|
|
Jämesääre jälgedel – Heino Jõe 100
tekst: Leho Männiksoo
fotod erakogu
|
Kanada põliselanike austuseks tegi Jämesäär valmis tootemi.
|
Kes oli Jämesäär? Nagu tänase kirjutise pealkiri ütleb, oli ta jäljejätja inimene, keda mäletatakse ikka ja jälle. Ta jättis palju jalajälgi eestluse rajale seal, kus see oleks võinud tänaseks juba rohtu kasvanud olla.
Ta sündis vallakirjutaja peres Virumaal Vihulas 11. jaanuaril 1913. aastal ja sai ristinimeks Heino. Õppis Rakveres, Haapsalus ja Tallinnas, seejärel oli Hiiumaal ja Haapsalus õpetaja ja ajakirjanik. Õppis edasi Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, töötas Tartus ajalehe Postimees toimetuses. Tegus inimene!
Nagu ta ütles, oli tal kaks sünnipäeva. Oma teiseks sünnipäevaks luges ta 1926. aasta 16. jaanuari, mil Rakveres sai temast skaut. See eluliin ja elustiil paelus teda niivõrd, et ta kasvas skaudijuhiks ja oli seda kogu elu skaudinimega Jämesäär. Ta pidas noorsoo arendamist läbi skautliku moraali ja tegevuse kogu elu jooksul väga tähtsaks!
Tema perekond otsustas lahkuda Eestist 1944. aastal. Seega on tegemist eesti pagulasperega. Heino Jõe suri 1990. aastal Kanadas. Tartus EMÜ Baeri majas avati 2013. aastal temast mälestusnäitus Heino Jõe 100." Kanadas Kotkajärvel seisab aastal 1988 tema idee ja projekti järgi loodud maailma esimene ilusa emakeele ausammas. See on Toronto eestlaste suvekodude ja laagripaik.
Eestlastest sõjapõgenikud
Kuna pagulaste teema on tõusnud järsult ja isegi vihaselt tänasesse päeva, siis heitkem võrdluseks korraks pilk tagasivaatepeeglisse, et näha meie rahvuskaaslastest sõjapõgenikke välismaal. Kas tõesti on siin võimalik leida võrdlust tänase pagulaslainega, nagu ajakirjanduses on nn võõraviha teemadel tihti väidetud? See jäägu lugejale tänast kirjutist lugedes aga enda otsustada!
Nagu ajakirjandusest lugeda võis, oli Heino Jõe Torontos Eatoni kaubandusfirmas teenistuja ja kogu firmatööst ülejäänud aja pühendas eestluse hoidmisele. Seal oli niisugune asi siis võimalik. Küllaltki suurt rolli etendas siin ka rahvusvaheline skaudiliikumine, kus vandetõotuses antakse lubadus hoida sõprust rahvaste vahel, austada ja armastada oma isamaad ja rahvast ning jääda truuks oma jumalale.
Skautlus
Üle 1200 noore eestlase on tema juhatusel saanud eestlaseks kasvamise ja looduse hoidmise õpetust välismaal Lembitu malevas, skaudilaagrites jm. Ta on tihedalt seotud Kotkajärve ja Metsaülikooli rajamisega ning lugematu hulga ettevõtmistega ja hoidnud pidevalt kogu okupatsiooniaja sidet paljude kultuuritegelastega kodumaal. Tema mahukad artiklikogumikud, lasteraamatud jm iseloomustavad tema võimeid olla nii skaudijuht, ajakirjanik, pedagoog kui ka ühiskonnategelane. Omaenese raamatute kujundajana avaldus temas ka kunstnik.
Käesolevate ridade kirjutajale, kes Eestimaal on ka skaudijuht olnud, lähetas ta pärast Eesti Vabariigi uut sündi oma kaasa Elleniga mitmeid skaudiraamatuid. Nüüdseks on aga Eestimaale naasnud tütretütre Riina kaudu ilmunud minu raamaturiiulile mahukas koguteos „Jämesääre jäljed”. Riinaga me ühel pealelõunal meenutasimegi eestlaste pagulasaastate eripära, mida iseloomustas tung jääda ka võõrsil eestlaseks ja kui saabub selleks võimalus, tulla tagasi oma esiisade maale, nagu tegi seda Riina.
