|
|
Okas tagataskus –
rahvakunstnik, kes oskas ka karikatuure joonistada
tekst: Viljar Ansko, karikatuuriloolane
pildid erakogust
|
Evald Okase autošarž 1966
|
Käesoleva aasta 28. novembril möödus 100 aastat Evald Okase sünnist. See mees ei vaja pikemat tutvustamist. Iga vähegi kultuurne eestlane teab meie nõukogudeaja kuulsaimat kunstnikku, kes kogus tuntust juba esimese Eesti Vabariigi lõpuaastatel ning kelle haruldane töövõime
ulatus 21. sajandisse.
Oma 95 eluaastast pühendas Evald Okas ligi 80 aastat kunstile (selle õppimine ja õpetamine kaasa arvatud). Tema saavutustest maali, graafika ja tarbekunsti vallas on palju räägitud ja kirjutatud, temast on ilmunud mitu monograafiat (F. Matt 1957, V. Raam 1982, A. Juske 2009 jt), temast on vändatud filme… Seepärast ei hakka me siin rääkima tema mitmekülgsest loomingust, vaid püüame anda võimalikult lühidalt ülevaate tema pikast ja saavutusterohkest eluloost ning tutvustame üht seni käsitlemata teemat kunstniku loomeloos.
Evald Okas sündis 28. novembril 1915 Tallinnas tislermeistri perekonnas. Lõpetanud Nõmme Linna I Algkooli, õppis ta ühe aasta Tallinna Poeglaste Reaalkoolis, siis aga katkestas reaalhariduse ja läks 1931. aastal õppima Riigi Kunsttööstuskooli dekoratiivmaali osakonda. Õpingute ajal praktiseeris noormees dekoratsiooni alal Eesti Draamateatris. Kooli meistriklassi lõpetas ta cum laude 1937. aastal. Aastatel 1937–1938 teenis
Eesti sõjaväes (Kalevi pataljonis), kuulus ka lühemat aega Kaitseliitu, kuid loobus sellest kunstiõpingute kasuks. 1938. aastal jätkas õpinguid Riigi Kõrgemas Kunstikoolis ja Tallinna Pedagoogiumi eriklassis. Alates 1939.
aastast õpetas ta õppimise kõrvalt joonistamist ja joonestamist Riigi Kunsttööstuskoolis ning teistes Tallinna tööstuskoolides. 1939. aastal osales Evald Okas esmakordselt Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse kunsti sügisnäitusel Tallinnas. 1941. aastal lõpetas ta Riigi Kõrgema Kunstikooli, mis sel nõukogude okupatsiooniaastal oli ristitud Jaan Koorti nimeliseks Riigi Rakenduskunsti Kooliks.
Sõja-aastad
|
|
Esimene sõja-aasta oli arvatavasti rängim tema eluloos. Sellest eluperioodist pole ka kusagil midagi täpsemat kirjutatud. V. Raam (1982) mainib seda vaid poole lausega, A. Juske (2009) saab juba veidi rohkem öelda. Põhjalikumalt võib noist oludest lugeda mälestusteraamatutest „Eestlased tööpataljonides 1941–1942. I ja II” (1993). Oma 1947. aastal Leo Gensile kirjutatud autobiograafias meenutab Okas: 28. juulil 1941. a. mobiliseeriti mind Tallinnas T.T Punaarmeesse, kus teenisin kuni 21. novembrini 1942. a T.T Punaarmeest vabastas mind Eesti NSV RK Nõukogu, kelle kutsel sõitsin Moskvasse, kus mind edasi komandeeriti Jaroslavli linna Nõukogude tagalas töötavate Eesti kunstnike kollektiivi juurde….
Evald Okas „mobiliseeriti” koos umbes 33 000 saatusekaaslasega nn tööpataljonidesse, mis osutusid tegelikkuses peaaegu samasugusteks töö- ja hävituslaagriteks nagu GULAG-i vangilaagritesüsteem. Igapäevase füüsiliselt raske orjatöö (metsalangetusel või tehastes), toidu ja riietega varustamisel valitsevast korralagedusest ja hangeldamisest tingitud nälja ja külma ning kurnatusest põhjustatud haiguste tõttu suri juba esimese talve jooksul ligi neljandik mobiliseerituist. Põgenemiskatset sealt käsitleti deserteerumisena (vt Kristjan Palusalu lugu). Pääsu neist ebainimlikest tingimustest tõi alles rahvusväeosade komplekteerimine 1942. aasta suvel-sügisel, mille käigus aga toimus ka NKVD aktsioon kontingendi puhastamiseks „kahtlasest elemendist”. Eesti Memento Liit loeb tööpataljonlased õigusvastaselt represseeritute nimekirja kuuluvaiks (vt. „Represseeritud isikute registrid (RIR)” 9.–11. raamat).
