Kultuur ja Elu 4/2015

Kultuur ja Elu 3/2015

71 aastat tagasi põgeneti Eestist

tekst:  Vaino Kallas

Põgenikelaev Triina teel Gotlandile, 19. september 1944. Erik Soovere foto / www.pinterest.com

1944. aasta septembris said Eesti elanikud Saksa relvajõudude lahkumisest ja Eesti mahajätmisest teada vaid siis, kuivõrd selle teate edastamine antud olukorras võimalik oli. Rinde lähenedes püüdsid tuhanded pered Punaarmee sissetungi eest põgeneda. Eesti teedel liikusid lääneranniku suunas lõpmatud põgenikevoorid. Teadaolevalt lahkus augustis ja septembris 1944 Eestist umbes 80 000 inimest. Lahkujaid olnuks veelgi rohkem, kuid paraku
ei jätkunud ujuvvahendeid.

Tegelikult oli eestlastel juba alates 1944. aasta suvest võimalik Saksamaale evakueeruda, kuid minna soovijaid oli suhteliselt vähe. Kuigi Punaarmee oli Eesti idapiirile jõudnud juba veebruaris, ei kiputud kuni suve lõpuni Eestist põgenema. Rahvas elas mingis ebamäärases lootuses, et ehk juhtub mingi ime, mis päästaks neid Punaarmee sissetungi eest.
Massiline põgenemine algas peale rinde lagunemist, kui punavägi oli alustanud sissetungi ning Narva rindel veriseid lahinguid pidanud eesti ja teistest rahvustest väeosad kotti jäämise kartusel Sinimäed maha jätnud. 17. septembril murdis Punaarmee jõuliselt läbi põhiliselt eesti üksuste kaitstud Emajõe rindejoone, liikudes kiirmarsil Tallinna suunas. See päästis inimestes valla põgenemismeeleolu. 18. septembril hakkas Tallinna sadamasse saabuma massiliselt veokeid saksa sõjaväelaste ja tsiviilisikutega. Nüüd oli kõigil selge, et sakslased jätavad Eesti maha.
19. septembril ilmus viimast korda ajaleht Eesti Sõna, milles teatati, et Tallinnas on kehtestatud eriolukord. Samal ajal organiseerisid linnas vastupanu admiral Pitka ja Omakaitse mehed. Mitmel pool toimusid relvastatud kokkupõrked sakslaste ja vastupanu organiseerijate vahel. Omakaitselased seadsid üles valveposte, et sakslased ei pääseks linnas ettevõtteid ja hooneid õhkima.
20. septembril astus ametisse Otto Tiefi valitsus, kelle esimeseks sammuks oli Eesti iseseisvuse deklaratsiooni vastuvõtmine, milles deklareeriti, et Eesti riik on neutraalne ja nõuti kõigi võõrvägede lahkumist Eesti pinnalt.  Samal päeval heisati Pika Hermanni torni Eesti sini-must-valge trikoloor.

