|
|
|
Sakslaste He-111 pommitaja Londoni kohal.
|
Hitleri plaanid Inglismaa ja NSVL-iga
tekst: Jüri Kotšinev
fotod wikipedia.org
Hitleril ei olnud plaanis hävitada Briti Impeeriumit. Ta pidas seda impeeriumit vajalikuks maailma poliitilise tasakaalu hoidmiseks ning lootis, et inglased kaitsevad oma impeeriumiga Aasiat bolševiseerumise eest.
Küsimus, miks ei saatnud Hitler peale inglaste krahhi Dunkirkes Inglismaale dessanti ega vallutanud Inglismaad on alati olnud aktuaalne II maailmasõja uurijate seas. Inglased olid mandrile saatnud oma viimased tankiüksused – kergetankibrigaadi. Võitlus Prantsusmaa pärast oli kaotatud ja inglastel oli oma saarel järel vaid mõni rügement. Hitler ei kasutanud seda võimalust ega rünnanud inglasi dessandiga. Tegelikult ei kavatsenud Hitler inglastega üldse sõdida. Kuni 1940. aasta juunini polnud tal sõda inglastega mõtetes olnudki.
Hitler unistas Lõuna-Ameerika vallutamisest ning Põhja-Ameerika uuest kodusõjast, kus Saksamaa toetaks Ameerikas saksa koloniste. Inglismaaga sõdida ei tahtnud ta aga mitte kunagi.
Esimene põhjus selleks oli Hitleri arvamus inglastest kui eeskujulikust ja korralikust rahvast. Teiseks oli Hitler kindel, et inglasi võib võita ka kontinendil edukalt asju ajades. Hitler arvas, et peale Prantsusmaa purustamist on inglased nõus Saksamaaga kokkuleppele minema. 20. mail 1940 ütles Hitler Alfred Jodl`ile: „Inglismaa saab rahulepingu, kui ta seda soovib.ˮ
Hitleril ei olnud plaanis hävitada Briti Impeeriumit. Ta pidas seda impeeriumit vajalikuks maailma poliitilise tasakaalu hoidmiseks ning lootis, et inglased kaitsevad oma impeeriumiga Aasiat bolševiseerumise eest. Hitler lootis jätkuvalt, et Saksamaa ja Briti Impeeriumi liit on võimalik. Inglased oleksid olnud lääneliitlastena Saksamaa idaekspansiooni kindlustajad. Vallutades Inglismaa ning hõivates Londoni, andes inglastele sellega maitsta kaotuse kibedust, oleks Hitleri arvates hävinud Inglise-Saksa liidu võimalus.
Hitler oli kindel, et Inglismaa on haavatav õhust ja merelt. Saksa vägede viimine Inglise saartele ei olnud tema arvates hädavajalik.
Oma kõnes 23. mail 1939. aastal ütles Hitler: „Kui meil oleks I maailmasõja ajal kaks liinilaeva ja kaks ristlejat rohkem, kui Jüütimaa lahing oleks alanud hommikul, oleks inglaste laevastik hävitatud ning inglased surutud põlvili. See oleks tähendanud sõja lõppu. Vanadel aegadel ei oleks piisanud inglaste laevastiku hävitamisest – vajalik oli ka maabumine nende maal. Inglased olid võimelised ise ennast ära toitma. Nüüd on teised ajad. Hetkel, kui nende kommunikatsioonid läbi lõigatakse, on Inglismaa sunnitud kapituleeruma.ˮ
Kui Hitleril oleks olnud pisut rohkem aega, oleks ta valmistunud Inglismaa mõjutamiseks põhjalikumalt ning ehitanud Saksamaale võimsa laevastiku. Aega tal selleks ei olnud. Ta oli sunnitud asendama laevastiku teiste vahenditega – miinide, allveelaevade ja lennuväega. 23. novembril 1939 ütles Hitler nende vahendite kohta: „Need mõjutusvahendid on piisavad selleks, et kahjustada Inglismaad küllaltki olulisel määral. Juhul, kui meil õnnestuks kindlustada endale parim baas sõjaliste operatsioonide läbiviimiseks. Uut tüüpi miinide (magnetmiinide) leiutamine omab tohutut tähtsust. Inglismaa ranniku süstemaatilise mineerimisega surume inglased põlvili. Nüüdsest hakkavad miinid paigaldatud saama lennukitelt. Lennuvägi vajab lennubaase Inglismaa vahetus läheduses. Selleks peame me okupeerima Belgia ja Hollandi.ˮ
Direktiiv 10. oktoobrist 1939 räägib Saksamaa sõjalistest sihtidest lääne suunal ning muu hulgas vajadusest hõivata baasid tulevasteks Inglismaa vastasteks mere- ja õhuvägede operatsioonideks. Dessandi sooritamisest Inglismaale polnud direktiivis sõnagi. Rünnates Prantsusmaad pidas Hitler silmas tulevast operatsiooni Inglismaa vastu.