E. Okase õuduste-poolaasta möödus Arhangelski oblastis 111. tööpataljonis. Kunstnik ei läinud seejärel kahurilihaks, tema käis edaspidi Jaroslavlist vaid aeg-ajalt rindelähedasi väeosi külastamas-joonistamas. Ta osales näitustel lähitagalas, Jaroslavlis, Moskvas ja mujal. 3. jaanuaril 1943 sai Evald Okasest Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu asutajaliige, aastatel 1944–1945 kuulus ta ka selle juhatusse.
Sõjajärgne kunstnikuelu
|
Robert Nyman, Vartuja.
|
Pärast sõda läks Evald Okase kunstnikukarjäär kiiresti ülesmäge. Juba 1944. aastal määrati ta dekoratiiv- ja monumentaalmaali eriala dekaaniks ning maali, kompositsiooni, joonistamise ja graafika õppejõuks Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis (1951. aastast Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut). Tulid suured tellimustööd (Balti jaama seinamaalid, RAT „Estonia” laemaalingud jpm.). 1947. aastal määrati E. Okas dotsendi ametikohale, 1954. aastal sai temast Eesti Riikliku Kunstiinstituudi professor.
Evald Okase esimene personaalnäitus toimus (alles) 1958. aastal Tallinnas. Sellele järgnes üle 50 isikunäituse Eesti ja NSV Liidu linnades, hiljem ka välismaal. Raudse eesriide tingimustes oli ta üks enim välismaid külastada saanud kunstnik.
Alates 1962. aastast oli E. Okas NSVL-i Kunstide Akadeemia korrespondentliige, 1963. aastast Firenze Kunstiakadeemia auliige. 1972. aastal sai ta Leningradi Eksliibriste ja Graafika Ühingu auliikmeks.
1975. aastal valiti Evald Okas NSV Liidu Kunstide Akadeemia tegevliikmeks – akadeemikuks.
Tunnustust jagati kunstnik Evald Okasele nõukogude ajal rikkalikult. Vältimaks kadedust ja subjektiivsust jätame ära loetelu temale antud riiklikest preemiatest, valitud saadikukohtadest ja ordenitesajust. Vast niipalju, et 1960. aastal omistati talle juba Eesti NSV rahvakunstniku ja 1963. NSV Liidu rahvakunstniku aunimetus.
Kogu selle suure tunnustustetulva ning piisava loomingu- ja liikumisvabaduse juures pani mind kõige rohkem imestama fakt, et Evald Okas ei olnudki kompartei liige!
Taasiseseisvumisjärgne kunstitegevus
Taastatud Eesti Vabariigi ajal pühendus Evald Okas taas põhiliselt kunstiloomingule. Kunstivaldkondade piire ületades eksperimenteeris ta edukalt graafika ja maalikunsti võimaluste laiendamisel. Ta on loonud suurel hulgal eksliibriseid, illustreerinud raamatuid. E. Okas on vaieldamatult viljakaim aktimaalija Eestis – meelelis-erootilise naise kuju tooja Eesti aktikunsti. Ta oli praegu Eesti Kunstiakadeemia nime kandva kõrgkooli staažikaim professor, alates 1993. aastast oli ta Tallinna Kunstiülikooli emeriitprofessor. 1999. aastal valiti Evald Okas Eesti XX sajandi 100 suurkuju hulka.