„Inimesed muretsevad praegu väljasurevate loomade ja taimede pärast. Väikesed rahvad peavad ise endi pärast muretsema. Sellepärast eestlased õpivad eesti keelt, abielluvad eestlastega ja asutavad uusi eesti perekondi. Meie ei taha, et eesti rahvas välja sureb.” Nii kirjutas Heino Jõe paguluses oma kaasmaalastele Torontos. Ehk kostab tema mõtete kaja kaasajal ka Eestimaa nooremate põlvkondade kõrvu!
|
Jõe pere: Mai, Heino, Anu ja Ellen Torontos 1950-ndatel aastatel. Tüdrukute rahvarõivad olid Rootsist kaasa toodud.
|
Pärastlõunakohv Jämesääre tütretütre Riina Kindlamiga
Sain Riinaga kokku ühel Eestimaa skaudiüritusel. Nagu ta ütleb, on ta „kolmas põlvkond väliseestlasi”. Nüüd on juba neljas põlv väliseestlasi järgnenud neile, kes sõja ajal kodumaalt ära läksid.
Otsustasime siis istuda kohvilauda tänapäeva pagulaskriisi taustal muljetama väliseestluse üle.
Riina on Eestimaal tagasi ja ütleb: Vahe praeguste väliseestlastega on vanadel see, et nad ei tahtnud kodumaalt lahkuda, nad pidid lahkuma. Siiski uskusid nad päris pikalt, et lähevad peagi tagasi kodumaale. Väga paljud Rootsis olles uskusid õudselt pikka aega, et see kõik on ajutine. Ja siis see, et Eesti ei olnud vaba, see hoidis pinget vanemal põlvel peal ja see kasvatus, see isamaa armastus. Osa tegi poliitilist teavitustööd. Minu taat oli selline, kes oli pedagoog ja vana skaut ja ta kasutaski oma andeid, milleks oli juhtimine ja kirjutamine ja kunst. Igal jutustusel oli ka pilt juures ja nii sai ta hoida koos huvirühma.
Minu põlvkond olid veel eesti keele oskajad. Kui sa olid segaabielust ja sellisest perekonnast, kus eesti keelt ei räägitud, siis sa eesti skaudiks ei läinudki. Nüüd on juba olukord teine. On dilemma, et kuidas võtta skautideks-gaidideks vastu lapsi, kelle peres on üks lapsevanem eestlane, teine ei ole, ja peres ei räägita eesti keelt. Laps ei oska eesti keelt, aga tahab tulla laagrisse.
Sel suvelgi oli neid, kes ei osanud eesti keelt. Silmas pean just Kotkajärvet. Ütlen julgesti, et siiski 90% laagris olnud eesti noortest oskas ja rääkis eesti keelt! Eesti laagris räägiti ikka eesti keeles ja kui vaja, siis seletati kõik ka inglise keeles üle. Nii et sellist olukorda ei olnud, et asjast aru ei saadud.
Toronto Eesti Täienduskool käib Kanadas ikka edasi, grupid on küll väikseks jäänud, aga ikka kord nädalas igal teisipäeval tullakse Eesti Majas kokku. Ikkagi üritatakse ja see on ju väga kiiduväärt! Stockholmi Eesti Koolis käib õppetöö iga päev.
|
Riina Kindlam ja Leho Männiksoo. Õdusas vestluses käesoleva kirjutise autoriga elustusid Riinale uuesti mälestused pagulusest ja oma kallist taadist Heinost.
|
Tuleb siiski välja, et skaudiliikumine, mis Eestist kaasa viidi, oli paguluses väga tähtis, sest hoidis nii eesti keelt kui eesti meelt?
