|
|
|
Võidupüha paraad Viljandis aastal 1998. Eesti Sõjameeste Sakala Ühing kõige ees.
|
ESSÜ – 25 aastat tegutsemist
tekst: Jaanika Kressa
Arhiivifotod
Eesti Sõjameeste Sakala Ühing (ESSÜ) oli esimene Saksa poolel võidelnud Eesti sõjameeste ühing, mis vabanenud kodumaal moodustati. Aasta hiljem tekkisid vabadusvõitlejate organisatsioonid juba kõikides maakondades. Kuigi ka täna on Sakala ühing elujõulisemaid Eestis, jääb nende meeste tegutsemise kõrgaeg millenniumivahetusse.
Ühingu ametlik asutamiskoosolek oli Viljandis 30. märtsil 1991. Eestvedajaks 658. Idapataljoni võitleja ehk nn Rebasekutsikas Emil Alesma, kes sai selleks tublisti innustust, kui külastas Kanadas elavat vanemat venda Hugo Allismad, Hamiltoni Eesti Võitlejate Ühingu aktiivset liiget.
Emilist sai Sakala ühingu esimene esimees, Viljandi ja Toronto vaheline otseliin jäi kindlalt püsima, püsib tänaseni. Sakala ühing on hoidnud ookeanitaguseid relvavendi oma tege-
mistega kursis, üle suure vee on tulnud Viljandisse palju läkitusi, ka Eesti Vabadusvõitlejate Ülemaailmselt Keskuselt, mis 2015. aasta 31. detsembri seisuga on nüüdseks suletud.
Sakala sõjameeste esimene suvine kokkutulek peeti Karksi vallas Ainja järve ääres 1991. aasta suvel. Laagri ülem oli Boris Takk ja korraldustoimkonda kuulusid veel Heino Kaljura, Eugen Jents, Oidermaa ja Arno Kallas.
Esimesest laagrist võttis osa 38 endist võitlejat. Risk oli suur, kuulutusi ei pandud, sõna levis suust suhu, sest aeg oli kriitiline: aasta eest olid Pärnumaal Toris endised sõjamehed eesotsas rüütliristikavaler Harald Nugiseksiga soovinud samuti kokkutulekut korraldada, mispeale Torisse saabusid okupatsioonivägede tankid ja dessantväelased. See oli meestel meeles.
Ainja laagri avamise järel käis delegatsioon Ala kalmistule lilli viimas. Kokkutulnutele esines Karksi-Nuia rahvamuusikaansambel Lustipill. Laager kestis mitu päeva. Järgnevatel aastatel hakkasid ka kaitseliidu noored vanade sõjameeste laagris kaasa lööma, nii peeti suvepäevi palju aastaid.
Vanad sõjamehed andsid aastaid tooni ka Kaitseliidu Sakala malevas. Paljud neist, olgu eraldi ära märgitud Emil Alesma ja Ago Truu, olid aktiivsed ja tegusad Kaitseliidu taastamise esimestest hetkedest. Sakala sõjameestest moodustati Viljandis hiljem isegi eraldi staabikompanii, mis tegutses aastaid Olev Tatari juhtimisel.
3. septembril 1993 taasavati Viljandis 1942. aastal Viljandi Vana Kalmistu kõrvale ehk külge rajatud Saksa sõdurite kalmistu, paik, kuhu on maetud 1941. aastal Viljandimaa vabastamisel langenud sõdurid. Seitsmel tahvlil on 945 sõduri nimed. Hiljem on sinna ümber maetud veel 150 Lõuna-Eestis langenut, sakslaste seas ka mõned eestlased.
Taasavamise päeval kogunes kalmistule palju rahvast, hiljem on seal käinud relvavennad: ESSÜ üks traditsioonidest on koguneda sellele kalmistule iga aasta 8. juuli hommikul ning meenutada 1941. aasta sündmusi, mil Saksa väed Viljandi punastest vabastasid. Igal aastal isekeskis, suurema pidulikkusega juubelite aegu.
1994. aastal ei kandideerinud Emil Alesma enam sõjameeste ühingu juhatusse. Ta pühendus kodutalu taastamisele Järvamaal, kuid oli kuni surmani aastal 2003 oma relvavendade parim nõuandja ja suur autoriteet. Samas jätkas Alesma kuukirja Vana Sõdur Meenutab väljaandmist, kuukirja esimene väljaandja oli Heino Tusti.
Uueks esimeheks saanud Harald Mäepalu on ametis tänaseni – kokku juba 22 aastat. Tollasest tegusast ja võimekast juhatusest, koosseisus Oskar Vares, Aleksander Teder, Heino Raia, Väino Sepp, Heino Miller, Heino Meiessaar ja Boris Takk – on täna meie hulgas vaid viimane.