Peale Prantsusmaa sõjalist purustamist mõistis Hitler, et Inglismaa ei kavatse temaga rahulepingut sõlmida. Dessandi sooritamine oli siiski väga mahukas ja kulukas operatsioon. Isegi suhteliselt tagasihoidlik operatsioon – dessant Norrasse nõudis Saksamaa kindralstaabilt mitu nädalat eeltööd. Inglismaa dessant oleks nõudnud ettevalmistust mitme kuu vältel.
Põhiline probleem seisnes selles, et Saksamaal ei olnud ülekaalu merel ning sakslased pidid kindlustama oma ülekaalu õhus. See nõudis Inglismaa õhujõudude hävitamist. 1940. aasta septembris alanud õhuoperatsioonid Inglismaa vastu näitasid, et inglaste õhujõudude täielik hävitamine ei ole teostatav. Inglise hävitajad said oma tööga nii hästi hakkama, et sakslaste õhuväed olid sunnitud katkestama päevased õhurünnakud Londoni vastu. Sellest hetkest oli dessandi võimalus Inglismaale päevakorrast maha võetud. Ei saa sooritada dessanti kui vastasel on ülekaal õhus ja merel.
1941. aasta kevadised Inglismaa pommitamised ei olnud kuigi resultatiivsed. 21. jaanuaril 1941. aastal toimus Saksamaa-Itaalia sõjaline nõupidamine. Seal ütles Hitler: „Inglismaa suhtes olen ma inimese olukorras, kelle püssitorus on vaid üks padrun ning kui ma lasen mööda, muutub olukord tõsiseks. Ebaõnnestunud dessant tähendaks tohutut tehnilise ressursi ja inimeste kaotust, mis võimaldaks inglastel paisata need jõud, mida nad dessandihirmus oma saarel hoiavad, teistesse sõjategevuse piirkondadesse. Näiteks Vahemerele. Hoides inglasi dessandiohu hirmus, seon ma nende sõjalisi jõudusid, mida nad oma kodusaarel hoiavad.ˮ
|
Inglased suutsid pealetungiva sakslase eest Dunkirke´i all evakueerida enam kui 300 000 sõjameest.
|
Inglased ei olnud seega kunagi ohustatud dessandist sakslaste poolt.
1940. aasta suvel oleks dessant võinud isegi õnnestuda. Dunkirke tohutu katastroof võimaldas seda. Hitleril ei olnud aga koostatud dessandi läbiviimiseks konkreetset plaani. Talve jooksul oleks võinud selle plaaniga muretult maha saada, aga Hitler alustas hoopis Norra okupeerimist. Seda tegi ta selleks, et saada endale vajaliku baasi Inglismaaga õhu- ja meresõja pidamiseks. 12. novembril 1940 jättis Hitler mõtted dessandist Inglismaale. Nürnbergi protsessil andis Alfred Jodl tunnistusi (dokument 444) Hitleri direktiivist nr 18.