„Suuresti küll ja eks see tuli ikka läbi mängu. Koondused olid meil Torontos laupäeva hommikuti nii gaididel kui ka skautidel. Meil oli kaks gaidi- ja kaks skaudilipkonda. Koondusel oli ikka lõbusam kui Eesti Täienduskoolis. Poisid, kes käisid Lembitu lipkonnas minu taadi käe alt läbi, aga ka gaidid, kus mina olin, Rajaleidjate lipkonnas, käisid koos Eesti Peetri kiriku keldrisaalis. Seal oli alati ühistegevusi. Peetri kirik Torontos on eestlaste oma kätega ehitatud luterlik kirik ja sellel on tänavu 60. juubelisünnipäev!
Kultuuri osa on kiriklik kasvatuski. Kotkajärvel oli selleks metsakirik. Selle kõrval oli Kotkajärve laagrites ja Metsaülikoolis tähtsal kohal ka püha hiis. Taat oli ka hiievana ja seal rõhutati esivanemate hingede ning rahvapärandi ja hingede austamist.
Taadil oli suur mõju noortele. Ta oli suurepärane jutuvestja ja see kõik oli siiras, sundimatu, pingevaba, samas eestimeelne. Tema jutud olid naljaga pooleks. Siiamaani ütlevad paljud, et just taadi tõttu jäid nad eestlasteks. Tal olid ikka kavas loodus, sport, muinassõdurite mängud, see tegi eestluse teistmoodi elavaks. Suhtumine eestlusesse oli seetõttu hoopis erisugune.”
See ongi nagu juurteni minek, mis on inimesele vägagi tähtis. Ajalugu on ju selleks ,et inimesed saaksid aru, kes nad on ja kust nad tulevad. On olemas nii erinevate rahvaste oma ajalugu kui ka maailma ajalugu! Eks ole ju sellest viimasest paljugi õppida!
|
Heino Jõe algatusel sai Anton Õunapuu väljakule püsti ka mälestusmärk ilusale eesti keelele. Samba ümber kasvavad noored tammepuud. Eesti keelele truuduse tõotusblokil on samba püstitajate 48 käejäljendit ja nimetähed.
Vabadussammas-mälestusmärk Kanadas Kotkajärvel Anton Õunapuu väljakul legendaarsele muinaseestlaste vanemale Lembitule, kes langes Paala lahingus, kaitstes 1217. aastal eestlaste elu ja maad sissetungijate eest.
|
Miks Sa Kanadast ära tulid?
Miks mina sealt Kanadast ära tulin? Elu läheb aina teistsugusemaks. Seal on juba selline virvarr, et raske on olla selles kontekstis eestlane. Ühest küljest globaliseerumine: minu tädi kuulab seal kogu aja Vikerraadiot, minu ema keeras ka möödunud nädalal Prillitoosi peale. See oleks nagu toeks. Aga ega see tegelikult ei aita! Sest selles ingliskeelses maailmas, kus sa käid koolis, kus sa lähed tööle, suhtled iga päev inglise keeles ja kui su abikaasa pole ka eestlane... mina olen aga optimist, sest ometi ka need, kes emakeelt enam hästi ei oska, on juba uhked, et nad on eestlased, et hoida seda erinevust.
On, mille üle mõtiskleda, et miks on mõnele see eesti keel nii armas ja mõnele ei ole? Eks seal ole ka suuresti mängus selle oskamine! Kui su eesti keel on viletsaks jäänud, tunned ennast rumalana.
Kanadas on ju kõik nagu kirju lapitekk – multikultuursus. Aga on ka erandeid, nagu mitmemiljonilises prantslastest enamusega Quebeci provintsis, kus nad hoiavad oma keelt ja isegi keelustavad inglise keelsed sildid ära! Seal on valdav prantsuse keel ja see on suur kogukond!
Tänaste pagulaste puhul kardame, et nad üleliia hoiavad oma asja ja võib tekkida konflikt. See on üks hirmudest. Tegelikult on ju neil ka selle jaoks mingil määral õigus, et oma usku ja kombeid hoida, nagu meiegi hoidsime Kanadas. Me ju jäime eestlasteks! Aga me ei surunud oma asja kellelegi teisele peale! See on tänaste Eestisse suunduvate pagulaste suhtes üks hirmudest. Meie olime eestlased ja olime tänulikud, et viibime vabas riigis ja kui pagulased, kes siia tulevad, käituksid nii nagu omal ajal eesti pagulased käitusid, siis ma arvan, et keegi ei peaks midagi pahaks panema.”
