|
|
Okupatsioonikahjude hindamine
Eesti, Läti, Leedu ja Poola kodanikeühenduste koostöös
tekst: Peep Varju,
endise riikliku ORURK-i komisjoni tegevesimees
16. ja 17. novembril 2015 toimus Riias seminar nelja riigi esindajate osavõtul. Päevakorras oli ülevaade seni tehtud uurimistöödest okupatsioonikahjude hindamisel neis riikides ning ühise metoodika väljatöötamine.
Lisaks kodanikeühenduste esindajatele olid osavõtjate seas ka Läti valitsuse juures töötava komisjoni esimees Janis Tomels ja mitu selle komisjoni liiget. Kohal oli ka Läti deporteeritute ühenduse esimees, omaaegne riikliku uurimiskomisjoni liige Edmuns Bumanis ning Leedu Keskuse esindaja Birute Barauskaite, kes mõlemad meie vanad tuttavad.
Tervituskõnega esines Läti justiitsminister Inguss Kalninš. Läti pool oligi selle ürituse eestvedajaks, sest kokkulepe ühiseks tegevuseks sai alguse 9. märtsil 2015 Tallinnas.
Tookord külastas meid Läti valitsuskomisjoni ja okupatsioonikahjusid hindava kodanikeühenduse LOIB meeskond. Saime kohtumisel teada, et pärast 2009. aastal alanud majanduskriisi valitsuskomisjon küll lõpetas töö, kuid komisjoni liikmed jätkasid poolelijäänud uurimistöid alates 3. novembrist 2009 kodanikualgatuse korras loodud LOIB nime kandva ühendusena. 11. novembrist 2013 taastati Lätis riikliku komisjoni tegevus ja nüüdseks on meie lõunanaabrid uurimistöödega meist kaugele ette jõudnud. Selle fakti kinnituseks võib nimetada seminari teisel päeval esitatud ülevaadet Läti NSV majandusest aastail 1940–1990.
Läti on oma rahva kannatuste uurimisel olnud edukam
Dr Gatis Kalninsi esmaettekanne äsja lõpetatud uuringust andis selge pildi sellest, kuidas Nõukogude Liidus keskvõim sõna otseses mõttes röövis suure osa Lätis loodud kogutoodangust (SKT-st) sõjalisteks kulutusteks, KGB ülalpidamiseks ja muuks otstarbeks. Eriti suurt sõjaliste kulutuste tõusu võrreldes teiste valdkondadega näitasid 1940-ndate aastate lõpp ja 1950-ndate algus kuni Stalini surmani, sest valmistuti sõjaks Läänega. Ainsa erandina 50 aasta jooksul oli 1954. aasta, kui Lavrenti Beria püüdis pisut reformida Nõukogude süsteemi. Sel aastal jäid tasakaalu Läti NSV SKT ja Moskvast Lätile eraldatud vahendid.
Selgituseks tuleb lisada, et läti uurijatel õnnestus leida Läti NSV Keskpanga ülisalajased aastaaruanded Moskvale, mis oleksid pidanud olema ammu hävitatud. Seletamatul kombel aga jäi üks koopia neljast arhiivi andmata ning säilis. Seminaril demonstreeriti viimast sellist aastaaruannet, mis oli dateeritud kuupäevaga 19. veebruar 1990 (eks nr 2) ning kandis pealkirja „Täiendav aastaaruanneˮ. Ligi 50 okupatsiooniaasta keskmine tulemus oli selline, et 18,8% Läti tuludest kasutas keskvõim väljaspool Läti piire. See oli selge koloniaalsüsteem. Tuleval aastal ilmub G. Kalninsi uurimistöö kogumikus, mis annab ülevaate Läti majandusest 100 aasta jooksul, ning ühes ingliskeelses majandusajakirjas.
