|
|
August Friedrich Ferdinand von Kotzebue suguvõsa Venemaal ja järglased Eestimaa kubermangus
tekst: Jüri Kotšinev
|
August Friedrich Ferdinand von Kotzebue
|
Sakslaste tulek Vene keisririigi teenistusse algas esimese Vene keisri – Peeter I (1672–1725) – ajal. Peeter I oli tollase Venemaa arusaamade järgi unikaalne valitseja. Tema maniakaalne soov teha Venemaast mereriik jäigi tal saavutamata. Selle asemel suutis ta hakkama saada võimatuga – muuta Venemaa tsaaririik, kus valitses sajandite vanune, muistsetele tavadele toetuv elukorraldus, euroopalikuks tsiviliseeritud maaks.
Tema eluajal pandi sellele muutusele vundament ja muutused võtsid mõistagi pikema aja kui Peeter I-le elupäevi oli antud, aga vundament oli nii võimas, et ei möödunud poolt sajanditki, kui Venemaa hakkas kinnistuma Euroopa tsivilisatsiooni piiridesse. Peeter I orienteerus oma valitsemise alguses eelkõige Hollandile ja Inglismaale. Põhjus oli lihtne – tegemist oli tuntud mereriikidega. Hiljem, peale Põhjasõja lõppu 1721. aastal muutus orientatsioon Saksa vürstiriikide kasuks. Peeter vallutas Rootsi kuningriigilt Ingerimaa ja Balti provintsid (Eesti ja Läti) ning siinsete rüütelkondade esindajad jäid Vene keisririigi alluvusse. Peetril tekkisid nii-öelda omad alamad eurooplased. Tollase Liivimaa, Saaremaa, Kuramaa ja Eestimaa rüütelkonna esindajad olid enamasti sakslased. Impeeriumiks muutus Venemaa ametlikult 1721. aastal, kui Peeter I hakkas kandma imperaatori tiitlit.
Paljud Baltimaade mõisnikud leidsid, et uue impeeriumi uues pealinnas Peterburis saab teha edukat karjääri nii sõjaväes kui ka riigiteenistuses. Seega olid sakslased Venemaal alates 18. sajandi esimesest veerandist küllaltki tavaline nähtus. Sakslane oli feldmarssal Burkhard Cristoph Münnich (1683–1741), kes teenis Peeter III-t – samuti sakslast, tõsi küll, ema poolt venelast. Peeter III (1728–1762) oli Hollstein-Gotorpi hertsogi ja Peeter I tütre Anna Petrovna poeg. Keisrinna Jelizaveta I, Peeter I tütre Jelizaveta Petrovna (1709–1762) ajal Venemaale troonipärijaks toodud. Paari pandi ta tulevase Vene keisrinna Katariina II-ga (1729–1796) (samuti sakslanna, sünnijärgse nimega Sophia Friederike Augusta von Anholt- Zerbst-Domburg). Sakslane oli ka Preisimaalt tulnud leitnant Cristopher Herman Manstein (1711–1754), kes teenis välja Venemaa polkovniku ning hiljem kindralmajori auastme (1754) ja nägi pealt Anna Leopoldovna (1718–1764) regendiaega ja troonilt tõukamist Jelizaveta Petrovna poolt 1741. aasta novembris.
Baltimaade ligi kuuesajast aadlimatriklit omava perekonna esindajast Venemaa riigiteenistusest pole mõtet pikemalt rääkida, kuna see on omaette teema. Väga mahukas teema.
Venemaa tundus tollal välismaalt tulnud karjäärihimulistele inimestele kõikide võimaluste maana. Venemaa vajas Läänest saabunud spetsialiste, haritlasi, õpetajaid, insenere, apteekreid, sõjaväelasi, kunstnikke ja veel paljude teiste erialade esindajaid, kuna oli võtnud suuna läänestumisele. Läänestumine oli protsess, mis nõudis palju aega ja raha, ja seda paistis Venemaal olevat.
Mõistagi hõlmas selline Läänest tulnud spetsialistide invasioon esmalt peamiselt Peterburit, mõne aja pärast ka Moskvat ning hiljem juba teisigi kubermange. Venemaa oli suur ja lai ning kohti jätkus seal seepärast paljudele uustulnukatele, kes parema karjääri tegemise võimalust otsides sellesse riiki jõudsid. Küllap innustas ka see teadmine, kuidas oli käinud teiste sakslaste käsi Venemaal, Saksamaalt saabujaid oma teadmisi ja oskusi Venemaa pealinnas julgelt pakkuma.