Kas nad aga käituvad? Kui nad on rahumeelsed ja õnnelikud ja õpivad ise sundimata ka selle keele ära, mille keskkonda nad satuvad, siis sulanduvad nad eesti ühiskonda ka iseendiks jäädes.
Selle vastu ma ei saa olla, sest ma olen ikka kultuurist, kus kõik kultuurid rikastasid tohutult ja kedagi ei keelatud midagi tegemast, keegi midagi peale ei surunud. Kanadas oli kõik harmooniline. Ma ise ei ole seda kogenud, aga tean, et kui mindi, siis võeti seal tänuga vastu, mida anti, oldi tänulikud kõige eest, midagi ei hakatud nõudma.
Meil on natukene teine situatsioon. Eestis on sissetulnuid juba suur protsent rahvast. Nad kõik ei olegi pagulased. Kui üks rahvus üle ujutatakse ja hääbub, siis see ei rikasta ju enam maailmakultuuri! Siis saab sellest heal juhul muuseumiväärtus, kui mõned fanaatikud seda muuseumi oma nõmeduses purustama ei hakka.
Meie olime Rootsis ikkagi kohalikega sarnased inimesed. Kuigi, ma võin seda ka öelda, et nii Rootsis kui ka Kanadas, ega see kõik selles mõttes roosiline ei olnud, et seal öeldi meid ka ikka välismaalasteks ja mõnedki vaatasid viltu. Ma ei tea, kas nüüd mingeid karme olukordi oli, aga ega nemad ka ei olnud tol ajal harjunud, et tulid mingid muulased. Aga mina ei oska ju päris hästi öelda, ma ju seda üle ei ole elanud. Tean, et Stockholmis loodi kohe eestikeelne algkool, minu tädi ja ema hakkasid seal käima, keegi seda pahaks ei pannud ja see on tänagi väga lugupeetud ja kõrgetasemeline kool.
Kui Kanadasse jõuti, oli seal ka palju ida-eurooplasi viiekümnendatel, kes sinna saabusid, aga seal see anglo võim oli niivõrd suur, et minu tädi Anu kohta ütles koolis õpetaja, et mis nimi see selline on! Peab olema „Ään”, mis lõpuks võttis kuju Ann. Lõpuks lõid eestlased seljad sirgu ja nii sai tädist jälle Anu!
Kuidas siis eestlased ennast üleval pidasid, kui olid põgenikud?
Eestlased olid alguses uustulnukatena alandlikud. Võttis aega, kuni asi läks normaalseks. Eks see oli ka mingil määral sulandumine.
Millised olid taadi suhted selle uue Eesti – Nõukogude Eestiga?
Taat oli selline, et tema nagu ei kartnud kirjavahetust tuttavatega, mille suhtes paljud panid kohe ploki püsti, et meie ei suhtle Nõukogude Eestiga! Teised ei tahtnud tunnustada seda uut režiimi ja väga äärmuslikel inimestel oli vist arvamus, et punastega ei maksa üldse suhelda! Minu taat suhtles oma vendadega ja kõigi teistega, ta luges talle saadetud ajakirju Eesti Loodus, minu vanaema õde saatis talle isegi Nõukogude Naist ja mulle õpetati, et sa pead ridade vahelt lugema!
Sammukesi Jämesääre jälgedel
„Edasi, edasi, Lembitu pojad,
vabaks me isade maa!
Tormates jõgedeks paisuvad ojad, piiskadest meri kord saab...
Südames paisugu metsade müha, lauludes elagu laas.
