|
|
Galina von Wahl – vabatahtlikult küüditatud
tekst: Jaanika Kressa
fotod erakogu
|
Galina von Wahl
|
Eesti Vabariik kuulutati kuuldavasti välja kõikidele Eestimaa rahvastele. Lisaks eestlastele elas siin toona baltisakslasi ja vene valgeid, kes olid Eesti riigile lojaalsed ning kannatasid ja kaotasid koos meiega.
Vene valgekaartliku pere esindaja, kelle vanemad siia põgenikena saabusid, on oma rikka elu ja armastava hingega jätnud meile maha mälestused kahest siinsest sajanditevanusest baltisaksa perekonnast.
Rõõmsameelne põgenikulaps
Galina Kuznetsov sündis 1920. aastal Tallinnas. Lapsena omandas ta korraga kolm keelt: eesti, vene ja saksa. „Isa venelane, ema poolakas ja mina olin muidugi sakslane,” iseloomustas ennast tagantjärele tollane kahe ilmasõja vaheline põgenikulaps: tema vanemad olid bolševike eest Eestisse põgenenud, see teekond oligi olnud „pursuidest” vanemate pulmareis. Galina oli pere ainus, rõõmsameelne laps.
1940. aastal läks 20-aastane Galina mehele endast poole vanemale Karl Bogdan von Wahlile. Mõistagi abiellutakse selles eas ainult väga suurest armastusest! Liit sõlmiti kogunisti kolm korda: perekonnaseisuametis, Haapsalu Rootsi kirikus ja loomulikult kreeka-ortodoksi kirikus. Ilus elu võis nüüd alata!
Poliitika oli just äsja muutnud Eesti saatust. Karli sugulased olid kodumaalt juba lahkunud, tema aga jäänud baltisakslaste ümberasumise järgselt Eestisse edasi. Talle ei kuulunud erilist vara, kuid ta oli, küll Eesti kodanikuna, ühe Saksa firma esindaja Eestis ja sai head palka. Õnn ei kestnud kaua, kuri saatus lahutas nad õige pea.
Karl ju vajab teda kodus
|
Karl Bogdan von Wahl,
kellega 20 aastane Galina abiellus
1940. aastal.
|
13. juunil 1941 oli Galja oma vanematekodus õhtusöögil. Karl oli sel päeval end halvasti tundnud ja koju jäänud. Ema pakkus tütrele ka öömaja, ent Galina keeldus, arvates, et Karl ju vajab teda kodus, võib ennast häirituna tunda, kui öösel naist otsima hakkab ja enda kõrvalt ei leia. Nii läks tütar ema palveid kuulda võtmata koju.
Keset ööd ärkas ta jõhkra koputuse peale: NKVD mütsiga brutaalne võõras kuju tundus silme ees esialgu küll unenäona, ent edasi magamisest ei saanud enam juttugi olla. Karl pakkis kiiruga suvalisi asju kahte kohvrisse. Koju jäid hirmunutena maha usaldusväärsed teenijad. Algas lõputu ja sõnulseletamatu kannatustetee, kust nii paljud, kaasaarvatud Karl von Wahl, enam tagasi ei tulnud.
Küüditatavad viidi läbi surmvaikse Tallinna. Mehed ja naised lahutati ja Karli viimased sõnad, et see lahusolek on kindlasti ajutine ja kindlasti saavad nad peagi jälle kokku, ei läinud kunagi täide. Ent just need sõnad aitasid noorel naisel kaua vastu pidada, aitasid liigagi palju, nii palju, et noor naine ei mõtelnudki põgenemisele. Raasikul tehti metsapeatus tervele vagunile. Kui nooruke Galja kohusetundlikult tagasi tuli, öeldi talle: laps, mis sina siin teed, selles rongis on ju küüditatud.
Dekabristi naisest välisasjade minister
„Ma võitlesin, et sinna vagunisse tagasi saada,” meenutas Galina aastakümneid hiljem, juba tagasi Tallinnas, oma elukäiku noortele sugulastele jutustades.
Oma vagunis sai temast peagi „välisasjade minister”, sest ta oskas hästi vene keelt ja püüdis vahendada elementaarset suhtlust küüditatavate ja vangivalvurite vahel.
Kõik Siberi-jutud on ühtemoodi südantlõhestavalt kurvad. Galina von Wahl kaotas nii oma elust täiesti mõttetult 15 aastat. Teate Karli surmast sai ta enam-vähem samal ajal, kui me kaotasime sõja. Nüüd oli juba palju raskem vastu pidada.
Pärast Stalini surma, kui Venemaa sügavustes kõik nutsid ja halasid, oli Galina sugustel raske juubeldusetunnet tagasi hoida. Kuid kui enamik vange nüüd vabaks sai, selgus, et Galinale ei saagi passi välja anda, sest ta polevat küüditatud olnud. Teda ei olevat nimekirjas! Nii tuli tagantjärele välja, et ta oli ise läinud vabatahtlikult oma mehega kaasa.
„Olin, küll enda teadmata, nagu dekabristi naine,” muigas Galina palju aastaid hiljem.
Raudse eesriide langedes paistis päike
Lõpuks tagasi Tallinnas, hoolitses Galina oma vanemate eest ja mattis nad lõpuks, esmalt isa ja siis ema, Tallinna Metsakalmistule. Sinna pani ta mälestuskivi ka armastatud abikaasale, Karl von Wahlile.
Ja ometi ootas pensionieas daami ees veel elu päikeseline pool! Muudatused algasid Galina jaoks 1989. aastal. Raudse eesriide langedes, kui sõidud välismaale jälle võimalikuks muutusid, sai ta küllakutse Saksamaale oma kunagiselt truult majavirtinalt. Sidemed maailmaga olid loodud!
