|
|
|
Vabadussõjas langenutte mälestusmärk Tartus Pauluse kalmistul.
|
Kahest monumendist
tekst: Arvo Jaama
Tänavu 10. oktoobril avati Tartus Pauluse kalmistul Vabadussõjas langenute mälestusväljak ja seda sündmust kajastas ka õhtune Aktuaalne Kaamera. Oli juttu ja oli pilti ning Mati Karmini ja Tiit Trummali kavandatu jättis meeldiva mulje. Sünnilt tartlasena tundsin ka ennast kaudselt puudutatuna.
Järgneval päeval helistab aga kooliõde ja küsib minu arvamust (keelenõu telefon on pühapäeval tumm) langenute nimede esitamise kohta!? AK-s ma detailidesse ei süüvinud.
Järelvaatamisel on võimalik pilti seisma panna ja näha on kordumatu näide sellest, mida on võimalik saavutada mõnd vähegi eesti keelt tundvat inimest kaasamata, õigekirjutamise reegleid ja traditsioone rikkudes ning langenute nimesid kirjavahe- ja eraldusmärke kasutamata süsteemitult pillutades.
19. sajandi algusesse tagasi pöördudes selgub, et suguvõsa (perekonna) nimi on ametlikult saanud alguse tsaar Aleksander I poolt 26. märtsil 1819 alla kirjutatud Liivimaa talurahva pärisorjusest vabastamise seadusest, mis nägi ette ka prii(perekonna)nime panemise. See priikslaskmine toimus neljas järgus: aastate 1823, 1824, 1825 ja 1826 jüripäevaks.
Paljudel juhtudel pandi liignimeks talu (koha) nimi kus elati Lihwlandima Talurahva Seädus §11. Sest, et paljo seggamist saaks ollema, kui tallopoja innimessel pripõlve seisusses, mitte liignimme peaks ollema: sest ja selle pärast on tarvis, et igga sugguvõssa, ning kõik, kel sugguvõssa ep olle ennestele liignimme andvad, mis ristituse nimme tahha pannevad: agga ei töhhi kegi nisuggust nimme, mis temma ennesele ükskõrd liignimmeks wõtnud, ei ennese peast muta, ei tedda äraheita, egga töist liignimme ennesele anda,muud kui agga kohtopolise lubba, teadmisse ja sallimissega: sest et tedda selle, temmale perriseks jäwa nimmega, nimme-ramatusse kirjutatakse.
Niisiis oli juba ligi paarsada aastat tagasi paika pandud, et eesnimi tuleb kirjutada perekonnanime ette (ja perekonnanimi ristinime taha). See kehtib eesti kirjakeeles ka täna. Üks asi on keele häiriv, kuid parandatav väärkasutamine kõnes, kuid kivisse raiutavasse teksti tuleb suhtuda ka nimede osas äärmise hoolikusega. Need vanaisad, isad ja pojad-tütred, kelle tagurpidikeeratud nimed on korrapäratult Tartus kivisse raiutud, olid ju enne sõtta minekut omastele siiski vanaisa Johan, isa Paul ja poeg Ludvig, mitte Luha Johan, Luige Paul ja Menningi Ludvig. Nimede kasutamine ja kirjutamine koos eesnimega on austusavaldus, millest antud juhul on kaugelt mööda käidud.
Päev edasi ja keelenõu jälle ametis. Palun keeleteadlase arvamust. Ka tema saab ekraanile laupäevase AK ja raidkirja graniidis. „See pilt on tõepoolest väga kurb ja ümber ei hakka seda ju keegi tegema. Oleks võidud küsida kas või mõne kooliõpetaja käest.” Meie arvamused olid kokkulangevad. Et oma veendumustes täiesti kindel olla, vaatasin põhjalikult läbi kaks rasket, pildis ja tekstis mälestussambaid käsitavat suurteost:
Ly Lehtmetsa „Kivid kõnelevad ajaloolisi rännakuid”, Toronto 2004, mis oma 692 leheküljel pakub 1542 fotoga teavet 3171 Eesti (sh Tartu) mälestusmärgi kohta (osa neist 16. ja 17. sajandist) ja Keilas 2002. aastal Mati Straussi koostatud „Vabadussõja mälestusmärgid I”, mis oma 328 leheküljel käsitleb sõnas ja pildis 387 Vabadussõja mälestusmärki, sh 12 Lätis, 10 Soomes ja 10 praeguse idapiiri taga.
Tulemus oli ootuspärane – paari tuhande mälestusmärgi hulgas võis ühe käe sõrmedel üles lugeda need üksikud „tagurpidi kirjutatud” nimedega mälestussambad, kus nimed olid siiski jäädvustatud kivisse püstsetes tulpades ning sellist perekonna- ja eesnimede kaootilist esitamist ei saanud tekkida.
Kui püüdsin enesele selgeks teha, kuidas selline asi võis juhtuda, helistasin läbi õige mitu Tartu Linnavalitsuse osakonda, kuid mälestusmärgiga ei olnud ükski neist tegelenud. Eesnimedest taganimede tegemise kohta esitati küll mõte, et ehk tahtis keegi leida arhailist esitusvormi. Sattus ta aga nõukogude aega, mil kirjapilti „perekonnanimi ees ja eesnimi taga”, siiski koos isanimega, peeti ainuõigeks.
Mõeldes avamistseremoonial peetud kõnedele tekib siiski küsimus: Kas ikka saadi hakkama? Kui see viitas Vabadussõjas saavutatud võidule – siis küll. Kui aga memoriaali lõpptulemusele – siis vaevalt küll.
|
Metsavendadele püstitatud mälestuskivi Raplamaal Vigalas.
Foto: Eesti Endiste Metsavendade Liit
|
Nädal hiljem, 17. oktoobril näitas AK ka ühe metsavendadele püstitatud mälestusmonumendi avamist Raplamaal Vigala metsas, kus seisab „15. oktoobril 1948 võitluses Eesti vabaduse eest langesid” Eduard Mulk ja Mihkel Soosalu”.
Mälestusmärgi avamisel kõneles Kaitseliidu ülem, brigaadikindral Meelis Kiili. Meeldiva mulje jätnud monumendi avamisel ütlesid selle idee autorid Sulev Hatto ja Aimar Maiste, et see loodi kohalike kaitseliitlaste ja langenute omakülameeste poolt.
|
|
|