Sakslased valgustajatena Vene impeeriumis
Aadelkonna esindajad olid selles suhtes eriti heas seisus, kuna Peeter I ajast suhtuti neisse kui potentsiaalsetesse õpetajatesse ja valgustajatesse. Nende aadliseisuslikud privileegid oli Peeter I Balti erikorraga fikseerinud ja neid privileege kinnitasid kõik Venemaa valitsejad troonile asudes. Esimene, kes selle traditsiooni katkestas, oli Vene keiser Aleksander III (1845–1894). 18. sajandil oli aga sakslane, eriti aadliseisuses sakslane Venemaal palju suurema karjääri ja ka raha tegemise võimaluse juures kui tema sugulased mõnes Saksamaa vürstiriigis. See tõmbas noori ja teotahtelisi sakslasi Venemaa poole nagu lõhnavad kevadlilled mesilasi.
Niisiis – Peeter I-l ei õnnestunud oma eluajal muuta Venemaad mereriigiks, kuid ta sai hakkama millegi palju suuremaga. Ta pani aluse Venemaa kaasajastamisele ja tsiviliseerimisele. Tekkis riik ja ühiskond, mis püsis elujõulisena ja arenes kuni 1917. aasta krahhini, kui punakoletis selle kolmesaja-aastasele tsivilisatsioonile kohutava lõpu tegi. Ajaloos nimetatakse seda lõppu
oktoobrirevolutsiooniks.
August Kotzebue kolm sajandit tagasi Vene keisririigis
Kotzebue suguvõsal oli krahvitiitel. Seega oli tegemist titulaaraadlike suguvõsaga. Esimesed märkmed Kotzebue suguvõsa kohta pärinevad Hannoveri aadlimatrikli registrist ja on dateeritud XV sajandiga.
Esimene nimetatud suguvõsa esindaja, kes elas pikemat aega Vene keisririigis, oli Kotzebuede dünastia aluspanijana tuntud saksa kirjanik, dramaturg, ajakirjanik, 211 draamateose, 5 ajalooraamatu ning 10 romaani autor – August Friedrich Ferdinand von Kotzebue (1761–1819).
August Friedrich Ferdinand von Kotzebue sündis Weimaris 3. mail 1761 (uue kalendri järgi). 1763. aastal jäi isata. Kasvatas teda lugemishimuline ja haridust väärtustav ema. Weimaris asus poiss õppima kohalikus koolis, kus üks õpetaja oli tema onu. Tänu emale tutvus noor Kotzebue kuulsa Goethega. 1777. aastal alustas Kotzebue õpinguid Jena ülikoolis. Peale aastast õppimist seal jätkas õpinguid Duisburgi ülikoolis. Noor Kotzebue õppis ladina ja kreeka keeli ning antiikluulet. 1777. aastal ilmus tema esimene luuletus „Ralph und Guido” kogumikus „Der deutsche Merzur”.
Duisburgist naases Kotzebue jälle Jena ülikooli, kus õppis õigusteadust ja lõpetas ülikooli juristina. Advokaadina alustas ta tööd kodulinnas Weimaris.
Venemaale sõitis August Kotzebue esimest korda 1781. aastal
August Kotzebue oli Katariina II ja Paul I valitsemise ajal Reveli magistraadi president, Peterburi Keiserliku Saksa Teatri direktor. Alguses saabus ta Peterburi sealse Saksa teatri direktori, saksa soost kindral Bauri juurde ning sai tema abiks. Sel ajal kirjutas August Kotzebue nimetatud teatri tarvis tragöödia „Demetrius Zaar von Moscau” ja draama „Die Nonne und das Kammermädchen”. Aasta oli siis 1782.
Draamasid hakkas tulema rohkesti. Tuntumad neist on „Der Eremit auf Formentera” (Reval 1787), „Adelheid von Wulfegern” (Leipzig 1788), „Meschenhass und Reue” (Berlin 1789), „Das Kind der Liebe”, „Die Sonnenjungfrau”, „Die Spanier in Peru oder Rolls tod”, „Die Indianer in England” , „Bruder Moritz der Sonderling oder Die Colonie für Pelew-Insein”.