2003. aastal avati Haapsalu linnas Evald Okase muuseum, kus asub suure kunstimeistri pidevalt uuenev püsiekspositsioon. Suviti toimuvad seal mitmesugused kunstikursused, näitused ja muud kultuurisündmused. Muuseumi missiooniks on Evald Okase ja ta kunstnikest pereliikmete loomingu kogumine, säilitamine ja eksponeerimine. Kunstnik Evald Okase kunstiline looming ulatub tuhandetesse ja tuhandetesse. Aga ta on terve plejaadi Eesti kunstnike meistriteks voolimise kõrval üles kasvatanud veel kaks põlvkonda loomeinimesi – Okaste kunstnikedünastia: poeg Jüri Okas ja tütretütar Üla Koppel on arhitektid (Jüri ka graafik), tütar Kai Koppel klaasikunstnik, tütar Mari Roosvalt ja teine tütretütar Mara Maria Ljutjuk maalikunstnikud.
2006. aastal valiti Evald Okas Haapsalu aukodanikuks. Samal, 2006. aastal tunnustas Eesti Vabariik kunstikorüfee elutööd Valgetähe III klassi teenetemärgiga.
Väsimatu vanameistri loomingulist võimekust jätkus viimaste eluaastateni. Evald Okas suri 30. aprillil 2011 Tallinnas.
Evald Okas karikaturistina
|
E.Okase šarž A.Mildebergist, 1943
|
Aga osa kultuurilembestest lugejatest kipub inimesi hindama huumorimeele olemasolu järgi. Minagi oma poolprofessionaalses kretinismis liigitan kunstnikud ning teised loomeinimesed karikaturistideks ja mittekarikaturistideks. Aga – kunstinautijad ja eriti kriitikud pole kahjuks veel karikatuuri mõistmise, ammugi siis väärtustamiseni jõudnud. Kui Euroopas ja mujal maailmas on karikatuur ammu kunstiks tunnistatud, siis naljavaeses Eesti kultuuris peetakse seda erilist annet nõudvat kunstižanri siiamaani mingiks alaväärsemaks tegevuseks. Meie kunstnike biograafiates ega teatmeteostes ei tavatseta ära märkida käsitletava loomeinimese kõrvalharrastusi. Nii ei teagi Eesti huviline kunstipublik, et NSVL-i Kunstide Akadeemia akadeemik Evald Okas on joonistanud ka šarže ja karikatuure. Tõsi küll – ta tegi seda enne päriskuulsaks saamist. Aga võib-olla, et karikatuuride loomisega seotud oskus elu muigega kõrvalt ja ülalt-alla vaadata oligi ehk eelduseks isikupäraseks intellektuaalseks kunstnikuks kujunemisel?
Materjali Evald Okasest kui karikaturistist on äärmiselt vähe, aga otsides võib üht-teist siiski leida mõne ajakirjandusväljaande veergudelt. Arhiividest ei ole õnnestunud seni midagi leida. Digiteeritud museaalide hulgas leidub vaid üks E. Okase šarž vanameister Günther Reindorffist.
Aga üritame siis leitu põhjal visandada Evald Okase karikaturistinäo. 1966. aastal väljaantud pilaportreede valimikus „Sõbralikud šaržid” on avaldatud E.Okase autošarž (1964) – pintsliga visandatud omaenese nägu, mida polegi eriti moonutatud, ümbritsevad tema graafilised naistenäod Jaapani- ja Prantsusmaa reisidelt. Samas kogumikus on ka paar tema varasemat palju vabama ja lustakama käega tehtud šarži: sõjaaegsest kolleegist-rindekunstnikust Aleksander Mildebergist (1943) ja kunstiajaloolasest Voldemar Ermist (1955). Raamatus leidub ka Romulus Tiituse tehtud šarž Evald Okasest.
Pilapiltide sehkendamist alustas Evald Okas juba algkoolis. Eespoolmainitud biograafiates kiidetakse tema silmapaistvat joonistusoskust juba lapsepõlves, mille tõttu kõik joonistusõpetajad soovitasid tal kunsti edasi õppima minna. On viidatud ka tema joonistuste ja/või karikatuuride ilmumisele kohalikus lehes. E. Okasest varaseima monograafia (1957) avaldanud F.Matt kirjutab: … Juba algkoolipäevil harrastas E.Okas karikatuure ja siluette-käärilõikeid. Neis töödes kaldus ta rõhutama ning liialdama koomilist. Erilist huvi tundis ta satiiriliste joonistuste vastu. E. Okas oli vaevalt neljateistkümneaastane, kui ühes tolleaegses ajalehes ilmusid tema karikatuurid ja mõned illustratsioonid ühele pilkejutustusele.
