Kultuur ja Elu 4/2015

Kultuur ja Elu 3/2015

Kuhu siis ikkagi kadus admiral Johan Pitka?

tekst:  Mati Mandel
pildid raamatust Mati Mandel, Pitka ja pitkapoisid

Johan Pitka

Mitme Eesti suurmehe saatus on jäänud siiani saladuseks. Üheks selliseks meheks oli Johan Pitka – soomusrongide ja soomusautode ehitamise initsiaator ja organiseerija Vabadussõjas, Eesti merejõudude esimene juhataja, Eesti Kaitseliidu rajajaid. 1944. aasta 22. septembril viibis ta veel Kose lahingus ja seejärel kadus.

1940. aastal põgenes Johan Pitka nõukogulike repressioonide eest Soome. Ka sakslastele oli ta okupatsiooniaastatel 1941–1944 üsnagi ebasoovitav isik. Soomes olles suhtles admiral nimelt aktiivselt teiste eestlastega, arendades tegevust Eesti taasiseseisvumise nimel.
1944. aasta kevadel, mil isamaa oli jälle hädaohus, pöördus Pitka aga paljudele üllatusena tagasi Eestisse. Mitte kõik kaasmaalased ei saanud tema tagasipöördumisest ühtemoodi aru. Pitka tagasituleku ajaga langes nimelt kokku rahvuslaste arreteerimise laine Saksa Julgeolekupolitsei ja SD poolt. Inglismaale orienteeritud ringkondades arvati koguni, et Pitka on nüüd pöördunud lausa sakslaste leeri. Teatud määral oli rahvuslastel, tagasipöördumise ajastatust silmas pidades, kahtlustusteks kahtlemata ju ka alust. Kindlasti olid Saksa võimudel admiralile Eestisse tuleku loa andmisega omad plaanid. Nimelt oli järsult suurenenud Saksa sõjaväest deserteerunute hulk. Need jooksikud varjasid end massiliselt kodukandi metsades ning tundsid end seal enamasti üsnagi turvaliselt. Sest Omakaitse, kes aktiivselt jahtis Venemaalt alla visatud langevarjureid, suhtus Saksa sõjaväest ära karanud omaküla meestesse hoopis leebelt. Neid mitte ainult ei hoiatatud haarangute eest, vaid aidati lausa varjuda.
Seoses Pitka naasmisega lootsid sakslased, et admirali autoriteet suudab mõjutada suurt hulka deserteerunuid taas rindele minema.

Pitka lootis Lääneriikide abile

Eestisse tagasi pöördunud Pitkat hämmastas, et sakslaste väljakuulutatud mobilisatsioon ei olnud andnud täit tulemust. Pitka pidas nimelt eestlaste võitlust koos sakslastega siiski ainuvõimalikuks ja paratamatuks. Inglasi ja ameeriklasi pidas Pitka Baltikumi rahvaste suhtes reeturiteks, mis hiljem, kui nende tehingud Staliniga ilmsiks tulid, ju ka tõeseks osutus. Ilmselt polnud aga eruadmiralil täit ülevaadet sellest, et Saksa okupatsioonirežiimil oli õnnestunud kolme aasta jooksul suhted eestlastega lootusetult ära rikkuda. Kui 1941. aastal võeti sakslasi siin vastu kui päästjaid, siis 1944. aastaks oli neid juba vihkama õpitud.
Pitka, kui sellest kõigest eemal seisnu, ilmselt ei mõistnud, et Saksamaa on terve sõja aja ajanud poliitikat, mis ei tunnustanud teisi rahvusi ja nende õigusi ning läks nüüd selle tagajärjel juba vastu oma režiimi täielikule hävingule.

