|
|
Hetk peale avamist. Pingil istuvad Nugiseksid, keskel Haraldi poeg Tõnu Nugiseks.
Foto: Üllar Pruunlep
|
Mälestusväljak rahvussangar Harald Nugiseksi auks
tekst: Andri Ollema
Eesti Leegioni Sõprade Klubi
10. oktoobril 2015 kerkis Nugisekside põlistallu Järvamaal Vanaõuel mälestusväljak, mida olid avama tulnud Haraldi vanad võitluskaaslased, isamaaliselt meelestatud kaasmaalased, aga ka aatekaaslased Lätist. Et anda ülevaade, kuidas see kõik sündis, tuleb alustada algusest.
Juunis 2012 tekkis inspireerituna ETV-s jooksnud saatesarjast „Pingiluguˮ idee valmistada rahvussangar Harald Nugiseksile mälestuspink, millega teha sügav kummardus Haraldile ning temaga koos Teises Vabadussõjas Eesti riikliku iseseisvuse eest võidelnud meestele, boonuseks Eesti rahvale olnuks kohtuda temaga telelinal, sest saateformaat seda võimaldas.
Diskussioon sai alguse meie Eesti Leegionile pühendatud kinnises foorumis, võimaldasime selle unistuse elluviimisel kaasarääkimist ja kaasaaitamist foorumi liikmetele, mida viimased usinalt ka tegid. Kas saatemeeskond võimaldaks tänases poliitkorrektses maailmas rääkida Haraldil oma loo ilma vahele segamata? Kuhu pink peaks kerkima? Mida meie Auliige ja Klubi üks loojatest ise sellest arvab? Need olid küsimused, mis pidid leidma vastused.
Saime aru, et kõige tähtsam on alustada töödega, sest aeg on kõige armutum. Kõik tundus roosiline, sest üks Järvamaalt pärit foorumi liige, aktiivne ühiskonnategelane, lubas pingi ise lasta valmis teha, asukoha väljavaatamine, pinnastiku ettevalmistamine ja mälestuspingi avamine jäi meie õlule.
Saate meeskonnaga suhtlesime samuti ning neile meeldis see mõte väga, saatsime saatejuhile tutvumiseks verivärske eluloo- ja pildiraamatu Haraldist.
Asukoha ideed olid lennukad, alustades Haraldi Sauga kodu hoovist kuni Siivertsi lahingutandrini, kus rahvussangar 1944. aastal iivanite horde tagasi lõi. Suheldes Haraldi endaga, kes oli minu väga hea sõber, sai selgeks, et talle ei meeldi televisioon, ta ei usalda seda ega usu selle aumehelikkusesse. Ta ei suutnud peale 2004. aasta hilissuvel Lihulas toimunut mitte kuidagi uskuda, et riiklikult kontrollitavale meediale läheks korda tema lugu ja tema noorelt langenud aatekaaslaste mälestus. Kõik see oli liiga valus, et seda solkida lasta. Pingi kohta ütles, et ilus idee, kuid ta ei taha, et keegi peaks selle pärast vaeva nägema, kulusid kandma, aega raiskama. Selline mõttelend oli nii omane sellele vahvale mehele, kes ise ei pidanud paljuks juba 1941. aasta Suvesõjast saati Eesti eest võitlemist, asudes vabatahtlikuna rindele, otsustama relvaga käes Eesti saatust. Mees, keda rahvas oli juba Teise Vabadussõja päevil hakanud õigustatult kutsuma vaikivaks sangariks.
Juba sama aasta augustis käis peaasjalikult läbi mõte, et pink võiks kerkida Karjakülla, Haraldi kodutalu lähedale, pingi algselt teha lubanu väitis, et tal paar kena kohtagi välja valitud, pingi puu juba kooritud ja kuivavat. Pidime sama aasta lõpus kokku saama ja minema üheskoos kohta välja valima, aga asi muudkui viibis ja viibis. Lendasid kuud, lendasid aastad, ikka kontakti saades vastuseks: kohe-kohe, kuni järgnes vaikus.
2014. aasta teine päev võttis Eesti rahvalt võimaluse edaspidi kohtuda oma suurmehega ja äratas meid lõplikult. Leinates Haraldit saime aru, et ei tasu uskuda ilusaid naeratusi ja kauneid katteta lubadusi. Vastupidi – liigne vastutulek naerusuust jutumeestele võib suurema eesmärgi nimel saada saatuslikuks, nagu see nüüd ka juhtunud oli. Saime rohkem kui kunagi varem aru ka sellest, et ainsad, keda uskuda saame, oleme me ise, meie käed, meie tahtmine, meie pühendumus, meie teod. Olime Haraldiga hüvasti jätmas Toris Eesti Sõjameeste kirikus – sealsamas, kus oli möödunud ka palju rõõmsaid Haraldi päevi, nende hulgas 19. oktoober 2008. aastal, kui andsime Haraldile üle Eesti Rahva Tänumedali. Ta on tänini ainus eestlane, kes sellise au osaliseks on saanud.