Riias toimunud seminaril kuulati ära kõigi nelja riigi esindajate ülevaated tehtud uurimistöödest ja sellega seoses tekkinud probleemidest. Kõige detailsemad ettekanded esitasid Läti kolleegid, kes esitasid kõigi nelja arvestusliku valdkonna kohta eriettekande. Leedu esindaja Birute Barauskaite ettekandest esitan mõned fikseeritud kahjud: riigistruktuuride hävitamine, armee varad, välissaatkonnad ja muud välisvarad – 1,4 miljardit dollarit; katoliku kiriku natsionaliseeritud varad – 200 miljonit dollarit; talupoegadelt natsionaliseeritud varad – 500 miljonit dollarit; sundmobiliseerimise ja Tšernobõli katastroofiga tekitatud kahjud kokku – 2,3 miljardit dollarit.
Eesti Valge raamatu materjalid oleksid nõudnud uurimistööde jätkamist
Endise riikliku komisjoni ORURK tegevesimehena tegi Eesti osas ettekande Tallinna Memento Ühenduse esindaja Peep Varju. Kahjuks tuli piirduda enam-vähem nende andmetega, mis olid pärit 10 aastat tagasi Riigikogule esitatud Valge raamatu aruandest. Inimkaotuste osas sai siiski lisada täiendavaid andmeid Memento viimaste nimekirjaraamatute RIR-7 ja RIR-8/1 alusel ning trükkiminevast käsikirjast RIR-8/2. Samuti sai lisada andmeid Herbert Lindmäe tööst „Pro Patria II 1940–1945. Auraamat Teises maailmasõjas langenud Eesti vabadusvõitlejaileˮ.. Ja mitmest sama autori Suvesõja 1941 raamatust. Eesti esindajatena olid Riias veel ajaloolane Meelis Maripuu Eesti Mälu Instituudist, Justiitsministeeriumi nõunik Illimar Leppik von Wiren ja tinglikult akadeemik Anto Raukas. Tinglikult seepärast, et ise ta kohal viibida ei saanud, kuid tema Valges raamatus ilmunud uurimistöö materjalid okupatsioonivägede põhjustatud militaarkahjudest anti vastavale töögrupile üle teisel päeval toimunud nelja valdkonna kahjude analüüsimisel.
Nüüd on selgeks saanud, et tookordse riikliku komisjoni esimehe Vello Salo hinnangul pilootprojektiks (visandiks) nimetatud Valge raamatu materjalid oleksid põhjendatult nõudnud samasuunaliste uurimistööde jätkamist, nagu tookord meile ka lubati ning 2003. aastal jõustunud represseeritud isiku seadus valitsust kohustas. Äsja 90 aasta juubelit tähistanud auväärse Vello Salo austamisel 5. novembril 2015 Okupatsioonide muuseumis esitleti tema elulooraamatut „Siin Vatikani raadio. Vello Salo luguˮ. Raamatus on peatükk „Valge Raamatu luguˮ. Selle kaudu saab avalikkusele esmakordselt teatavaks, kuivõrd ükskõikselt, pealiskaudselt ning hoolimatult suhtus rahva valitud Riigikogu omaenda komisjoni töösse.
Komisjoni moodustamist okupatsioonikuritegude uurimiseks oli nõudnud eesti rahvas 1989. aastal tollaselt Ülemnõukogult enam kui 430 000 allkirjaga vormistatud pöördumistega. Kuid paar aastat hiljem, pärast Riigikogu valimisi 1992. aasta sügisel, oli selgelt tunda, et parlamendiliikmete huvi okupatsioonikahjude väljaselgitamiseks jääb järjest vähemaks.
Tohutu vastutuse koorma endale võtnud komisjoni liikmed ei saanud tööks vajalikku materiaalset toetust vaatamata korduvatele pöördumistele Riigikogu juhatuse poole ning paaril korral juhatusega toimunud nõupidamisele. Pingelist ja ebanormaalset seisu tööga toimetulemiseks iseloomustab fakt, et komisjoni esimees Vello Salo pidi pärast käsikirja lõpetamist 2004. aasta algul tõsise terviserikkega mitmeks kuuks ravile minema.