1795. aastal läks Kotzebue erru ja asus elama oma mõisa Friedenthali (40 versta Narvast). 1788. aastal sõitis ta Viini ning 1799. aastal Weimarisse.
1800. aastal naasis Kotzebue Venemaale, kuid juba Polangenis arreteeriti ta Paul I käsul ning keisri algne otsus oli karm – Kotzebue saadeti spiooniks olemise kahtlustusega Siberisse. Keiser Paul oli juba tunnetanud, kui raske on võimu enda käes hoidmine. Võimuka ema Katariina II kauaaegses ebasoosingus sai ta 1786. aastal võimule ning asus ellu viima oma ammuseid uuendusprojekte. Valitsemine oli aga väga raske, eriti, kui oled saksameelne. Paul I seda aga oli. Pealekauba oli ta rüütelliku, „ilukirjanduslikult rüütelliku” valitsemise pooldaja, kes elas väljamõeldud maailmas ning kellele teatraalsus oli vägagi omane. Tema projektid põrkusid vene aadelkonna ja sõjaväe kõrgemate ohvitseride ning kaardiväe huvide ja elustiiliga. Paul I sekkus isiklikult kõigesse, millesse vaid suutis. Tema äkilisi tujusid, paranoiat ja hirme seletab see, et teda üritati mürgitada. Tema kasvataja Nikita Panin (omaaegne Vene saadik Rootsi kuningriigis) avastas mürgitamise ja kutsus õukonna arsti, kuid mürgitamine muutis igaveseks Pauli kehakeemiat ning muserdas ka tulevase Venemaa valitseja psüühikat. Sellepärast võis Paul I vähema kahtluse korral reageerida väga äkiliselt, nagu nüüd juhtuski õnnetu Kotzebuega. Samas oli Paul I oma kirglikust ja keevalisest iseloomust teadlik ning püüdis hiljem, kui vähegi võimalik, vihahoos vastuvõetud otsuseid heaks teha.
Kotzebuel vedas
Paul I kätte sattus Kotzebue 1799. aastal kirjutatud draama „Der alte Leibkutscher Peter des Drittes” ning see meeldis keisrile niivõrd, et Kotzebue vabastati. Tegu oli Pauli jaoks tema armastatud isa Peeter III elu puudutava teosega. Selge see, et keiser pidi sellest heldima. Ka asjaolu, et Kotzebue oli draamakirjanik ja „teatriinimene” mängis oma rolli.
Heastamise tähe all kinkis keiser Paul I Kotzebuele 400 pärisorja ja mõisa Liivimaal. Temast sai Peterburi Saksa Teatri direktor ning Paul I tellis temalt raamatu „Mihhailovski lossi lühike kirjeldus”. See pealtnäha täiesti tavaline tellimus räägib aga asjaolust, kuivõrd suur pidi olema Paul I usaldus Kotzebue vastu.
Paul I – ideaalidega rüütel
Paul I tahtis ehitada endale palee, mis oleks vastavuses tema ideaalidega rüütelliku isevalitseja residentsist. Ta tahtis, et tema võimu sümbol Mihhailovski loss oleks nagu rüütliloss. Selle arhitektuuriliste lahenduste, sisedekoratsioonide ja seinamaalingute kavandamisel osales ta ise. Loss oli talle nii varjupaigaks kui ka inspireerivaks peakorteriks. See ei olnud tema jaoks ainult residents, vaid sümbol tema arusaamisest valitsemise kontseptsioonist ja peegeldus tema elufilosoofiast. Seega võib julgelt väita, et inimene, kes pidi kirjutama selle lossi kirjelduse, pidi olema keisri silmis ära teeninud ülima usalduse. Samas ei saa unustada asjaolu, et Paul I oli peaaegu puhas sakslane – ema, Katariina II oli sakslanna ja isa, Peeter III kolmveerand sakslast. Sakslane saab sakslasest alati hästi aru. Kotzebue oli samuti sakslane.