Pitka plaan

Kuid Pitkal oli ka endal plaan. Millele siis rajanesid eruadmirali lootused veel 1944. aasta kevadel? Pitka oli nimelt veendunud, et sakslased ei tõmba oma vägesid Eestist kiires korras välja, vaid taanduvad siit lahingutega. Ka lootis ta luua oma isikliku, vähemalt pataljoni suuruse väeüksuse ning relvastada selle sakslastelt saadavate moodsate relvadega. Veel arvas Pitka, et lahingute käigus õnnestub koondada eestlastest koosnevad üksused Tallinna kaitsele ning siin rinne peatada.
Tema viimaseks lootuseks oli, et Punaarmee rünnaku seiskamisel saadakse Läänelt poliitilist tuge Eesti iseseisvuse taastamiseks.
Praegu teame, et viimane lootus oli selleks ajaks juba Lääneriikide juhtide ja Stalini kokkuleppega nullitud. Pitka seda muidugi ei teadnud ega saanudki teada.

Omanimelise üksuse loomine

Koos oma staabiülema, Vabadussõja-aegse laiarööpmelise soomusrongi nr 3 ülema Paul Laamanniga hakkas Pitka sõitma mööda maakondi ning tegema kihutustööd omanimelisse löögiüksusse astumiseks. 600-mehelise pataljoni loomiseks vajati aga Saksa võimude luba. Sakslastele ei olnud eestlaste meeleolud saladuseks. Seetõttu tundus neile niisuguse üksuse loomine mõistagi ohtlik. Saksa Julgeolekupolitsei ja SD juht Bernhard Baatz andis omal riisikol loa luua vaid väike salk, 50–60 meest. Pataljoni formeerimiseks soovitati pöörduda Himmleri poole, mida ka tehti. Himmlerilt jäi aga luba saamata.
Vahepeal tegutses eruadmiral aktiivselt edasi. Narva maantee 45 (praegune 15) hakkas tegutsema Pitka staap, kus registreeriti vabatahtlikke. Neid ilmus kümnete kaupa. Meestele anti välja vastavad tunnistused. Baatzi poolt lubatud meeste arvu ei pidanud Pitka millekski.
Käidi ka mööda maakondi ja agiteeriti seal. Pitka kaastööline leitnant Evald Karotoom, kes tundis isiklikult paljusid Nissi kandi inimesi, sõitis jalgrattaga mööda Nissi, Kernu ja Varbola valla külasid ning kutsus mobilisatsioonist hoidunud või Saksa sõjaväest deserteerunud mehi Pitka üksusse.
Juba kahe-kolme päevaga koguti ligi 150 vabatahtlikku. Alates 28. augustist korraldas Omakaitse Uue-­Riisipere mõisas (Eesti vabariigi aegses piiskop Platoni nimelises lastekodus) sõjalise ettevalmistuse kursused, kus olid küll koos esijoones vanemad mehed. Ka neid kursusi külastasid Pitka ja Karotoom ning kutsusid mehi Pitka üksusse. Paljud kursustest osavõtnud tulidki sinna.
