Kultuur ja Elu 4/2015

Kultuur ja Elu 3/2015

Hans-Heiki Laja meenutused
Koolipoisina neljas Nõukogude Liidu vanglas ja
kaheksa aastat sunnitöölaagris

tekst: Hans-Heiki Laja Päevikust
fotod erakogust

Hans-Heiki Laja

Hans-Heiki Laja arreteeriti NKVD poolt 1940. aasta septembris, kui ta koos teiste protestijatega püüdis takistada Vabadussõjas langenud koolipoiste mälestussamba (Poiss) mahavõtmist. Selle teo eest mõisteti ta kümneks
aastaks vangilaagrisse Gorki oblastisse.

1940. aastal olin Anna Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledži 11. klassi õpilane. Kõik minu klassikaaslased olid häiritud Nõukogude vägede sissetungist Eestisse. Laulutunnis keeldusime laulmast laulu „Suur ja lai jne”. Sissetungile tahtsime kuidagi reageerida, kuid ei osanud midagi ette võtta. Käisime kambaga Kadrioru nõlvakul salaja Vene armee õhutõrjekahureid pildistamas. Õnneks meid ei märgatud ja pääsesime terve nahaga. Kui mind arreteeriti, kõrvaldas minu hilisem vanglakaaslane major Braun need fotod enne läbiotsimist minu kodus Vesivärava tänavas.

Vangistamine

Kui ma 29. septembril Tallinna Reaalkooli ette jõudsin (meie kool töötas siis reaalkooli ruumides õhtuses vahetuses) ei olnud tunnid veel alanud, aga Estonia teatri ja kooli vaheline ala oli paksult rahvast täis. Kooli aknad olid avatud ja poisid karjusid kooli ees olnud Vabadussõjas langenud koolipoiste ja õpetajate mälestussamba mahavõtjate aadressil sõimu ja needusi. Rahva hulgas sagisid ka mehed punaste lintidega õlavarrel, millel olid tähed RO. Nad ise ütlesid, et need on esitähed sõnadest „rahva omakaitse”, kuid rahvas ütles, et need pärinevad sõnadest „röövlid omavahel”.
Peagi ilmusid ka NKVD (nõukogude julgeoleku teenistus) mehed mootorratastel. Nad suunasid oma masinad otse rahva sekka, kes eest ära ei oleks läinud, oleks alla jäänud. Ilmus ka presendiga kaetud sõjaväe veoauto, millesse hakati paigutama agaramaid protesteerijaid. Minul tekkis mõte lõhkuda veoauto present, et kinnipeetud pääseksid põgenema. Laenasin ühelt tuttavalt suure soome pussi ja suundusin sihtmärgi poole, kuid seal oli RO mees valves ja suunas minule püstoli ja käskis näidata, mis mul taskus on. Mina seda ei teinud, vaid pistsin jooksu. Palitu ja noa viskasin jooksu pealt maha. Kuna hiljem minu juurest nuga ei leitud jäi minu paragrahviks ASA (antisovetskaja agitatsia). Jõudnud Eesti Panga majani, tahtsin istuda selle ees olevasse taksosse, kuid RO mees nimega Issajev oli mulle järele jõudnud ja surus püstoli mulle vastu selga. Algas sõit esimesse vanglasse – Kawe keldrisse.

Kawe kelder

Veoauto tühjendamisel tegin uue põgenemiskatse, kuid Issajev oli mul silma peal hoidnud ja võttis uuesti kinni. Keldri esimene ruum oli paksult rahvast täis, tagumises ruumis aga peksid kedagi vööni paljad purjus mehed.
Mõne aja pärast valiti mõned välja, mind nende hulgas ja sõidutati Pagari tänavale.

Haruldane foto Vabadussõjas langenud kooliõpilaste mälestusmärgi mahavõtmisest okupatsioonivõimu poolt 1940. Arhiivifoto

Patarei vangla

Seal pandi mind ühte väikesesse boksi. Sellel olid õhukesed seinad ja sai naabriga rääkida. Selle poisi nime ma ei mäleta, kuid ta rääkis, et oli põgenenud koos kaaslasega. See saanud haavata, kuid pääsenud põgenema.
Mõne tunni pärast toodi söögiks tükk leiba ja jupp vorsti. Saanud selle söönud pandi mind jälle sõiduautosse ja kahe sõidutati mehe vahel Toompeale. Seal juhiti mind ühte suurde saali, kus suure ovaalse laua taga istus hulk NKVD tegelasi, osa erariides, osa mundris. Üks nendest näitas mulle sinimustvalge lindiga pussi ja küsis, kas see on minu oma. Saanud eitava vastuse viidi mind ruumi, kus minuga hakkas tegelema üks erariides mees. Ta pani revolvri lauale ja ütles, et ta on NKVD ametnik ja käskis kirjutada seletuskirja. Kirjutasin, et samba mahavõtjad on kaabakad ja et neil pole mingit õigust Vabadussõjas langenute mälestusmärki naha võtta. Lugenud seletuskirja läbi rebis ta selle tükkideks, sülitas mulle näkku ja ütles, et kui ma uut temale vastuvõetavat seletuskirja ei kirjuta ega lisa selle lõppu, et kahetsen oma tegu, laseb ta mind kohapeal maha. Kuna uskusin, et ta võib oma ähvarduse täide viia, kirjutasin uue, talle vastuvõetava seletuskirja. Surra ma ju ei tahtnud. Siis tuli minu juurde Eesti Kaitseväe vormis kindralipagunitega endine poliitvang politruk Keerdo. Ta vaatles mind natuke aega ja ütles siis: „Nüüd lähed sa kümneks aastaks parandus-töölaagrisse ja siis tuleb sinust hea kommunist.” Laagris olin ma oma aja ära küll, kuid ei saanud minust ei head ega halba kommunisti.
Edasi läks tee Patareisse. Vist ruumipuuduse pärast paigutati mind esialgu pööningule. Ruum oli väga külm ja kuna mul oli seljas vaid õhuke särk, lõdisesin seal paar tundi. Ja siis toodi mulle kruusitäis leiget haisvat tursasuppi.
Ööseks leiti mulle siiski üksikkamber, milles oli päevaks ülestõstetav nari, põranda külge kinnitatud laud ja taburet, ukse kõrval WC. Ruum oli samuti väga külm ja veidi sooja sain alles siis kui õhtul toodi kruusitäis kuuma teed. Hoidsin seda käte vahel seni kui see natukenegi leige oli.
Päevad läksid päevade järele. ­Vahetevahel oli öösel kusagilt kaugemalt karjumist kuulda. Ei tea, kas peksti kedagi või oli mõni vang närvid kaotanud. Minuga tegeles palju päevi ainult üks väike hiir, kes tuli söögiajaks leivaraasukesi saama. Mul on praeguseni silme ees tema pisikesed mustad silmad ja vurrud.
Umbes kahe kuu pärast ärkasin öösel üles ja istusin nari servale. Järsku tekkis seinale tulikiri ja ­tähtedest moodustus sõna: „Inferno”, mis tõlkes tähendas põrgut. Samal ajal kuulsin üht häält ütlevat: „Sa lähed küll põrgusse, kuid ära karda, sa tuled sealt jälle välja.” Hiljem laagris ei olnud mul kunagi tunnet, et minuga on lõpp, kuigi võimalusi surma saada oli palju. Nii näiteks tahtis mind metsatööl kirvega tappa üks blatnoi, seaduslik varas, kellele on kaaslaste poolt kehtestatud erilised varaste seadused. Siis aga langes talle pähe kõrval töötava puulangetaja vales suunas kukkuv puutüvi, mis selle blatnoi silmapilkselt tappis.

