|
|
Vello Ainsalu: Laul on olnud minu hinge väljendus
tekst: JAANIKA KRESSA
fotod: anna rosalie uudre, erakogu
Muusikamees Vello Ainsalu (80) on väärtusliku jäädvustanud lauludesse.
Teda on vaimustanud kodumaa eri paigad ja kuigi tema lauludega võiks katta kogu Eesti kaardi, on tal enda sõnul südames armastuse kolmnurk: Avinurme, Tallinn ja Karksi-Nuia.
Sõbrad teavad rääkida, et stagnaajal tuli Vellot lausa pidevalt valvata, et ta mõne esinemise järgsel peol oma isamaakõnega kriitilist piiri ei ületaks ning iseendale ja teistelegi häda kaela ei tõmbaks. Täna on eluaegne pilliõpetaja, rahvamuusik ja laululooja nii avaliku esinemise kui ka tulised kõned selja taha jätnud, aga tema loodud ansambel Lustipill laulab tema südamlikke laule ikka edasi.
Olete vist väga õnnelik inimene: teised on käinud tööl, teie olete käinud (pilli) mängimas!
Kogu mu elu on olnud seotud laulu ja pillimänguga, kuid tööl olen ikka käinud, olnud ka lihttööl, niikaua kui muusikakooli õppima läksin. Siis olin Tallinna 7. keskkoolis muusikaklassis akordioniõpetaja ja juhatasin akordioniansamblit. Ma ei mõtle laulu all ainult laulmist, vaid rohkem laulude loomist. Tagantjärele mõeldes – eks minu vanuses on kõik juba tagantjärele mõtlemine – ulatub see laul ja laululoomine tõesti väga kaugele aega tagasi. Juba lapsena tegime mängides võistluse, et kes kirjutab kõige parema laulu. Ja laul käis ju alati sõnadega koos! Mina ise seda ei mäleta, aga kodus räägiti, et väikese lapsena olla ma teinud laulu, mille sõnad kõlasid: „Mu süda armab ja haljendab ka!”. Kui midagi väga meeldis või tahtsin alles jätta, siis see läks ka hiljem ikka laulu sisse.
Teie laulud on tõesti erilised selle poolest, et väga vähesed heliloojad on meloodiad kirjutanud just oma sõnadele.
Olen tõesti väga vähe teiste sõnadele laule kirjutanud. Mu elu on möödunud nii, et ükskõik kuhu ma läksin, ma valasin selle laulu. Elukohtade järgi on tekkinud armastuse kolmnurk: esmalt lapsepõlvemaa Avinurme, seejärel Tallinn koos Lohusaluga ning kolmandana Karksi-Nuia kogu siinse ümbrusega. Laule on palju kirjutatud, aga ka instrumentaalmuusikat. Kokku üle 700 laulu ja pilliloo. Laul ja muusika on olnud minu hinge väljendus.
Teie lapsepõlv möödus Avinurmes. Milline oli teie lapsepõlvekodu ja vanemad?
Minu lapsepõlv möödus nii, et kodu olid koolimaja. Isa ja ema mõlemad olid õpetajad, isa oli ühtlasi ka koolijuhataja ja köster. Elasime Avinurmes, metsade keskel. Mina olin pere viimane laps, meil kasvas kolm last peres, neljas oli surnud väiksena. Mul oli tore ja helge lapsepõlv, laul oli mul lapsest peale hinges. Suveõhtuti tuli pere kokku ja hakkas lihtsalt laulma.
Kas muusikaanne on päritud isalt või emalt?
Mõlemalt. Mu ema oli väga hea laulja ja mängis klaverit. Isa mängis viiulit, klaverit ja orelit. Isa laulis ka, aga mitte solistina.
Teie ema oli pärit Mulgimaalt Hummulist, kuidas ta sattus Virumaale Avinurme?
Ema ja isa said tuttavaks Rakveres Õpetajate Seminaris. Jah – Alutaguselt pärit Avinurme mees abiellus mulgi naisega! Isa sai pärast Vabadussõda Pärnikul koolijuhataja koha. Ühel päeval jättis ta oma talutööd pooleli ja teatas oma emale, et peab naise ära võtma. Nii läkski.