8. septembril viidi Pitka üksusse astunud mehed Riisiperest Tallinna ning sealt edasi Kehrasse. Kehrast liiguti Paasiku laagrisse, kus ootasid ees muldonnid. Mõni päev hiljem sai admiral teada, et sealt kümnekonna kilomeetri kaugusel asuv Kiviloo mõis on tühi. Mehed viidi sinna, sakslaste silme eest kaugemale. Kiviloo jäigi kuni 21. septembrini Pitka üksuse baasiks. Seal kasvas meeste arv korra isegi 400-ni.
Pitka käis ka Kloogal, kus olid täiendõppes soomepoiste lipnikud. Suvel oli Pitka teinud koos Laamanniga mitmeid sõite Viru rindele ja kohtunud 20. SS-diviisi ülema, SS-Oberführer Franz Augsbergeri, armeegrupi „Narvaˮ ülemjuhataja kindral Anton Grasseri ja III soomuskorpuse juhataja SS-Obergruppenführer Felix Steineriga. Kõikjal oli eruadmirali vastu võetud heatahtlikult ja lubatud toetust ning moodsat relvastust, isegi uusi automaate MP-43 (Sturmgewehr). Küllap anti lubadusi siiski vaid vana mehe rahustamiseks, sest moodne relvastus jäi Pitkal saamata.
Midagi siiski koguti. Nii saatis Pitka Tallinnast Kiviloole 300 püssi, 200 käsigranaati, 12 raskekuulipildujat, 4 miinipildujat 400 miiniga, isegi 100 tankirusikat ja 120 kasti laskemoona, lisaks ka toiduaineid.
Rindejoon oli pidama jäänud Emajõel. Kõik teadsid, et sinna ta ei jää. Pitka plaan oli üritada peatada Punaarmee kusagil Võhma joonel. Ainuüksi oma üksusele ta loota ei saanud, oli see ju alles formeerimisel. Seetõttu saatis Pitka oma emissare eestlastest koosnenud rindeüksuste juurde, et keelitada neid tema plaaniga ühinema. Ei ole teada, kuidas neil meestel läks, kuidas neid vastu võeti. Ilmselt oli see kõik jäänud juba viimasele momendile. Teatavasti andis Hitler 16. septembril käsu Eesti maha jätta, millele järgnes kohene Saksa üksuste kiire Eestist väljatõmbamine. Rindele jäid vaid nõrgad Saksa katteüksused ja eestlased. Samas algas 17. septembril Punaarmee suurpealetung Emajõel. Raskete taandumislahingute käigus pidid paljud üksused tegutsema peamiselt ainuüksi selle nimel, et mitte kotti jääda. Tallinna kaitseks taandumine polnud enam kuidagi võimalik. Pitka üleskutse peale jõudis tema poolt näidatud sihtkohta Kohilasse ainult major Friedrich Süllaots 3. piirikaitserügemendist, sedagi alles 22. septembril.