Galina sai nüüd oma eesti keele oskusega abiks olla von Wahlide perekonnakalmistu restaureerimisel ajaloolisele Viljandimaale kuuluvas Pajusis.
Talle avanesid kalli Karli sugulaste uksed, nüüd, pool sajandit hiljem, sai ta oma kadunud mehe perekonnaga lähemalt tuttavaks.
|
Galina oma teise abikaasa parun Nils Otto Erwin von
Ungern-Sternbergiga, pulmapilt Tostedtis 1993. aastal.
|
Parun Nils Otto Erwin von Ungern-Sternberg
Parun Nilsiga sattus Galina samale sohvale istuma Saksamaal, just ühe Wahlide perekonna liikme juubelipeol. Sellest juhusest sündis sõprus ja kasvas armastus. Nils Otto Erwin von Ungern-Sternberg oli sündinud 1909. aastal Järvamaal Ambla vallas Koigi mõisas. Tema esimene abikaasa ja laste ema Vera oli olnud kaua haige ja hiljuti lahkunud. Nils oli värske leskmees, väga huvitatud kontaktide taastamisest ajaloolise kodumaaga.
Peagi külastas ta Eestit, kus Galina näitas talle nii Tallinna kui Tartut. Nüüd, juba Nilsi pealekäimisel, sõitis Galina peagi tagasi Saksamaale. Jõuluks. Nende abielu sõlmiti järgmisel aastal Galja sünnipäeval (mis langeb kokku saksa filosoofi Hegeli omaga): 27. augustil 1993.
Selle sündmusega nende endi kirja pandud mälestused ka lõpevad: sest nad elasid õnnelikult kuni surm neid lahutas ja jätsid kõik edasise Jumala hooleks.
Tädi Galja läks Saksamaale ja jäi sinna 15 aastaks, räägib oma sugulasest Eesti ärimees, kes üliõpilasena kauge sugulase korteris kostil elas.
Kui Nils von Ungern-Sternberg Saksamaal Tostedtis 2007. aastal suri, tuli Galina tagasi Eesti ja elas veel kaks aastat. Ta on maetud Tallinna Metsakalmistule. Nils puhkab Tostedtis, Vera kõrval. Nemad kõik olid osa Eesti ajaloost.
|
Väike Nils vanematega Amblas.
|
Rändur vastu tahtmist
Tänu Galinale on tänaseks kodumaal tõlkijate kätte jõudnud ja kirjastamisel Nils von Ungern-Sternbergi viie-osaline käsikiri „Rändur vastu tahtmist”, mille esimene osa kirjeldab elu Amblas, hõlmates lapsepõlve ja noorust ning õpinguid Paide Saksa Gümnaasiumis. Teine köide annab ülevaate õpingutest Tartu Ülikoolis, Eesti iseseisvuse ajal ja eesti keeles. Kolmas köide kirjeldab aega, mil oldi sunnitud, vastu tahtmist, lahkuma esmalt Eestist ja pärast sõda ka Saksamaalt. Palju kirjeldust elust-olust Eesti pinnal, Poolas ja Algaus. Neljas köide kirjeldab aega ja elu Tšiilis aastatel 1951–1964, sealhulgas sidemeid tollase Saksamaa ja Euroopaga. Viies köide Brasiilia aega ja elu aastatel 1964–1972 ja hilisemat tegevust Tostedtis Saksamaal.
Kas meil on eesti keeles sellist raamatut vaja? Jah, kui me tahame siin edasi elada ja kui meile läheb korda meie kodumaa ja tema minevik.
* * *
Kui palju teatakse meil balti-saksa ajaloost?
Ilmselt liialt vähe ja pealegi pärineb kogu info hoopiski valedest allikatest, peamiselt usutakse idast tulevat madala tasemega propagandat, mis teenib vaenu õhutamise ja hoidmise eesmärki. Seda valet on levitatud juba kaua aega ja sellega saavutati kriminaalse elemendi – pättide – kuritegelik mõisahoonete süütamine 1905. aastal ning mõisnike mõrvamised.
Samal ajal püütakse unustada, et just baltisakslased tõid meile Euroopa ja olid meie haritlaskonna loojad: Faehlmann, Kreutzwald, Tenner, praktiliselt kogu meie vanem haritlaskond. Aegade jooksul välja kujunenud euroopaliku elukorralduse asemel hakati meil toonitama müstilist 700-aastast orjapõlve.
Maaomandi küsimus tekkis alles talude päriseks ostmisega, varem elas talupere oma esiisade taludes aastasadu ega tundnud huvi maa kuuluvuse vastu, seda maad harisid esiisad ja haris ka tema, see oli asjade praktiline kujunemine ja sellest talumehele piisas. Pealegi tõi mõisnik talumehele viljade seemneid, kartuli, loomade tõuge, viljapuid aedadesse jne. Asutas ühinguid-seltse majanduse arendamiseks, maaviljeluse suurendamiseks, asutas meiereid, mis jällegi suurendasid talumehe tulu, mõisate viinavabrikud, mis ehitati 1880. aasta paiku, andsid talumehele kartuli ja odra müügi võimaluse, mille eest saadi kopsakas tasu.
Liialt vähe on seni eesti keeles ilmunud baltisakslaste elu käsitlevat kirjandust ja sellegi vähese on summutanud valepropaganda. Ei nähta asjade tegelikkust, vaid otsitakse võimalusi vaenu õhutamiseks.
Nils Ungern-Sternbergi „Rändur vastu tahtmist" püüab oma ilmumisega seda tühimikku pisut täita.
Heino Ross, kirjastaja
|
|
|
