|
|
|
Tartu politseinikud Eesti Leegionisse vastuvõtmise tseremoonial. Karl Hintzeri foto
|
EV õiguslik järjepidevus ja vildakas veteranipoliitika
tekst: Herbert Lindmäe
õigusteaduse doktor, prof emer
Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühing pöördus 2015. aasta augustis õiguskantsleri poole, leides, et riigi veteranipoliitika on õigusliku järjepidevuse põhimõttega vastuolus, kuna see ei arvesta Teises maailmasõjas Eesti vabaduse eest võidelnutega. Ühing soovis maailmasõjas võidelnud veteranidele vähemalt samasuguseid sotsiaalseid tagatisi, nagu on rahuajal ÜRO missioonidel osalenud isikutel.
Ühing väljendas seisukohta, et õigusaktid, mis reguleerivad veteranidele antavaid sotsiaalseid garantiisid, rikuvad võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna veteranipoliitika kontekstis peetakse veteraniks vaid pärast taasiseseisvumist Eesti kaitseväes ja Kaitseliidus teeninud isikuid.
Õiguskantsleri hinnangul ei ole siiski Teise maailmasõja veteranide ja taasiseseisvunud riigi teenistusülesannete täitmisel tervisekahjustuse saanud kaitseväelaste või katseliitlaste erinev sotsiaalsete tagatiste määr vastuolus põhiseadusest tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega.
Õiguskantsleri selgituse kohaselt on kirjeldatud juhtudel Eesti Vabariik see, kes otsustab, kas sõjalises riigikaitses osaleda või selleks valmistuda. Teisisõnu on Eesti Vabariik see, kelle otsuse alusel osalevad kaitseväelased rahvusvahelistel sõjalistel missioonidel, viivad läbi väljaõpet ja toimib Kaitseliit.
Teise maailmasõja lahingutes osalemist või mitteosalemist Eesti Vabariik ei otsustanud. Sellised otsused langetasid Eestit okupeerinud riigid ning seetõttu on keeruline teha Eesti riiki vastutavaks kaasnenud tagajärgede eest – ka tagajärgede eest sõjas osalenute elule ja tervisele, märkis õiguskantsler.
Veteranipoliitikas väljendub Eesti riigi vastutus sõjalises riigikaitses osalemisel tervisekahjustuse saanute ees – eesmärk on korvata kahju, mis on tekkinud inimese tervisele otseselt või kaudselt Eesti Vabariigi otsuse tagajärjel. (Õiguskantsler: tagatised ei laiene ilmasõjas osalenuile. – Postimees, 5. oktoober 2015).
Ajalehes nenditakse: õiguskantsler leiab, et Eestit ei saa pidada vastutavaks selle eest, mis juhtus Teises maailmasõjas okupeerivate riikide otsuste alusel, mistõttu ei saa nõuda, et riigi kehtivas õiguses sätestatud sotsiaalseid tagatisi tuleks laiendada ka Teise maailmasõja veteranidele. Eesti vigastatud sõjameestele antud vastusest järeldub: Kuna Teise maailmasõja lahingute ajal polnud Eesti Vabariiki (Eesti Vabariik Teises maailmasõjas ei sõdinud), siis ei olnud selles sõjas ka Eesti Vabariigi sõjamehi ega Eesti Vabariigi sõjaveterane.
Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingu pöördumises viidatakse põhjendatult Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse põhimõttele, kuid saadud vastuses jäetakse selle põhimõttega seonduvad küsimused kõrvale, tunnistamata tõsiasja, et järjepidevuse põhimõtet ei tohi lahutada Eesti sõjameeste vabadusvõitlusest ja võitlusest Eesti Vabariigi taastamise eest, samuti küsimusest Eesti Vabariigi sõjaveteranidest ja Eesti riigi vastutusest nende eest. Seega tuleks lähtuda Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse põhimõttest ka Eesti veteranipoliitika hindamisel.
Õigusliku järjepidevuse põhimõte
Mõistagi ei ole võimalik eitada Eesti Vabariigi järjepidevuse konstitutsioonilist põhimõtet – põhiseaduse preambulas kinnitatakse otsesõnu, et Eesti Vabariik tänapäeval on seesama riik, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril.
