|
|
|
Rein Sepp. Foto: Viljar Ansko (1991)
|
Rein Sepp 95
Erudeeritud erak, tõlkija, luuletaja ja ulmekirjanik
tekst: viljar ansko
23. aprillil oleks tõlkija, luuletaja ja ulmekirjanik REIN SEPP saanud
95-aastaseks. Kuid elas ta vähem kui 74 aastat. Värvikat eluteed jäid tähistama teenistus rindekirjasaatjana, metsavenna-aastad ning vangilaager. Kultuurilooliselt oluliste eeposetõlgetega kuulsaks saanud kirjamees suri Eestist eemal Lätimaal 25. jaanuaril 1995.
Rein Sepp sündis 23. aprillil 1921. Kõigis teatmeteostes on märgitud tema sünnikohaks Tartu linn. Ometi on olemas Tartu ülikooli evangeelse luterliku koguduse õpetaja 29.08.1928 välja antud tõend, et poisslaps sündis sellel kuupäeval Valga linnas. Olgu kuidas sündide registreerimistega on (arvatavasti jõudis ta lähipäevade või -tundide jooksul Valgast Tartusse), kuid see sündmus oli pere jaoks suur tragöödia. Rein Sepa ema Melanie Sepp suri sünnitamisel raske tervisliku seisundi tõttu läbi viidud keisrilõike tagajärjel. See fakt on ilmselt jäänud eluks ajaks alateadvuslikult selle operatsiooni abil siia ilma elama päästetud poja hinge rusuma. „…Aga ma osutusin ikkagi oma ema surmajaks!” on ta vestlustes allakirjutanuga korduvalt ütelnud... Advokaadist isa abiellus uuesti viis aastat hiljem, sellest abielust sündis Reinule kaks õde: Riina (1927–1988) ja Maret (1931–2013).
Poisi lapsepõlv möödus vanaema juures Valgas, Tartus ning suviti lellede-tädide kodus Vingali talus Lätimaal Ipiku vallas. Isa Juhan Sepp oli aastail 1926–1927 Eesti Vabariigi kohtuminister, onu Hendrik Sepp, kelle käsikirju Reinul koolipõlves vahel ümber kirjutada tuli, oli Tartu ülikooli ajalooprofessor.
Kooliteed alustas Rein Sepp 1929. aastal Hugo Treffneri gümnaasiumi 2. klassis (1. klassi stuudiumi oli ta omandanud kodus). Kooliaastatel osales ta aktiivselt humanitaarringis ja näiteringis, lõpuaastal oli HTG õpilaskonna esimees. H. Treffneri gümnaasiumi õpilaskonna ajakirjas Miilang ilmusid tema esimesed kirjanduslikud katsetused: jutustus „Ühe tee” (1938), luuletus „Kaks kevadet” (1940) ja juhtkiri „15 aastat õpilaskonda” (1940).
Gümnaasiumi lõpetas R. Sepp 1940. aasta kevadel ning asus samal sügisel Tartu (juba nõukogude) ülikooli filosoofiateaduskonnas õppima germaani filoloogiat. Huviline nooruk külastas ka juura- ja kunstiajaloo loenguid. Kuigi 1940. aasta suvel korporatsioonid keelustati, löödi Rein Sepp siiski korp! Sakala viimaseks rebaseks. Oli ju tema isa tolle akadeemilise organisatsiooni asutajaliige. Selles staatuses oli Rein Sepp kuni korporatsioonide taastamiseni 1989. aastal, mil ta austatava vilistlasena taas korp! Sakala üritustesse kaasati...
|
Raamatukogu direktor Friedrich Puksoo oli Seppade
perekonnatuttav ja korporatsioonikaaslane, see tegi võimalikuks enda varjamise raamatukogus kuni Punaarmee lahkumiseni.
|
Okupatsiooni- ja sõja-aastad
1941. aasta küüditamisest hoidis ette hoiatatud Seppade pere kõrvale. Rein Sepa õe Maret Purassoni mälestuste järgi õnnestus vennal ülekuulajate käest põgeneda ja varjata end mõnda aega (sõja alguseni) okupatsioonivõimude eest Tartu ülikooli raamatukogu pööningul.