Muutuv maailm
Muutuv maailm ja uute ühiskondlike murranguliste muutuste keeris (Prantsuse revolutsioon ja Napoleoni esilekerkimine ning muudatused Euroopas) olid hirmutavad nii keiser Paul I-le kui ka tema uuele alamale August Kotzebuele. Paistis, et August Kotzebue oli oma karjääri järsu tõusutee alguses. Taevas tema pea kohal näis pilvitu. Saatus lõikas selle aga järsult läbi kevadel 1801, mil keiser Paul I mõrvati vandenõulaste poolt ja troonile sai tema vanem poeg Aleksander I.
Kotzebue läks erru ning sõitis Weimarisse. 1803. aastal suri Kotzebue teine abikaasa, samal aastal abiellus Kotzebue kolmandat korda. Koos uue naisega sõitis ta Pariisi ning sealt Itaaliasse. 1805. aastal ilmus Berliinis tema reisikirjeldus „Erinnerungen von einer Reise aus Liefland nach Rom und Neapol”. 1803. aastast avaldas Kotzebue oma ajalehes Der Freimüthige artikleid, mis olid suunatud Goethe ja kogu romantismikoolkonna esindajate vastu. Ta asutas almanahhi „Almanach dramatischer Spile zur gessaligem Unterhaltung auf dem Lande. Berlin. Riga und Leipzig ”. (Ilmub 1803–1819.)
Pärast Jena lahingut 14. oktoobril 1806. aastal kolis Kotzebue Königs-
bergi ning sealt prantslaste eest põgenedes tagasi Liivimaale.
Kotzebue suhted keiser Aleksander I-ga ei olnud tegelikult halvad. Lihtsalt asjaolu, et Kotzebue oli saanud Paul I soosikuks, rääkis pigem tema kasuks kui kahjuks. Aleksander I oli 1801. aastal, ajal, mil küpses kõrgemate õukondlaste ja sõjaväelaste vandenõu Paul I vastu, teadlik vandenõu olemasolust. Ta teadis ka seda, et peale Paul I võimult kõrvaldamist saab valitsejaks tema. Asi oli selles, et vandenõulased lubasid troonipärija Aleksandrile, et tema isa kõrvaldatakse võimult, kuid ei tapeta. Läks teisiti ja vandenõulased tapsid Paul I.
Aleksander põdes seda oma elu lõpuni. Ta tundis endal vastutust juhtunu eest. Tema pahameel oli suunatud isa tapjate vastu, kellest ta kõrvaldas peaaegu kõik – eemaldas pealinnast ja saatis erru. Erandiks oli ratsaväekindral Uvarov, kellega Aleksander noorpõlves koos sõjaväes oli. Kotzebue ei olnud poliitiline figuur ning Aleksander ei suhtunud temasse halvasti. Ka ühine viha Napoleoni vastu tuli Kotzebuele suhetes Aleksander I-ga kasuks. Paul I kunagised soosikud ei olnud Aleksander I-le tegelikult vastumeelsed.
Napoleoni vastu suunatud viha tegi Kotzebuest poliitilise ajakirjaniku. Ta asutas satiirilise lehe Die Biene (Ilmus 11 väljaannet vahemikus 1808–1809) ning Geist aller Journale (Riga 1809). Königsbergis ilmus tema Politische Flugblätter (1814–1815).
August Kotzebue teenis välja õukonnanõuniku (nadvornõi sovetnik) tiitli. Keiser Aleksander I valitsemise ajal valiti Kotzebue (1815. aastal) Peterburi ülikooli korrespondentliikmeks.
Vene saadikuna Königsbergis
1816. aastast alates viibis August Kotzebue Königsbergis Vene saadikuna. Ta esitas keiser Aleksandrile igakuiseid aruandeid uute ideede leviku kohta Saksamaal. Need olid nimelt ideed ja poliitilised meeleolud, mis jõudsid Saksamaale Prantsusmaalt ja puudutasid rahvaharidust, poliitikat ning rahandust. Saksa edumeelse üliõpilaskonna silmis oli August Kotzebue põlastusväärne konservatiiv ja lootusetult vanameelne reaktsionäär. Samuti peeti teda venelaste spiooniks. Pole midagi imestada, et sellise suhtumise juures üks sakslasest tudeng ta mõrvas.
Järeltulijad
August Kotzebuel oli 12 poega (kokku oli tal 18 last, üks poeg ja kolm tütart surid noorelt). Mõni neist sai tuntuks Venemaal.