Seejuures tuleb mõista, et kui tunnistatakse Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse põhimõtet, tuleb tunnistada ka Eesti riigi instituutide järjekestvust, ja seda ka Saksa okupatsiooni ajal. Nii ei ole alust vaidlustada sellest põhimõttest tulenevat tõdemust: Okupatsiooni seadusevastasusest ja riigi järjekestvusest järeldub ka Eesti presidendi ja valitsuse juriidiline järjekestvus ehk kontinuiteet de jure. (Enn Sarv. Õiguse vastu ei saa ükski: Eesti taotlused ja rahvusvaheline õigus / ORURK. – Tartu: OÜ Greif, 1997, lk 60). Samuti kehtis de jure ka Eesti Vabariigi põhiseadus – niivõrd, kui selle sätteid oli võimalik rakendada Saksa okupatsiooni tingimustes. (Vt 1938. aasta Põhiseadus – RT nr 71, art 590, 3. september 1937).
Eesti riigitegelane paguluses ja peaminister vabariigi presidendi ülesandeis Heinrich Mark selgitab: Kui okupatsiooni organid asusid teostama oma suval okupatsiooni võimu, siis sellest hetkest alates olid Eesti Vabariigi põhiseaduslikud organid oma põhiseadusliku võimu teostamisel takistatud... Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete kohaselt ei ole Nõukogude Liit ega Saksa riik Eesti suhtes suveräänsusõigusi omandanud, vaid nad on loonud ainult faktilise olukorra, millega Eesti põhiseaduslike riigiorganite tegevus on ajutiselt ja osaliselt peatatud... Presidendi kohuste täitmine on põhiseaduse paragrahv 46 esimese lõike kohaselt üle läinud viimasele põhiseaduslikus korras ametisse nimetatud peaministrile Jüri Uluotsale. (Enn Sarv. Õiguse vastu ei saa ükski: Eesti taotlused ja rahvusvaheline õigus / ORURK. – Tartu: OÜ Greif, 1997, lk 61–62).
Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingu pöördumisele antud vastuses väidetakse, et Teise maailmasõja lahingutes osalemist või mitteosalemist Eesti Vabariik ei otsustanud, kuna sellised otsused langetasid Eestit okupeerinud riigid. Taoline väide on väär. Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse põhimõttest lähtudes tuleb tunnistada: Teises maailmasõjas peetud Eesti kaitselahingutes otsustas Eesti sõjameeste osalemise või mitteosalemise üle Eesti Vabariik küll, ja seda oma seaduslike esindajate kaudu, ja niivõrd, kui see oli võimalik Saksa okupatsiooni tingimustes. Otsustajateks olid Saksa okupatsiooni ajal Eesti Vabariigi nimel tegutsenud Eesti Vabariigi peaminister presidendi ülesandeis, professor Jüri Uluots, Eesti Rahvuskomitee ja 18. septembril 1944 taastatud Otto Tiefi VR II/3 valitsus. Oma otsuste tegemisel toetusid nad de jure kehtivale Eesti Vabariigi põhiseadusele.
Memorandum Eesti iseseisvuse taastamiseks
Juba 1941. aasta suvel esitas peaminister Jüri Uluots kui Eesti riikluse õiguslik kandja, Eesti riigi viimase seaduspärase kodanliku valitsuse peaministrina ja Vene vangipõlve viidud riigipea esindajana, sakslastele memorandumi. Ta taotles memorandumi ettevaatlikus sõnastuses Eesti iseseisvuse taastamist järjepidevuse põhimõtte alusel ning rõhutas Eesti Vabariigi valitsuse ametisseastumise vajadust, taotles Eesti sõjaväe loomist ja armeejuhatuse moodustamist. Memorandumis tunnustas ta ka Eesti partisaniüksusi, kes kaasa võitlesid maa puhastamisel kommunistidest. Jüri Uluotsa seisukoht oli: Tuleb hoolitseda selle eest, et midagi tegemata ei jää, peab astuma kõik sammud, mis antud olukorras üldse võimalikud. (Herbert Lindmäe. Suvesõda Tartumaal 1941. – Tartu, 1999, lk 263–266). Esitatud memorandumi lükkasid sakslased tagasi.