ENSV MVD juurdluskokkuvõttest (30.09.1949) saame teada, et peale sakslaste saabumist astus Rein Sepp vabatahtlikult Omakaitsesse ning töötas kuni septembrini 1941 saksa väliluure komandantuuris tõlgina, 1941. aasta septembrist kuni aprillini 1942 vabatahtliku tõlgina 37. kaitsepolitsei pataljonis. Veel töötas ta vabatahtlikult tõlgina 660. eesti pataljonis ja Põhja rinde staabi agitatsiooni- ja propaganda osakonnas ning hiljem saksa armee informatsioonibüroos – algul tõlgina, hiljem sõjakirjasaatjana...
1942. aasta sügisel üritas Rein Sepp jätkata õpinguid Tartu ülikoolis, vahe-
tades filosoofiateaduskonna õigusteaduskonna vastu, kuid sõjaaegse segaduse tõttu ülikoolis jättis ta peagi õpingud pooleli. Rein Sepast sai ajakirjanik – ajalehe Eesti Sõna Tallinna ja Tartu korrespondent. 1943. aasta märtsis mobiliseeriti Rein Sepp Saksa sõjaväkke. Esialgu teenis ta staabikirjutajana Elva väljaõppekompaniis, hiljem rindekirjasaatjana saksa propaganda-oberkomando alluvuses idapataljonis Krivasoos, Narva rindel ja mujal. Ajalehes Eesti Sõna ja ajakirjas Eesti Pildileht ilmusid Rein Sepa rindesõnumid ja reportaažid (pseudonüümide ABC, Kratt jt. all). Oma sõnade järgi oli tal rindeajalehe juurde komandeerituna võrdlemisi vaba elu nii rindel kui ka tagalas. Vajalikud dokumendid vormistas ta endale ise.
Uljas ja bravuurikas Rein Sepp sai sõja-aastatel hakkama mõnegi legendaarseks muutunud tembuga. Tuntuimad on tema „peomeeleolulised” telefonikõned. Nii püüdis ta napsisena 1943. aasta uusaastaööl saada telefoni teel ühendust Adolf Hitleri endaga. Kui adjudant Führeri peakorteris teatas, et ülemjuhataja juba magab, oli Rein Sepp nõus, et pole vaja meest üles äratada, öeldagu vaid hommikul edasi, et Eesti rahvas kannatab ja ootab!. Teada on ka tema telefonivaidlus Eestimaa kindralkomissari Karl-Siegmund Litzmanniga Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamise keelamise asjus. Sõnaosava ja perfektselt saksa keelt valdava mehena sai ta SD-sse ülekuulamisele kutsutuna kõik pahandused ilusasti ära klaaritud.
Rein Sepp tegi läbi eesti väeosade lahingutee ja taganemise Haapsaluni välja. Perekonnal õnnestus pageda viimase laevaga Saksamaale, hiljem edasi USA-sse. Rein Sepa põhimõtetega aga ei sobinud kodumaalt pagemine...
Metsavennana ja legaliseerununa Läänemaal
|
Valdemar Väli maalitud portree 1944 – võimalik, et see on maalitud Kullamaal varjuja metsavennaperioodil?
|
Rein Sepp sidus oma saatuse paljudeks aastateks Läänemaaga, kui ta 1944. aasta sõjasügisel aitas päästa Eesti Rahva Muuseumi vara. Kuna neid ei õnnestunud Haapsalu-Rohuküla kaudu meritsi evakueerida, aitas Rein Sepp leida nendele ajutise varjupaiga Koluvere lossis. Sealsamas Koluvere ja Kullamaa ümbruse metsades, rabades ja ääretaludes jätkus ka ta enda paguelu metsavennana. Varjumisaastatel leidus talutööde kõrvalt aega ka loometööks. Ühine saatus viis Rein Sepa kokku JR-200 allohvitseri Ottniell Jürissaarega (vt. K&E 3/2014), kellega koos varjati end põhiliselt kas Lõhmussilla talus või ohtlikematel aegadel Marimetsa rabas – metsavennapunkris Karukõrve rabasaarel. Sagedaseks külaliseks nois varjumiskohtades oli luuletaja Artur Alliksaar, kellega koos veedetud päevad või nädalad muutusid O. Jürissaare mälestuste järgi tõelisteks loomingulisteks pidupäevadeks. Rein Sepp olevat rabasaare punkris alustanud romaani kirjutamist, koos kirjutati ka luuletusi... Kolmekesi kanti usaldusväärsematele külaelanikele ette isegi kohapeal valminud lühiooper „Lõhmussilla”. Kahjuks on kõik need käsikirjad kadunud.