Olite sõja ajal laps, mida sellest mäletate?
Kui sõda algas, siis käis mu kodukohast palju möllu läbi. Pärniku on ristuvate teede kohal. Ühte korda ma mäletan väga valusalt, kuidas lennukid tulistasid ja äärepealt oleks koolimaja põlema pandud. Vahepeal olime tuttava metsavahi juures peidus.
Kas teie vanemad olid peale sõda ka edasi õpetajad? Kas siis kõlbasid eestiaegsed õpetajad nõukogude kooli?
Pärnikult läksime Piilsi, siis Avinurme. Me ei saanud kusagil eriti kaua olla, sest isa koolijuhatajana ei tahtnud tegelda pioneeridega. Oma lapsi ta ka ei pannud pioneeriks. Nii läksime peagi Vadile, seal oli mul kõige parem lapsepõlve koht.
Akordionit hakkasite mängima juba Avinurmes?
Jah, pidudelt kuuldud akordionimuusika mõjul. Kui ma olin 9. klassis, ostis isa mulle akordioni. Ta oli tõsise muusika harrastaja, ja kui mina juba Tallinnas koolis käies hakkasin kõvasti jazzirütmide poole kalduma, ütles isa mulle: „Oh, mis sa plartsutad!” Siin ilmnesid erinevate põlvkondade erinevad muusikalised maitsed.
|
Lohusuu pioneerilaagris, mille Vello oma lauludega kauniks loodustarmastavaks laagriks muutis.
|
Millal ja miks viis teie koolitee just Tallinna?
1950. aastal lõpetasin ma Avinurme 7-klassilise mittetäieliku keskkooli. See tähendas, et tuli otsida kool, kuhu edasi minna. Ema sugulasi oli juba palju Tallinnas ees, ema ütles ikka, et las poiss läheb Tallinna, saab linnalihvi. Isa siis kuulas maad, ütles, et Tallinnas on 2–3 kooli, mis tulevad kõne alla.
Kas Westholmis oli juba tollal muusikakallak?
Ei, muusikakallakut tollal veel ei olnud. Minu muusika seal majas algas muidugi laulmistunniga, kus laulmisõpetaja oli Helgi Joala, Jaak Joala ema. Meie, 1954. aastal lõpetanud, olime ka viimane poistelend (37. lend). Sellest koolist sai edaspidi me suguseltsi kool, seal on hiljem õppinud ka mu õetütar.
Kes olid veel teie õpetajad seal majas ja kas koolimaja kohta liikus ka legende?
Mu klassijuhataja oli inglise keele õpetaja Asta Kama. Ma olin varem Avinurmes õppinud saksa keelt, seda andis mulle ka minu ema Vadil, aga Tallinnas tuli mul ümber õppida, sest Westholmis oli ainult inglise keel.
Joonistamist andis Olev Soans, teda me kutsusime Pintsliks. Geograafiat õpetas August Puudist, kehalist kasvatust Heino Sehver, füüsikat direktor Vladimir Indrikson, kes oli sõjaveteran ja keda me hüüdsime Kummipeaks.
Majast räägiti vaid niipalju, et see on uus Westholmi maja, et eelmine kool oli kaks maja varem. Mina elasin Timuti tänaval, tulin Paldiski maantee poolsest otsast Kevade tänavale sisse. Möödusin alati Bornhöhe bareljeefist. Sellest, et sõja ajal oli koolimajas sõjavägi või sõjaväehaigla, ei räägitud meie ajal midagi. Mina, maapoiss, ei küsinud ega uurinud ka, igatsesin koju tagasi. 8. klass oli meil alumise korruse lõpus, kevadel vaatasin aknast välja ja mõtlesin, et kui saaks Avinurme sõita.
Vaatasite klassiaknast välja ja nägite kastanit.
Kastan Kevade tänava otsas, selle all istusime poistega eksamite ajal.
Milline oli õhkkond Westholmis viiekümnendate alguses?