Eesti vabariigi peaminister ja Saksa okupatsiooni tingimustes presidendivõimu kandja, professor Jüri Uluots õiguspärastas 30. jaanuaril 1944 Eesti Omavalitsuse poolt väljakuulutatud Eesti meeste mobiliseerimise Saksa sõjaväkke. Tema pöördumine 7. veebruaril 1944 raadios eesti rahva poole tõi relvile 38 000–43 000 meest. Jüri Uluots pidas Eesti sõdurite võitlust Punaarmee vastu Vabadussõja jätkuks. Ta kinnitas: Meie peame katsuma maa vaba hoida kuni rahuni või vähemalt kuni vaherahuni. Ainult see võib meid hoida hävimise eest. Meie sõdime vaid enesekaitseks... Meie peame selles võitluses arvestama realiteetidega ja meil on õigus vastu võtta abi sealt, kust meil seda on võimalik saada. Praegu võime abi saada vaid sakslastelt ja meie sõdime koos sakslastega. Teist ega kolmandat võimalust ei ole. Kuid meie siht on meie rahva ja riigi kaitse õigustamata kallaletungi vastu... Võitlusega ida vastu tõendame, et meie ei ole Nõukogude Liidu osa... Meie Vabadussõda jätkub praegu erinevates ja keerulisemates ajaloolistes tingimustes kui eelmine... Kui praegu meie maa ida poolt vallutatakse, siis eesti rahvas osalt hävib ja osalt paiskub maailma kaudu laiali... Võitluses ida vastu meie, eestlased, oleme praegu hädakaitse seisundis... Nagu Eesti põllumehel on igal aastal tulnud ikka ja jälle võidelda umbrohuga oma põllul, on eesti rahval ikka ja jälle tulnud võidelda rünnakute vastu idast.
Ja edasi: Millisel viisil me oma rahva elu tulevikus ka ei kujutaks ja millist head ja ilusat Eestit me ka omas mõttes ja südames ei kannaks kui oma kallimat vara, on kõige selle tulevase elava Eesti eeltingimuseks ikka see, et kommunistlik nõukogude võim meie maale ei pääseks kuni rahu saabumiseni ja selle rahu kindlustamiseni („Praegune olukord on eesti rahvale äärmiselt tõsineˮ – ütleb prof. J. Uluots. – Eesti Sõna, 8. veebruar 1944).
Oma sisult oli sel puhul tegu mobilisatsiooni väljakuulutamisega peaministri poolt, kes täitis presidendi ülesandeid (Tollal kehtinud põhiseaduse paragrahvi 132 järgi kuulutab Vabariigi President oma otsusega välja mobilisatsiooni).
Selles osas ei olnud professor Uluotsa võimu teostamine Saksa okupatsiooni tingimustes takistatud. Seejuures ei ole määrav, et Eestis sellal de facto kehtivas õiguskorras ei saanud peaminister presidendi ülesandeis täita riigikaitse kõrgema juhina oma volitusi täies ulatuses: anda riigikaitse alal relvastatud jõududele põhiseaduses ettenähtud õigusakte. Ta tegi seda ulatuses, mis oli okupatsiooni tingimustes võimalik. (H. Lindmäe. Professor Jüri Uluotsa poliitiline tegevus Saksa okupatsiooni ajal ja selle riigiõiguslik tähendus. – Juridica, 11/2000 lk 117, 121).
Eesti Rahvuskomitee tegevust Eesti Vabariigi taastamise nimel
Ka Eesti Rahvuskomitee õiguspärastas 30. jaanuaril 1944 väljakuulutatud Eesti meeste üldmobilisatsiooni ning kutsus Eesti kodanikke üles relvavõitlusele Eesti Vabariigi kaitseks. Nii kirjutatakse (Eesti ajalugu VI: Vabadussõjast taasiseseisvumiseni / Õpetatud Eesti Selts / Peatoimet Sulev Vahtre. – Trt: Ilmamaa, 2005, lk 221–222): Omamaks reaalset relvajõudu, otsustas Rahvuskomitee kutsuda kodumaale tagasi Soome armee koosseisus võitleva eestlaste rügemendi JR 200 (soomepoisid). Vastav otsus edastati Helsingisse saadik Aleksander Varmale, kes omakorda informeeris soomepoiste ideelist juhti kapten Karl Talpakut. Ühiselt koostati esildis Soome valitsusele, kus paluti sellel astuda samme eesti sõdurite naasmiseks kodumaale. Soome peakorteri luba rügement koju lasta jõudis eestlasteni 12. augustil. Igale soomepoisile anti õigus ise otsustada, kas ta tahab jääda Soome või minna Eestisse. Kokku tuli kodumaale tagasi 1752 meest, kellele 2. septembril järgnes veel 49 mereväes teeninud vabatahtlikku. Relvi soomepoistele kaasa ei antud. 19. augustil saabus JR 200 saksa laeval Warthburg Paldiski sadamasse.
