|
|
Eestlased Siberis
tekst: Kuno Raude
Eestlasi on sõjaliste kokkupõrgete käigus viidud vägivaldselt Venemaale muinasajast alates. Paljud eesti sõjamehed sattusid Venemaale vangi pärast Rootsi ja Venemaa vahelist Põhjasõda.
Eesti tsiviilelanike sunniviisiline väljasaatmine Siberisse sai alguse pärisorjuslikul Tsaari-Venemaal 1802. aastal, ning see kestis I maailmasõja alguseni 1914. aastal. 1850. aastal elas Eestis umbes 660 000 eestlast, välismaal, peamiselt Venemaal, elas ca 30 000 eestlast. Aastatel 1850–1914 valisid paljud eesti pered oma uueks elukohaks vabatahtlikult Venemaa, seahulgas Siberi ja Kaug-Ida, mida toetas Tsaari-Venemaa inimtühjade alade koloniseerimispoliitika. Sõjaajal, aastatel 1914–1918, evakueeriti Eestist Venemaale sõjapõgenikud ja rindeäärsete piirkondade elanikud. Massilise väljarände Venemaale lõpetas Eesti iseseisvumine 1918. aastal. Sellele vaatamata elas 1940. aasta alguses Siberis üle 29 000 eestlase.
Siiani veritseva haava jättis eesti rahva ajalukku Eesti okupeerimine 1940. aastal, II maailmasõda ja teistkordne okupatsioon 1944. aastal. Küüditamised ja arreteerimised tõid endaga kaasa ca 50 000 eestlase sunniviisilise toimetamise Venemaa vangilaagritesse ning igaveseks ajaks asumisele saatmise „Venemaa kaugetesse piirkondadesseˮ. 14.–16. juunil 1941 küüditati Eestist Siberisse 10 016 inimest. 25. märtsil 1949 lisandus 20 601 deporteeritud eestlast. 6654 Eestist väljasaadetud inimest sattus elama Krasnojarski kraisse. 285 inimest (mõnedel andmetel 353 inimest) toimetati aprilli alguses 1949 Abakani raudteejaamast lahtiste veoautodega Sajaani mägedesse, Tuva autonoomsesse, oblastiga piirnevasse, Verhne-Ussinski rajooni. Omamata eluks vajalikku ning oskamata vene keelt olid oma perekondadest lahtirebitud inimesed sunnitud kohanema uute oludega. Ja nad kohanesid. Eriti lapsed, kes jätkasid õpinguid Siberis vene keeles. Möödunud sajandi viiekümnendate lõpus hakkasid väljasaadetud eestlased oma kodumaale tagasi pöörduma. Kuid mitte kõik.
Siberi mulda jäid tuhanded süütud inimesed. Siberisse jäid elama need küüditatud inimesed, kes ei saanud luba oma kodukohta tagasipöördumiseks või keda sidusid abielusidemed kohalike inimestega. 1959. aastal elas Siberis 28 200 eestlast, sealhulgas Krasnojarski krais 11 100 inimest. Paar aastat enne NSV Liidu lagunemist, 1989. aastal, elas Siberis ikka veel ca 17 000 eestlast. 2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Siberis elanud eestlaste arv vähenenud 12 500 inimeseni, kellest Krasnojarski krais elas ja elab jätkuvalt üle 4000 eestlase.
Vägivaldselt Siberisse saadetud ja seal surma saanud vangide ning küüditatute arvu ja nende matmiskohti ei tea ilmselt mitte keegi. Ja kui sellekohane informatsioon on arhiivides ka olemas, on andmete hankimine peaaegu et võimatu. Paradoks seisneb selles, et nimetatud reglemendi kohaselt on arhiividest võimalik saada andmeid lahkunute kohta vaid siis, kui arhiivile esitatakse andmed lahkunu kohta! Keegi ei ole pidanud arvestust lahkunute matmiskohtade ehk kalmistute üle, rääkimata asjakohaste skeemide olemasolust, mida mitte keegi ei ole mitte kunagi koostanud.
Hauaplaate ei ole küüditatud eestlaste haudadele Siberis reeglina kunagi paigaldatud. Tolmuks on muutunud Siberi lehistest ja seedritest meisterdatud ristid. Umbrohtu kasvanud lahkunute hauakääpadki on aeg maatasa pühkinud. Paljudel puhkudel on lahkunute hauad jäänud ette asulate laiendamisele ja uute ehitiste rajamisele. Igavikku on kadumas kohalikud elanikud, kes teadsid 1949. aastal ja varem küüditatud eestlaste matmiskohti Siberis, kes olid isiklikult tuttavad ja teadsid lahkunute nimesid. Täna seisab ees määratu töö Venemaale maetud eestlaste nimede ja nende matmiskohtade väljaselgitamisel, mis eeldab Eesti riigi ja Venemaa mõlemapoolset head tahet ning valmisolekut suhete muutmiseks selles üldinimlikus valdkonnas. Miks mitte ei võiks initsiatiiv selleks saada alguse rahvaesindajatelt Riigikogu väliskomisjonis, jätkuks koostöö Venemaa Riigiduuma välissuhete komisjoniga? Tunnistagem: seni sõlmimata sõjahaudade lepinguga paralleelselt vajab Eesti ka lepingut Venemaale vangi saadetud ja sinna küüditatud eestlaste haudade väljaselgitamiseks, korrashoiuks, mälestuse põlistamiseks. Oma töösuunad peaks üle vaatama ulatuslikku andmebaasi omav Eesti Memento Liit.
Muutunud on Venemaa presidendi suhtumine poliitilistesse repressioonidesse, alles hiljuti allkirjastas ta seaduse poliitiliste repressioonide ohvritele pühendatava mälestusmärgi püstitamiseks Moskvasse. 15.08.2015 kinnitas Vene Föderatsiooni valitsus korralduse poliitiliste repressioonide ohvrite mälestuse põlistamiseks. Olgu lisatud, et väga paljudes Venemaa linnades, alevites ja külades on elanike ning kohalike võimuorganite eestvõtmisel püstitatud ja pühitsetud mälestusmärgid nõukogude omavoli ohvriks langenutele. Venemaa kraides ja oblastites tegutsevad ühenduse „Memorialˮ osakonnad, kelle eestvedamisel jätkub mäluraamatute ja represseeritute nimekirjade avaldamine. Nõukogude võimu repressioonide ohvrite mälestuse põlistamisel me ei ole enam üksinda.
|
|
|
