|
|
|
Viktor Siilats ja produtsent Alice Järvet filmi „Tants vanakuradi vanaemaga" esilinastusel Kinomajas.
Foto: Viktor Burkivski / Postimees
|
Viktor Siilats: Patriootlik retoorika koos tõe varjamisega on ohtlik
tekst: Jaanika Kressa
Tallinna kinomajas esilinastus Viktor Siilatsi film „Tants vanakuradi vanaemaga", kus pealkirjas mainituga peaosalistena jalga keerutamas Konstantin Päts ja Johan Laidoner.
Üsna väljakutsuv pealkiri. Kuidas see film sündis?
Filmi on tootnud Alice Järveti firma MAST Production koostöös minule kuuluva Eesti Videoga. Filmi pealkiri on inspireeritud Konstantin Pätsi poliitilisest ütlusest, et vajadusel tantsib ta kasvõi vanakuradi vanaemaga.
Film on valminud eeskätt tänu sellele, et Eesti Video arhiivi kogunes kriitiline hulk videomaterjali, mis vajas realiseerimist. Ja ta tuli selline, nagu ta tuli, ainult selle tõttu, et mul polnud varem aega seda filmi teha ning vahepeal selgus palju olulist, mida ei saanud välja jätta.
Kuidas vaatajad filmi vastu võtsid ja kas miski suutis teid ka üllatada?
Kinomajas, esilinastuse saalis, võeti see film hästi vastu, ehkki tean, et oli ka kiirelt lahkujaid. Hiljem on öeldud, et kurb film oli, mida ta oligi. Samuti on avaldatud kahtlust, et kas meie patriootlikult meelestatud noorsoole on ikka õige selliseid asju näidata. Ma arvan, et on, sest et patriootlik retoorika koos tõe varjamisega on riigile veelgi ohtlikum. Nagu filmist ka näha võis.
Olete selle filmi tarvis materjali kogunud juba aastaid. Kas ja kuidas on teie enda suhtumine teemasse selle aja jooksul muutunud?
Minu suhtumine on muutunud diametraalselt. Algul arvasin tõsimeeli, et nii Pätsi kui Laidoneri puhul on tegemist rahvuskangelastest riigimeestega.
Olete sündinud Siberis, Tomskis. Amüsantne paik ilmale tulekuks. Kuidas teie vanemad kohtusid ja kui kaua teie pidite seal elama, enne kui kodumaale saite?
Eks Stalin mu sinna sündima saatis. Mu isa ja ema küüditati lastena Siberisse. Koos minu vanaemadega. Seal nad kohtusidki. Sain Eestisse alles nelja-aastasena. Naised ehk minu vanaema ja ta tütar lubati varem minema. Ma ei tea, kas neile elukoha valikul takistusi tehti. Vanaema läks elama Räpinasse, hiljem elas koos oma tütre perega Tartus. Isa ei lubatud vaatamata mu vanaema korduvatele palvetele Siberist pikka aega minema, põhjusel, et ta on oma isa meessoost järeltulija. Seega ei lubatud ka mind, kui oma isa ja vanaisa meessoost järeltulijat.
Kust paigast ja millisest perest oli pärit teie ema? Milliseks kujunes teie vanemate saatus Eestisse naastes?
Minu ema pärineb Rumeenia Kuningriigist, täpsemini selle Stalini poolt okupeeritud osast praeguse nimega Moldova. Meie pere pääses Eestisse 1959. aastal ja asus elama Laitse lossi. Siiski neljakesi vaid ühte ca 20 ruutmeetri suurusesse tuppa seal. Isa sai tööd Eesti Raadio Laitse raadiomastis. Mõne aja pärast kolisime Kohtla-Järvele, kus isale pakuti tööd telemastis ja kahetoalist korterit.
|
Daniel Siilats Paistu maleva pealikuna.
|
Teie vanaisa, ärimees Daniel Siilats, hukati 1942. aastal Sverdlovski oblastis. Millal te sellest teada saite? Kas teie lapsepõlvekodus räägiti sellistest asjadest?
Ei räägitud üldse nendel teemadel. Vanaisast räägiti algul, et jäi sõjas kadunuks. Siis, et jäi vangilaagris kadunuks. Kaheksakümnendate lõpus vist tuli rehabiliteerimisteade, siis taotleti ka surmatunnistus ning alles siis selgus, et tegelikult oli tegu mahalaskmisega. Sain tänu ühele Anne Veesaare telesaatele, kus intervjueeritavate soove täideti, ka vanaisa KGB toimiku, kus troika otsus kirjas.