18. septembril 1944 nimetas peaminister presidendi ülesandeis prof Jüri Uluots ametisse vabariigi uue valitsuse Otto Tiefi juhtimisel, kes oli valitsuses peaministri asetäitja ja siseminister. (Tollal kehtinud Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvidest 46 ja 50 tulenevalt nimetab Vabariigi valitsuse ametisse ja vabastab ametist peaminister Vabariigi presidendi kohustes). See oli Eesti riigi täieõiguslik ja seaduslik valitsus, mis teostas lühikest aega ka tegelikult võimu.
19. septembril kuulutas Otto Tiefi valitsus välja Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise ja Eesti erapooletuse käimasolevas sõjas ning kutsus Eesti sõjamehi relvaga võitlema Eestit taas okupeerima asunud Punaarmee vastu. Eesti sõjaväe ülemjuhatajaks määrati kindralmajoriks ülendatud kolonel Jaan Maide VR II/3. Pika Hermanni tornis lehvis haakristilipu asemel sinimustvalge trikoloor. Alates Eesti Vabariigi valitsuse moodustamisest pidas Punaarmee kuulutamata sõda Eesti Vabariigi vastu. Nii oli eesti meeste relvile kutsumine ka Eesti Vabariigi vastloodud seadusliku valitsuse otsus.
Peaminister presidendi ülesandeis prof Jüri Uluots, Eesti Rahvuskomitee ja Otto Tiefi valitsus käsitlesid Punaarmee sissetungimist Eesti Vabariigi piiridesse vabariigile kallaletungimisena.
Kuna võitlus Ida vastu toimus presidendi üleandeid täitva riigikaitse ja relvastatud jõudude kõrgema juhi professor Uluotsa (tolleaegse põhiseaduse paragrahv 129), Eesti Rahvuskomitee ja Otto Tiefi valitsuse otsuste alusel, nende heakskiidul ja tunnustusel, ning Eesti mehed täitsid oma põhiseaduslikke kodanikukohustusi (Põhiseaduse paragrahv 8: Iga kodaniku ülimaks kohuseks on olla ustav Eesti riigile ja ta põhiseaduslikule korrale; põhiseaduse paragrahv 128: Kõik Eesti kodanikud on kohustatud osa võtma riigikaitsest seaduses tähendatud aluseil ja korras), siis sellest lähtudes on nn arvamusliidrite jutud eestlaste võitlusest valel poolel või valest vormist, Eesti rumalatest ja lapsemeelsetest meestest, kes ei teadnud või ei saanud aru sellest, mida nad tegid, keda meelitati sõtta valelikke lootusi õhutades ja valelike lubadustega, naeruväärsed.
Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse põhimõttest lähtudes ja arvestades neid Eesti Vabariigi nimel tehtud otsuseid, mille tegemine oli Saksa okupatsiooni tingimustes võimalik, oli Eesti meeste võitlus Teises maailmasõjas, ükskõik millises mundris seda peeti või kellelt saadud või võetud relvi kasutati, võitlus Eesti riikliku iseseisvuse eest, oli vabadusvõitlus ja selles osalejad olid vabadusvõitlejad. Seega võitlesid Eesti sõjamehed Teise maailmasõja ajal Suvesõjas, Idarindel või Karjala kannasel, Eesti kaitselahingutes või pärast sõda metsavõitluses Eesti vabaduse eest ja Eesti Vabariigi taastamise nimel. Võideldi Eesti Vabariigi otsuste alusel ning eesti mehed täitsid selles võitluses oma kodanikukohust ja Eesti kaitseväes antud vandetõotust.