Selle esimene punkt puudutas Prantsusmaad: „Minu Prantsusmaa suunalise poliitika sihiks on kõige tihedam koostöö selle maaga Inglismaa vastu peetava sõja jätkamiseks. Käesoleval hetkel on Prantsusmaa mittesõdiva riigi rollis. Prantsusmaa peab leppima Saksamaa vägede viibimisega oma territooriumil ning samuti oma Aafrika kolooniates, peab toetama Saksamaa vägesid igal võimalikul moel. Pole välistatud prantslaste sõjaliste jõudude kasutamine Saksamaa toetuseks. Prantsusmaa peamiseks ülesandeks saab olema oma territooriumi passiivne ja aktiivne kaitse (lääne- ja ekvatoriaal-Aafrikas) inglaste vastu. Alates sellest põhiülesandest võib Prantsusmaa sõjaline tegevus Inglismaa vastu areneda laiemaks tegevuseks. Hetkel on läbirääkimised Prantsusmaaga seotud minu kohtumisega marssal Petain`iga. Peale vaherahuläbirääkimistega seotud jooksvate küsimuste arutamisega saab Prantsusmaa uued direktiivid tegutsemiseks Inglismaa vastu.ˮ Selline oli Hitleri lähtekoht läänesuunalises poliitikas – tõmmata Prantsusmaa Inglismaa vastasesse sõtta.
Teised 12. novembri direktiivi punktid puudutasid Venemaad, Liibüat ja Balkanit. Samuti oli direktiivis käsitletud küsimusi, mis seotud Hispaania ja Gibraltariga.
Direktiivis on kirjas: „On astutud poliitilise samme selleks, et kaasata tulevasse sõtta Hispaania. Sõja siht on suruda inglased välja Vahemerest ja sooritada sissetung Püreneedele.
Selleks on vajalik: a) Vallutada Gibraltar ja sulgeda Gibraltari väin. b) Mitte lubada inglastel kinnistuda Atlandi ookeani saartel.ˮ
Gibraltari vallutamiseks koostas Hitler plaani. Selle esimene etapp pidi seisnema luureandmete kogumises ning töötlemises. Saksa spetsialistid pidid salaja uurima Gibraltari olustikku. Eeldati koostööd Hispaania kolleegidega.
Teine etapp seisnes õhuvägede äkklöögis. Saksa õhujõud pidid ootamatult ründama oma Prantsusmaal asuvatest lennubaasidest Inglise laevastikku, mis baseerus Gibraltaril. Samal ajal pidid Saksamaa maavägede üksused, mis olid koondatud Lõuna-Prantsusmaale, ületama Püreneed.
Kolmas etapp seisnes Gibraltari vallutamises ning juhul kui inglased oleksid liikunud Portugali, tuli okupeerida see riik.
Neljas etapp nägi ette tungimise Hispaania Marokosse, mille tulemusel oleks Gibraltari väin inglastele suletud.
Kuna Hispaania raudtee läbilaskevõime oli väike, pidi Saksamaa kasutama maksimaalselt ära oma motoriseeritud üksuseid. Samuti käskis Hitler koondada Saksamaa allveelaevastiku Vahemerre, et anda purustav löök Gibraltarilt välja surutud inglaste laevastiku pihta. Saksa maaväed pidid vallutama Gibraltaril inglaste kindlustatud baasid. Hispaania pidi selles operatsioonis sõdima sakslaste poolel. Gibraltari okupeerimise tulemusel pidid Atlandi ookeani saared muutuma tähtsateks objektideks inglaste ja sakslaste jaoks algavas meresõjas. Õhu- ja merevägede juhatus pidi esitama oma plaanid Kanaari saarte kaitse korraldamisel abistamaks liitlasi hispaanlasi. Samuti tuli valmistuda Rohelise Neeme hõivamiseks. Selle hõivamine oli üks Hitleri lemmikideedest. Saksa lennuvägede ja merevägede juhid ei kiitnud seda plaani. Saarte kauge asukoht Saksamaast ja inglaste laevastiku ülemvõim merel tegid Saksa positsiooni selles regioonis haavatavaks.
Göring omalt poolt toetas Gibraltari vallutamise plaani. Ta andis tunnistusi Nürnbergis ja rääkis, et Gibraltari vallutamine oleks võimaldanud Saksamaal kinnistuda Aafrikas ning vastased ei oleks saanud Aafrikas maabuda oma vägedega.