Juba veebruaris saime kokku Klubi aktiiviga ja otsus oli kindel, selle mõtte viime lõpuni, meile ei saa iial omaseks pealiskaudne suhtumine, meie midagi poolikuks ei jäta. Oli ka tublisid kamraade, kes toetasid meid meie mõttes ning seisid õlaga meie kõrval.
Kõik muutus jälle, piirid said paika, mõtted said reaalsed raamid. Võtsin ühendust Haraldi poja Tõnuga ja rääkisin talle mälestuspingi mõttest. Ta tervitas seda. Ühel varakevadisel päeval seadsime oma sammud talle külla – Vanaõuele, Nugisekside kantsi. Seal seistes tundsime, et ei ole paremat kohta – just seal on igal sammul tunda, et oled maal, mille viljakad väljad ja sügavusse põimunud tugevad juured, on meile kinkinud sellise suurmehe. Just siin oleks ilus pingil istuda ja võtta omale hetk aega, et minna ajas tagasi, süveneda, mõelda, kohtuda Haraldiga. Mälestuspingi mõttest sündis veel mahukam idee – mälestusväljak.
Nii algas protsess. Saarepuust pink valmis Saaremaal, sealsete meistrite Ainor Pea ja Kalvi Humala kätetööna, tuues nende poolt Saarelt mandrile tervitusi vana ja muistse sõpruse kinnituseks ning lugupidamist Haraldi vastu. Pingiga Vanaõuele jõudes, jõudsime selgusele, et kogu kompleks peab olema pingiga analoogses arhailis-jõulises sõjamehelikus stiilis. Pingi aluspinna katsime algse tänavakivi idee asemel munakividega. Pingi kõrvale sai mälestuskivi, mille Tõnu tõi Nugisekside põllumaa äärde kuhjatud hunnikust. Pingi teisele küljele kerkis puust kapp, mis sisaldab lühikirjeldust Haraldi elulooga. Kõike on nüüd ja praegu nii kerge kirjutada, kõik tundub kui üks lühike ilus laul, mis sisaldab pikka ideaalset teed ja toimetamisi. Nüüd, kui kätte on jõudmas ühe aastaringi lõpp, peab tunnistama, et oli väga meeldiv olla küünarnukkideni põlise Nugisekside kantsi mullas, liikuda samm-sammult üheskoos algusest valguseni, mil süütasime rituaalsed puuküünlad, mis annavad valgust ja sooja ning kuidas üheskoos heade sõprade ja aatekaaslastega Eesti rahvussangari Raudristi-Rüütliristi ja Eesti Rahva Tänumedali kavaleri Harald Nugiseksi auks mälestusväljaku avasime. Meeldiv oli seegi, et mälestusväljaku avamisel sai teoks veel üks kena unistus; kohtusid meie rüütlisoo otsesed edasiviijad Tõnu Nugiseks, Kai Maitla ja Marina Rebane, mida jääb meenutama ka foto. Töö mälestusväljaku arendamisel jätkub aga juba tuleval kevadel haljastusega. Kes tahab tulla ja oma õlaga ühist asja toetada, võtke meiega ühendust e-kirja teel: RelvaGrenader@gmail.com
Ei väsi kordamast, et nii meie sangarite pärand kui ka au sõltuvad meist endist. Ajalugu on meile näidanud, et austatakse ainult neid, kes austavad iseennast. Kui elame oma sangarite – nagu Harald – vääriliselt ega lase pühasid paiku rohtuda, võime homses siin Põhjanaela all kindlamalt seista, siin, kus on meie kodu ja eluruum olnud juba tuhandeid aastaid.
Loo lõpetuseks tsiteeriksin Haraldi poolt 2013. aastal Teises Vabadussõjas võidelnud meeste häälekandja Võitleja luigelaulunumbris öeldut: Olge ikka eestlased edasi. Ehk jõuame kunagi tõeliselt iseseisva Eesti riigini!
Kogu meie Klubi nimel tahan eesti rahvale soovida ilusat jõuluaega ja vana-aasta lõppu! Uuel aastal uue hooga, ehk siis juba veel rohkem üheskoos!
|
|
|
Sillutiskivi panek. Keskel askeldamas väike Thorolf Ollema. 