Daniel Siilatsile polnud bolševike aegne vangistamine mitte esimene. Ta kuulus Vabadussõjalaste Liitu, kuulus Viljandi linnavolikokku, kust ta 1934. aastal koos teiste vabadussõjalastega välja visati. Ta istus ülekohtuselt Patareis Pätsi ajal.
Jah. Aga see film ei ole inspireeritud minu vanaisa saatusest. Lihtsalt, ilma vapse puudutamata ei õnnestu Pätsu ja Laidoneri temaatikat arendada. Vaikiva ajastu kehtestamine ehk diktatuur oli üks nende eluetapp, millest ei saa mööda minna. Neli etappi kokku oligi: Eesti Vabariigi moodustamine ja kaitsmine, majandus(kuri)tegevus, diktatuur ja vabariigi loovutamine, hääletu alistumine vms.
Pätsi diktatuur koosnes omakorda kahest etapist: n-ö „seaduslik” etapp, kus Päts, olles ise vapside põhiseadusmuudatuse toetaja, otsustas seda uut Põhiseadust väärkasutada ja diktatuuri kehtestada. Ning teine, ebaseaduslik etapp, kus Päts ajas Riigikogu laiali ning jäi ise ebaseaduslikult võimule, rikkudes uue Riigikogu kokkukutsumise tähtaegu.
Veel korra, see konkreetne film ei ole vapsidest. Vapside temaatikat olen proovinud tõstatada „pronksiöö” paiku artikliga „Mis tunne on olla fašist? ”Siis kui Ansipit, aga ka kogu Eesti riiki ühtäkki ja meelevaldselt fašistidega seostama hakati. Nii nagu vapsegi. Nii nagu Ukrainatki.
Ma olen lugenud vabadussõjalaste toimikuid ega suuda uskuda, et need mehed ülekuulamistel niisugust juttu ajasid nagu seal kirjas. Kas need toimikud on niisama fabritseeritud või rakendati ülekuulatavate kallal erakordset vägivalda?
Ma pole neid konkreetseid, Eesti poliitilise politsei toimikuid lugenud, seega ei tea millest jutt. Samas peab arvestama sellega, et Laidoneri meelevallas olid vangistatud vabadussõdalaste abikaasad koos alaealiste lastega.
Olen lugenud vaid KGB toimikuid ja seal pole muud, kui tunnistatakse „fašistlikusse” Kaitseliitu ja Vabadussõdalaste parteisse kuulumist. Karta on, et vägivalda kasutati ja mitte vähe.
Milliseks oleks kujunenud Eesti Wabariigi saatus kui 1934. aasta presidendi-valimisi poleks ära jäetud?
Seda me ei saa kunagi teada, aga loodetavasti oleksid valitsuse otsused olnud vähemalt seaduslikud ja ehk ka demokraatlikumad.
Olete mõne aasta eest öelnud, et Eestisse jäävad need, kes usuvad, et ülekohus on ajutine. Teie seda ei usu. Ometi valutate Eesti pärast südant – seda tõestab väga ilmekalt nähtud film.
Ma pole öelnud, et ma ei usu, et ülekohus on ajutine – vastupidi, väga palju sellist on juhtunud, mis minu usku Eestisse on positiivses suunas mõjutanud, mistõttu olen ka jätkuvalt Eesti kodanik, Eesti resident ja maksumaksja
Mulle tegi filmis tõsiselt nalja koht, kus hullumaja arst räägib kellestki surnud patsiendist, kes olla olnud president. Hullumajad ongi ju Napoleone täis! See konkreetne meesterahvas oli aga oma volitused ise üle andnud vähemalt kahele: Johannes Barbarusele ja Hjalmar Mäele. Arst seda ilmselt ei teadnud…
Ta pidas ilmselt silmas ekspresidenti. Ja seda Päts ju tõepoolest oligi. Samas ma neid KGB kontrolli all olevaid hullumajasid ja nende arste eriti ei usuks. Räägivad seda, mis neile kasulik või mida peab rääkima. Mulle meeldis hoopis see lõik, kus ta sai maetavale Pätsile eraldi haua, riided ja kirstu väidetavalt sellise jutuga, et avaldas peaarstile kartust, et neid võidakse tulla kontrollima.
Tänavu möödus 115 aastat Artur Sirgu sünnist. Seda jääb tähistama ainult teie film.