Miks see plaan aga sinnapaika jäi, sellest rääkis Jodl. Tema tunnistused antud küsimuses olid sellised: „Me ei teostanud Gibraltari vallutamist ainult sellel põhjusel, et meie liitlased, hispaanlased, sellega nõus ei olnud. Meie siht kallutada hispaanlased meie poolele ja vallutada nende toetusel Gibraltar, ei õnnestunud. Nad ei olnud nõus.“
Põhjus, miks hispaanlased vedu ei võtnud, oli lihtne – nad pidasid Hitleri selja taga läbirääkimisi nii inglastega kui ka ameeriklastega, ja ilmselt said garantii mõlemalt. Kodusõjast räsitud Hispaania ei tahtnud kuidagi söösta II maailmasõja keerisesse. Hitler kohtus Frankoga isiklikult, kuid kokkulepe kahe riigi sõjalise koostöö suhtes Gibraltaril jäigi sõlmimata. Kuna Gibraltari plaan kukkus läbi, pühendus Hitler täie jõuga idasuunale. Kavandamisel oli peagi algav sõjategevus Saksamaa peamise vaenlase, NSVL-iga.
Hitleri plaanid NSVL-iga peale selle vallutamist
Hitler kaalus ülima põhjalikkusega, mida ta teeb Venemaaga peale selle vallutamist. Vallutatud alade plaan sündis tal koos vallutamise plaani ja kavaga. Nürnbergi arhiivides on rohkesti dokumente, millest osa on koostatud 1941. aastal. Need dokumendid avavad Hitleri projekte, mida ta kavatses ellu viia tohutul maa-alal Vislast kuni Uuraliteni.
Eelkõige kavatses ta kasutada maksimaalselt uute alade loodusvarasid ning kõiki vallutatud alade rikkusi Suure Saksamaa hüvanguks. Selle grandioosse plaani teostamise usaldas ta Riigimarssal Göringile. Kogu operatsioon sai koondnime „Oldenburgˮ.
Dokumendis 1317 P.S. On kirjas, et kõik organisatoorsed küsimused on alates 1. märtsist 1941 allutatud Hermann Göringile. Riigimarssal vastutas kõikide uute allutatud alade tootmisharude eest, välja arvatud toiduainetööstus. Toiduainetega pidi tegelema eraldi loodud komisjon riigisekretär (Reichs-Sekretär) Herbert Backe`ga eesotsas. Göring vastutas toormevarude ja suurtööstusettevõtete töö eest.
Kahe kuu jooksul töötati välja plaan Oldenburg kuni pisemate detailideni. Dokument 1157 P. S. 29. aprillist 1941 sisaldab jaotuskava. Selle kava alusel jagati Venemaa nelja suure majandusinspektuuri vahel. Leningrad, Moskva, Kiiev ja Bakuu inspektuurid. Viies inspektuur oli reservis ning ootas, millal Saksamaa vallutatud veel alasid.
Loodi 23 majanduskomandantuuri ja 12 bürood. Bürood pidid välja töötama vahendid ja meetmed selleks, et ellu viia komandantuuride ja inspektorite poolt püstitatud ülesanded. Üks komandotuur pidi tööle hakkama Stalingradis.
Minister Backe pidi hakkama tegelema toiduainetööstusega. Dokument 2718 P. S. sisaldab materjale, kus on välja toodud põhimõtted Backe ametkonna tööks. Sõja neljanda aasta jooksul (1942) pidid Saksamaa relvajõud olema varustatud toiduainetega, mis saadud ainult Venemaalt. See on tarvilik sõja jätkamiseks.
Venemaaga pidi hakkama tegelema peale Göringi ja Backe ka Himmler – SS juht ning Gestapo pealik. 13. märtsi 1941. aastal välja antud direktiivis oli kirjas, et füüreri käsuga saab SS juht erilise ülesande, mille tingib kahe võitleva poliitilise süsteemi vastasseis. Selle võitluse käigus pidi SS juht Himmler tegutsema iseseisvalt ja sõltumatult teistest ametkondadest omal initsiatiivil.