Kas oli tunda ka riigivastasust või patriotismi?
Päris otsest poliitilist vastuhakku ma ei mäleta, aga juba see oli vastuhakk, et me tegime lõpusõrmuse, mis oli ju suur kapitalistlik igand ja mille pärast sai palju käia direktori juures. Kahjuks mul seda sõrmust enam alles ei ole, aga sel oli peal W ja seda keelati küll kanda. Eks me kandsime siis nii, et keerasime W peopessa. Ma käisin selle sõrmusega nii palju, et kivi tuli pealt ära. Paar lendu varem poisid ainult unistasid sellisest sõrmusest. Stagnaajal oli selles koolis isegi haakrist vähem ohtlik ja keelatud kui W. W oli muidugi kurjakuulutav, Tähendas ju West ehk Lääs. See oli muidugi ärritav! Aga eks meil olid ka vanakooli õpetajad, kes kuidagi pehmendasid seda asja ja päris hulle punaseid ei olnud ja koolist pahandused välja ei läinud.
Kas sellel ajal komsomoli ka kõvasti suruti?
Mina ei olnud, tänu oma isale, ka pioneer olnud. Tallinnas komsomoli muidugi pakuti, aga see oli aeg, mil sinna astusid veel väga vähesed. Tallinna 22. keskkool (niisugust nime kandis Westholmi gümnaasium Nõukogude okupatsiooni ajal) oli lahe koht, kus andsid tooni eestiaegsed õpetajad.
Kuna muusikakallakut veel ei olnud, siis kus te õppisite muusikat?
Tallinnas lõpetasin peale keskkooli ka Tallinna muusikakooli (nüüd G. Otsa nimeline Tallinna muusikakool) ja Tallinna pedagoogilise instituudi (praegu Tallinna ülikool).
Karksi-Nuia kolisite perega kui naise lapsepõlve kodukohta 1975. aastal.
Ega mina eriti ei tahtnud küll tollal veel Tallinnast ära tulla. Olin Tallinna 37. keskkoolis muusikaõpetaja. Me saime uue korteri Kadaka teele, koolis oli palju noori õpetajaid, nad ei tahtnud mind üldse ära lasta. Abikaasa aga ei kannatanud enam Tallinna müra. Tulime kogu perega Karksi-Nuia, abikaasa Elga sai äsja avatud muusikakooli direktoriks, pojad Margus ja Meelis hakkasid õppima kohalikus keskkoolis ja muusikakoolis. Minust sai akordioni ja muusikaliteratuuri õpetaja Karksi-Nuia muusikakoolis, ma juhendasin ka selle kooli juurde kuuluvaid akordioniansambleid ja instrumentaalansamblit Kunileid ning rahvamuusikaansamblit Lustipill, mis kuulus kohaliku kultuurimaja, hiljem rahvamaja ja nüüd Karksi Valla kultuurikeskuse alla.
Karksi-Nuia kolides kirjutasite sellele paigale otsekohe hümni!
Jah, kõigist oma elukohtadest olen ma kirjutanud laulu. Väga tihti sai ka Karksi-Nuiast Tallinnas käidud, ükskord oli eriti ilus juunikuu algus, kastanid õitsesid. Siis kirjutasin laulu Tallinnale, pöördusin ta poole isiklikult: Tulin su juurde, kui kastanid õitsevad, juunikuu päevade alguses.
Avinurme laulu olete Eesti hümni sisse kirjutanud
Ma pole olnud sõjamees, kuid ma püüdsin oma lauludega aidata väikest Eestit. Üks nendest lauludest on Avinurme laul. Tõesti, esimesed taktid, küllaltki suur osa, on Eesti Vabariigi hümn, aga varjatud kujul. 1970. aastate lõpus sai Lustipill isetegevuse ülevaatusel selle lauluga esimese preemia.
Hiljem, kui Eesti juba vabaks sai, hakkasin enne viimast salmi mängima vaheosa, mis on täiesti Eesti hümn.
Tartumaa saab kokku Virumaaga... Te ei tunnista Jõgeva rajooni?