Nojah. Võitjad kirjutasid oma ajaloo, ehkki nende võit oli lühike. Sirk paraku kaotas. Need, kes ta fašistiks tembeldasid, ei ole tõe avaldamisest huvitatud
Tegelikult pole meil ei 1934. aasta ega hilisematele sündmustele hinnangut antud. Eesti Omavalitsuse ajal, sõjatingimustes, olid küll mõned mälestusteenistused, aga hiljem, nn laulva revolutsiooniga taastati ju vaikiv ajastu. Vabadussõjalased on unustatud ja pole kohta, kus neile küünal süüdata
Paradoksaalselt küll. ENSV või Nõukogude Liit rehabiliteeris oma lõpuaastail ka vangistatud ja tapetud vapsid, andes isegi välja vastava tunnistuse. Taasiseseisvunud Eesti Vabariik pole seda teinud. Rehabiliteerimist. Isegi moraalset mitte.
Küünla oleks saanud süüdata Võidusamba jalamil ja korraks oli selleks isegi lootust. Siis aga selgus, et see Eesti klaasitööstuse jäätmetest valminud sammas ei olegi Vabadussõjast osavõtnutele, isegi mitte neile, kes polnud vapsid. See sammas on pühendatud Vabadussõja võidule, mitte seal võidelnuile.
|
Viljandimaa vabadussõjalased lossi trepil. Foto: Viljandi muuseum
|
Mismoodi saab võitu käsitleda üksinda? Ilma võidelnuteta?
Ma kontrollisin Kaitseministeeriumi tellimust ehk konkursi tingimusi sambale. Ja ongi nii, et sammas on pühendatud võidule. Kusjuures, omavahel öelduna, ega me vist ikka päriselt ei võitnud seda Vabadussõda. See lõppes ikkagi Tartu rahuga ja rahuleping on n-ö viik aga mitte võit. Kusjuures vastane kavaldas meid selle rahulepinguga üle, pidades seda alati ühepoolselt vaherahuks. Mida ta ka rikkus.
Vastane... (Puna-) Venemaa? Ja miks meie tähistame võitu sakslaste üle?
Võidupüha on Võnnu lahingus saavutatud võidu püha ja selle viis sisse Päts, kes polnud vist ise mingi eriline sõdija ega sõja pooldaja, aga pärast 1934. aasta riigipööret hakati temast sõjakangelast vorpima.
Vabadussõjalaste ajast on nii palju möödas, et keegi praegu elavatest ei peaks tundma vastutust selle ülekohtu eest, mis neile tehti. Miks siis ikkagi neid siiamaani maha vaikitakse? Miks ja kellele on täna ikka veel nii oluline püstitada uusi ausambaid hoopis neile kahele, kes nii meelsasti vanakuradi vanaemaga tantsu vihtusid?
Eks näe, millised saavad olema filmi järelkajad. Kui proovitakse teha olematuks ja jätkata vana „tõegaˮ või rünnata, siis on üsnagi selge, et kõik on lihtsalt korduses. Kõik.
Teie filmitekstis on vihje sellele, et Laidoner reetis lõpuks isegi omaenda naise. Tollesama poola aadlidaami, kelle pärast ta ennast varem terve elu oli narriks teinud. Kui Viljandisse veel ausammast polnud püstitatud, vaid käis alles vaidlus, kirjutas Hain Rebas maakonnalehes, et pigem vääriks ausammast proua Laidoner. Millest täpsemalt on jutt?
Soome ajaloolase Martti Turtola poolt Laidonerist kirjutatud raamatu lõpus on sellest juttu. Kui ma täpselt mäletan, siis Laidoner võttis kõik NKVD süüdistused lõpuks omaks ja süüdistas nendes tegudes ka oma naist. Vaevalt et ta seda vabatahtlikult tegi, pigem oli tegu n-ö Orwelli rotipuuriga. Ja sama lõpptulemusega. Ka Winston reetis oma armastatu, Julia.
Mis eristab Pätsi ja Laidoneri teistest Stalini poolt piinatutest ja mõrvatutest on see, et nad üritasid „vanakuradi vanaemaga” tantsu lüüa. Laidoner ilmselt lootis, et ühised joomingud Staliniga loovad talle mingi eelise, mingi turvatunde.
Viljandi mõis on täis teie esivanemate jalajälgi. Kas see tekitab teis mingeid tundeid?
Mis seal ikka. Mul ei ole Viljandisse eriti asja pärast seda, kui mu Siberisse küüditatud vanavanemate maja kesklinnas maha põles ja maa tagastamisest keelduti.