Patarei vangla „side osa”

Mõne kuu pärast paigutati mind ümber Patarei juurdeehitusse, nn „sidesse”. Sides olid seitsmemehekambrid. Ühes seinas olid allalastavad narid. Ukse kõrval oli WC. Peagi avastasime, et kui loputuskastist vesi välja lasta sai kõnelda kõrvalkambriga. Akende ees olid puust restid ja muidugi trellid. Ma ei mäleta kõiki, kes seal juba ees olid, kuid jäi meelde üks tüse Tallinna kuldsepp nimega Truumees, keda hoiti seal sellepärast, et ta ei loovutanud oma kullavarusid. Hiljem kohtasin teda laagris. Siis toodi sinna mees, kes tutvustas ennast kui leitnant Leppa. Ta toodi meie juurde üle surmamõistetute kambrist, kuhu oli jäänud veel mitu eesti ohvitseri. Tema süüks olnud relvade saatmine Soome, kuid seda ei olevat saadud tõestada.
Öösel viidi mind uurija juurde. Enne paigutati mind paariks tunniks nn „kaptjorkasse”. See on eriline piinamisvahend: ruumi nurka on paigutatud tugev uks, mille abil on võimalik suruda vang nii tihedalt vastu nurka, et ta ei saa ennast üldsegi liigutada. Piinatu ei saa liigutada ei käsi ei jalgu ega saa end ka istukile lasta. Mõne aja pärast hakkavad lihased tõmblema ja muutuvad väga valulikuks. Uurija esitles ennast Kivina ja ütles, et kui ma vastan ilusti tema küsimustele, saan ma kahe nädala pärast koju. Hiljem kuulsin, et minu kodus oli läbiotsimise teinud sama RO mees Issajev ja kuna mu emal oli juhuslikult olnud külas minu girl-friend, klassiõde Iti Ers, ilus ja seksikas tüdruk, viinud ta ka Iti kaasa öeldes, et ka tema on arreteeritud. Ta ei viinud teda aga vanglasse, vaid oma üürikorterisse. Kui ta õhtul teda vägistama tahtis minna, keeras korteri perenaine toaukse lukku ja ütles, et Iti juurde pääseb ainult üle tema laiba. Kui Iti vanemad teda otsima hakkasid, oli Issajev sunnitud ta vabaks laskma. Iti koos vanematega põgenes Rootsi. Kui ta koos emaga pärast sõda Eestit külastas, küsisin tema käest, kas ta teab selle kange naise nime, kes ta päästis, kuid ta ei teadnud.
Uurija küsimusele, kas ma tean, kellel on relvi, vastasin rahulikult, et major Braunil ja minu onul, sest ma ise olin nende revolvrid viinud Loksa külanõukogusse ja saanud ka vastava tõendi. Siiani on mul südamel, et küsimuse pääle, kes klassivendadest laulis nõukogudevastaseid pilalaule, nimetasin ühe klassivenna nime, kuna arvasin, et asi piirdub ainult noomitusega. Hiljem kuulsin, et Hardy (Luik A.J.) oli jõudnud Rootsi. Uurija küsis, kas ma olen nõukogude võimu vastu ja kas ma pooldan Stalinit. Vastasin, et nõukogude võimu vastu olen ma küll ja Stalinit ei salli ma ka. Siis küsis ta, kus ma sellised vaated olen saanud. Kui vastasin, et raamatutest, ütles ta, et olen lugenud valesid raamatuid. Kui ta küsis, kas tean Pärnu nõukogudevastast organisatsiooni vastasin jaatavalt, kuna Pärnus käies rääkisid poisid juba varem, et nad olid käinud korduvalt KGB-ülekuulamistel. Kui ülekuulamised lõppesid, ütles uurija, et lahti ma siiski ei saa, sest ma ei ole rääkinud midagi, mida ta varem ei teadnud.

Lasnamäe vangla

Ühel õhtul kutsuti mind välja ja pandi vangide vedamise autosse. Sõit läks teise vanglasse Lasnamäele. Kambris, kuhu mind pandi, olid ees kindral Jaakson; populaarne eesti karikaturistist reporter ja suusahüppaja ning mootorrattasportlane Ove Veldemann; kommunist Evald Priks; veel üks endine kommunist, kelle nime ma ei mäleta; üks Eesti Panga kõrge ametnik, kelle nime ma kahjuks samuti ei mäleta; major Braun. Kohkusin ära, sest mõtlesin, et ta on vahistatud sellepärast, et ütlesin uurijale, et tal on relv, kuid ta oli vahistatud hoopis selle pärast, et oli läinud kergelt vindisena reaalkooli ette mahavõetud ausamba platsile ja süütanud seal mälestusküünla. Varitsusest tormanud välja KGB-lased ja võtnud ta kinni. Priksi kohta kuulsin hiljem kaitsepolitsei ametnik Metsalt, et kui neilt hakatud pinnima informaatorite nimesid, ei nimetanud nad tõelisi informaatoreid, vaid kommuniste, nende seas ka Priksi. Veel nimetanud nad Rahanikku ja Koovitsat, kes ka pikema jututa vangistati. Hiljem laagris ütles mulle Priks enne surma, et kui ma Eestisse jõuan, siis öelgu ma, et ma ei olnud reetur. Kui ma 1950. aastal vabanesin, palusin oma endist koolivenda Karl Metsaotsa, kes oli tol ajal „Edasi” parteiosakonna juhataja, see asi korda ajada. Mõne aja pärast, kui teda jälle kohtasin, ütles ta, et oli rääkinud Illisoniga, kuid see oli öelnud, et nad ei ole huvitatud.
Lasnamäe vanglas oli režiim suhteliselt liberaalne: kord päevas viidi hoovi jalutama, omaksed võisid raha üle kanda ja selle eest võis paberosse osta, sest suitsetamine oli lubatud. Braun ja Ove meisterdasid paberossikarbi kaanest kaardid ja Braun õpetas meid tikkude peale pokkerit mängima. Kaardimäng ei olnud lubatud, aga seni kui valvur vaatlus-august meid mängimas nägi, läks tal lukkude avamisega nii palju aega, et jõudsime peita kaardid keset kambrit oleva kapi jala sisse uuristatud peidikusse. Võisime kasutada ka raamatukogu. See oli veel läbi vaatamata ja mulle sattus kätte Lajos Zilahy romaan „Kaks vangi”, milles olid read: „Kommunism on sõja surnukeha, mille mädanev laibahais on levinud üle Euroopa.”
Ajaviiteks organiseeris kindral Jaakson saksa keele kursused. Mäletan, et ta deklameeris peast terve Schilleri „Kellamängu”.
Mõne aja pärast paigutati meid ümber ühte suuremasse kambrisse, milles oli ruumi umbes kahekümnele inimesele. Kui meid viidi WC-sse, leidis major Braun ühe jämeda traadijupi, mida kasutati ummistuste likvideerimiseks. Ta peitis selle särgi alla ja tõi kambrisse. Kuna meil oli aega küll, siis seisis üks ukses oleva piilumisaugu ette ja teine puuris naaberkambri seina sisse ava. Aega võttis, aga ühenduse saime. Saime teada ka naaberkambris olijate nimed. Braun korraldas ka ühenduse alumisel korrusel olevate naisvangidega. Ta lasi ennast tahtlikult kartserisse panna ja sealt sai peegliga morse abil ühenduse alumise korrusega. Lepiti kokku, et kui läheme jalutama, tõmbab keegi valvuri tähelepanu enesele ja selle ajaga keegi sokutab rullikeeratud ja tahmaga mustaks tehtud kirja naistekambri aknalauale. Ka vastus saadi samast. Nii saime teada, et naisvangide hulgas oli ka Gerda Murre.
Mäletan, et meie kambris oli veel Laatre põllupidaja Juhan Gross ja üks Eestisse värvatud poola põllutööline, kes oli kinni võetud kui spioon. Ta laulis vahetevahel omaette poola sõjaväe marsse ja kogus padja sisse radiaatori peal kuivatatud leiba. Tal oli vist eelnev vene kogemus, sest hiljem kulus see leib vägagi ära. Ta nõudis välja triibulised vangla riided. Ma mõtlen, et ta nägi ette ka seda, et Venemaal hakkavad blatnoiʼd riideid röövima, aga tema omasid nad ei taha. Kord õhtul laulsime isamaalikke ja rahvalikke laule. Valvur tuli keelama. Kui me järele ei jätnud, kutsus ta kohale vanglaülema. Viimane nõudis nende nimesid, kes laulu algatasid. Ta kordas oma nõudmist mitu korda, kuid mingit vastust ei tulnud. Siis aga lasi poolakas ühe väga kõlava peeru, mille peale vanglaülem ukse kinni lõi ja ära läks.
Sõja algusest saime teada, kui esimene Saksa lennuk ilmus Tallinna kohale ja õhutõrjekahurid tööle hakkasid. Mõne aja pärast käsutati meid õuele ja pandi istuma käed kuklal. Meil polnu aimugi, kuhu meid viiakse, kas teise kohta või mahalaskmisele. Peatselt ilmus õuele veoauto ja meid sõidutati kusagile raudtee äärde, kus ootas ees pikk rida loomavaguneid. Igale vangile jagati peotäis soolasilke, mõned šokolaadikommid ja päts leiba. Loomavagunid tuubiti tihedalt täis. Katusel oli sõdur automaadiga ja tamburis teine vintpüssiga. Kui rong liikuma hakkas, lehvitas üks poiss naabervagunist läbi trellitatud luugi käega, mille peale avas meie vaguni saatja tule. Minuga ühes vagunis oli ka major Braun. Ta kirjutas mitu kirja ja viskas need raudteele lootuses, et leidja viib need adressaadile kätte. Palju aastaid hiljem, kui olin oma aja ära istunud ja jälle Eestis, saadeti mulle Ameerikast ühe sellise kirja koopia. Nii et mõni kiri jõudis ikka kohale.