Tuhanded eestlased lahkusid sadamatest laevadel

20. septembril oli Tallinna sadam täis laevu, mis olid valmis peale võtma Eestist lahkuvaid põgenikke. Enamik laevu oli endised kauba- ja kalalaevad, mis olid varustatud õhu- ja miinitõrje relvadega. Keskpäeval lahkusid sadamast kaubalaevad Wartheland ja Minden. Esimese pardal oli umbes 1200 põgenikku, nende hulgas kindralkomissar Litzmann ja omavalitsusjuht H. Mäe saatjaskonnaga. Mindeni pardal oli peale tsiviilpõgenike ja üksuse „Nordlandˮ meeste veel umbes poolsada Lasnamäel teeninud eesti lennuväepoissi, kes laevale saabudes kohe laeva õhutõrjekahurite peale valvesse pandi.
21. septembri kihises Tallinn kui nõiakatel. Kogu päeva liikus sadama suunas lõppematu põgenikevool. Laevadele pääsemiseks ei nõutud enam luba ja asuda võis ükskõik millisele alusele. Kella kolme paiku toimus sadamale venelaste õhurünnak, milles aga keegi viga ei saanud.
Samal ajal valmistus Tollihoone vastas olnud sadamasilla äärest lahkuma kalalaev Lappland 2000 põgenikuga ning miinitraaler RO-2 umbes poolesaja põgenikuga pardal. Viimane oli saabunud tagasi Gotenhafenist, kuhu oli viidud 1200 haavatut ja 400 Kiviõlist pärit tsiviilpõgenikku. Sadamast valmistus lahkuma kaubalaev Warthe, mille pardal oli umbes 500 põgenikku. 
Samal ajal toimus sõjaväelaste ja tsiviilpõgenike laadimine laevadele Minden, Ella, RO-1 ja RO-22 ning laatsaretlaevale Moero. Keskpäeval sõitis laatsaretlaeva kõrvale pikk kauba­vagunitest rong, kust kanti laevale Tallinna, Nõmme, Haapsalu ja Tartu sõjaväehaiglatest toodud haavatud sõdureid. Kella seitsme paiku toodi laatsaretlaevale Moero veel viimased haavatud. Laeva juhtkonna arvestuse järgi oli Moerol umbes 1200 haavatut, 1500 tsiviilpõgenikku ning umbes 600 saksa sõdurit ja ohvitseri. Õhtu eel lahkus laev reidile. Sadamast väljudes seisid inimesed paljastatud peadega laeva pardal ja laulsid Eesti hümni.
Õhtul lõpetati põgenike laadimine ka teistele sadamas olnud laevadele ja laevasireenide kaebliku huilgamise saatel lahkusid need sadamast, jäädes reidil ankrusse. Samal ajal süttisid linna kohal „jõulupuud” ja laevadel olijad nägid linnas pommitamisel tekkinud tulekahjude kuma. Reidile kogunenud laevadest moodustati karavan ja kui merele laskus septembriõhtu pimedus, lahkus laevakonvoi avamerele.
Veel Eesti ranniku kohal sai Vene lennukitelt torpeedotabamuse RO-22. Üle saja põgeniku sai surma ja umbes sama palju inimesi, keda päästa ei suudetud, paiskas plahvatus merre. 26. septembril jõudis laev Gotenhafeni sadamasse.

Torpeedo­tabamuse läbi uppunud laatsaretilaev Moero pardal oli 3300 inimest, kellest pääses eluga vaid 654.

22. septembril, peaaegu samal ajal, kui Tallinna saabusid esimesed Punaarmee tankid, ründasid laatsaretlaeva Moero venelaste lääneliitlastelt saadud Boston-tüüpi ründelennukid. Saanud torpeedotabamuse, läks Moero seitsme minutiga põhja. Pardal olnud 3300 inimesest suudeti päästa vaid 654 hinge, nende hulgas 157 eestlast. Üks lennukilt lastud torpeedo läbis laeva Minden korstna. Plahvatuses sai surma 3 ja haavata 11 põgenikku.
22. septembril lahkus Paldiski kaubasadamast kaubalaev Malaga, pardal Saksa sõjaväelased, paarsada tsiviilpõgenikku ning umbes sada Eesti lennuväepoissi. Samal ajal lahkus Paldiski sadamast põgenikega veel kolm väiksemat alust. Loojangu ajal, kui laevad olid juba kaugel merel, ründasid neid venelaste pommitajad. Lennukitelt lasti laevade pihta mitu torpeedot, millest aga ükski laeva ei tabanud. Üks ründaja tulistati alla. Malagat tabas üks lennukipomm, mille tõttu kaotas laev liikumiskiirust, kuid püsis vee peal. Üks saksa miinitraaler võttis laeva enda järel sleppi ja 24. septembril jõuti­ õnnelikult Gotenhafeni sadamasse.
Pärnu sadamast väljusid 21. septembril kaubalaevad Leda, Vaterland ja Sonnenfeld. Esimese pardal oli üle paarisaja tsiviilpõgeniku ja umbes poolsada Pärnus asunud õhutõrjeüksuses teeninud lennuväe abiteenistuse poissi. Vaterlandi pardal oli umbes 120 Pärnu lennukooli eestlastest lendurõpilast, paarkümmend omakaitse- ja politseiohvitseri ning 50–60 tsiviilpõgenikku. Sonnefeldi pardal oli 310 põgenikku.
 22. septembril lahkusid Pärnu sadamast veel kaubalaevad Essberger ligi 2000 põgenikuga, Ahrens 100 ja Peter-Wessel umbes 500 põgenikuga pardal. Gotenhafeni sadamasse jõudsid need laevad alles 30. septembril.
Kõik eesti sadamatest lahkunud laevad suundusid põhiliselt Gotenhafeni ja Köningsbergi sadamatesse. 1944. aasta suvel organiseeris endine ajakirjanik Eduard Vallaste Berliinis Eesti esinduse juurde Eesti Toimkonna [Estnische Leitstelle], mille üheks ülesandeks oli Eestist Saksamaale saabunud sõjapõgenike registreerimine, neile dokumentide vormistamine, toidutalongide hankimine, kaotatud perekonnaliikmete otsimine ja majutamine põgenikelaagritesse, aga ka edaspidise töö ja elukoha leidmine. Nagu selles asutuses töötanud Karl Hintzeri päeviku sissekannetest nähtub, saabus neil päevil Tallinnast ja Pärnust Saksamaale veel palju väiksemaid aluseid ja paate, aga ka suuri kaubalaevu Saaremaa ning Läti sadamatest, kus samuti oli peal palju eestlastest põgenikke.

