|
|
Kapten Aavo Ürgsoo
Ühe lenduri mälestusi oma kunagisest pealikust
tekst: Hendrik Arro,
Kunagine 11. Öölahingulennugrupi 3. lennusalga lendur
|
Aavo Ürgsoo
|
Teise maailmasõja lahingutest on möödunud juba üle 70 aasta ja iga päevaga läheb manalateele veterane, kes viivad endaga kaasa äärmiselt väärtuslikke, ajaloo seisukohalt lausa hindamatuid mälestusi.
Nende talletamine on tolleaegsete olude ja sündmuste mõistmiseks hädavajalik. Et omalt poolt eesti lennuväe ajaloo uurimisele pisutki kaasa aidata, tahaksin alljärgnevalt rääkida oma mälestusi mehest, kes oli üks eesti lennuüksuste juhtidest Eesti 1944. aasta suvistes kaitselahingutes. Oma meestele, kelledest suur osa oli vaevu koolipoisieast välja jõudnud, jättis ta oma olemise ja käitumisega unustamatu mulje ning oli nii mõnelegi meie hulgast edasises elus suureks eeskujuks.
Meie tutvus kapten Ürgsooga algas 1944. aasta juunis, kui saabusime pärast lennukooli lõpetamispuhkust Jõhvi lennuväljale, et asuda teenistusse 11. Öölahingulennugrupi ridades. Juuni esimestel päevadel olime lõpetanud Liibavis (Liepajas) lennukooli, ja olime nüüd valmis lenduritena alustama sõdimist Narva rindel, et kaitsta oma kodumaad venelaste pealetungi eest. Käisid Eesti 1944. aasta kaitselahingud ja valdav enamus eesti üksusi, mis varem olid võidelnud kusagil Venemaal, olid 1944. aasta kevadtalvel, pärast venelaste suurpealetungi Leningradi rindel, mis rinde tõi Narva alla, Eesti kaitsmiseks Eestisse tagasitõmmatud. Nende hulka kuulus ka 11. (eesti) Öölahingulennugrupp, milline 1944. aasta veebruaris oli Neveli rindelt, Idritsast, Jõhvi (Tammiku) lennuväljale saabunud.
Meid, noori lendureid, kes rongiga Jõhvi saabus, oli 25 meest, vanuses 18–27 aastat ja auastmetega gefreiter’ist leitnandini. Teemoonaks oli meie meestele kodust nii palju igasugust, sealhulgas ka kangemat, kraami kaasa pandud, et Jõhvi saabudes olime kõik ilusasti „ära setitud”. Õnneks ootas meid lahtine veoauto, kuhu me oma kraami ja ka iseendid ära paigutasime – ja läkski sõiduks. Sõita oli ainult mõni kilomeeter. Jõhvi (Tammiku) lennuväli paiknes Jõhvi – Tartu maantee ääres, jäädes maanteest Jõhvi poolt sõites paremale, umbes Puru küla kohale. Otsejoones oli siit rindele alla paarikümne kilomeetri. Seal varem asunud 11. Öölahingulennugrupi 1. ja 2. lennusalk olid juba varem koos lennugrupi staabiga Rahkla lennuväljale üle kolinud.
Kohale saabudes võttis meid vastu keskmist kasvu tumedajuukseline lennuväe kapten ja veidi pikem heledapäine ülemleitnant, kes ennast tutvustasid – esimene kui lennusalga ülem kapten Aavo Ürgsoo, teine aga kui ülema asetäitaja ja tehniline ohvitser Georg Poolmaa. Mõlema rinnal olev „plekk” näitas, et nad ei viibi rindel esimest päeva. Kapten, nähes et mehed on sõidust „pisut väsinud”, andis korralduse ennast ära majutada ja puhkama heita, ning arvas, et tõsisem jutuajamine toimub järgmisel hommikul. Meie elukohaks said lennuväljast veidi eemale, põhja poole metsa ehitatud pooleldi maasse kaevatud barakid. Lendurid paigutati elama neljamehelistesse, kahekordsete naridega tubadesse. Minu toanaabriteks said mu hea sõber Kaljo Alaküla ning kaks Oberfähnrich’u Virgo Vallner ja Oskar Nõmm.