Kirovi vangla

Vastutulevates rongides nägime ohtralt vene sõjaväelasi ja sõjatehnikat. Varsti hakkas piinama janu, eriti nendel, kes ettevaatamatult olid söönud soolasilke. Joogivett anti alles neljandal päeval. Kui toober veega vagunisse tõsteti läks lahti võitlus krimkadega, kes tahtsid kogu vee oma valdusesse saada. See neil ka õnnestus, sest neil olid riietesse peidetud väikesed noad.
Jõudnud Kirovi linna, eskorditi meid koerte ja valvurite rivi vahel tsaariaegsesse suurde tapivanglasse. Ruum, kuhu meid pandi, tuubiti nii tihedalt täis, et lamada saime ainult külili ja kui oli vaja külge kerata, pidi seda tegema terve rivi korraga. Peagi hakkas meid vaevama õhupuudus ja hakkasime karjuma. Kui kisa väga suureks läks, lasti ukse kaudu õhku ja suleti siis veidi aja pärast jälle, kuni järgmise kisa maksimumini. Nii kestis see õhtuni ja siis paigutati meid ühte suurde, mitmekümne vangi jaoks ette nähtud kambrisse. Kambris olid laudadest ilma voodiriieteta narid ja ukse kõrval suur raudtünn loomulike hädade kergendamiseks (paraska).
Minu kõrval võttis naril koha sisse major Braun. Hiljem tutvusin ka teiste kambrikaaslastega. Kambris oli veel kaunis sõnaaher, väga rahuliku ja väärika olemisega peaminister Eenpalu. Oli veel kõrgemaid eesti sõjaväelasi, kindral Tõrvand, kolonel Kitvel. Oli endisi valgekaartlasi, nendest on mul meelde jäänud üks väikest kasvu mees nimega Gubin. Meenub, et kui rong ületas Eesti piiri ja olime Venemaal, laskus ta põlvili ja suudles mullapinda. Minu üllatuseks olid kambris ka kommunistid Priks, Rahanik ja Koovits. Hiljem juhtus kambris järgmine intsident – ajaviiteks tikkis kolonel Kitvel taskurätikule Euroopa kaardi. Keegi aga oli kaevanud, et ta valmistab ette grupiviisilist põgenemist, mistõttu ta ka uurija juurde kutsuti. Miskipärast kahtlustati kaebajana Priksi ja talle anti keretäis. Niipalju kui mina teda tundsin, olin küll veendunud, et tema see kaebaja ei olnud. Siin oli veel dr. Schotter sen. Ta jäi meelde sellega, et tema arvates oli leivaportsjon tema kui vana mehe jaoks liiga suur ja ta sokutas osa omast leivast nooremate meeste padja alla.
Kambris oli veel üks ingeri-soome noormees nimega Küppa. Ta oli pärit ühest Narvatagusest külast, kus naabruses olnud vene küla. Nende külade vahel olnud alatasa kaklused. Kui sinna tuli nõukogude võim, kaevati tema peale ja viidi relvastatud vahiga mootorpaadiga Tallinna ning nii ta siia sattuski. Ta rääkis, et on tegelenud spiritismi ja muu sellesarnase värgiga. Ütles, et tunneb tehnikat, kuidas saab omastega spirituaalselt ühendusse astuda. Tehnika seisnes selles, et öösel lamades tuleb ette kujutada jõujoonte kulgemist varvastest pähe ja sealt selga mööda varvastesse, samal ajal soovitud omakse nägu ette kujutades.
Söögiks anti meile suppi, milles ujusid terved metsaseened, lihata kondid ja mõned kaalikaviilud. Oli ka hirssi, mida mina pidasin saepuruks. Kontidest tehti nõelu, lusikaid ja nuge. Ühe terava klaasikilluga aeti isegi habet. Luunõeltega parandati riideid ja isegi jalatseid. Kord viidi meid ka sauna. Enne anti igale pihku kuupsentimeetri suurune seebitükk aga enne, kui me endid seebitada jõudsime, lõppes vesi ja meid viidi tagasi kambrisse.
Kord läks ka krimkadega kakluseks. Appi võeti hoopide jagamiseks ka narilauad. Kui valvurid vahele tulid, kaebasid krimkad, et neile on kallale tuldud ja need, kellele nad osutasid, pandi kartsa.
1942. aasta detsembris hakkasid Kirovi vanglas liikuma kuuldused peatselt eesseisvast tapist sunnitöölaagrisse (ametlikult parandus-töölaagrisse). Krimkad ootasid seda lootusrikkalt, meie ei osanud midagi arvata.
Ühel külmal detsembrikuu päeval laaditigi meid loomavagunitesse ja sõit läks teadmatusse.
Vaguni keskel oli küll plekktünnist kombineeritud ahi, kuid see andis sooja vaid lähiümbrusele ja sedagi vaid seni, kui jätkus kivisütt. Päris külma me siiski ei jäänud, sest paar hakkajamat meest eemaldasid ahju­ukse ja selle abil lõhkusid kütteks narilaudu. Aegajalt seisime pikka aega, kuid viimaks jõudsime raudtee sõlmpunkti – jaama nimega Suhho-Bezvodnoe.
Seal jaotati meid kahte lehte – osa saadeti Unž-laagrisse, osa Vjat-laagrisse. Mina sain Unž-laagrisse, Ove Veldemann ja major Braun määrati Vjat-laagrisse. Hiljem kuulsin, et Ove suri seal kopsupõletikku, Aleksander Braun aga lasti maha koos teiste eesti ohvitseridega. Kuulsin, et mahalastute hulgas olnud ka Lagle Pareku isa.