Muldagi kadudes meile jääb pühaks muistsete isade maa....”
|
Heino Jõe jäädvustas end oma käega joonistatud autoporteega.
|
See on katkend skautide Kanada Lembitu maleva laulust ja Jämesääre jaoks kindlasti olnud ka tema deviisiks. Heino Jõe, eluaegne skaut, kes elas põhimõttel – skaut jääb skaudiks alati, skaut jääb skaudiks surmani – toimetas aastatel 1930–1932 ajakirja Tõrvik ja tegutses samal ajal Jämesääre nime all ajakirja Eesti Skaut kaastöölisena. Alati oli ta kindel, et igasuguse rahva tugevus tuleneb sellest, mida nad on kaasa saanud noorusest, sellest väga olulisest kujunemisperioodist ja et sellele aitavad tugevasti kaasa positiivse programmiga noorsoo-organisatsioonid, eriti aga skautlikud!
Võtame kokku praeguse pagulaskriisi taustal tänasesse kirjutisse kerkinud mõtted ka tema raamatust „Jämesääre jäljed”.
Augusti 1940 sulges nõukogude võim skautide organisatsioonid Eestis. Heino jätkas skaudijuhtide grupiga põranda all. Ehitati kaks illegaalset raadiosaate-vastuvõtujaama. 1941. aastal pääses Heino koos abikaasaga küüditamisest kodunt põgenemisega. 1944 aastal septembris, kui venelased uuesti Eestisse tungisid, juhtis Heino 239 põgenikuga kalapaadi üle mere Rootsi. Temaga olid kaasas abikaasa Ellen ning väikesed tütred Anu ja Mai.
Saame tema raamatu lehekülgedelt teada, et 1944. aasta lõpukuudel saabus Rootsi randa umbes 25 000 eesti põgenikku. Juba 1944. aasta novembris asutas ta Doverstropi põgenikelaagris skautide ja gaidide lipkonna. Eesti skautlus oli taas põranda alt väljas! Jämesäär veetis Rootsis seitse aastat, siis viis elutee juba Kanadasse, kus ta sukeldus ikka uuesti skauditegevusse eesmärgiga anda ka paguluses kätte elukompass noortele, et nad õpiksid hoidma õiget suunda oma kodumaale ustavuse vaimus. Ei saa ju olla iseseisvat rahvusriiki ilma põlisrahvata!
Lugedes Heino Jõe loengute tekste ja ettekandeid, tekivad kaasaja Eestimaa eluga võrreldes ju nii mõnedki mõtted. Kokkuvõtlikult toon siinkohal välja lõigu 1952. aastal toimunud väliseestlaste kokkusaamistest:
Assimileerumine ja ümberrahvustumine meie noorsoo seas jätkub pidevalt, olles üsna noorte juures võtnud sageli masendava ulatuse. Siit tulenebki traagiline olukord, milles me seisame: meie poliitiline võitlus Eesti eest muutub tõhusamaks, võimalused kodumaa vabanemiseks lähenevad ja samal ajal väheneb noor eestlaskond, kes seda võimalust kasutaks... Meie skautlusel on siin suur ülesanne noorte kaadri kasvatamisel ja praegusel hetkel ei tohi meie skautlust võtta mitte üksi ainult kui ilusat kasvatuslikku mängu, vaid kui süstemaatilist rahvuspoliitilist kasvatustööd.
Loeng skaudijuhtidele – eesti skautluse eriülesanded:
1. Tugeva rahvusliku meelsuse sisendamine noortesse.
2. Eestialaste teadmiste andmine.
3. Võitlus Eesti taasvabastamise eest.
4. Ühiskondlik teenimine eesti ühiskonnas...
(See tähendab korravalvet, abiteenistust, osavõttu ühiskondlikest rahvusmeelsetest üritustest jm). See punkt lähendab noori oma rahvale, silub generatsioonidevahelisi arusaamatusi, sisendab teadmisi, et noortel tuleb astuda vanemate ülesannetesse ja annab ühiskondlikke kogemusi.
Heino Jõe pani paguluses mõned põhimõisted paika ka oma tõed
Noolepoisi Raamatus:
Sünnimaa – maa, kus sa sündisid
Kodumaa – maa, kus sa elad – Kanada
Isamaa – maa, kust sinu vanemad tulid – Eesti!
|
|
|