Marimetsa rabas redutamine jättis Rein Sepale kustumatu mulje. „…Omamoodi põnev olemine oli. Sellepärast, et kui sa niimoodi absoluutselt üksinda, peaaegu et lindpriina olemas oled siin maailmas, siis mõtled ju väga palju põhjalikumalt kõikide nende elu küsimuste üle järele ja… mingisugune teine-kolmas-neljas plaan kogu aeg nagu kuskilt alateadvusest kerkib pinnale…” jutustab ta allakirjutanule märtsis 1991. „…Uuesti harjusin maapinnaga ära, kui metsas olin, seal karupõrgu rabas, Läänemaal… punkris. Kui oled elus kaks aastat metsaüksindust elanud ja talurahvaga kokku puutunud ainult heinateo ajal… See hakkas nii kangesti meeldima, et ma poleks sealt välja tulnudki. Aga siis kuulutati mingisugune amnestia ja tundus veidi imelik kauem seal logelda. Aga Läänemaaga harjusin ma ära…” pihib ta Raul Kilgasele paar aastat hiljem.
Uskudes tollast amnestiaseadust, legaliseerus Rein Sepp 1946. aasta novembris. Ta elas Risti lähedal Harjumaa piiril Rehemäel ja hiljem Lehetu külas, töötas Saida sovhoosis Rehemäel arveametnikuna ja hiljem Lehetul osakonnajuhatajana. Osales aktiivselt Risti kultuuri- ja seltskonnaelus. Mängis näiteringis, käis tantsupidudel. Abiellus 1948. aasta jaanipäeval Risti apteegi assistendi Luise Petersoniga (1917–1981), aitas kasvatada kasupoeg Sveni (1941)…
|
Haruldane foto Rein Sepast Vorkuta vangilaagris.
|
Elu ülikoolid trellide ja okastraadi taga
22. juulil 1949 Rein Sepp arreteeriti. MGB uurimistoimiku andmetel (september-november 1949) süüdistati teda riigi reetmises ja sõjalis-fašistlikes organisatsioonides osalemises: teenistus Omakaitses ja Saksa sõjaväes ning sõjakirjasaatjana saksa propagandale kaasaaitamine. Lisaks veel selles, et ta oli 1948. aasta aprillis kohtumisel põrandaaluse nõukogudevastase organisatsiooni Relvastatud Vabadusvõitluse Liit (RVL) ühe juhi Udo Mesneriga andnud nõusoleku hakata toimetama selle organisatsiooni illegaalset ajalehte.
Sama aasta novembris määras MGB erinõupidamine Rein Sepale paragrahvide 58-1a ja 58-11 põhjal 25 aastat kinnipidamist tööparanduslaagrites.
Karistust kandis R. Sepp Vorkuta vangilaagrites (Rudnik, 40. kaevandus jt.), kus ta kasutas sunniaega teadlikult elu-ülikoolina, lihvides ja täiendades oma keelteoskust suhtlemisel võõramaalastest kaasvangidega. Põdura tervise tõttu võimaldatud jõudu säästvam töö kaevanduse tõstuk-liftil pakkus vaba aega ka mõtisklusteks ja luuletamiseks. Venemaalt Vorkutast jõudsid Läänemaale Ristile naisele saadetud ilusad viimistletud kirjad kaunite lembeluuletustega...
Taas vabaduses – tõlkijana Ristil ja Kergus
Vabanenud ennetähtaegselt 1956. aasta lõpul, tuli Rein Sepp tagasi Ristile. Tänu vangilaagritutvustele sai ta võimaluse hakata tegelema tõlketöödega. Ilmusid esimesed luuletõlked (W. Blake, F. Schiller, J. W. Goethe, W. Shakespeare, H. Hesse jt.) ning proosaeestindused hollandi, saksa jt keeltest (T. de Vries, W. Bergengruen jt.). „Keskaja ja vararenessansi antoloogias” (1962) ilmusid Rein Sepa tõlkes esimesed katkendid skandinaavia ja germaani eepostest ning näited keskaja euroopa luulest.
Üldse ongi enamik Rein Sepa perioodikas ja kogumikes avaldatud tõlgetest valminud Risti perioodil. Siin valmisid ka ulmejutustus „Viimne üksiklane” (Loomingu Raamatukogu 18/1960) ja ulmekuuldemäng „Gaia peab startima” (1962). Arvestades tollaseid trükiolusid, on arvatavasti ka A. v. Schendeli „Fregatt „Johanna Marie” (1967) tõlgitud Ristil. Rein Sepa kodu Risti apteegimajas külastasid paljud tollased eesti kirjanikud ja tõlkijad.