Avinurme kuulus esimese Eesti Vabariigi ajal Tartumaa alla! Avinurme laulu luues sõitsin bussiga Peipsi ääres. Vaatasin seda ilusat loodust ja mul hakkas hümn kõrvus kõlama. Laul tuli iseenesest. Tartumaa saab kokku Virumaaga... Jõgeva rajoon oli küll ametlikult olemas, on olnud ka Kohtla-Järve ja Mustvee rajoonid, aga ma kirjutasin meelega nii, et vana aeg tagasi tuua.
|
Aga mulk on ikka mulk: Eesti Orkestrijuhtide Rahvapilli orkestri konkursid, palade orkestreerimine ja selle orkestri juhatamine on Vello Ainsalule olnud rikastav kogemus.
|
Olete öelnud, et peate sügavat stagnaaega, 1980. aastaid oma loomingulise avanemise ajaks.
Jah, see oli stagnatsioon, aga minu jaoks imeline aeg. Suviti olime perega Lohusalus lastelaagris. Seal oli nii kaunis loodus, see paik oli juba tsaariajast väga hea väljaga ja nüüd see loodus ise tingis, et ma hakkasin kirjutama Lohusalu laule. Me elasime seal puidust telkides. Igal hommikul ma läksin alla mere äärde ja tegin metsajooksu. Jooksin, käisin meres ka veel ära. Kui tagasi tulin, siis oli emotsioone nii palju ja sisemine rõõm nii suur! Tegin täitsa paha aimamata sellest pioneerilaagrist ühe kauni loodustarmastava laagri oma lauludega. 1983. aasta sügisel, pärast Lohusalu laagrit, hakkasin ka Karksi-Nuias metsajooksu tegema. Ükskõik, mis ilmaga, läksin ikka jooksma. Tundsin mingit erilist sisemist rõõmu loodusest ja kogu elust. Ja nii need laulud sündisid. Tavaliselt hakkasin tunnetama sõnade rütmi, selle järele viisi. Nii käisingi metsaradadel oma laule toomas. Kui laul sai valmis, siis naersin ja nutsin selle lauluga koos kuni järgmise uue lauluni!
Kas te siis 1980. aastal arvasite, et vene värk saab ükskord läbi?
Mina ei uskunud üldse, et ta jääb. Isa andis mulle hea usu, ta ütles alati: tont, kauaks seda valitsust on! Poisile jäi see meelde.
Üks asi oli varjatud viisi külg, teine asi olid sõnad. Väga paljudes minu lauludes on sinimustvalge sees. Näiteks laul „Mu sünnimaa” räägib sinisest taevast, mustast mullasest maast ja valgetest pilvedest.
Teil on ka veel nn südamesopi laulud, mis need on?
Need on peamiselt seotud kirikukooriga ja ma pole neid palju levitanud.
Kallis, oled kõikjal, kõikjal, oled armastus, mis kaduda ei saa./.../ kallis, oled valges lumes, oled mustas, viljakandvas põllumaas, oled taevasinas, näen sind unes, oled võlulilledega täidet vaas.
Sellest sinimustvalgest ma ikka lahti ei ole saanud. Loodus lihtsalt niivõrd lummas. Märtsikuus läksin jooksma, lund oli palju, sain kuidagi mäest üles, panin selle kohe laulu!
Oma loodud lauludest kõige armsamad on ikkagi kodu- ja isamaalaulud ning kirikukoorile loodud laulud, mida ma mõttes kõige rohkem laulan.
Kirikus mängisin varem jumalateenistustel ka orelit, nüüd olen veel jõudumööda koori juhatanud. See annab Rahu ja Jumalikku Tunnetust.
Olete osalenud ka Eesti Orkestrijuhtide Rahvapilli orkestris.
EOR-is mängisin akordioni ja vahel juhatasin ka orkestrit konkursil võidetud omaloodud paladega, see on rikastanud mind väga. Suure kogemuse sain oma rahvapilliorkestripalade orkestreerimisel just tänu EOR-i konkurssidele. Tänu EOR-ile sain ma vabalt ja edukalt juhatada Viljandimaa koondrahvapilli orkestreid. Lisaks kõigele oli mul rõõm ka akordionisolistina esineda omaloominguliste paladega.