Järgmisel hommikul kogunesime kasiinosse. See kujutas endast samuti barakki, kus paiknes väike köök ning suurem tuba suure ühislauaga. Taga oli veel üks väiksem tuba, kus, kui mu mälu mind ei peta, paiknes ka raadio. Võtsime laua ümber istet ja kapten Ürgsoo tutvus meiega ning andis ka olukorrast ülevaate. Nagu tema tookordsest jutust ja ka hiljem kogetust ja kuuldust selgus, oli ta käsu formeerida lennugrupi 3. lennusalk grupiülemalt saanud 24. mail. Tehnilise ohvitseri valikul olid talle vabad käed jäetud ning suurte lahingukogemustega ülemleitnant Poolmaa oli vabatahtlikult meie lennusalka üle tulnud. Nii ülejäänud lendurid, lennukid kui ka maapealse tehnilise personali (umbes sadakond meest) pidi ta saama Liibavi lennukoolist.
Jah, pidi, kuid kui ta Liibavisse saabus, selgus, et lendurid olid veidi varem lennukooli lõpetanud ja puhkusele lastud, käsuga ilmuda Jõhvi alles 21. juunil. Ka lennukeid ei olnud veel kohal. Kohal olid ainult Liibavis koolituse saanud motoristid, kes ei olnud jõudnud veel puhkusele sõita, kuid nendegi puhul tekkis lennukooli juhtkonnaga suuri arusaamatusi, sest ettenähtud hulka motoriste ja muud maapealset personali ei tahetud lihtsalt anda. Nagu kohapeal viibinud motoristid meile hiljem rääkisid, oli Ürgsoo korraldanud sakslastele korraliku skandaali. Lõpuks saadigi mehi juurde, kuid ikkagi vähem kui algselt ettenähtud oli. Selle meeskonnaga, kelle saadaolev puhkus edasi lükati, sõitis Ürgsoo siis 7. juunil Liibavist Jõhvi.
Sõit Liibavisse lennukite järele
Meil, lenduritel, seisis ees aga veelkordne sõit Liibavisse lennukite järele. Nii istusime jaanipäeval rongis ja tossutasime tagasi Liibavi poole. Enne olime Jõhvis veel kätte saanud lennuvarustuse ja ka püstoli. Lennukite järele sõitis 20 meest (see vastas lennusalga nomenklatuursele lendurite arvule), sest osa mehi saadeti vanadele lennusalkadele täienduseks. Need mehed läksid ümberõppele Heinkel He-50-tele ja Fokker CVE-dele. Nagu Ürgsoo teatas, olevat talle lennukite osas valida antud kas Gotha Go‑145-ed või Arado Ar-66-ed. Mõlemad olid Saksa öölahingulennuüksustes laialdaselt kasutuses olevad lennukitüübid ja ka meie olime mõlema tüübi peale välja koolitatud. Ürgsoo valis Arado-d, sest meie olime nendega rohkem lennanud ja ka öölennud nendel masinatel sooritanud. Lisaks sellele olid need pisut stabiilsemad kui Go‑145-ed.
Liibavis läks uuesti kakluseks. Ega me eriti sooja vastuvõttu küll ei oodanudki, kuid enne kui magamiskohad saime, pidi isegi Ürgsoo ise vahele segama. Ega hommikulgi asjad paremad ei olnud. Meile ei tahetud anda isegi aega lennukite korralikuks vastuvõtmiseks ja nõuti kohest äralendu Pärnusse. Kuid ka seekord astus Ürgsoo sakslaste vastu välja, ei pannud lennukooli ülema käsku mitte miskiks, ja kui selgus, et üleantavatest lennukitest osa ei olnud korras ning mõned olid isegi ära vahetatud, nõudis enne äralendu lennukite lennukorda seadmist. See kõik võttis aega, nii et ära lennata saime alles pärast lõunat. Pärnust edasi lendamise kohta oli meil Ürgsoo kindel käsk, et ükskõik mida lennukooli ülem ka käsib (ta lendas Pärnusse ette), edasilend Pärnust toimub ainult tema, st lennusalga ülema käsul. Nii ööbisime Pärnus ja saabusime Jõhvi alles 26-ndal. Ürgsoo suhtes olime aga tublisti targemaks saanud – selgus, et Ürgsoo ei armastanud sakslasi, aga ka ei kartnud neid, ning kui vaja julges oma mehi igati kaitsta.