Pole siis imestada, et pärast aruande esitamist 15. märtsil 2004 kiirustas Riigikogu komisjoni tegevust lõpetama. Lisaks kõigele ei leidnud Riigikogu Kantselei raha Valge raamatu trükkimiseks. Raamat ilmus eesti, inglise ja vene keeles aasta hiljem, 2005. aastal valitsuse reservfondist saadud toetusega. Riikliku komisjoni ORURK tegevus lõpetati Riigikogu otsusega 1. septembril 2004. Need faktid peaksid selgitama, miks meie saatusekaaslane Läti on oma rahva kannatuste ja kaotuste väljaselgitamisega olnud edukam ning osanud kaasata uuringutesse tippteadlasi.
Kahjude hindamise metoodikast
Seminari teisel päeval toimus töö neljas grupis, kus arutati detailsemalt eri valdkondade kahjusid: majanduskahjud, inimkaotustest põhjustatud kahjud ning demograafilised probleemid, keskkonnale tekitatud kahjud ning militaarkahjud. Rahvastiku kaotuste ja demograafia küsimuste töögrupis peeti otstarbekaks lähtuda Läti kolleegide pakutud arvestusest. Inimkaotustest tingitud kahjud on hinnatud kaotatud inimtööaastatega.
Näiteks üksnes 1949. aasta märtsis toimunud deporteerimisega on ohvrite demograafilisest seisust lähtuvalt Läti Vabariigile tekitatud kaotused hinnanguliselt 10 miljonit inimtööaastat. Läti esindajaks rahvastikukaotuste töögrupis oli üks tuntumaid teadlasi demograafia ja statistika alal, Läti Teaduste Akadeemia liige, Läti Statistika Liidu president ja Läti Ülikooli professor Peteris Zvidrinš. Tema juba vene keelde tõlgitud uurimus on lähiajal kättesaadav meilegi siin Eestis.
Majanduskahjude hindamisel kasutasid nii Leedu kui Läti samasugust võrdlust naaberriikidega ja Põhjamaadega, nagu seda tegi Valges raamatus meie autor Kalev Kukk. Saime teada nende ettekannetest konkreetseid arvutusi võimalikest kahjudest. Kõik tõdesid probleemi keerukust ning vajadust tõsiseks koostööks ühisosa leidmisel.
Saab nimetada mõningaid näiteid seni tehtust. Läti majandusteadlaste hinnangul on Nõukogude okupatsiooni 40 aasta jooksul aastail 1950–1990 saamata jäänud tulu hinnatud 175 miljardit eurot 1990. aasta hindadest lähtudes. Võrdluseks võiks lisada meie majandusteadlaste hinnanguid Valgest raamatust. Minimaalseks majanduskahjuks fikseeriti tookord 100 miljardit dollarit ning K. Kuke üks hüpoteetiline variant, normaalse arengu võrdlus Soomega andis teatud perioodi kohta kogutoodangu kahjude suuruseks 153 miljardit dollarit.
Militaarkahjude kogusummat Eestile hindas meie Valges raamatus avaldatud uurimus vähemalt nelja miljardi dollariga, kuid see arvestus polnud täielik. Arvestamata olid jäänud näiteks need varad, mis Punaarmee röövis Eesti Kaitseväelt 1940. aastal ja veel palju teisigi kahjusid. Mitmed neist on meil avaldatud erinevates töödes, kuid jäänud seni kokku koondamata.
Läti esitatud ülevaade militaarkahjudest oli üldiselt samalaadne kui meilgi ja nemadki tõdesid, et ees seisab veel tõsine töö ühise süsteemi loomiseks. Konkreetse näitena militaarkahjudest esitas Läti pool arvutuse raketiväeosa nr в/ч 43690 „Kˮ (55 727) kohta. 32 aasta jooksul, aastail 1960–1992 territooriumil pindalaga 37,98 ha paiknenud õhukaitseväeosa tekitatud summaarne kahju Läti Vabariigile hinnati summaga 21,474 miljonit latti (u 30,5 milj eurot). Valges raamatus avaldatud andmetel paiknes Eestis okupatsiooni lõpuaastail ligikaudu 800 kohas 1565 sõjaväeobjekti, mis hõlmasid 87 000 ha. Lähtudes lõunanaabrite hinnangust ühe sõjaväeobjekti kohta, võiks saada tõenäolise ettekujutuse militaarkahjudest Eestis kogu okupatsiooni perioodi vältel.