Eestlased, ärge lahkuge kodumaalt…

Ajal, mil paaniline põgenemine oli haripunktis ning teed täis lääne poole ruttavaid põgenikevoore ja sadamates laevad täis põgenikke, hakkasid rahva hulgas ootamatult levima teated: „Eestlased, ärge lahkuge kodumaalt! Liitlased on vabastanud teie armastatud kodupinna! Minge tagasi oma kodudesse!”
Muidugi uskusid inimesed seda suust suhu kanduvat või sageli ise oma kõrvaga raadiost kuuldud rõõmustavat teadet. Ja keda pidigi ta uskuma rohkem, kas end vastupanuliikumise tegelaseks nimetavat isikut, kes surmkindlalt kinnitas, et lääneliitlased vabastavad kohe-kohe Eesti, või siis rindelt taanduvat eesti sõjameest, kes kangekaelselt jäi oma arvamuse juurde, et jutt „inglastest vabastajatest” on vaid tühi loba?
Muidugi uskus ahastusse aetud inimene esimest, sest kuuldu vastas tema lootustele. Ei tahtnud ju mitte keegi oma kodu maha jätta ja vihatud idavaenlase võimu alla sattuda. Pealegi oli Eesti lääneliitlaste poolt vabastamine peaaegu et kindel, sest sellest sosistati rahva hulgas pidevalt. Inimesed uskusid, et ega lääne demokraatia jäta ometi üht väikest maad ja rahvast kommunistliku režiimi tallata. See oli tuhandete eestlaste soovunelm, mis nüüd, kriitilisel hetkel oli meeleheitele aetud inimesed oma võrku tõmmanud, sundides neid ka vastavalt tegutsema. Ja kui taandumise esimestel päevadel olid Eestimaa teed täis üha lõuna ning lääne poole ruttavaid ­põgenikevoore, siis peagi pilt muutus. Nüüd hakkasid need vastupidises suunas liikuma.