Unž-laager

Edasi läks teekond mööda laagrisisest raudteeharu, mis ühendas umbes kolmekümmet laagripunkti, igas ligi­kaudu tuhat vangi. Logud loomavagunid vajusid liikuma hakates inertsi mõjul viltu. Seda raudteed mööda liikus ka laagriülem, kuid tema käsutuses oli salongvagun tsaariaegse luksusmööbliga.
Lõpuks peatus rong ühe väikese jaamahoone ees ja meid käsutati välja. Konvoi sõimu saatel hakkasime liikuma teadmata suunas. Ilm oli külm, lumi krudises jalgade all ja eemal ulgusid hundid.
Viimaks jõudsime palkidest tara ja okastraadiga piiratud laagri juurde. Iga nelja nurga juures oli vahitorn, milles oli kasukas valvur vintpüssiga.
Sissepääsu pidime ootama ja külmetama mitu tundi, enne kui ülelugemine klappis. Mind hämmastas see, et vaatamata olukorrale hakkasid vene naised laulma vene rahvalikke laule. Viimaks lasti meid läbi pääsla ükshaaval sisse. Igaüks pidi ütlema nime ja paragrahvi. Kes ei olnud küllalt kiire, sai matsu selga. Olime Unž-laagris.
Tsoonis oli kaks pikka palkidest tehtud ja sõnnikuseguga krohvitud barakki, söökla koos köögiga, laohoone, pagaritöökoda, ambulants ja kartser või siinse nimetusega isolaator. Söökla juures oli veel kavetše ehk kulturno-vospitatelnaja tšast. Hoonetest veidi eemal tühjendamata peldik. Barakkide aknaklaasid olid katki ja osa akendest laudadega kinni löödud. Baraki keskel oli raudtünnist tehtud ahi. Riiete kuivatamiseks ja täide tapmiseks oli sušilka-ruum, mida sai kütta kõrgete kraadideni. Valgustuseks oli „tattnina” – konservikarbis olev taht ja bensiin, millele oli lisatud soola. Sool öeldi olevat selleks, et bensiin ei plahvataks. Hiljem hakkas elektripirnidele voolu andma tsooni taga olev traktor, mis töötas kuivade kaseklotsidega.
Mõne päeva pärast anti kõikidele närused vatijoped, jalga vatipüksid ja suured riidega kaetud vatisukad nn pahilõʼd, mille otsa käisid veel puukoorest viisud. Need lagunesid metsatööl poole päevaga. Käte jaoks anti vatinöörist punutud kindad, mis märjaks saades lagunesid.
Terve see kontingent suunati vangist kupja või nagu siin nimetati, narjätšik’u, sõimu ja hoopide saatel pääslasse ja edasi konvoi valvsa silma all mõne kilomeetri kaugusel asetsevasse metsa tuulemurdu. Enne luges konvoi ette hoiatuse: šag na pravo, šag na levo štšitaetsa pobegom i konvoi primenjajet oružiu bez predupreždenia.
Metsas jaotati meid paarideks ja anti kahe peale üks kahemehesaag ja kirves. Ülesanne oli teha lühikesi küttepuid ja laduda need virna nii, et õhtul saab mõõta kui palju tehtud on. Kuna meil ei olnud metsatöökogemusi, jäi saag ühte lamavasse, pinge all olevasse tüvesse kinni ja kui õhtul ülevaataja tuli kirja panema palju meil tehtud on, polnud meil midagi ette näidata. Meile oli enne öeldud, et süüa saate vastavalt tehtud tööle. Sellise korra oli Stalin sisse seadnud ühe Frenkeli-nimelise mehe nõuandel. Frenkel oli olnud vangina tööl Belomorkanali kaevamisel. Väga hea töö eest olla ta vabastatud ja pandud valvuriks. Siitpeale hakanud ta karjääriredelil tõusma, kuni saanud Stalini nõuandjaks laagrite alal. Reegli „kes ei tööta, see ei söö” võtnud Stalin meelsasti vastu ja kehtestanud selle seaduse laagrites. See oli vahend inimeste tapmiseks – need, kes ei jõudnud küllalt tööd teha nälgisid surnuks; need aga, kes vehkisid tööd teha, et rohkem süüa saada, kulutasid liiga palju energiat ja surid samuti.
Toit varieerus laagris suurel määral olenevalt laagrist ja ajast. Oli aeg, kus anti toiduks lahjat kanasuppi, kord anti kaerapudrule lõuna ajal lisaks tükk gorbušat, oli aeg kus supp oli keedetud haisva hobuse­lihaga. Oli aasta, kus metsatöölistele anti rooga kolm korda päevas. See oli valmistatud kaertest, millele oli lisatud teelusikatäis masinaõli maitsega puhastamata taimeõli. Kord anti loomatoiduks ette nähtud pressitud taimeõli jääke. Mäletan, et kord oli hea töö preemiaks pärnalehtedest küpsetatud pirukas, mille sees oli väikese sõrme pikkune soolakala gamsaa. Suveti koosnes supp peamiselt nõgeselehtedest. Haiglasolijatel oli kõhu peal väike riidest kotike ja väike noake. Kui ilma suhkruta kohv oli joodud, pudenesid haiged mööda tsooni laiali kui lambad, et lõigata kasvavat rohtu toiduportsjonile lisaks. Pärast sõda, kui omastelt hakkasid saabuma pakid, olid eelisseisus Lääne-Ukraina usklikud, kellele usuõed läkitasid toiduvilja vagunite kaupa. Pakisaajad moodustasid omavahel mõneliikmelisi seltsinguid, et ennast paremini blatnoi’de eest kaitsta. Keetsid omavalmistatud katelokkides ühiselt putru ja võtsid siis sellest järjekorras lusikaga. Heaks tooniks loeti seda, kui keegi loobus, enne kui katelokk täitsa tühi oli.
Rahvuste poolest oli laagri koosseis üldiselt väga kirju, peamiselt olid hariduselt väga erinevad venelased, blatnoi-hakatistest kuni akadeemikuteni välja. Oli suur hulk eestlasi, palju volgasakslasi, üks ameeriklane, riigisakslane, üks leedulane, tatarlane. Pärast sõda toodi laagrisse palju lääneukrainlasi, nii mehi kui naisi. Nad olid uniaatliku kiriku liikmed ja pidasid omi usukoosolekuid. Nende usk ei lubanud neil laupäeval tööd teha, küll aga pühapäeval. Pühapäeval oli aga konvoil puhkepäev ja nii said nad ühe puhkepäeva lisaks. Nende hulgas oli ka rahvuslasi, kes olid võidelnud nii sakslaste kui ka venelaste vastu. Mulle on meelde jäänud pikakasvuline tugeva kehaehitusega ukrainlane nimega Hristjuk. Ta rääkis, et kui Saksamaa oli nende maa okupeerinud, olnud poolehoid sakslastele väga suur. Sealsed ukraina naised olevat suudelnud maad, kust Hitleri auto oli läbi sõitnud, kuid hiljem meelsus