1997. aasta lõpus eemaldati Eesti Sõjameeste Sakala Ühingu nõudmisel Viljandi kultuurimaja lava kohalt kommunismisümbol Sirp ja Vasar. Maakonnaleht Sakala kajastas seda sündmust kirglikult, uudiseid tuli kui Vändra metsast saelaudu, sest linnakeses leidus palju ka niisuguseid kodanikke, kes soovisid, et see jubedus alles jäetaks.
|
Viljandi Saksa sõjaväekalmistu taasavamise tseremoonia 1993.
|
Veel mõni aeg tagasi valetas Viljandi ametlik koduleht kultuurimaja, nüüdseks küll juba uue nimega Sakala keskuse kohta: „1990-ndate alguses eemaldati vaid suure saali lava kohal olevast dekoorielemendist sirbi ja vasara kujutis.” Tänaseks on sealt selline rubriik, nagu ajalugu, üldse ära kadunud. Need, kes tookord lausa nutsid, et kommunismisümbolid minema viidi, ei taha oma pisaraid täna enam mäletada.
Lugu oli aga lihtne. Alesma kutsus kohale tuletõrjujad, kes pääsesid pika redeliga pahanduseallikale ligi ja saagisid selle maha. Muidugi toimus kõik linnapea Tarmo Looduse ja muinsuskaitseinspektor Anne Kivi teadmisel, sest moodustis ei kuulunud esialgselt hoone juurde ja tal polnud muinsuskaitselist väärtust.
Endiste sõjameeste eestvedamisel alustati Viljandis möödunud sajandi viimastel aastatel Eesti Vabariigi aastapäeva pidulikku tähistamist kogunemisega kohtumaja trepile, et sealt suunduda ühises paraadis kalmistule, kus on Eesti Esimeses Vabadussõjas (1918–1920) langenute hauad. Sõjameeste üleskutsega ühinesid Viljandi gümnaasiumite õpilased (tollal oli Viljandis neli gümnaasiumit, täna tänu IRL-i hävitustööle ainult üks).
Rivisammu tuli vanadelt Saksa õppelaagritest läbi käinud meestelt õppida kõigil noorematel. 1998. aastal oli Võidupüha paraad Viljandis, kus ESSÜ mehed marssisid kõige ees ja nende rivisamm oli teistest kaugelt uhkem. Parimad polnud nad aga mitte üksi rivisammus, vaid ka hümni laulmises. Rivistuti Vabaduse platsile, kus president Lennart Meri pidas kõne. Pärast tuli president saksa poolel sõdinud meeste juurde ja tänas, üteldes: „Olite ainukesed, kes Eesti hümni oskavad laulda”.
|
ESSÜ juubelipidu 2016. a kevadel: Johannes Sibul, Harry Erm, Jüri Mägi, Evald Arder, Harald Mäepalu, Ilor Tamm, Hans Jürgens, Albert Sarapson, Arved Lindström, Boris Takk, Artur Kotsar, Eugen Jents, Elmar Kivipõld, Arnold Maddison.
|
1998. aastal kinnitasid Idapataljoni võitlejad praeguse muusikakooli, kunagise Kaitseliidu maja seinale mälestusplaadi Alfons Rebasele, tema 90. sünniaastapäevaks. See oli aasta varem kui kõrge sõjaväelase põrm kodumaale toodi ja vastavate auavalduste saatel Tallinna metsakalmistule ümber maeti.
Mälestusplaat Viljandis on esimene avalikus ruumis olev tähis ja jäänud koloneli haua kõrval tänaseni ka ainukeseks. Mälestusplaat Valgas, mille tellis Eesti Vabadusvõitlejate Liit ja mis Rebase 100. sünniaastapäevaks aastal 2008 pidi paigaldatama Kaitseliidu maja seinale Valgas, on tänaseni peidetud sealse maakonnamuuseumi tagumisse trepikotta.
Aastal 2001. oli Sakala sõjameeste korraldada Eesti vabadusvõitlejate üleriigiline kokkutulek Viljandis. Päevakohase jutluse pidas sel puhul Viljandi Pauluse kirikus dr Voldemar Ilja. Eesti Sõjameeste Sakala Ühing andis sel puhul välja ka oma almanahhi – 10 aastat tegutsemist. Trükise toimetus oli kolmeliikmeline: Jaanika Kressa, Emil Alesma ja Ilmar Parmas. Almanahh sisaldab nii uudiseid kui ka arvamusi ESSÜ liikmetelt, peegeldades ühingu tollast vilgast tegevust, dokumente ja kirju ning loomulikult rindemeeste mälestusi.