Võitlus Eesti riikliku iseseisvuse eest
Eesti sõjameeste võitlus riigi iseseisvuse eest on juba ammu leidnud tunnustust Eesti Vabariigi kõrgema kohtu – Riigikohtu kohtulahendites ning on patt seda tõsiasja varjata või siis seda mitte teada. Nii on Eesti Vabariigi Riigikohtu kriminaalkolleegium Nõukogude okupatsioonivõimude ja terrorirežiimi poolt represseeritud endiste Eesti sõjameeste, seega sõjaveteranide rehabiliteerimisel juba 1990-ndatel aastatel nentinud, et teenimine Saksa sõjaväes, kommunismivastane võitlus 1941. aasta suvel metsavennana ja ERNA salgas, samuti ERNA-II pataljonis Punaarmee väljatõrjumisel Eestist, osalemine metsavõitluses, kuulumine vabatahtlikult relvaformeeringusse „Omakaitseˮ, võitlus 1941–1944 vabatahtlikuna Idarindel ja Omakaitse võitlus Punaarmee vastu, sealhulgas osalemine nõukogude langevarjuritele korraldatud haarangutes, oli võitluseks Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu, mis vastas vabadusvõitluse eesmärkidele (Riigikohtu otsused IIII-1/3-17/94, III-1/3-29/94, III-1/3-31/94, III-1/3-41/94, III-1/3-55/94, III-1/3-88/94, III-1/3-2/95, III-1/3-6/95 jt). Seega nenditakse kohtulahendites, et mehed, kes taplesid Eesti iseseisvuse eest ja kelle võitlus oli kooskõlas vabadusvõitluse eesmärkidega, olid vabadusvõitlejad, seega Eesti teise vabadussõja veteranid ja kontinuiteedi põhimõtte järgi ka Eesti Vabariigi sõjaveteranid. Sellesisulised Riigikohtu tõdemused on vaieldamatud juriidilised faktid, mille eitamine tähendaks Eesti Vabariigis kehtiva õiguskorra eitamist. Seda peaksid teadma ka need, kes ei tunnusta Teises maailmasõjas peetud Eesti sõdurite vabadusvõitlust, ei pea neid vabadusvõitlejateks ega Eesti Vabariigi sõjaveteranideks.
Eesti vabadusvõitlejaid on tänapäeval Eesti Vabariigi nimel autasustatud riiklike teenetemärkidega, on tõstetud nende sõjaväelisi auastmeid, vabadusvõitlejatele on öelnud oma tunnustus- ja tänusõnu president Lennart Meri ning paljud teised Eesti riigi- ja ühiskonnategelased. Eesti sõjameeste relvastatud vabadusvõitlust on käsitletud, toetudes ajaloouuringutele ja Eesti rahvuslikule ajaloomälule, paljudes trükistes, sealhulgas ka Eesti tuntud ja tunnustatud teadlaste poolt koostatud Eesti ajalooraamatutes (nt Eesti ajalugu VI: Vabadussõjast taasiseseisvumiseni / Õpetatud Eesti Selts / Peatoimet Sulev Vahtre. – Trt: Ilmamaa, 2005).
Samuti tuleneb eestlaste bolševismivastase relvastatud vabadusvõitluse tunnistamine ja vabadusvõitlejate tunnustamine loogiliselt Riigikogu 18. juuni 2002. aasta avaldusest „Okupatsioonirežiimi kuritegudest Eestisˮ (RT I 2002, 52, 326). Ka kõneldakse Riigikogu 17. detsembri 2003. aasta „Okupatsioonirežiimi poolt represseeritud isiku seadusesˮ otsesõnu Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest peetud relvastatud võitlusest ja Eesti Vabariigi territooriumil peetud võõrriikide okupatsiooni vastasest relvastatud vabadusvõitlusest (RT I 2003, 88, 589). Ka valitsuse 2005. aasta 6. mai avalduses seoses Teise maailmasõja 60. aastapäevaga on jutt Eesti vabaduse eest võitlejatest ja nende võitlustest idavaenlase vastu ning nenditakse, et Vabariigi Valitsus hindab kõrgelt Eesti Vabariigi Rahvuskomitee tegevust Eesti Vabariigi taastamise nimel Saksa okupatsiooni ajal. Samuti soovib Vabariigi Valitsus rõhutada õigusjärgse peaministri presidendi üleannetes professor Jüri Uluotsa ning tema poolt 18. septembril 1944. aastal ametisse nimetatud Otto Tiefi juhitud valitsuse tegevust kui kangelaslikku soovi taastada Eesti Vabariigi sõltumatus. Vabariigi Valitsus hindab kõrgelt nende vaprust, kes Jüri Uluotsa ülesandel asusid võitlusesse Eesti vabaduse ja iseseisvuse eest. (Ääremärkusi: Riigikogu avalduse kohta: Kultuur ja Elu (2/508) 2012, lk 12).