muutunud. Kord tahtnud ta oma külas elavat ema külastada ja jõudnud paarikümne meetri kaugusele, kui oli avanenud uks ning välja tulnud saksa ohvitser avanud tema pihta automaadist tule. Nende vahele aga jäänud paarikümne sentimeetri paksune kasepuu. Kuul kaotanud puud läbides oma jõu ja jäänud kõhulihaste vahele kinni. Kuigi partisanidel olnud ka oma väike haigla, seda kuuli välja opereerima ei hakatud ja seda kandis ta nüüdki. Oli ka üks eestistunud soomlanna nimega Hilja Paju. Ta oli väikest kasvu tasaselt soome aktsendiga rääkiv naine. Ta oli mõistetud viieks aastaks sunnitööle spionaažiparagrahviga, sest et oli (Talvesõja ajal A.J.) koos ühe eesti ohvitseriga andnud teateid vene lennukite lahkumise kohta Haapsalu lennuväljalt. Paar aastat hiljem organiseeriti laagrist väljaspool õmblustöökoda, kus Hilja töötas vabanemiseni.
Edaspidi saadeti mind koos ühe Tartu koolipoisiga metsa puid langetama. Lume paksus ulatus vööni, känd aga ei tohtinud olla kõrgem kui paarkümmend sentimeetrit. Seetõttu pidime puutüve ümbert lume, enne kui saime kasutada ühemehe raamsaagi lutšokk’i, ära kühveldama.
Ühel päeval öeldi, et kõigil tuleb minna raudteelt lund ära kühveldama, sest raudtee oli lund nii täis tuisanud, et ühendus naaberlaagriga oli katkenud.
Sel ajal oli kehtestatud eeskiri, et tööst keeldujad tuleb kohapeal maha lasta. Nii peksti laagri väravas surnuks Tartust pärit Ipsbergi-nimeline mees, kes keeldus tööle minemast ja väitis, et on haige. Tööl lasti maha kaks urka’t (alaealist krimkat), kuna nad läksid valvurite lõkke juurde ennast soojendama. Kahe kuu pärast muudeti see prikaaz ära.
Laagris hakkasid levima avitaminoosinähud – C-vitamiini puudusest levis skorbuut, jalasäärtel tekkisid nahaalused verevalumid ja haavandid, A-vitamiini puudusest kanapimedus ja õhtul sööklasse minekuks oli vaja sellest tõvest tervet juhti, kes üksteisest kinnihoidvat hanerida juhatas. Nikotiinhappe puudusest tekkis pellagra, mille tunnuseks on sümptomid, mis algavad „d” tähega: dermatiit – nahk hakkab alates küünarnukkidest kestendama, diarröa – kestev kõhulahtisus ja haiguse süvenedes dementsus – vaimunõtrus.
Kuigi hävitasime mitu korda päevas oma aluspesus täisid ja ka saunas oli korraldatud „täipõrgu”, hakkas laagris kiiresti levima tähniline tüüfus. Ka mina olin nakatunud ja kuigi temperatuur oli üle 38 kraadi, peksti mind ikka metsatööle. Õhtul pärast metsas olemist tsooni tagasi tulnult kaotasin teadvuse. Arstid leidsid kõhult tüüfusele iseloomulikud roseoolid. Mind pandi tüüfusehaigetele eraldatud barakki, kus olid voodiriieteta lausnarid ja haiged asetati üksteise kõrvale soole vaatamata. Unes nägin imelikku valgust, mis paistis tunneli lõpus, mida mööda ma sammusin. Tundsin, et olen kahes osas, üks lamas nari pääl, teine selle kohal. Võitlesid kaks tungi, üks püüdis mõlemaid osi kokku viia, teine lahku. Lõpuks ühinesid mõlemad pooled lopsakuga ja ma tegin silmad lahti. Teised eestlased ütlesid, et olin olnud paar päeva teadvuseta ja selle aja sees käinud siin kolmeliikmeline komisjon, mis määranud igale, kui palju kellelegi istuda on jäänud. Minu kohta öelnud komisjon, et kui ellu jääb, ütelge talle, et temale on määratud kokku kümme aastat.
Kui kaaslased mulle toitu tõid, tundus see nii mõru ja vastik, et alla ei läinud. Pikapeale muutus toit vastuvõetavamaks ja ma kosusin veidi. Leiva järgi pidin minema sööklasse. Hõljusin jalgadel, kuid jõudsin pärale. Sööklas tuli seista sabas. Mõne aja pärast tuli üks urka ja tahtis vahele trügida. Läks kähmluseks ja me veeresime laua alla. Kui ma üles vaatasin, seisis seal KGB mundris venelanna-arst ja sõnas mulle: „Nagu näha oled sa küllalt kosunud ja võid tööle asuda.” Üldtöödele mind siiski ei saadetud, vaid määrati „OP”-sse. OP tähendus oli otdõhajuštši profilaktitšeski, kuid nimetati ka slabosilnaja komanda. Sinna kuuluvaid rakendati kergematel töödel, nagu näiteks lume rookimine, raielankidele jäänud oksahunnikute põletamine ja suvel heinategemine. Vahel pidime minema ka tööle laagriülema aiamaale peenraid tegema, kuid vahel ka kändusid juurima.
Halvast toidust tingituna hakkasid vangid surema. Nii mõnigi kord jäid vangid sööklas surnutena laua taha. Mõni päev oli neid isegi kümne­jagu. Laagris püüti anda ka midagi meditsiiniabi taolist. Südamenõrkuse vastu süstiti lihasesse kampriõlilahust, kõige nõrgematele manustati veeni Bobrovi aparaadi abil surve all füsioloogilist keedusoola lahust, kõhulahtisuse raviks kaaliumpermanganaadi nõrka lahust väikese topsikuga. Arstideks olid mõned kaasvangid või KGB koolitusega naistohtrid.
Vitamiinipuuduse vastu katsusime võidelda ise. C-vitamiini hankimine oli küllaltki ohtlik – maa-alale, mis jäi puittara ja okastraadi vahele, jäi ülesharitud mustmullaala, millel kasvasid hapuoblikad. Kui valvuri tähelepanu oli pööratud mujale, võis katsuda neid krabada, riskides kuuli saada. Õnneks seda siiski ei juhtunud. Sammudes konvoi saatel väljaspool tsooni, oli vahest samuti näha tee ääres kasvamas hapuoblika­puhmaid. Vahel riskisime neid krabada, kuigi enne teele asumist loeti meile ette sõnad: „samm vasakule, samm paremale loetakse põgenemiskatseks.” Kuna laagri kasutegur oli väga madal, tuli kokku komisjon, mis valis välja vangid, kellel alimentaarse düstroofia tulemusena olid tuharalihased lihtsalt olematud ja küünarnukid pellagra dermatiidist hästi valged. See kontingent saadeti põllutööle tuberkuloosihaigla laagripunkti abimajandisse, kus tegeleti kartuli, peedi ja turnipsi kasvatamisega. Ka mina sattusin nende hulka.