1966. aastal lahkus Seppade perekond Ristilt Kergu apteeki Pärnumaal. Kergu perioodil on Rein Sepa tõlgetest ilmunud vaid S. Zweigi „Maria Stuart” (1970) ja tema olulisim tõlketeos – skandinaavia eepos „Vanem Edda” (1970). Viimase honorari eest ostis Rein Sepp Egliteesi talu Lätimaal Ipiki külas kunagise lellekodu Vingali lähedal ning alates 1971. aastast elas seal. 1968. aastal Seppade abielu küll ametlikult lahutati, kuid teineteist hoiti ja külastati küllaltki sagedasti, kuni Luise surmani 1981. aastal.
|
Rein Sepp, abikaasa Luise, kasupoeg Sven.
|
Muinas-Põhja filosoof Läti külas
Ipikus valmisid Rein Sepa ülejäänud eepostetõlked – „Nibelungide laul” (1977), W. v. Eschenbachi „Parzival” (1989), „Beowulf” (1990), „Noorem Edda” (1990), „Anglosaksi kroonikad ja poeemid” (1992) ning mõned tõlkeraamatud (Multatuli „Max Havelaar” (1979) jt). Üksiklasena võõrkeelses ümbruses (läti keelt ei õppinudki ta päriselt ära) pühendus Rein Sepp täielikult tõlketööle. Muinas-Põhja eeposte mõtteviisist kujundas ta välja oma originaalse elufilosoofia ja Balti mere areaali ajaloolise arengu mudeli. Eesti-, Läti- ja Liivimaa kuulusid selle järgi koos Skandinaaviamaadega ühtsesse Muinas-Põhja kultuuriruumi. Edda-laule pidas ta ka eestlaste jaoks olemuslikult omasemaks „Kalevipoja” kunsteeposest, lätlasi aga lähedasemaks isegi soomlastest… Kirjanduseelse ennemineviku kõrval püsisid Rein Sepa pidevas huviorbiidis aga ka teaduse ja tehnika uuemad saavutused. Ta jälgis innukalt inglise „Science in action”- ja „Discovery”-saateid, viimase aja lemmiklektüüriks olid tal õde Mareti Ameerikast saadetud Popular Science’i aastakäigud. Seetõttu võisid tema huvitavad arutlused elu mõtte ja arengu üle lennelda jääajajärgsete sündmuste lingvistilistest tõlgendustest mõõtmatute kosmoseavarusteni või sama mõõtmatule aatomite-footonite tasandile...
|
Rein Sepp oma töötoas Ipikul. Viljar Ansko foto (1991)
|
Omadele võõras, võõrastele oma
Võiks arvata, et germaani ja skandinaavia eeposte tõlkimine toonuks Rein Sepale ja Eestile ülemaailmse kuulsuse. Kus sa sellega. Kodumaal on tema tõlketegevust autasustatud vaid kahel korral: J. Smuuli nimelise preemiaga 1978. aastal („Nibelungide laulu” tõlke eest) ja Avatud Eesti Fondi aastapreemiaga 1994. aastal (germaani eeposte eestindamise eest). Suurejoonelisest tõlketegevusest hoolimata ei võetudki Rein Seppa elu jooksul Eesti Kirjanike Liidu liikmeks. Küll aga oli ta juba 1985. aasta detsembrist Läti Kirjanike Liidu liige (ühegi lätikeelse teoseta ja läti keeltki oskamata).
1990-ndate aastate algul sai Rein Sepp laiemalt tuntuks ja tunnustatuks ka Eestimaal. Egliteesi talu Ipikus Läti piiri lähedal sai paljude tema ande ja isiksuse austajate kooskäimiskohaks, hoolimata iseseisvunud vabariikide esialgu komplitseerunud piiriületamisprobleemidest.