Moritz von Kotzebue (1789–1861)
Kindralleitnant. Teenistust alustas 1806. aastal keiser Aleksander I kaaskonna kortermeisterteenistuses. Sõdis prantslastega 1807. aastal koalitsioonisõjas ning 1812. aasta Isamaasõjas. 1812. aasta augustis sattus prantslaste kätte vangi. Vangistusest naasis 1814. aastal. 1816. aastal kuulus kindral Jermolovi saatkonda Venemaa diplomaatilise missiooni ajal Pärsias. 1822. aastast oli ülemkortermeister Kaukaasia Erikorpuse juures ning 1825. aastast reservvägede ülemkortermeister. Osales 1826–1828 peetud Vene-Pärsia sõjas. 1831. aastast oli määratud Tema Keiserliku Kõrguse Peastaabi ülemkortermeistriks. Samal aastal osales Poola mässu rahustamise operatsioonis. 1845–1854 oli Ivangorodi kindluse komandant. 1855. aastast sai senaatoriks.
Otto von Kotzebue (1787–1846)
Esimese järgu kapten. 1803–1806 osales ümbermaailmareisil alusel Nadežda. 1811–1814 oli jahi Lastotška komandör Valgel merel. 1815–1818 oli komandöriks alusel Rjurik, millega tegi läbi teise ümbermaailmareisi. Kogetu põhjal avaldas fundamentaalse reisikirjelduse. 1819–1823 teenis Reveli sadamas. 1823–1826 oli aluse Predprijatie komandör ning sooritas sellel kolmanda ümbermaailmareisi. 1827. aastal oli aluse Imperator Pjotr I komandör. 1828. aastal viidi Otto Kotzebue Vene Keisririigi Mereväe Kaardiväeekipaaži koosseisu. 1830. aastal läks erru. Tema nime kannab mitu geograafilist punkti.
Otto Kotzebue poeg Peter Kotzebue oli samuti mereväes ning teenis välja kontradmirali auastme.
Paul Demetrius von Kotzebue(1801–1884)
Jalaväekindral ja kindraladjutant. 1819. aastast alates teenis Paul Kotzebue Tema Keiserliku Kõrguse kaaskonna kortermeisterteenistuses. Osales sõjategevuses Kaukaasias, Vene-Pärsia (1826–1828) ja Vene-Türgi (1828–1829) sõjas ning Poola mässu mahasurumises 1831. aastal. Oli Kaukaasia Erikorpuse staabiülem. Krimmi sõja ajal (1853–1856) kamandas armeekorpust ning oli Lõunaarmee staabiülemaks. Osales Sevastoopoli kaitsmisel, mille eest sai Püha Georgi ordeni 3. järgu risti. Oli 1. armee staabiülem ning 1862. aastast Novorossiiski ja Bessaraabia kuberner. Samal ajal oli ta määratud Odessa sõjaväeringkonna ülemaks. 1863. aastast oli Paul Kotzebue Riiginõukogu liige ning vahemikus 1874–1880 Varssavi kindralkuberner.
1874. aasta juunis annetas keiser Aleksander II Paul Kotzebuele ja tema järglastele pärandatava Vene Keisririigi krahvitiitli. Paul Kotzebue ainus tütar Aleksandra abiellus Friedrich Pilar von Pilchauga (1848–1911), kes oli emaliini pidi Mihhail Kutuzovi lapselaps.
Alexander von Kotzebue(1815–1889)
Tuntud sõjamaalide autor ja kunstnik. Teenis nooruses Keiserlikus Leedu ihukaitsekaardiväe rügemendis. Pärast erruminekut lõpetas Keiserliku kunstiakadeemia ning sai professoriks. Hiljem sai ta kunstiakadeemia akadeemikuks. Maalis palju Vene keisririigi sõjaliste võitude auks. Tuntumad neist on „Varssavi vallutamine” ja „Narva vallutamine 1704. aastal”.
Kotzebue tütar Wilhelmine Frederike von Kottzebue (1812–1851) oli abielus maadeavastaja Adam Johann von Krusensterni poja, polaaruurija ja viitseadmiral Paul Theodor von Krusensterniga.
Kotzebue suguvõsa on kantud Eestimaa rüütelkonna aadlimatriklisse – Peterburi kubermangu 2. ossa.
|
|
|