Esimesed avaldatud joonistused
|
Kuidas Nõmme Sõnumed mõnele pealinna lehele paistavad, Nõmme Teatajas (27.11.1927).
|
A. Juske (2009) lisab, et see ajaleht oli 1929. aasta Nõmme Teataja ja et tegemist oli karikatuuriga Nõmme eluolust. Viidete täpsustamise käigus selgus, et Nõmme Teataja 1929. aastakäigu lehtedest võib kõne alla tulla vaid 28. detsembril ilmunud anonüümne lustipildike kelgutavatest koolipoistest „Talwe ootel”, mis küll karikatuuri mõõtu välja ei anna, kuid võib ikkagi olla andeka Nõmme koolipoisi tehtud (?) Küll aga kannab OKAS´e signeeringut neli aastat hiljem (04.07.1933) Nõmme Sõnumete esilehel ilmunud karikatuur paksust Nõmme tegelasest. See võib tõesti kuuluda 17-aastasele Evald Okasele – noormees on selleks ajaks juba kaks aastat Riigi Kunsttööstuskoolis joonistamist õppinud. Palju intrigeerivam on aga 27.11.1927 Nõmme Teatajas ilmunud karikatuur hambuni relvastatud paljasjalgsest mässajast (?), mis on signeeritud tähtedega OK. Neid nimetähti kasutas oma karikatuuride allkirjastamiseks meie kuulsamaid karikaturiste Otto Krusten (tõsi küll – tavaliselt veidi teistmoodi paigutatult). Otto Krusten oli ka just sellel aastal saanud Nõmme kodanikuks. Aga – karikatuuri joonekäsitlus ja kompositsiooniline üldpilt ei sobi kuidagi kokku tol ajal juba rahvusvaheliselt tuntud, Eesti Gulbranssoniks tituleeritud karikatuurikunstniku iseloomuliku kõrgstiiliga. Kui karikatuurimeister just meelega oma stiili provintsilehes tundmatuseni moonutada ei tahtnud, siis on tegemist karikatuurivallas algaja joonistusega. Ega see ole äkki 12-aastaseks saav Evald OKas, kes mõnda nähtud pildikest matkida püüab? Igatahes jätkus noormehe karikatuuriharrastus ka Riigi Kõrgemas Kunstikoolis õppimise ajal. 1940. aasta kevadel ilmunud Riigi Kõrgema Kunstikooli üliõpilaskonvendi Vartuja ainukeseks jäänud Kunsti Aastaraamatus on kolm Evald Okase meisterliku käega sirgeldatud šarži kõrgkooli õppejõududest: August Kruusist, Roman Nymanist ja grupist kalastushuvilistest (V. Mellik, R. Rein ja G. Reindorff).
|
Okase šaržid kultuurilehele Sirp ja Vasar
|
Sõjaaja satiir
Järgnenud sõjaperioodil joonistas E.Okas šarže sõpradest ja rindelehtedele arvatavasti ka poliitilisi karikatuure. A. Mildebergi šaržist rääkisime eespool. Ka mõned grotesksemad skitsid ja visandid sõjakaaslastest Eesti Laskurkorpuse väeosades annavad šarži mõõdu välja. Ainuke E. Okase Hitlerit pilav linoollõiketehnikas karikatuur, mis seni leida õnnestunud, on ilmunud Punaarmee ajalehes Rünnakule (nr 111/1942). Sama pilapilt on ära trükitud ka sõjaaegse satiiri valimikus „Satiiri relvaga” (1949). Rohkem pole tema karikatuure suutnud leida ka Riigiarhiivi sellesisulistest fondidest. Ometigi ilmusid sama ajalehe ja Punaväelase 1942. aastakäigu numbrites korduvalt teated karikatuurinäituste korraldamistest. Ei ole teada, kas Evald Okas osales 1942. aasta aprillis klubis (?) toimunud näitusel „Karikatuuriga fašismi vastu”, kus on mainitud vaid tuntud karikaturistide Jenseni ja Redo-Randeli aga ka paljude karikatuuriharrastajate töid.