Sama huvitav ja omapärane nagu ta mõttelend, ja sama kõrgetasemeline kui ta luuletõlked, on ka Rein Sepa originaalluule – vast ehk žanripuhas kirjaluule. Kurioosne, meie ajastut ja olusid iseloomustav fakt on see, et virtuoossete luuletõlgetega klassikuks muutunud poeedi oma luule jõudis laiema lugejaskonna ette (allakirjutanu vahendusel) ajalehtedes Memento ja Sirp alles autori 70. aasta juubeliks – 1991. aasta aprillis. Põhjuseks ilmselt meie kultuuri igipüsiv alaväärsuskompleksne suhtumine – võõra (tõlkelise) eelistamine omale. Kuid ka autor ise nimetas oma luuleloomingut vaid näpuharjutuseks – „…mul on tavaliselt harjumuseks olnud, et kui ma kellelegi kirja kirjutan, siis selleks et värsirütm ja värsikeel mul kogu aeg nagu palava panni peal seisaks, siis ma panen ikka mõne stroofi niisugust juhuslikku värssi sisse ka…”. Nii sündinud kirjaluule on õnneks enamuses säilinud kirjaduublitena. 1992. aastal sai osa neist komplekteeritud käsikirjaliseks raamatuks „Jälle täht ja jälle värav…”, mis pidi ilmuma Memento luuleraamatute” sarjas hiljemalt autori 75. aasta juubeliks. Rein Sepa ootamatu surm tõmbas sellele kriipsu peale. Raamat ilmus alles 2001. aastal Rein Sepa 80. sünniaastapäeva tähistamise raames Ristil.
Rein Sepp suri Lätimaal Ipikul oma Egliteesi talu töötoas 25. jaanuaril 1995. Tema ärasaatmine toimus Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumi saalis. Sealt liikus pikk autodest ja bussidest leinarong läbi poole Eesti Lätimaale Ipikisse, kus suure tõlkija põrm mulda sängitati – tema varasema soovi kohaselt kodutalu aianurka koer Tuki haua kõrvale. Matuste organiseerimisel oli suur roll korporatsioonil Sakala.
Postuumne kasvav kuulsus
Rein Seppa jõuti paaril korral ka filmilindile jäädvustada. Ainukesena jõudis tema eluajal teleekraanile (10.09.1988) Ede Kõrgvee ja Peeter Heina 1988. aasta suvel Ipikus filmitud vestlusfilm ETV sarja „Tõlkijad” jaoks. Huvitav on režissöör Helle Karise film „Rein Sepp – teejuht mütoloogiasse” (ETV, 1996), mille kaadrid filmisid Westholmi gümnaasiumi filmiklassi õpilased filmipraktikal Ipikus aastatel 1990 ja 1991. Filmiks monteeriti see tänuväärt materjal alles peale Rein Sepa surma. Ka Polarfilmi režissööri Aile Ellmanni ja Ants Visti Ipikus Rein Sepast filmitud kaadrid kohendati dokumentaalfilmiks alles hulk aastaid peale peategelase surma (2001).
Rein Sepa elutöö jäädvustamiseks ning jätkamiseks loodi tema sõprade ja aatekaaslaste poolt juba 12. mail 1995 Muinaspõhja Kultuuri Fond „EDDA”. Riiki vapustanud reformide käigus see likvideeriti, nagu paljud teised mittetulundusühingud. Uueks organiseerumiseks ei olnud Rein Sepa sõpradel pikka aega ei energiat, aega ega vahendeid. Mõnigi neist püüdis oma võimete ja võimaluste piires siiski Rein Sepa mälestust elus hoida, vähemasti juubelite aegu. Üheks tegusaimaks on olnud Tartu ülikooli raamatukogu infosüsteemide juhataja Anneli Sepp, kes koostas abilistega kunagi Rein Sepa veebilehe, täiendab jooksvalt omakoostatud Rein Sepa bibliograafiat, on üles pannud Rein Sepa juubelinäitused rahvusraamatukogus (2001) ja TÜ raamatukogus (2011) ning hoolitseb ka Rein Sepa Ipikus asuva maja saatuse eest. Suur osa on oma vilistlase mälestuse hoidmisel korporatsioonil Sakala, kes on peaaegu igal aastal oma suveüritusi ja koristustalguid pidanud Egliteesi talus Lätimaal. Möödunud aasta veebruaris on äsja Eesti Kirjanike Liidu esimeheks valitud Tiit Aleksejevi (korp! Sakala vilistlane) ja teiste asjahuviliste poolt registreeritud MTÜ Rein Sepa Selts.