Kiri kodustele

Töö oli mõnevõrra kergem, kuid toit oli endiselt vilets. Supis olid vaid mõned turnipsi libled ja leib oli nii rikas sõkaldest, et ei kõlvanud süüa ja jäeti lauale, kuigi nälg oli suur. Tasapisi kadus mul jõud, kuigi seal agronoomina töötav eestlane nimega Kõgel püüdis mind kartulitega turgutada. Algul jäeti mind tsooni koristustöid tegema ja kui ma ka seda ei suutnud, pandi mind tuberkuloosihaigla palatisse. Ruum oli külm ja sooja saamiseks pandi kaks vangi ühte voodisse. Seal ma siis lamasin ja silme ees jooksid nagu filmilindil läbi lõunamere maastikud. Sain aru, et pellagra ja alimentaarne düstroofia on arenenud nii kaugele, et lõpp ei ole kaugel.
Selle palati arstiks oli üks noor armeenlanna. Miskipärast pööras ta mulle tähelepanu ja hakkas tsooni tagant, oma kodust, mulle piima tooma. Nii kestis see tükk aega. Ka oskas ta minu kirja nii posti toimetada, et see minu vanematele kätte läks.
Kui olin mingil määral kosunud, pani ta mind kööki tööle. Minu ülesandeks oli skorbuuditõrjeks männiokkaid peeneks tampida, leotada neid keevas vees ja kurnatist sööklas väikese topsikuga kõikidele jagada. Selle eest sain ma köögist lisaportsjoneid. Kui olin veelgi kosunud, määrati mind sanitariks lahtise tuberkuloosi haigete barakki. Selles laagris, kus ei pidanud tööl käima ja söök oli mõnevõrra parem, hoiti vange ainult senikaua, kuni neil vereköha ja Kochi bakterite proov rögas oli positiivne. Proove võeti, kui ma ei eksi, paari nädala tagant. Vangid tahtsid iga hinna eest haiglasse jääda ja kasutasid sellist kavalust – enne proovi võtmist lasid endale suhu sülitada vangil, kellel oli vereköha ja arvatavasti rögas ka Kochi kepikesed. Selle süljeportsjoni eest tuli loovutada üks leivaports.
Edaspidi määrati mind ja veel üht lääne-ukrainlast nimega Dimitriev ühte barakki sanitarideks. Meie ülesandeks oli kohvi ja teed keeta ning lõuna ajal tuua sööklast pangega supp ja puder ja see ära jagada. Ka oli meie ülesandeks surnute kanderaamiga tsoonist väljakandmine. Kord jäime pliidi alla tule tegemisega jänni, sest puud olid väga märjad. Minu kaaslane tegi ettepaneku kuivade puude saamiseks saagida läbi mõned katust hoidvad sarikad, kuid meil ei olnud saagi. Siis tegin oma esimese varguse laagris. Kui saeomanik barakki puhkama läks, hiilisin sinna ja tõin sae ära. Hiljem varastasin nii mõnigi kord, kuid ma ei varastanud kunagi kaaslaste tagant. Kord varastasin ma veel valvurite tagant pätsi leiba. See sündis nii – valvuritele viidi hobusega tsooni pagaritöökojas küpsetatud leiba. Mina olin kusagilt leidnud ühe pika jupi peenikest nööri, meisterdasin tugeva raudkonksu ja sidusin selle nööri külge. Kui koorem läks minust mööda haakisin konksu ühe leivapätsi külge, koorem läks edasi aga leivapäts jäi mulle. Pidu kui palju. Iga baraki otsas oli väike laoruum, mida kutsuti „kapjorkaks”. Seal hoiti mõningaid tarbeesemeid ja ka surnud vangidest järele jäänud riideid. Mul õnnestus sealt sisse vehkida peaaegu uus valge lambanahkne kasukas, mille andsin Ellen Reinapile, kui ta külastas kontsertbrigaadi koosseisus meie laagrit.
Selle baraki ees oli üks laudadest kaheosaline lobudik. Ühes osas hoidsime surnuid, kuna ei viitsinud igat surnut igal päeval tsooni taha viia. Teise ossa olime kombineerinud enestele puhkamiseks mingid asemed. Kui olin unne vajunud, tundsin kuidas kõrvalruumist tõusis surnu, vajus mulle peale ja lausus: „Kui sa mind tsooni taga maha paned, tee seda õrnalt, muidu tulen ja kägistan su öösel ära.” Kuna rõhumine jätkus, püüdsin vabanemiseks ennast asemelt maha veeretada, mis lõpuks ka õnnestus.
Kord talvel saadeti mind koos vangidekambaga, mille hulgas oli ka blatnoi’sid, matma reetäit surnuid. Matmispaik oli mõne kilomeetri kaugusel ja me pidime kirveste ja kangidega raiuma külmunud maasse meeter kahekümne sügavuse ühishaua. Saanud kuidagi sellega hakkama, alustasime tagasiteed. Kuna meie hulgas oli ka väga jõuetuid, pidas konvoi kolonni aeg-ajalt kinni, et need järele jõuaksid. Jõuetute hulgas oli ka riigisakslasest meremees nimega Günther. Ta oli tulnud Nõukogude Liitu uurima, milline see kommunism tegelikkuses välja näeb, kuid pandi kohe trellide taha kui saksa spioon. Tema jõuetus põhjustas üha sagedamini pikemaid peatusi. Samal ajal külmetama pidanud blatnoi’d lõid sakslase kaikaga maha. Günther jäi teele lamama ja blatnoi’d jõudsid kiiremini edasi.
Kui olin küllalt kosunud, saadeti mind koos paarimehega metsatööle. Töö käis selliselt – esmalt saadeti metsa mõned vangid, kes ehitasid raielangile „hoburaudtee”. Selleks tuli langetada kaks võimalikult pikka , umbes reiejämedust kuuske. Asetada nad metsaveovagoneti rataste laiuselt paralleelselt ja paigutada nende alla iga paari meetri tagant risti peenikesed kaikad. Ettejäävad puud tuli langetada hästi madala kännuga. Hiljem tuli puud langetada nii, et nad oleks teele võimalikult lähedal ja sellega paralleelselt. Kui nad seda ei olnud, tuli nad puust kangidega veeretada vagonetini ja siis ühiselt vagonetile tõsta. Vagonetil olid teel püsimiseks seestpoolt nõgusad rattad. Teetegemisest on mul laagri kõige halvem mälestus, kuna sõime ära siili. Siiamaani tuleb mulle unetutel öödel meelde selle siili väike näoke.
Metsatööl pidime käima umbes viie kilomeetri kaugusel. Tagasiteele asusime siis, kui hakkas pimenema. Sammusime mööda metsaveoautode jaoks ehitatud teed. Sellel olid veoauto rataste laiuselt pandud maha liiprid. Õnnetuseks oli eelneval päeval sadanud vihma ja see hiljem külmetanud, mistõttu oli tee nii libe, et iga natukese maa tagant valusasti kukkusime. See ajas närvi nii mustaks, et kaalusin konvoile kallale kargamist ja endale sellega lühikese lõpu tegemist. Närvid pidasid siiski vastu ja kui ülimalt kurnatuna tsooni jõudsin, vajusin täies riietuses narile ja magasin ärkamata hommikuni.