Üleskutse kõnekoosolekutele ühinemiseks Pitka rühmaga.

Pitkat nähakse viimast korda

20. septembril oli tulnud Kehras paiknenud 20. Eesti SS-diviisi välitaga­varapataljoni ülemalt Fritz Störzilt teade, et Kehra laager likvideeritakse. Störz andis Kivilool paiknenud Pitka üksusele käsu liikuda Iru (Pirita) jõe joonele. Karotoom informeeris korraldusest Pitkat, kes saabus Kiviloole ja andis oma alluvatele omakorda käsu suhtuda sellest momendist sakslastesse kui vaenlastesse ning hoopis taanduda Kose alevikku.
Vahepeal, 21. septembril pidasid Kiviloolt Kehrasse appi kutsutud 80 pitkapoissi leitnant Tungla juhtimisel seal lahingut sakslaste õhkimis­komandoga. Tulevahetuses sai surma 18 sakslast ning 3 pitkalast.
22. septembril hommikul lahkus Evald Karotoom oma meestega Kivi­loolt Kosele. Voor saadeti aga juba pitkalaste peamisse kogunemiskohta Kohilasse. Kui Karotoomi mehed Kosele jõudsid, oli seal üks rühm juba ees. Karotoom paigutas mehed Pirita jõe idakaldale koolimaja juurde positsioonidele. Peatselt saabus Kosele sõiduautol ka Johan Pitka koos kolme Saksa vormis mehega. Juhid sisenesid koolimajja. Vesteldi ja arutleti kujunenud situatsiooni üle.
Olukord rindel oli kardinaalselt muutunud. Pitka lootus, et sakslased lahkuvad Eestist lahingutega, oli kokku varisenud. Punaarmee tungis kiiresti Tallinna suunas. Nüüd oli Pitkal tekkinud idee võtta ühendust Eesti Laskurkorpuse komandöri kindral Lembit Pärnaga, et selgitada, kas poleks võimalik Eestis vennatapusõda lõpetada. Selleks saatis ta sealtsamast Koselt Pärnaga kohtuma oma saadiku, kelle nimi oli Bäärt ja kellega pidi uuesti kohtutama järgmise päeva varahommikul Kose lähedal Vilamaa külas.
Vaevalt jõudis saadik ära sõita, kui algas lahing. Punaarmee tankid tungisid Kose-Ristilt Kosele ja avasid tule saksa vormis eestlaste pihta, kes paiknesid kooli ees metsatukas. Umbes pooletunnise tulevahetuse järel andis Pitka Karotoomile korralduse tõmmata mehed läbi Ravila mõisa Vilamaale ja oodata teda seal, ise aga lahkus autol samas suunas. Enne lahkumist oli ta veel andnud Karotoomile käsu, et kui nad Vilamaal ei kohtu, tõmmata üksus Kohilasse, lõpetada vastupanu Punaarmeele ning saata kõik mehed relvadega kodudesse. Ohvitseridele andis ta aga korralduse katsuda Soome kaudu Rootsi jõuda, et seal kogu juhtkond kokku koguda. Ise lubas ta maskeeruda talumeheks.
Varem, Kivilool, oli ta aga rääkinud ka võimalusest hakata juhtima vastupanu Rootsist. Neist üksteisele vastu rääkivatest Pitka plaanidest teame tänu Karotoomi hilisematele tunnistustele ülekuulamistel. Me ei tea, mida Pitka tegelikult mõtles ja kas ta kõike seda tõepoolest Karotoomile rääkis. Kui jah, siis annaks see nagu tunnistust vana mehe mõtetes toimunud heitlustest. Teades Karotoomi kui vembumeest ja uljast seiklejat,(1) võis tegu aga olla ka temapoolse püüdega NKVD-le puru silma ajada.
Pitkapoisid pidasid 1944. aasta septembris lahinguid mujalgi peale Kose. Nimelt Vaskjala silla juures, Pääskülas Laagri teeristis, Kanamaal ja Haruteel ning Kumna teeristis ja Keilas. Pitka sinna kusagile ei jõudnud.
Üks on siiski selge – Kose oli viimane koht, kus eruadmirali nägid ja tema sealolekut tõdesid paljud kohalviibinud mehed. Pärast Koset lähevad juba kõigi inimeste jutud, kes hiljem kusagil Pitkat ka olevat kohanud, üksteisest kardinaalselt lahku. Osa noist juttudest on aga ilmselge fantaasia.

Pitka löögiüksusesse kuulumise (Pitkapoisi) tunnistus 20. september 1944

Kuhu siis ikkagi kadus admiral Pitka?