20. aprillil 1996. aastal korraldas Muinaspõhja Kultuuri Fond „Edda” Tartu Kirjanike majas Rein Sepa 75. sünniaastapäeva tähistamiseks teaduskonverentsi, mis hõlmas põhiliselt tema tõlke- ja loometegevusega seonduvat, aga ka osalejate mälestusi juubilarist. Konverentsi materjalid ilmusid 1997. aastal eraldi raamatuna. Aasta hiljem, 25. aprillil 1997 leidis aset jätkukonverents, sedakorda korp! Sakala korraldatud – Tartus korporatsiooni konvendisaalis.
2005. aastal esitleti sealsamas Anneli Sepa ja Anti Läätse koostatud kirjastuse Ilmamaa välja antud mahukat Rein Sepa originaalluule valimikku „Tähti laotuses lõhkeb naerusui”. Korp! Sakala konvendisaalis on tähistatud Rein Sepa tähtpäevi hiljemgi.Risti mäletab
Suur osa Rein Sepa sõjajärgsest elust on seotud Läänemaaga. Arvata võib, et just Koluvere ja Risti vahel laiuva Marimetsa raba üksinduses küpses ta kirjanikuks. Eriline koht Rein Sepa loomebiograafias on Risti alevikul. Siia, armastatud naisele, jõudsid Venemaalt GULAG-i avarustest tema Vorkuta vangilaagri hingeüksilduses valminud tõesti imeilusad lembeluuletused. Siin, Risti apteegimajas, alustas ta peale sunnilaagrist vabanemist oma tõlketööd. Risti periood oli ka tõlgete arvu ja mitmekülgsuse poolest viljakaim. See oli otsingute ja leidmiste periood. Hiljem, Ipikus, toimus süvenemine ja spetsialiseerumine. Ristit ja Risti kandi rahvast meenutas Rein Sepp ikka soojade sõnadega. Ristil elab veel praegugi inimesi, kes mäletavad Rein Seppa – eraklikku erudeeritud vägagi omapärast isiksust.
2001. aasta 28. aprillil toimus Läänemaal Risti põhikoolis Eesti Raamatu Aasta lõpuüritusena rohke osavõtuga vabariiklik mälestuskonverents „Rein Sepp – 80”. Risti konverents keskendus Rein Sepa isikule, kaasaegsete mälestustele temast. Esinejaid-osalejaid oli kutsutud Tartust, Tallinnast, Järvakandist ja mujalt. Vaadata sai näitust tõlkija, luuletaja ja ulmekirjaniku elust ning loomingust. Konverentsi toimumise ajaks valmis ka Rein Sepa esimene originaalluule raamat „Jälle täht ja jälle värav…” . Konverentsi lõpetuseks avati mälestustahvel Risti apteegi seinal – majal, kus Rein Sepp elas ja töötas aastatel 1956–1966. Päev lõppes Risti rahvamajas Helle Karise filmi „REIN SEPP – teejuht mütoloogiasse” ühisvaatamisega.
Väiksemad Rein Sepa sünnipäevaüritused toimusid Ristil ka 2006. ja 2011. aastal. Tänavu tähistati Rein Sepa sünniaastapäeva (95) seal juba neljandat korda. Põhjalikku ülevaadet juubilari elust ja tegevusest võis kuulata-vaadata ka äsjasel suurüritusel „Helisev Kullamaa” (4.06.2016).
Rein Sepa luulet:
|
Rein SeppIpikul. Viljar Ansko foto (1991)
|
Aegruumideski hõljub hingi,
kes nagu oleks ning ka on,
vaid end veel peaks kui paigal mingi
öö virtuaalne elektron
sel lõppematul maisel retkel,
ja eladki ning püsid koos
kui korraks aasa puhkehetkel
või hetkeks muistses laululoos.
Egliteesil, 29.03.1994
Planeedi üldiseimas tõttes
on mõttesäde sees,
ja vaikselt aega maha võttes
end teostab kala vees,
suur maailm, maailm hea ja armas,
täis tõelist lõpmatust,
kord olnudki ehk pael või narmas,
saand endaks ei-tea-kust,
ning juhtub, et ei saagi aru,
kas on ta olemas
või unund inimmõttevaru
ta selleks oletas.
Egliteesil, 24.04.1994
Eeltaevastest taevaisse teised taas taevad,
mida kõike, teab, näha veel saad,
las unuda kartused, magada vaevad,
all päikest on tükike maad.
Ah, tolmud või tühjused, lenda, vaid lenda,
ajab elavaid edasi vaist,
muist maa all, muist maa peal, ehk päästad ka enda
kord riimide ahelaist.
|
|
|
