal välja antud koguteoses „Korpusepoisid. Eesti sõjamehed 22. eesti territoriaalkorpuses ja 8. eesti laskurkorpuses Teises maailmasõjas aastatel 1940–1945”, kus ilmus kaks artiklit Toe Nõmme ja Hanno Ojalo sulest „Eesti kaitseväest Punaarmee territoriaalkorpuseks” ja „22. territoriaalne laskurkorpus sõjas” (44 lk). Aastal 2010 andis hea ülevaate Territoriaalkorpusest Ago Pajur – kaks artiklit koguteoses „Sõja ja rahu vahel II”: „Eesti kaitseväe lammutamine” ja „Kaitseväe reorganiseerimine Punaarmee laskurkorpuseks” (kokku 88 lk).
Ilukirjanduse vallas ilmus ENSV-s kaks romaani, milles jutustati Territoriaalkorpuse võitlustest – Vladimir Beekmani „Ja sada surma” (1978) ning Juhan Peegli „Ma langesin esimesel sõjasuvel” (1979), millest esimene on tänaseks juba unustusse vajunud, teine aga on silmapaistval kohal Eesti sõjaromaanide hulgas.
Territoriaalkorpuse sümbol
Kes võiks olla Territoriaalkorpuse meeste sümboliks? Kas Nõukogude Liidu kangelane politruk Arnold Meri, kes kuni oma kuulsusetu surmani pidas vihast võitlust Eesti Vabariigi vastu? Eesti kaadriohvitser Jaan Lukas, kes tegi punavõimu teenistuses hiilgavat karjääri kolonelleitnandist kindraliks, kuid „vale sotsiaalse päritoluga” mees hukkus ikkagi peale sõja lõppu GULAG-is Taišeti vangilaagris? Või hoopis kaks noort leitnanti Harald Riipalu ja Paul Maitla, kes põgenesid korpusest ja läksid üle sakslaste poole, et asuda võitlema Stalini impeeriumi vastu.
Pigem on selleks sümboliks professor Juhan Peegel, kes noore mehena teenis Eesti Vabariigi kaitseväes ja liideti koos teistega 1940. aasta suvel Punaarmeega. 1941. aasta juunis küüditati ta isa, ema ja vend koos perekonnaga. Territoriaalkorpuse koosseisus taganes ta Venemaale ja jõudis läbi tööpataljoni Laskurkorpusse.
Omapärase võrdluse tõi eesti sõjameeste saatuse kohta oma mälestusteraamatus vabadusvõitleja Tiit Madisson. Kui 1987. aastal USA-s üks väliseestlane küsis temalt veidi kiusliku alatooniga, mis tunne mehel oli vanduda ustavust Eesti okupantidele, pidades silmas noore Tiidu sundajateenistust Nõukogude sõjaväes aastatel 1969–1971, andis Madisson vastuse, mille peale küsija kostis: „Ma pole sellele isegi mõelnud.“ Vastus ise oli järgmine:
„Võiks küsida, kas Eesti Vabariigi Kaitseväe kaadriohvitseridel midagi südamel kripeldas, kui nad andsid 1940. aastal samasuguse vande nagu mina ja sammusid oma väeosade eesotsas punalippude ja -loosungite all uue „kodumaa” sünnipäeval 7. novembril Vabaduse väljakul, mille tribüünidelt punase nukuvalitsuse tegelased röökisid Stalinit kiitvaid hüüdlauseid?”
Kuid vast kõige paremini on öelnud eesti sõjameeste saatuse ja valikute kohta teises maailmasõjas kirjanik Peeter Lindsaar, üks nendest, kes 1941. aasta suvel Territoriaalkorpuse leitnandina sakslaste poole üle läks:
„Kõik ei saanud erapooletuks jäädes ja kõrvale hoidudes valget lehte mängida, et pärastpoole endale rinnale koputades teenimatult kangelast mängida, targutades ja süüdistades: nad läksid auahnusest vabatahtlikena; nad olid rumalad, et end mobiliseerida lasksid, rindel langesid või tagasi tulid haavatult, ilma aumärkideta, et nälgisid enne ühe ja siis ka teise poole sõjavangilaagris; need okastraadi taga istujad ja põgenikelaagrisse tikkujad on eesti rahva „häbiplekk”; paras neile; „kes käskis rindele minna?”; ainult mina olin tark, ütlesin aegsasti, et sellest asjast midagi head välja ei tule, hoidusin kõigest kõrvale, olen puhas ja süütu nagu emaihust maailma saabunud, sobiv valimiseks komiteedesse, esindusisse, liitudesse ja kas või taevasse ingliks.”
Võib ka mainida, et Eesti sõjaväe ohvitseride hulgas oli ka neid, kes suutsid end osavalt kõrvale hoida ja eluga pääseda. Kuidas siis mitte meenutada kogenud luurajat kolonel Richard Maasingut, kelle ettenägemisvõime sundis teda koos perekonnaga juba 9. oktoobril 1939 põgenema Rootsi, kus ta suri vaba mehena 1976. aastal 80. eluaastal. Paraku oli tema üks erand Eesti Vabariigi kaadriohvitseride hulgas.
Lõpetuseks võiks öelda, et Territoriaalkorpuse kõige silmapaistvamaks saavutuseks Teises maailmasõjas jäigi enamiku selles teenivate eesti sõdurite ja ohvitseride põgenemine Punaarmee kooseisust ja üleminek vastase poole. Selle põhjusteks olid keeldumine kaitsta relvaga Stalini röövriiki ja tahe võidelda selle vastu, lootuses taastada Eesti Vabariigi iseseisvus. Kahjuks ei olnud neil soovidel määratud täituda Suur-Saksamaa imperialistliku poliitika tõttu.
Lühidalt iseloomustab nii Eesti riigi kui ka Eesti sõjaväe saatust parimal moel luuletaja Juhan Viiding:
Lihtne luuletus
kord öeldi õnn tuli õuele
ja õu sai õnne täis
õnn tuli siis ka kambrisse
ja kamber sai õnne täis
viimaks õnn tuli sahvrisse
lauta ja aita ka
rõivad veel mahtusid kohvrisse
siis pidi minema.
|
|
|