Lülivanemaks oli minu paariline Dimitriev. Ta oli suurt kasvu ja küllaltki jõuline ning tahtis preemia­pajuki saamiseks hästi palju palke välja vedada. Kui hobune ei jõudnud suure koorma tõttu koormat vedada, katsus ta ikka suure puukangiga abistada. Kui ka see ei aidanud ja pidime mõne palgi koormast maha viskama, tulid talle pisarad silma. Oksakoristajaks oli üks ilus tatari neiu ja Dimitriev armus temasse. Pärast tööd läks ta naiste barakki, istus Zoja nariservale ja jäi sinna kauaks ajaks ilma, et oleks suurt midagi rääkinud. Mõne aja pärast leidis Zoja omale rüütli blatnoi’de hulgast, noormehe musta siidsärgi ja läikivate säärikutega. Puude langetajaks oli lülis üks vene kolhoosnik, kes oli kinni pandud sellepärast, et varastas kolhoosi põllult oma perekonna toitmiseks paar kilo kartuleid.
Kahel korral sattusin metsatööl lülivanemaks ja mõlemal korral sattusin ka kartserisse või nagu siin öeldi, isolaatorisse. Esimesel korral olin just kodust paki saanud ja viisin neiule, kes palgilaos väljaveetud palke vastu võttis ja kuupmeetrid kirja pani, midagi pakist meeleheaks. Meil pruukis langilt saata vaid pehkinud tüvesid ja peenemaid roikaid, kuid kirja pandi kõva norm. Võtsime raielangil päikest ja mõnulesime niisama. Siis aga viidi see neiu üle muule tööle ja asendati teisega. Meil ei jäänud muud üle, kui pidime kõvasti tööle hakkama. Kuidas me ka ei püüdnud, olid tulemused ikka kehvad. Mind kutsuti laagriülema juurde ja süüdistati sabotaažis. Kui asi ei paranenud, pidin kaks nädalat pärast tööd märgade riietega ööseks kartserisse minema ja söögiks sain vähendatud normi. Teine kord sattusin kartserisse, kui mulle minu imestuseks sõitis külla minu isa. Rõõm oli suur, sain temaga olla kokkusaamise ruumis pool päeva. Isa tõi mulle minu villase moodsa palitu, mille olin põgenemisel ära visanud ja mille minu kooli­kaaslased olid toonud minu vanematele. Andsin selle metsatöö­brigadirile, et ta minu lülile paremaid raielanke annaks. Sellest sai kuulda laagriülem, kes oleks seda palitut endale tahtnud. Kättemaksuks pidin minema pärast tööd vähendatud toiduportsuga ööseks isolaatorisse. Õnneks läks tal viha varsti üle, mind aga saadeti tsentraalsesse laagripunkti.
Laagri arstiks oli seal leedulane Bronislav Jazburskis. Lühikest kasvu ilmeka näoga mees, kes lonkas tugevasti, kuna kandis vasaku jala lühiduse tõttu proteesi. Näol püsis tal peaaegu alati sõbralik naeratus. Tal oli erakordne võime allutada oma tahtele blatnoi’sid, laagri ametnikke ja naisi. Meditsiini tundis ta hästi ja tal oli patsiente nii seespool kui ka väljaspool tsooni. Ta vallutas sanitaarosakonna vaba naisülema südame ja käis nii mõnelgi ööl tema pool väljaspool traataeda. Kui ma küsisin, kas ta ei karda, et mõni valvur kaebab, vastas ta, et siis nad peaksid vastust andma ilma loata väljalubamise eest. Kord kõndis ta laagriülema saatel mööda tsooni ja laagriülem Lebedev nägi, et tsoonis siblivad kanad. Küsimusele kelle omad nad on, vastas Bronis, et minu omad. Selle pääle pahvatas laagriülem: „blatnoi’d lõikavad elusal hobusel liha saamiseks keele ära, aga sinu kanu nad ei puutu.” Ta ravis patsiente ka väljaspool tsooni ja korra oli ta saanud tänutäheks pardi. Ta lasi selle köögis ära küpsetada ja asetas selle oma toa aknale (arstidel olid laagris omad väikesed toad, nii ka minul, kui Bronis määras mind OP ülemaks). Kui ma kohale jõudsin, oli part ära lennanud. Bronis lasi välja kutsuda ühe kaalukama blatnoi ja paarikümne minuti pärast lendas part tagasi.
Kui Bronis mind OP ülemaks määras, ütles ta, et varem on siin peksuga korda hoitud, „sina katsu heaga”. See mul kahjuks korda ei läinud. Kui ma tahtsin korraldada lutikatõrjet narilaudade kuumutamisega suures raudkatlas ja andsin vastava käsu, ei teinud OP-lased sellest väljagi. Siis aga määras ta mulle ühe erilise abilise. Selleks oli hiljuti erikonvoi saatel laagrisse saabunud mees, kelle nime ma kahjuks enam ei mäleta. Ta oli pooleldi venelane, pooleldi rootslane. Isa oli tulnud vene riiki abistama ja abiellunud venelannaga. Rootslane oli meeldiva välimusega ja erakordse võimega luua igasuguseid suhteid, oskas suurepäraselt kakelda. Ta laulis meeldiva häälega vanu vene romansse, tundis hästi igasuguste keeruliste tehniliste skeemide lugemist ja oskas vaimustusega deklameerida. Tema leivanumber oli Sergei Jessenini kiri Demjan Bednõile. See kiri oli värssides vastus Demjan Bednõi Kristust solvavale luuletusele. Jessenini luuletus algas umbes nii: „Sina, Bednõi Demjan surusid kui orikas oma kärsa Kristuse verre ... ˮ. Ta luges seda luuletust valitud seltskonnale sellise vaimustusega, et kõik olid lummatud. Ta lasi enese juurde kutsuda kõige autoriteetsema OP-s oleva blatnoi. Kohtumine algas üksteise sõimamisega ja ähvardamisega, nagu laagris oli kombeks, sinna juurde kuulus ka fraas: „Hoidke mind kinni, muidu tapan ma ta ära.” Nii nad sõimasid natuke aega, kuni blatnoi talle kallale kargas ja rootslane ta läbi peksis. Pärast seda oli ta OP-s suur autoriteet ja tema käskusid täideti kohe ja vastuvaidlemata.
Sel perioodil püüti organiseerida vangidele ka mingit meelelahutust. Sööklas mängis söögi ajal vene rahvapilliorkester, mis koosnes balalaikamängijast, mandoliinimängijast, sikusarvest ja lusikate klõbistajast.
Aeg-ajalt külastas meie laagripunkti ka nn agitbrigaad – see oli vagun, kuhu olid koondatud endised artistid, kes siis esitasid meile oma programmi. Nende seas oli ka üks eestlanna, kes eesti aja lõpul hakkas just nime tegema kui operetitäht. Tema nimi oli Ellen Reinap. Teda mainiti ajalehtedes tihti koos Meta Kodaniporgiga, kellel oli õnn laagrisse mitte sattuda. Kord oli selle brigaadi koosseisus ka üks kriminaalse minevikuga venelanna, kes esitas mustlastantse. Ta läks etenduse vaheajal kahe blatnoi’ga mööda tsooni jalutama. Nendega tahtis ühineda kolmas, krimka, kuid teda kampa ei võetud. Too solvus sügavalt ja tappis õhtul barakis mõlemad solvajad kirvega une pealt. Minul oli artistide külaskäigust alati hea meel, sest Ellen kostitas mind lisaleivaportsjoniga.
Nende ratsioon oli tugevam ja sai ka midagi varuks hoida. Mõne aja pärast viidi mind üle ühte all-laagrisse, kus oli ka saeveski. Selles laagris tehti oma materjalist laudu.