Põgenikud teel Saksamaale Gotenhafeni sadamsse. Foto: Karl Hintzer

Idavaenlase osav propaganda

Kõige selle põhjuseks oli Eestisse tunginud idavaenlase osav propaganda. 20. septembril 1944 teatas üks nõukogude raadiosaatja, mille lainepikkus eetris oli otse Tallinna saatja kõrval:
„Sakslased ja nendega kaasajooksjate rinne Eestis on kokku varisenud. Eesti Vabariiklik Rahvuskomitee kui riigi kõrgeim võim, on enda ümber koondanud rahvuslike sõjaväeüksustega igal pool olukorra peremees. Viimaste fašistlike jäänuste likvideerimine jätkub.”
Mõni päev hiljem teatas üks teine raadiojaam: „Lõuna- ja Ida-Eestist on sakslased lõplikult välja löödud. Inglise väed jõudsid Tallinna ja maandusid põhjarannikul. Rakvere ja Tapa on juba liitlaste käes. Eestlased! Ärge laske end sakslaste poolt küüditada! Varjake end metsades ja kodudes! Ükski tõsine eestlane ei lahku nüüd kodumaalt!”
Eesti rahva segadusse viimiseks ruttas vaenlane ülima jõhkrusega ära kasutama presidendi kohustustes olnud professor Jüri Uluotsa määratud valitsuse ametisse määramist.
Ja saladuslik raadiojaam teatas: „Eesti Vabariik kuulutati välja. Kõikjal lehvivad Eesti lipud. Eesti rahvas, sa oled jälle vaba ja õnnelik liitlaste poolt vabastatud kodumaal!” Ei poolt sõnagi selle kohta, et tegelikult olid need „liitlased ja vabastajad” Eesti taasokupeerinud nõukogude punaväed. Samal ajal aga vaikisid nõukogude raadiojaamad Punaarmee edasitungist Eestis. Veel kuu-poolteist tagasi, kui lahingud käisid Narva all, olid need pikalt ja laialt rääkinud iga küla ja asula vallutamisest. Nüüd aga valitses punaüksuste vallutuste kohta Eestis eetris täielik vaikus.
Miks venelased nüüd oma edust vaikisid? Miks nimetasid nad end ühtäkki liitlasteks ja mõnikord isegi inglasteks? Aga sellepärast, et otstarve pühendas abinõu. Seda hüüdlauset on venelased ikka ja alati jälginud.
Kui eesti rahva lootused endise põhiseadusliku riigikorra taastamiseks Saksa okupatsiooni tingimustes olid põrmuks purunenud, ruttas kommunistlik propaganda seda kiiresti ära kasutama. Selle esimesteks ilminguteks olid kuulujutud ja „sosistamised”, millega asuti inimesi hirmutama eelseisvatest küüditamistest sakslaste poolt. Soodsa pinna sellistele sosistamistele lõid eesti noorte värbamine ja saatmine Saksamaale tööteenistusse ning õppelaagritesse, aga ka vastuolud eesti väeosade ja sakslaste vahel rindel.
Samal ajal liikusid rahva hulgas käest kätte mitmesugused, pealtnäha üsna süütu sisuga, lendlehed, kus kutsuti mitte minema Saksa tööteenistusse ja sõjaväkke või Soome ­põgenema. „Milleks Saksa sõjaväkke? Minge parem juba metsa ootama, mil siia saabuvad liitlasväed!”, manitseti neis lendlehtedes. Muidugi oli neil üleskutsetel järgijaid. Neile seda ette heita pole mingisugust põhjust, sest loodeti ja usuti, et see on meie illegaalselt tegutseva vastupanu­liikumise õige taktika.
Eestlaste orientatsioon ja sümpaatia läänedemokraatiale pandi nõukogude propaganda poolt paika nn sosistamisprogrammi abil. Ja see hakkas rahva hulgas kiiresti levima. Uus orientatsioon lõi segamini rahva senise mõttemaailma ja õõnestas eesti väeosade sõjalist tegevust.
Siin illegaalselt tegutsenud vastupanuliikumise olemasolu sai üldsusele teatavaks 1944. aasta aprillis, kui sakslased arreteerisid suure hulga meie põrandaaluse liikumise tegelasi. Nende arreteerimiste käigus selgus aga ka fakt, et vastupanuliikumise maski all oli siin tegutsenud ka väike vaenlase teenistuses olnud grupp inimesi, kes toimetasid venelastele vajalikku sõjalist spionaažimaterjali. Kuidas neid andmeid vastase kätte toimetati, pole täpselt teada, kuigi arreteerimiste käigus vangistati ka üks Nõukogude Liidu vastuluureohvitser ja tema juures sidemehena tegutsenud eestlane. Viimane eelistas aga vastutusele vabasurma. Arreteerimisel leitud asitõendid näitasid, et kogutud spionaažimaterjalid saadeti siit venelastele kas üle Soome või Rootsi.