Teie vanaema on oma mälestustes kirjeldanud, et vana lossi ümbritses park, mille nurgas asus kaev, kust ammutasid vee nii aidamehe kui kutsari perekond, aga ka paruni loss. Selles paigas asub täna hobusemonument Laidoneriga – on juhtunud nii, et puuslik on kaevule istuma pandud…
Ju siis vist. Kas tegu on sellesama hobusega, mille Jossif Stalin Laidonerile kinkis ja mille Kliment Vorošilov üle andis? Ka sellest hobusest on minu filmis juttu.
Kui räägitakse vaikivast ajastust, siis heal juhul kritiseeritakse Pätsi, Laidoner pääseb aga alati peaaegu puhta poisina. Miks see nii on?
Ma ei tea. Tegelikkuses jääb mulje, et Laidoner oli hullem. Kusjuures ta liitus diktaator Pätsiga vaid solvumisest. Vaid sellepärast, et vapsid tegid „poliitilise veaˮ ja esitasid presidendivalimiste kandidaadiks eelnevalt kokkulepitud Laidoneri kandidatuuri asemel hoopis Larka. Tegid nad seda aga sellepärast, et Laidoneri eelnev majandustegevus oli erakordselt hämar.
Kus seda filmi veel näha saab ja kas näitate seda ka nn Välis-Eestis?
Produtsent Alice Järvet levitab seda. Kus aga vähegi saame. Ma arvan jah, et ma olen väliseestlastele selle võlgu. Laulva revolutsiooni aegu edastasime väliseestlastele Pätsi kohta vaid seda, mis meil, st Eesti Videol tollal teada oli. Kardan, et nii mõnegi väliseestlase tunded, kes Pätsi diktatuuri veel mäletasid, said riivata.
Kinomajast lahkudes avaldas üks meediaärimees arvamust, et see oli vaid üks film ja nüüd tuleks ka teine pool ära kuulata. See teine pool on pasundanud ja laiutanud juba 80 aastat, viimased 20 aga päris kindlasti. Vabadussõjalastele on hinnang andmata, praegused inimesed ei tea neist eriti midagi.
See oligi vaid üks film. Loodan, et keegi teeb veel mõne. Need küsimused on nüüd õhku paisatud, loodaks väga saada ka mingeid argumenteeritud ja mittedemagoogilisi vastuseid. Ka vabadussõdalaste kohta. Kusjuures mu filmi produtsent Alice Järvet ongi juba teinud 8-osalise sarja „Vapsidˮ, mida näidati Tallinna TV-s.
Filmi esitlusel Indrek Kalda esituses kõlanud laul võtab hästi, kuigi allegooriliselt, selle tantsu kokku. Tänaseks on ETV, Kanal 2 ja TV3 keeldunud selle filmi näitamisest. Tallinna TV-sse pole pakkunud.
* * *
Tants vanakuradi vanaemaga
Muusika: Viktor Siilats
Sõnad: Villu Kangur
Kõik esmased sammud näis viimane kord,
ent peagi sai partnereist pikk järjekord –
nüüd ennast ma libistan justnagu jääl,
tean, jälg kontsplekist must vahale jääb.
Mu järgnevad pöörded vaid üks jala-ast,
sest partnerist mõtlen, et lahti saan tast,
kuid siis kostab äkki too õõvastav viis:
vaat´ sinu ma endaga tantsule viin,
vaat´ sinu ma endaga tantsule viin –
ja mis siis!
Jah, siis järgnes polka ning see polnud valss,
oh, sellest sai üsnagi peadpöörav tants –
nii tihti ma kummardan enese ees,
sest käin tantsupoognatest lõpmata ees!
Teen väikeseid mööndeid, sest loodad, et tean,
et jalale astuda ei tohi eal,
kuid siis kostab äkitselt õõvastav viis
et saatan sind endaga tantsule viib,
et saatan sind endaga tantsule viib –
ta on siin!
Soolo
Poleerin parketti, kuid lõppu ei näe,
kõik pöörlevad kura- või paremal käel.
Ma näen, ma ju näen, et ei lõpe see ball,
kus ühed on ülal ja teised on all.
Ma keerlen ja keerlen, mul kaks jalga maas,
mis sellest, et pea kohal on peegelklaas,
kuid sõrgade klõbinat kuuleb mu kõrv,
vaid sõrgade klõbinat kuuleb mu kõrv –
ma tean, et parkett on küll tugev,
kuid ülimalt õrn!
|
|
|
