|
|
Kai-Mai Olbri ja akvarellikunst
tekst: Mai Levin
|
Kai-Mai oma ateljees
|
Juba esimesel Kai-Mai Olbri isiknäitusel 1993. aastal võlusid tema akvarellimaastikud tehnika hea tunnetusega, puhaste läbipaistvate värvipindadega, milles ju seisneb akvarelltehnika peamisi võlusid, ökonoomse pintslikäsitlusega, mis nagu ei vaevanud maali üle, ja maastikud ongi jäänud üheks tema eneseväljenduse viisiks, aga tundub, ja tundus algusest peale, et niisugune looduslähedane väljenduslaad nõuab mingit vastukaalu, kus saaks oma võimeid proovida teisest aspektist, ja seetõttu ilmusid looduslähedaste piltide kõrvale ka abstraktsed, ning seejuures ka need on erilaadsed.
Kai-Mais on tubli annus abstraktset ekspressionisti, näiteks tema pilti “...ja tuba sai valgust täis”, iseloomustab pastelne maaliline foon ja sellel võrdlemisi energiline ning isegi rahutu geomeetriliste elementidega joonis. See laad on täheldatav tema loomingus viimase ajani.
Teda köidab värvirõõm ja ta tahab proovida oma võimeid eri laadides ning improviseerida. Kai-Mai ongi niisugune pikassolik kunstnikutüüp, kui kasutada Ilmar Malini kunagist kunstnikeliigitust, kes nagu ei rahuldu ühe laadiga või selle pikemaajalise kultiveerimisega, vaid tema looming hargneb mitmesse erinevasse suunda. Tal on olnud teemadeks vastavalt temperamendile „Tango” ja „Džäss” – need on niisugused teemad, mida meie kunstis naljalt keegi ei käsitle.
Akvarelli sünd
Silmad hingavad sisse tee-äärseid värve./
Hing võtab need vastu ja kannab südameni./
Südame pekslemine äratab kunstniku käed./
Pintsel suudleb paberit,/ paber suudleb vastu ja punastab.../
ning kogu maailm näeb.
Kai-Mai Olbri:
Kui sa oled kurb ja haarad siis kätte oma armastatud akvarellivärvid ja pintsli, ja enne veel kui pintsel paberit puudutab, on nukrus haihtunud ning nähtavale ilmub värvivoog, üheaegselt jõuline ja õrn, täis head energiat, siis oled õigel teel ‒ just nii juhtub minuga, kui ma seda nii mõnegi poolt põlatud maalitehnikat kasutan ‒ mulle on ta kaunis ja kapriisne maalitehnikate kuninganna, kellega sinapeale saamine tundus kaua aega võimatu, ja veel nüüdki ei tule mult igakord tehnilisest küljest vaadatuna perfektseid pilte.
Miks ma temasse siis nii väga kiindunud olen?!‒ aga sellepärast, et üheski teises tehnikas ei saa keegi kätte nii peeneid värvitoone, kuskil ei ole nii suurt osa Jumalikul Juhusel, mis ei ilmu aga kohale kunagi juhuslikult, vaid alati valib, keda ja mil viisil oma külastusega austada.
Siintoodud slaidid on akvarellidest, mis on inspireeritud nende all olevatest Kai-Mai Olbri luuletustest.
|
Tangosuudlus
|
Flamenko ja tango
Olen tüdinenud flamenko lakkamatust halast,/ et vaata, kui kurb ma olen –/ flamenko on HÜVASTIJÄTT./ Homme kolin ma kokku tangoga,/
sest tema on KOHTUMINE,/ milles on kirg, valu, vihkamine,/ andestus,/ igatsus, õnn, rõõm ja armastus,/
mis kõik mahub vabalt/ ühte ainsasse suudlusesse.
|
Tango maagia
|
Tango
Tango on see,/ mida surnute hääled/
sosistavad uinuja kõrvu./
Tango on,/ mida ma tantsin unes/ ja vilistan öös/
ning maalin,/ aina maalin ja/ ahnelt/ endasse hingan./
Mu veenides voolavad/tangovärvid,/
mille kõrval ka kirkaim/ näib kahvatu.
|
Maastik
|
Laul Hispaaniast
Käisin Hispaaniast/ laule toomas –/
seal neid alles leidus:/ kuus oli peidus kivis,/
seitse lahkuvas rivis/
Andaluusia taeva all;/ neid oli veinivaadis/
ja rannal pehkivas paadis,/
kajaka kurvas hüüdes,/ kaks minu pilku püüdes/
olid jõe kaldal joomas./
Olles kord omaette/ kuulamas vetelaule,/ tuul lauludest haaras kinni/ ja kandis mu jalgade ette –/ kolm tõstsin üles maast,/ viis lasin tagasi vette.
|
Lähedus
|
Mu tulekud
Olen külastanud su unenägusid,/ üha noorema näoga tulnud sulle
nii lähedale,/ et sa oled pidanud sammu võrra taganema./
Olen kortsutanud su naha,/ puhtast hirmust,/ et mu sinna kirjutatud luuletused/ polnud piisavalt head./
Ma ei tea,/ kui kaua veel mu tulekud kestavad,/ aga praegu ma ei näe muud võimalust/ kui jätkata lähenemist,/ tätoveerida su nahale ridu,/
endal külmavärinad ihul, kartusest,/ et ühel päeval või siis ööl/ olen taas vana/ ja kraabin kõrkjaga rannaliivale sõnu,/ mille esimene laine minema pühib,/ enne kui tuul neid viisistada jõuab.
|
Vaikus
|
Singel
Vaikuse singli/ ühel poolel/ mängib metsade vaikus/ oma ürgset viit;/
tumm tuulevaikus/ ta teisel poolel/ ei lase/ lahkuda siit.
|
... ja tuba sai valgust täis
|
Mõistus ja süda
Süda võib mõistuse enda alla matta,/ nii et see kogunisti kaob,/
kuid ükski mõistus pole nii võimas,/ et ühte elujõulist südant lämmatada/ alati jääb mõni pragu,/
mille vahelt see elumärke näitab.
|
Kuupaiste sonaat
|
Kuu
Öine kuu valas valgust vette/ ja vesi sai valgust täis,/
paksud pilvekardinad ette/ tõmbas tuul ja tasaseks jäi./
Võis kuulda, kuis vesi hingas,/ vaikne virve tast üle käis,/
mööda ta tumedat pinda/ viimne valgus lahkuvat näis...
|
Unenäoline maastik
|
Mu salakaup
Ma õppisin su enne rännakut pähe,/ et unistuste piiri ületamisel/
toll sind konfiskeerida ei saaks./
Oleks sa näinud neid/ pettunud nägusid,/ kui mu pagasist leiti üksnes paber,/ pintsel, akvarellid/ ja tühi pildiraam!
|
|
|