Põrandaaluse vastupanuliikumise avalikuks tulek oli vesi vaenlase veskile. Selle tulemusel vangistati suur hulk kommunismivastaselt meelestatud inimesi. Samuti suurenes veelgi sakslaste usaldamatus eestlaste vastu, mis muutis nullilähedaseks eesti oma üksuste moodustamise võimalused. Avalikust elust kõrvaldati (kuigi ajutiselt) suur hulk meie põrandaaluse liikumise juhtivaid tegelasi.
Hiljem on teatavaks saanud, et see pseudovastupanuliikumise grupp koosnes paarist kinnimakstud venelaste agendist Eestis ning paarist samasugusest agendist teiselpool Soome lahte. Spionaažiandmete saamiseks kasutati ka asjast hoopiski mitteteadnud inimesi.
Oma spionaaživõrgu tegevusele pookis vastane süütu sildina külge „vastupanuliikumise” ja „eesti rahvuskomitee” nimetuse. Hiljem kasutati sildina ka admiral J. Pitka nime. Eesti Rahvuskomitee, kelle sihid ja suunad olid meie rahvuslike huvide seisukohalt kõigiti hinnatavad, oli põrandaalune organisatsioon, kuid paraku võisid tema nime all esineda kõik, kel selleks vähematki soovi või põhjust oli. Puudusid ju nii kontrollimise kui ka karistamise võimalused. Seda teadis meie vaenlane hästi. Kui Eesti Rahvuskomitee 1944. aasta augustis kutsus eesti rahvast osutama relvastatud vastupanu sissetungijale idast, külvas vastane „vastupanuliikumise” allkirju kandvate lendlehtedega üle kogu Eesti, manitsedes: „Kas suurtükilihaks sakslastele? Ei! Eesti mehed, minge metsa!”
Nõukogude propaganda ülesandeks oli eesti rahva vaimne ja moraalne ruineerimine, et see siis oma haardesse saada. Paraku ei hakanud see mürgine seeme aga loodetud jõudsusega idanema. Eesti rahvas, tunnetades idast lähenevas kommunismis oma surmavaenlast, ei arendanud oma vastupanuliikumist nõukogude propaganda poolt soovitud suunas. Aastatepikkuse kogemuse põhjal teadis rahvas, et esmajoones tuleb meil võidelda idast läheneva ohu vastu. Kõik muu lahendab aeg. Seepärast hinnati kogu sõjaaja vältel igasugust tegevust, mis ohustas või nõrgendas idarinde sõjalise vastupanu võimet, kui vastasele kaasaaitamist ja tegutsemist eesti rahva vastu.
Kuna nõukogude võimu tagasitulekut pidas rahvas neil päevil võrdseks surmaga ja sakslaste võimutsemine ei võimaldanud saada soovitud tulemust, nähti kuni viimase hetkeni ainsa võimalusena punavägede sissetungi ära hoidmist sõjalise vastupanu teel, et sakslaste kapituleerumisel tõstatada lääneliitlaste ees Eesti iseseisvuse taastamine. 
20. septembril välja kuulutatud Otto Tiefi vahevalitsus sai tegutseda vaid ühe nädala. 22. septembril jõudsid Tallinna Punaarmee tankid ja „vabastajate” esimeseks tegevuseks oli Eesti sini-must-valge rahvuslipu Toompea tornist allatulistamine. Punaväelasest leitnant Lumiste heiskas Toompeale punalipu, mis jäi sinna lehvima ligi pooleks sajandiks.

Põgenike toitlustamine Gotenhafeni sadamas. Foto: Karl Hintzer

Põgenikelaagrid 1944.–1945. aastal Saksamaal

1944. aasta suvel moodustati Berliinis Eesti esinduse juurde Eesti Toimkond [Estnische Leitstelle], mille ülesandeks oli Eestist Saksamaale saabunud sõjapõgenike registreerimine, neile dokumentide vormistamine, toidutalongide hankimine, kaotatud perekonnaliikmete otsimine ja majutamine põgenikelaagritesse, ning hiljem elukoha ja töö leidmine. Neid eestlaste põgenikelaagreid külastas selle toimkonna töötaja Karl Hintzer, kelle fotosid artiklis näete.