Aga sama aasta juulikuus kultuurala kõlakoja (?) ruumes toimunud karikatuurinäitusest võttis ta kindlasti osa. Ajalehe Rünnakule numbris 171 (24.07.1942) ilmus järgmine teade: Karikatuuride näitus kõlakojas. Kultuurala kõlakoja ruumes praegu toimuv karikatuuride näitus on mitmeti õnnestunum eelmisest samalaadsest üritusest. Töid on rohkemalt arvult autoreilt. Nõukogude Liidu karikatuurimeistrite tööde ärajoonistuste kõrval on juba esitatud ka algupärane karikatuur – seltsimeeste Valdmanni* ja Okase sulest. Siiski puuduvad näitusel veel algupärased karikatuurid isetegevuslikelt kunstnikelt meie oma väeosa elu ainetel, mille poolest rikkalikud on allüksuste seinalehed. Ka neid töid on vaja tutvustada laiematele hulkadele. –
Kus on need Evald Okase, Helmut Valtmani ja teiste karikatuuriharrastajate tööd? Muide, olen oma sõbralt, Viljandi karikatuuri-uurijalt Heiki Raudlalt kuulnud legendi, et Evald Okas olevat maalinud Helmut Valtmani portree oma maalimiskarbi kaanele, selle olevat ta hiljem kinkinud mingile muuseumile (?). Oleme mõlemad selle jälgi mitmelt poolt otsinud – tulemusteta…
Karikatuurid maalimise kõrvalt
Viljakaim karikatuuride joonistamise periood oli Evald Okasel esimestel sõjajärgsetel aastatel. Oma dekaani- ja õppejõutöö ning tõsiste sõjamaalide viimistlemise kõrvalt leidis ta veel aega ja energiat ka graafika kerglasemate pisivormide harrastamiseks. Kultuurilehes Sirp ja Vasar ilmusid sarjas Meie kultuuritegelasi tema šaržid kolleegidest-kaaskunstnikest:– Günther Reindorffist (09.06.1945), Elmar Kitsest (05.04.1947) ja teistest. Hiljuti isaks saanud endine rindekunstnik ei põlanud ära isegi lastepiltidega tegelemist. Lasteajakirja Pioneer 1946. aasta teises numbris on mõned E. Okase lõbus-õpetlikud illustratsioonid vastavasisulisele loole.
Sama aasta Sirbis ja Vasaras (13.04.
1946) ilmus teade, et kunstnik Evald Okase võistlustöö „Sünnipäevapidu” on võitnud I preemia (5000 rbl) lastepiltide kavandite võistlusel. Üks tema töödest võitis samal konkursil V koha, lisaks otsustas žürii teha ENSV Kunstifondile ettepaneku veel nelja E. Okase pildi ostmiseks. Teatist illustreeris Jaan Jenseni sõbralik šarž õnnelikest võitjatest. Evald Okase päriskarikatuurid – viis huvitava isikupärase joonega tehtud humoorikat olmepildikest (ajastukohaselt – vaid illustratsioonidena tekstiosale) – ilmusid satiiriajakirja Pikker 1946. aasta numbrites 6, 7 ja 8.
Hilisemast ajast pole Evald Okase karikatuuriharrastusest midagi teada. Tema žanresulatavates töödes võib leida nii mõndagi, mis sobiks tänapäeval karikatuuri laienenud mõiste alla (filosoofiline karikatuur?, absurdikarikatuur?, lüüriline karikatuur? vms). Vanemas eas loodud värvimängulistes maalides ja joonistustes leidub tal tänu hästisäilinud huumorimeelele rohkelt groteski, varjatud vihjeid ja muid lõbusaid assotsiatsioone loovaid nüansse (koketeerivad linna-Ledad tuvidega, muhedad eneseiroonilised šaržilikud autoportreed jms). Mis puutub portreekarikatuuri ehk šarži, siis, karta on, et kui kunstnikuhärra tegigi mõnest heast tuttavast sõbraliku molupildi, siis kinkis ta vast selle kohe ka ära tollele joonistamist inspireerinud kõverpeeglimuusale. Ehk on Evald Okase viimane šarž käesoleva kirjutise autorist, mille vanameister 2009. aasta 31. mail oma viimase elutööraamatu esitlusel Haapsalus otse raamatu eestiitellehele visandas? Või leidub Okaste kunstnikedünastia põhjatus perearhiivis veel midagi Eesti karikatuuriajaloo tarvis?.
|
|
|