Peale nimetatud meeste tegeles Venemaaga ka Alfred Rosenbrg (ida-alade minister). Kaks päeva enne sõja algust NSVL-iga avaldas Rosenberg oma mõtteid Venemaa kohta. See on kirjas Nürnbergi dokumendis 1058 P. S. „Ida-alade peamiseks ülesandeks sel aastal saab olema Saksa sõdurite varustamine toiduainetega. Venemaa lõunaosad peavad tasakaalustama Saksamaa toiduvarustamist. Me ei näe mingit alust toita venelasi sellest piirkonnast saadud toiduga. Tuleb läbi viia kohaliku elanikkonna laialdast ekspluateerimist. On kindel, et venelasi saab ootama rida väga raskeid aastaid.ˮ
Saksamaa ees on hiiglaslik ülesanne, kuid see ülesanne ei ole kaugeltki ainult negatiivne, kui mitte arvesse võtta karmi vajadust evakuatsiooni järele. Vene dünamismi suunamine itta – see on ülesanne, mida tuleb täita täie rangusega. Võib-olla kiidab tulevane Venemaa selle isegi heaks, kui mitte 30 aasta, siis 100 aasta pärast. Kui me sulgeme venelastele tee läände, võivad nad tunnetada oma tõelist geeniust ja tõelist jõudu ning mõista oma geograafilist kuuluvust. Meie otsuseid hinnatakse ajaloolaste poolt sadade aastate pärast teisiti, erinevalt sellest, kuidas hindavad venelased seda täna.ˮ
Gaulaiter’id, kes pidid hakkama administreerima vallutatud aladel, valis Hitler välja ise. Baltimaade gauleiter – Heinrich Lohse (1896–1964), Moskva gauleiter Siegfrid Kasche (1893–1947), Ukraina gauleiter Erich Koch (1903–1986), Krimmi gauleiter Alfred Frauenfeld (1898–1977) ja Koola poolsaare gauleiter Josef Terboven (1898–1945) olid Hitleri enda valitud mehed.
Nürnbergi protokollid 1017 P. S. sisaldavad dokumente aastast 1941. 2. aprilli memorandumis on kirjas nimetatud meeste ülesanded vallutatud ida-aladel. Venemaa pidi saama jagatuks seitsmeks riigiks. Esiteks Kesk-Venemaa Moskvaga eesotsas pidi saama nõrgestatuks. See nõrgestamine taheti saavutada kolmel viisil.
Esiteks tuli hävitada bolševistlik võimustruktuur. Teiseks nõrgestada Venemaad majanduslikult konfiskeerides tootmisvahendid ning transpordivahendid ja kolmandaks liita Venemaalt äravõetud alad naaberriikide – Ukrainaga. Valgevenega ja Donetski kraiga. Valgevene pidi saama Kalinini oblasti ja Saraatovi oblasti.
Ukraina pidi saama Venemaa arvelt Musta mere riikide liidu koosseisu rahvusautonoomia õigustes. Kaukaasia pidi saama samuti jagatud väikesteks administratiivüksusteks.
Kesk-Aasia ja Turkestan pidid hakkama moodustama islamiriiki.
Eraldi käsitleti Baltimaid. Memorandumis on juttu sellest, et Läti ja Leedu linnadest tuleb viia Venemaa aladele ümberasukatena oluline kogus elanikkonda. Nende asemele pidid Läti ja Leedu linnadesse tulema uued inimesed – volgasakslased, norrakad, taanlased, ühesõnaga germaani rahvaste esindajad. Suur-Saksamaaga täielik liitumine oli plaanitud läbi viia ühe kuni kahe põlvkonna jooksul.
Saksamaa võit sõjas nägi ette slaavlaste poliitilise võimsuse hävitamist.
16. juulil 1941. aastal toimus nõupidamine Ida-alade reorganiseerimise küsimustes. Dokument 221 L. Sisaldab materjale sellest, kuidas Hitler pidas vajalikuks liita igaveseks Saksa mõjuruumiga sõjas vallutatavad alad. Nendeks olid Krimm, kuhu pidi elama asuma vaid sakslastest elanikkond. Edasi tuli Galiitsia. Järgnesid Baltimaad, mis pidid saama liidetud Suur-Saksamaaga. Volgaäärsed maad tuli samuti asustada ainult sakslastest ümberasujatega. Bakuust pidi saama sakslaste sõjaline koloonia. Sama saatus ootas ka Koola poolsaart. Seal oli vajaliku sõjalist toormaterjali. Kõik nimetatud alad oli kavas liita Kolmanda Reich`iga. Kõik ülejäänud Venemaa ja Aasia alad pidid muutuma Saksamaa vasallriikideks. Asumaad pidid muutuma Saksamaa tugipunktideks. Dakkar, Kanaari saared, Püha Helena saar, Seishellid, Sansibar ja Püha Mauritiuse saared pidid jääma igaveseks ajaks Saksamaa sõjasadamateks.
|
|
|