Eesti Vabariik ütleb lahti vastutusest vanade sõjameeste ees
Eesti vabadusvõitlejate XX kokkutulekul tunnustas ka Eesti Vabariigi kaitseminister Urmas Reinsalu Eesti vabadusvõitlejaid nende vapruse ja kindlameelsuse eest Eesti riigi kaitsel 1944. aastal: Vabadusvõitlejate panus, mis lähtus õigusliku järjepidevuse põhimõtetest (autori rõhutus – H.L.), oli Eesti Vabariigi jaoks määrava tähtsusega, päästes ühtlasi eestlaste au. (Eesti, Soome, Läti ja Leedu endised sõjamehed kohtusid Kuressaares. – Kultuur ja Elu, 3(509)/2012, lk 17).
Saksa okupatsiooni ajal kehtinud Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse põhimõttega on lahutamatult seotud ka Eesti eest võidelnud meeste (s.o sõjaveteranide) tunnistamine Eesti Vabariigi sõjaveteranideks ja Eesti Vabariigis teostatav riiklik veteranipoliitika.
Ilmneb, et tänapäeval tunnustatakse sõnades Eesti meeste vabadusvõitlust, aga kui jutuks tuleb nende sõjaveteraniõiguste tagamine ja sotsiaalsed tagatised, siis väidetakse järjepidevuse põhimõtet eirates, et tänasel Eesti Vabariigil pole nende meestega mingit pistmist.
Eesti vabadusvõitluses osalenud Eesti lennuüksuse öölahingulendur Hendrik Arro väidab veenvalt (Hendrik Arro. Eesti Vabariik ja selle kaitseväe veteranipoliitika, vt internet): Veteranide eest peab hoolitsema see riik, kelle eest nad võitlesid. Seega, kui Eesti tahab jääda selle juurde, et eestlaste eesmärk II maailmasõja võitlustes oli Eesti iseseisvuse taastamine, et see võitlus oli sisuliselt Eesti II vabadussõda, siis on Eesti Vabariik loogiliselt kohustatud oma veteranide eest ka hoolitsema.
Samuti kinnitab Eerik-Niiles Kross (Eerik-Niiles Kross: Eesti vastutab ka okupatsiooni ajal võidelnud veteranide eest. – Postimees, 12. oktoober 2015): Eesti Vabariik ei vastuta tõepoolest teda okupeerinud võimude otsuste eest. Eesti Vabariik vastutab aga oma seaduslike esindajate poolt Eesti Vabariigi eest tehtud otsustuste eest.
Eesti Vabariigi riikliku veteranipoliitika käsitlus riimub Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingu pöördumisele antud vastuses riigikogus ja valitsuses valitseva tõekspidamisega: sõjaveteranideks peetakse vaid pärast taasiseseisvumist Eesti kaitseväes ja Kaitseliidus teeninud isikuid, tunnustatakse mehi, kes võitlesid Afganistanis või Iraagis. Missioonidel osalemist nimetatakse meil võitluseks Eesti eest või Eesti vabaduse eest ning usutakse, et kui meie nüüd abistame USA-d ja teisi liitlasi, siis ehk saame ka meie häda korral välisabile loota. Selline lootus on ette kinni makstud Eesti meeste verega. Mõistagi ei ole siin alust vaidlustada väidet, et Eesti Vabariik on see, kelle otsuse alusel osalevad kaitseväelased rahvusvahelistel missioonidel, viivad läbi väljaõpet ja toimib Kaitseliit. Aga kes saab vaidlustada, eitamata Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse põhimõtet ka seda väidet, et Teises maailmasõjas pidasid Eesti sõjamehed oma bolševismi-vastast võitlust ja kaitsesid oma kodu samuti Eesti Vabariigi otsuste alusel – seda tehti presidendi õigustes peaministri professor Jüri Uluotsa, Rahvuskomitee ja Otto Tiefi valitsuse otsuste alusel. Kuigi riik on üks ja seesama ning ka otsustajaks on seesama Eesti Vabariik, on mõlemal juhul veteranipoliitika erinev ja Eesti Vabariik ütleb nüüd, kui jutt on Ida vastu peetud võitlusest, ennast vastutustundetult lahti Teises maailmasõjas sõjalises riigikaitses osalemisel tervisekahjutuse saanute ees – ütleb lahti oma kohustusest korvata kahju, mis on tekkinud inimese tervisele otseselt või kaudselt Eesti Vabariigi otsuste tagajärjel.