Unž-laagri saeveski osakond

Mind pandi tööle saeveskisse. Kui palgid tulid basseinist konveierit mööda üles ja läksid saagide juurde, tuli tõmmata pea kohal olevast teras­trossist, et nad veereksid vagonetile ja siis sõidaksid vastu saagisid. See terastrossist tõmbamine muutus mehaaniliseks. Nii et kui tekkis mõni konveieririke ja üks venelane hakkas seda parandama, ütles ta enne, et ärgu ma palkide liikumisel trossist tõmmaku. Mul oli see aga nii käe sees, et ikkagi tõmbasin. Tagajärg oli see, et välja tulid palke lükkavad teraskäpad ja andsid venelasele hea obaduse vastu tagumikku. Ta haaras kaika ja jooksis minu suunas. Õnneks läks tal viha ruttu üle ja ma pääsesin.
Olgugi et töö ei olnud raske, olin ma õnnelik, kui sealne arst võttis mind haigla sanitariks, sest olin dr. Jazburskise käe all veidi meditsiini nuusutanud.
Dr. Zubov oli vanemas eas vene intelligent. Jõuluvana välimusega, erialalt günekoloog, kuid jagas ka üldmeditsiini. Talle meeldis minuga suhelda inglise keeles, mille ta oli omandanud noorena, kui töötas mingi firma esindajana Kopenhaagenis. Tema ja ta naine olid arreteeritud poliitilise põgeniku varjamise eest. Temast on kirjutanud ka Solženitsõn oma raamatus „Gulagi arhipelaag”. Ta naine töötas kõrvalasuva all-laagri laboratooriumis. Selle all-laagri haigla oli kirurgilise kallakuga ja seal tehti ka väiksemaid operatsioone. Kuna meil laboratooriumi ei olnud, saatsime vere äigepreparaadid sinna. Selleks oli väike spetsiaalne puukarp. Dr. Zubov kombineeris sellele kahekordse põhja ja nii said nad kirju vahetada. Tal oli oma tuba ja ta pidas seal ka kassi. Kassi ta välja ei lasknud, sest siis oleksid blatnoi’d kassi ära söönud.
Ta jagas ka minule meditsiinilisi teadmisi ja tasapisi arenesin niikaugele, et mulle usaldati ka haigete vastuvõtt ambulantsis. Teatud limiidiga võisin ka töölt vabastada. Kui selle ületasin, oli kartserisse minek. Ega see töö nii kerge olnudki. Kord tuli vastuvõtule tööleminekust vabastust saama üks krimka. Ta väitis, et kõht valutab. Selle tõestuseks tõmbas ta särgi üles. Kaenla all oli nuga. Sain vihjest aru ja midagi polnud teha, andsin talle vabastuse.
Päevad läksid ja kolm kuud enne tähtaega kutsuti mind laagriülema juurde ja see teatas, et olen vaba. Kolm kuud varem sellepärast, et metsatööl loeti normi täitmise eest mingil lühikesel perioodil üks päev kahe eest. Kirjutati välja tõend, et olen oma karistuse ära kandnud ja minu imestuseks anti raudteepilet Pärnusse. Mind ei oldud isegi asumisele määratud, kuigi olin kaudseid teid pidi kuulnud, et minu kohta oli korraldus elusana mitte laagrist välja lasta. Selle olin saanud sellepärast, et ühe noore apteekripoisi küsimusele, kelleks ma tahan saada, olin vastanud, et ohvitseriks. Tema aga oli vastavasse kohta ette kandnud, et Saksa ohvitseriks. Arvan, et neil oli paberimajanduses midagi segamini läinud ja nii ma pääsesin.
Kui ma Pärnusse jõudsin ja ema mulle tänaval vastu tuli, ei tundnud ta mind algul ära.

Lõpetuseks

Represseerituid oli mõnede andmete järgi 28 miljonit, mõned uurijad annavad 10–12 miljonit. Mõnede uurijate andmeil suri 20 miljonit. (Anne Appelbaum „Gulag” lk 518, 521).

Hans-Heiki vangilaagri kiri kodustele (25.01.1945). Kirjade tsensuuri tõttu tuli laagrielu näidata tegelikkusest ilusamana.

* * *

Hans-Heiki Laja

Hans-Heikki Laja (1922–2015)

Hans-Heikki Laja, sõpradele ja perele Ants, sündis 2. märtsil 1922 Tallinnas ja suri 26. jaanuaril 2015.
Suure osa lapsepõlvest veetis Pärnus, kus ta vanemad Juta ja Peeter hiljem elasid. Peres kuulati palju muusikat, kuna Peeter oli helilooja ja organist Pärnu Eliisabeti kirikus.
1937 lõpetas ta Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi. Tallinnas õppis edasi Gustav Adolfi Gümnaasiumis ja Anna Tõrvand-Tellmani Inglise Kolledžis.
1940 arreteeriti NKVD poolt, kui ta koos teiste protestijatega astus üles Vabadussõjas langenud koolipoiste ja õpetajate auks püstitatud ausamba (Poiss) mahavõtmisel. Selle eest mõisteti ta kümneks aastaks vangilaagrisse Gorki oblastisse. Raskete tingimuste tõttu haigestus tähnilisse tüüfusesse ning pellagrasse. Elas selle üle tänu leedulasest ning armeenlannast arstidele. Laagris sai tööd sanitarina, hiljem velskrina. Sealt sai alguse tema arsti kutsumus. Kui sind on aidatud, pead ka sina teisi aitama, ütles isa.
Tagasi tulnud, astus ta Tartu Meditsiinilisse Kooli ja lõpetas selle 1954. aastal kiitusega. Samal aastal astus Tartu Ülikooli ja lõpetas sealse arstiteaduskonna 1960. aastal. Seejärel sai ta Tartu Meditsiinilise Kooli sisehaiguste õpetajaks ja töötas edasi Tartu linna polikliinikus. Alates 1994. aastast töötas represseeritute meditsiiniabi keskuse direktorina, mis tegutses Tartu polikliinikus.
2005 aastal sai ta humanitaarabi vahendamise eest tunnustuseks Eesti Punase Risti 4. klassi ordeni ning 2008. aastal vabadusvõitlejana tunnustuseks Riigivapi 5. klassi ordeni. Vabal ajal armastas Hans tegeleda aiandusega ning mängis kõrge eani tennist, olles Tartu Akadeemilise Tenniseklubi liige.

Tütar Kai Laja