Igaühe võõrandamatu õigus kahjude hüvitamisele
Kokkuvõtteks Riias toimunud seminari kohta tuleb märkida väga positiivseks nelja riigi kodanikeühenduste koostööd ja kogemuste ning jõudude ühendamist. Aegumatuid inimsusevastaseid kuritegusid sooritanud kommunistlikul impeeriumil ja tema tänasel õigusjärglasel, kes on üle võtnud ÜRO-s Julgeolekunõukogu alalise liikme volitused, peaks olema palju raskem tõrjuda kolme Balti riigi ja Poola ühendatud kahjunõudeid.
Seda protsessi toetab kaheksa Ida-Euroopa okupatsioonide all kannatanud riigi justiitsministrite tasemel alanud koostöö, mis sai alguse konverentsist Tallinnas 23. augustil 2015. Nagu teame, on see päev kuulutatud Euroopas kommunistliku ja natsiterrori läbi kannatanud ohvrite mälestamise päevaks. Sellele järgnes Riias 5. novembril 2015 sõlmitud kolme Balti riigi justiitsministri koostöö memorandum.
Sündmuste loogilise arengu taustal oli päris ootamatu Eesti meedias alustatud hädakisa suhete rikkumisest idanaabriga enne nn piirijoone lepingu sõlmimist. Rahvusvahelise õiguse küsimustes ebakompetentsete eesti ajakirjanike nutulaul näitas, et nad sooviksid väga olla esimesed rahusobitajad agressiivse riigiga, kes on sõjas kogu läänemaailmaga. Nad ei mõista, et sellise sobinguga reedetakse meie lääneliitlaste ühisrinne, mis tekkis pärast Krimmi annekteerimist ja sõda Ida-Ukraina oblastites.
Kas sellist silmakirjalikku käitumist Eesti poolt tuleks nüüd nimetada läänelike väärtuste hulka kuuluvaks teoks ? Iidsetest aegadest kaine talupojatarkusega varustatud eesti rahvas ei ole kainet mõistust kaotanud ega lase ennast petta ilusatest petujuttudest heanaaberlikest suhetest.
Mis puutub genotsiidiohvriks langenud tuhandetesse eesti lastesse ning nende vanema põlve saatusekaaslastesse ja okupatsioonivõimude röövitud Eesti kodanike varadesse, siis nende õigustatud kahjunõuete üle ei otsusta ei üks ega teine ega ka mingi kolmas valitsus.
Rahvusvaheline õigus ja Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 fikseerivad igaühe võõrandamatu õiguse kahjude hüvitamisele. Kui valitsus arusaamatul moel kingib need nõuded agressorile midagi vastu saamata, siis peab ta ise kahjud kodanikele hüvitama.
Nendele lihtsatele normidele juhtis tähelepanu enam kui 10 aastat tagasi riikliku komisjoni ORURK-i liige ja õigusteadlane Enn Sarv. 1997. aastal ilmus raamatuna tema põhjalik uurimistöö „Õiguse vastu ei saa ükski. Eesti taotlused ja rahvusvaheline õigusˮ. See oli okupatsioonide repressiivset poliitikat uurinud komisjoni kõige tähtsam töö. Raamat annab põhjaliku selgituse mitte ainult Eesti Vabariigi hävitamisest nõukogude okupatsioonide tulemusena. Autor annab ülevaate kõigist rahvusvahelise õiguse dokumentidest, mida okupatsioonide tõttu paljukannatanud eesti rahva heaks saaks ja tuleks kasutada.
Millegipärast Eesti taastatud iseseisva riigina ei ole neid nõuandeid kasutanud ja Eesti kodanike õiguste kaitseks piisavalt tegutsenud. Võrdluses Läti Vabariigiga oleme lõunanaabritele selgelt alla jäänud. Tartu Ülikooli õigusteaduskond võttis aga Enn Sarve raamatu õppematerjaliks ja kõik alates 1998. aastast ülikoolis õigusteadust õppinud peaksid seda teost tundma.
Seminari osavõtjate ühine seisukoht oli selline, et parema koostöö jaoks kõigi nelja osapoole vahel on vajalik koordineeriva keskuse loomine.
|
|
|