Küllap kardetakse, piiludes läände ja itta: jumal hoia, mida küll arvatakse meie kohta, kui Eesti Vabariik tunnustab oma veteranipoliitikas Teises maailmasõjas Eesti eest võidelnud mehi. Mida öeldakse Idas, on teada: seal ei tunnistata ei Tartu rahu ega Eesti Vabariigi õiguslikku järjepidevust, ja loetakse Eesti sõjameeste surmapatuks seda, et nad võitlesid Punaarmee vastu. Lääne sõbrad võivad näha selles aga natside ülistamist ja teha samuti kurja nägu. Aeg on mõista, et Eesti Vabariik ei ole Brüsseli sülekoerakene, kes poeb oma peremehele sülle, niutsub ning ootab õpetus- ja kiidusõnu, paitusi ja hellitusi, keda õpetatakse, näpp hoiatavat püsti, sitsima ja kes ei tohi ka siis, kui talle ülbe peremees käpa peale astub, uriseda või hambaid näidata. Ei Ida ega Lääne arusaamad ja õpetussõnad ei tohiks mõjutada suhtumist Teises maailmasõjas peetud Eesti Vabariigi sõjameeste vabadusvõitlusesse ega Eesti Vabariigi riiklikku veteranipoliitikat. Eesti Vabariik peab suveräänse riigina ise määrama oma suhtumise ja poliitika.
Tuleb tõdeda, et Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingu pöördumisele antud vastuses ei arvestata Teises maailmasõjas toimunud Eesti sõjameeste vabadusvõitluse ja riikliku veteranipoliitika käsitlemisel Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse põhimõtet. Nii on jäänud vanade sõjameeste päring sisuliselt vastuseta.
* * *
Täpsustus K&E 2/2015 ilmunud artikli
"Ei iialgi enam Eestit" kohta
Ajakirjas Kultuur ja Elu (2/ 2015, lk 12) avaldatud artiklis (Herbert Lindmäe. Ei iialgi enam Eestit) on lähtutud Eesti sõjameeste mundri kraemärgise käsitluses mitmes allikas esitatud andmetest, millest nähtub, et 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi ülema SS-Brigaderführer und Generalmajor der Waffen SS Franz Augsbergeri (teisal Himmleri enda) korraldus oli: Kinnitan Eesti 20. Relvagrenaderide Diviisi tunnuseks soomustatud mõõkahoidva käe, mille kõveruses „E”. Rahvustunnusena kanda vasakul käevarrel Saksa Riigi embleemi all rahvusvärvi kilpi. Neis allikates rõhutatakse, et seda ametlikku märgist kandis 1944. aastal peetud kaitselahingute ajal kogu diviis. (Eesti vabadusvõitlejad Teises maailmasõjas / Koost August Jurs. – Toronto, 1987, lk 358-362; Ago Loorpärg, Eesti Leegionist Venemaa vangilaagritesse. Meenutusi aastatest 1942–1955.- Tln. 2005, lk 42–44; Rauno Võsaste. Harald Riipalu lugu. – SI, 2011, lk 115-118).
Nüüdseks on aga teada sõjaajaloo klubi MTÜ Front Line Eesti filmi 1944 konsultandi Heiki Muda poolt esitatud andmetest ja fotomaterjalidest, et selles allüksuses, millest on juttu filmis (diviisi 47. rügemendi III pataljoni 9. kompanii kolmas rühm) kasutati „Ei” („E-mõõgaga”) kraemärgist.
Diviisi 45. rügemendi ülem, Waffen-Obersturmbannführer, Raudristi Rüütliristi kandja Harald Riipalu meenutab, et taolisi kraemärgiseid püüdis sakslasest majandusülem välja jagada 45. rügemendis enne diviisi staabist saadud korraldust, millega ametlikult kinnitati diviisi kraemärgis. Ta kirjutab halvustavalt sellel märgisel olevatest niidiga õmmeldud veidratest kõverikest ja kunstivõhiklikult kujundatud mõõgast ning nentis, et sellest märgisest võib välja lugeda „Ei iial enam Eestit”. Ilmneb, et diviisi sakslasest majandusülem jõudis „Ei” („E-mõõgaga”) kraemärgiseid laiali välja jagada 47. rügemendis, mistõttu on filmis nähtud kraemärgised asjakohased ja kooskõlas ajalootõega.
Herbert Lindmäe
|
|
|