Sakala sõjamehed on lisaks iga-aastastele vabadusvõitlejate kokkutulekutele ja Sinimägede mälestusüritusele, teinud palju väljasõite endistesse lahingupaikadesse, seda eriti Alesma eluajal. Tollal oli Sakalal eriti tihe side Ida-Viru võitlejate ühinguga, elasime kaasa Vana-Narva seltsi tegemistele, olime kohal Narva Garnisoni kalmistu taasavamisel ja külastasime Sinimägedes käies alati ka Vana-Vaivara kalmistut, kuhu peamiselt väliseestlaste annetuste najal rajas mälestusmüüri vabadusvõitleja Arvo Puu.
Kahjuks ei suudetud jõuda kokkuleppele valitsusega. Alesma pöördus korduvalt riigitegelaste poole, et ka Utria ühishauast välja kaevatud 340 eestlase säilmed oleks leidnud oma rahupaiga Vana-Vaivara kalmistul. Eestis ei leidunud niisugust meest, nagu lätlastel Edgars Skreija, kes oleks osanud ja tahtnud Saksa Sõjahaudade Hoolde Liidule vastava taotluse teha. Nii ei saanud me sarnast kalmistut, nagu lätlastel on Lestenes. Jõhvi laos neli aastat hoitud kondid maeti lõpuks relvavendade kõrvale Narva jõe äärde.
2004. aastal alustas ESSÜ uue traditsiooniga: sõjasangar Alfons Rebase sünnipäeva tähistamisega. Selle mõtte algataja oli ESSÜ noorliige Aavo Savitsch (1962–2009), kel esmane kokkupuude kuulsa rüütliristikavaleriga olnud niisugune, et ERSP päevil oli Emil Alesma Aavole kui noorele mehele kinkinud pildi oma sõjaaegsest juhist Rebasest.
Uus traditsioon tekkis spontaanselt, Aavo ning tollal Viljandi maa-arhiivi juhtinud ajaloolase Jaak Valge koostööst. Esimesel sünnipäeval olid kohal vaid kaks sõjast osavõtnut: Harald Mäepalu ja Ilmar Parmas. See-eest esindasid perekonda Alfonsi õde Astrid ja õetütar Marina (Sakala sõjameeste tänaseni püsinud sõprus selle perega sai alguse Viljandi maagümnaasiumis peetud Idapataljonide võitlejate klubi kokkutulekutest, mida korraldas Jaan Kuningas) kohal oli ka Paul Maitla tütar Kai.
Alfons Rebase sünnipäeva puhul on tegemist just sünnipäeva, mitte sünniaastapäevaga. Esialgu oli toidulaud kaetud Koidu seltsimajas. Asukohavaliku tingis siis veel tegutsenud kohvik Meliss, Koidu Seltsi kauaaegse esimehe Andres Marandi vastutulek ja asjaosaliste ühine soov vanu traditsioone jätkates seltsimajal elu sees hoida. Rebase Sakala malevas instruktoriks olemise ajal (1935–1939) peeti nimelt kõik Kaitseliidu peod toonasest kaitseliidu majast (tegelikult küll von Stykkide maja) vaid üle tänava asuvas, eestlaste nõu ja jõuga püstitatud seltsimajas. Et oleks samad seinad, kus Alfi kunagi päriselt rõõmus oli...
Viimastel aastatel on sünnipäevalaud kaetud olnud Tähe peosaalis. Alfons Rebase sünnipäevalauda on nende aastate jooksul jõudnud Endel Lindaja. Kaljo Jakobsoo, Kaljo West, Mart Niklus, Sven Kivisildnik, Linnart Mäll, Mati Õun jt. Alati on Viljandis onu sünnipäeval kohal Marina Rebane, iga-aastased külalised on olnud Harri Henn, Elmo Ant ja Erki Nurk.
Viimasel ajal on ESSÜ-l tihe suhtlemine Eesti Leegioni Sõprade Klubiga (ELSK), samuti on meile tuge pakkunud aatelised noored Lätist, Saksamaalt ja Austriast. Praegu on Sakala ühingus 24 sõjast osa võtnud meest ja kuus nendest nooremat liiget.
Ühingu liikmed kogunevad korralisele koosolekule igal kuul, lisaks toovad meid kokku muud tähtpäevad ja ühised tegevused. 25. tegutsemiseaastat tähistasime pidulikult, kohal oli 13 Sakala sõjameest ja külalisena viibis meie hulgas idapataljoni võitleja Ilor Tamm Kanadast. Oma kohaloluga austas vanu võitlejaid teiste nooremate aatekaaslaste hulgas ka Riigikogu liige Jaak Madisson.
|
|
|