Pitka saatust uuris 1990. aastate alguses aktiivselt Haapsalu koolimees Voldemar Pinn. Teda inspireeris ENE-s avaldatud artikkel, mille kohaselt Johan Pitka surmaaja ja -kohana on märgitud 25.09.1944 Piirsalu vald. Telefonivestluses artikli autori Peeter Lariniga selgus, et need andmed on saadud Eesti laskurkorpuse meestelt, kelle jutu järgi saanud Pitka surma lahingus Lääne-Ristil, kohas, kus Tallinna maantee neljaks hargneb. Juba Voldemar Pinnile tundus see jutt üsna laest võetuna. Tegelikult ei toimunudki Lääne-Ristil 1944. aasta septembris mingit lahingut, kus Pitka oleks võinud surma saada.
Voldemar Pinnini jõudis muidki huvitavaid teateid Pitka saatusest. Pinn avaldas temani jõudnud versioonid Pitka langemisest ning sellest, kus admirali oli nähtud, raamatukeses „Kolmteist legendi admiral Johan Pitka lahkumisestˮ (Haapsalu, 1991). Küll oli Pitkat nähtud Haapsalus, Paadremal, Nõval ja isegi Saaremaal.
Raamatukeses „Täiendusi ja täpsustusi seniavaldatule. Punane terror ja Läänemaa VIII.ˮ (Haapsalu, 1992) on Pinni tähelepanu köitnud koguni Austraaliasse jõudnud legend end metsas varjanud Pitkast, kellele keegi talumees kindlal kellaajal toitu viis. Siis Pitka kadunud ja järgmisel kevadel leidnud talumees metsast inimluid, prillid, mütsi ja rebaste korjused, millest talumees teinud järelduse, et admiral mürgitas enda. Veel kirjutab Pinn oma brošüüris väidetavalt Eesti Laskurkorpuse meeste kätte sattunud Pitka taskukellast, mis oleks nagu tõestanud Pitka lahingus hukkumist.
Üldiselt jõuab Pinn aga legende vaagides järeldusele, et Pitka ei jõudnud välismaale ega sattunud ka NKVD kätte. Suurima tõenäosusega hukkus admiral Pinni järgi kusagil Kose–Kohila–Rapla kolmnurgas.
Mida sellest kõigest arvata? Kõigepealt, mis puudutab Pitka taskukella, siis hoolimata Pinnile räägitud juttudest, ei ole see kell ühtegi muuseumisse ega ühegi ajaloolase silme ette jõudnud. Kas mehed, kes sellest rääkisid, olid seda kella üldse näinud? Või on ka kella puhul tegemist legendiga?
Mis puudutab talumeest, kes Pitkale metsa toitu viis, siis seda lugu kinnitab omaaegse Kõue Omakaitse pealiku Oskar Nõmmela 1966. aastaga dateeritud kirjavahetus loodusteadlase Gustav Vilbastega. Nõmmela kirjutas Vilbastele, et ta tõepoolest toitis mitmed päevad Juhanit,(2) kes aga oli siis talle jätnud kirja, et liigub edasi. Järgmisel kevadel leidis Nõmmela metsast Alansi küla lähedalt, inimjäänuseid, prillid ja riideräbalaid. Ta arvas, et need võisid olla Pitka säilmed. 1946. aasta märtsis Nõmmela arreteeriti ja viibis aastaid vangilaagris, 1955. aastal kodumaile naastes oli aga maastik muutunud ja ta ei suutnud omaaegset luudeleiukohta enam leida.
Muidugi pole kindel, et leitud inimjäänused üldse Pitkale kuulusid. Siiski tuleb versiooni, et Pitka kas langes kusagil sealkandis kokkupõrkes metsi kammivate punaarmeelastega või tegi ise enda elule lõpu, pidada üheks kõige tõenäolisemaks versiooniks admirali saatusest.
Siiski ei saa päriselt eitada ka võimalust, et Pitka jõudis kusagile Piirsalu kanti. Et ta hoopis seal hukkus või siis varjas end mõnda aega kusagil Piirsalu ümbruse taludes, ka sellest on mitmeid legende.
Tundub siiski, et selle Eesti suurmehe saatus võib jäädagi igaveseks saladuseks.

* * *

(1) 1940. aastal lõpetas Evald Karotoom Tondi Sõjakooli. 1940. aasta sügisel viidi ta üle Punaarmeesse, kus ta peatselt relvade varguse pärast arreteeriti. Sõjatribunal mõistis ta surma, kuid mees põgenes tribunalist. Saksa okupatsiooni ajal arreteeriti Karotoom samuti. Järgnes hulljulge põgenemine 19.–20. märtsil 1943 otse Julgeolekupolitsei ja SD peakorterist Tõnismäel. Eesti taasokupeerimise järel Nõukogude Liidu poolt tekkis Karotoomil kaval plaan minna ise NKVD-sse ja lasta end kui nõukogude agenti välismaale saata. NKVD-sse ta ka läks ja sellise ettepaneku tegi. Karotoom siiski arreteeriti ja talle mõisteti 20 + 5. Ka Vorkuta vangilaagrist õnnestus mehel koos ühe poolakaga põgeneda, kuid püüti siis kinni ja hukati.
(2) Kirjast selgub, et tegu oli Johan Pitkaga.