Eelmisel aastal tähistas oma 40. juubelisünnipäeva teie loodud ansambel Lustipill.
Oh seda lusti ja pilli! Mina pakkusin selle nime välja, Borisele see alguses hästi ei meeldinud, ütles, et meenutab lustikummutit, aga teised olid nõus ja nii ta jäi. Lustipilliga oleme kogu nõukogude maa-ala läbi rännanud, eriti hea meel oli näha soomeugri rahvaid. Oleme käinud kontserdireisidel Soomes, Rootsis, Norras, Saksamaal Mordvas, Ukrainas ja paljudes Eestimaa paikades. Kontserdireisid on olnud põhiliselt koos rahvatantsuansambliga Sõlesepad ja osa ka Karksi Peetri kiriku kooriga. Kõige pikem ja põnevam kontsertreis oli meil Hollandis. Oleme võtnud edukalt osa paljudest ülevaatustest ning laulu- ja tantsupidudest.
Miks ma nii palju laule tegin? Kui elad sisse ja hakkad tunnetama, siis leiad sellise rõõmu, et tahad seda väljendada. Muusikalise rõõmu edasikandja ongi olnud just Lustipill, kus minu kõrval on 40 aastat tegutsenud Boris Takk (laul) ja Jaak Kunimägi (kontrabass). Kauaaegsed mängijad on seal ka Anneli Veevo (viiul) ja Jüri Vollmann (trummid). Mõni aasta tagasi tuli Lustipilli Maidu Jõgiaas (laul, mandoliin), nüüd juhendab ansamblit Valdur Ilves (laul, kitarr) ja lisandunud on Kersti Nurk (akordion).
|
 Lustipill koosseisus Boris Takk, Vello Ainsalu, Maidu Jõgiaas, Jaak Kunimägi, Jüri Vollmann, Anneli Veevo ja Valdur Ilves.
|
Lõviosa teie lauludest on kõlanud Lustipilli esituses. Kui oluline on loojale, et tema loomingut ka esitatakse?
Ma ei ole laule teinud mitte selle mõttega, et neid peab kindlasti esitama, kuid rõõm on muidugi suur, kui mõni teine neid veel laulab või mängib. See on ju hingede ühinemine! Mul on väga hea meel, et Lustipill nii palju minu laule ja pillilugusid on esitanud.
Heli Lääts on esitanud minu laulu „Jääkristallid aknaklaasil” ja Artur Rinne „Ega kalur pole kallur”.
Räägitakse ka Lustipilli legendaarsetest kinnistest pidudest, see on vist olnud üks hea sõpruskond?
Jah, seda küll Igal aastal oleme pidanud Lustipilli nimepäeva, selleks kirjutasin laulu „Kevade algus”. Nimepäev algab alati selle lauluga.
Lustipillil on traditsioonilised esinemised Viljandi Represseeritute Klubi peoõhtutel, mis toimuvad tavaliselt hooaja igal kuul.
Lustipilli mängijate ja lauljate sünnipäevadel pandi varem akende ette kardinad, võeti Eesti lipp välja ja tunti sellest suurt rõõmu. Sünnipäevalastele olen õnnesoovid kirjutanud tavaliselt luulevormis. Traditsiooniks on olnud ka Lustipilli jõuluistumised.
Noorena ma olin väga tuline, aga praegu soojendan end endise tule paistel. Tunnen ikka ja jälle, et olen olnud imelise kaitse all, ja et Suur Looja on mullegi loomisrõõmu kinkinud.
* * *
Vello Ainsalu loominguga on välja antud kaks heliplaati Lustipilli esituses: „Kodu, mu kodu” ja „Eestimaa taeva all”, plaat „Kunileid” ansamblilt Kunileid ja samuti kaks laulikut: „Eestimaa taeva all” ja „Kui tuleb aeg”. See on vaid väike osa loomingust.
|
|
|