Lend Pärnust Jõhvi toimus kolmikutena nn lennusalga kolonnis (Staffelkolonne). Ainult viimane lüli koosnes viiest lennukist ja seda juhtis ülemleitnant Poolmaa isiklikult. Lendama pidime − esimene kolmik 50 m kõrgusel, teised astmena kõrgemal. Tegelikult kujunes asi välja aga nii, et lend läks astmeliselt madalamaks. Poolmaa nähtavasti tahtis proovida, mida uued mehed ka suudavad, ja tegi rivi sabas tõelist madallendu. Igatahes lennugrupi adjutant, major Juhalain, kui Ürgsoo talle Jõhvis meie saabumisest ette kandis, olevat telefoni karjunud: „Mis rivi see oli? Te pidite lendama ju 50 m kõrgusel astmega kõrgemale, kuid see oli madalamast madalam lend. Mina vaatan, et nüüd on kõik, aga veel tulevad kaks masinat küüni nurga tagant!” Meie asja rikkus ära ka see, et mõned lennukid maandusid Jõhvi lennuväljal valesti ja üks neist – Kaljo Alaküla masin – käis üle kaela. Lennukid paigutati lennuvälja ääres paiknenud boksidesse, mis kujutasid endast lennukit ümbritsevat, eest lahtiolevat mullast kaitsevalli.
Olime saabunud ja nüüd algas igapäevane rindeelu. Pahategijad said Ürgsoolt muidugi kõva sauna ja jätkus teistelegi. Ega me kohe muidugi rindele lennata ei saanud. Esialgu jätkus tegevust maa pealgi küllaga. Tuli ju muretseda igasugust, tegevuseks vajalikku varustust ja siin selgus, et kapten Ürgsoo on ka väga hea organisaator. Parku jõudis ta kõige selle juures aga meie lennugrupi sakslasest komandöriga põhjalikult tülli minna. Mis puutub lenduritesse, siis nendele organiseeris kapten Ürgsoo sel ajal, kui kogu seltskond veel maa peal istus, kiire täiendkoolituse, kus võeti läbi kõik lendudeks hädavajalikud teadmised. Meie aga saime järjekordselt selgeks, et „vanas” (Ürgsoo hüüdnimi) peitub muu hulgas ka tubli annus koolmeistri vaimu ja õpetamisetahtmist. See iseloomujoon avaldus „vanas” muide ka hiljem, kui ta mõne mehe mingi apsaka pärast ette võttis.
|
Arado Ar-66 varjul lennuvälja serval. Tähis 3W lennuki küljel näitab, et lennuk kuulus 11. Öölahingulennugrupile.
|
Käitumisreeglitest peeti kinni
Siinkohal tahaks enne kui edasi minna paari sõnaga puudutada ka kapten Ürgsoo poolt lennusalgas kehtima pandud sisekorda ja käitumisreegleid. Lendurite omavahelised suhted olid määratud selliselt, et teenistusest vabal ajal olid kõik lendurid vaatamata auastmele omavahel sina peal. Pöördumisel kasutati lihtsalt ees- või hüüdnime. Asi võttis aga paugupealt teise kuju, kui tegemist oli teenistusliku kõnetamisega. Siis kehtis ametlik pöördumine – näiteks härra kapten või härra ülemleitnant jne. Lõunat sõivad kõik lendurid kasiinos, hommiku- ja õhtusöögi aeg oli vaba, kohustuslik ilmumine kehtis aga lõunasöögi kohta, sest pärast lõunasööki toimus ka koosolek, kus arutati vajalikke küsimusi. Peab ütlema, et meestele oli selline kord igati meeltmööda. Hiljem, kui me juba lendasime, juurdus veel komme istuda hommikul pärast lendusid kasiino juures ja pisut lõdvestuda. Ürgsoo kui lennusalga ülem sai enda käsutusse ka mingi esindusnapside koguse, mida me neil hommikutel ühise perena siis mõnusasti mekkisime ja lendudel juhtunut arutasime. Kuid see toimus siis, kui lennusalk juba lahingutes tegutses.
Vahepeal selgitas ka ilm meile, et me siiski sõjas oleme. Et vajadusel (näiteks taganemisel) oleks võimalik lennuvälja kiiresti õhku lasta, olid stardi- ja ruleerimisrajad ning lennukite boksid mineeritud. 5. juulil käis aga pauk − nimelt lõi pikne elektrisütikuga miinide ühendusjuhtmetesse sisse ja osa lennuvälja rajatistest lendas vägeva pauguga lihtsalt õhku. Õnneks suuremat pahandust sellest siiski ei tulnud. Kui mõni aeg hiljem veel teinegi analoogiline pauk käis, lõikasid motoristid igaks juhuks kõik miinijuhtmed läbi. Kellel seda jama vaja on. Jõhvi lennuväli aga jäigi õhku laskmata.
Esimene lahingulennuöö
Kuid nüüd edasi. Võttis aega, mis ta võttis, aga siis saabus esimene lahingulennuöö. Kui mu mälu mind ei peta, oli see 7. juuli. Ega see kohe iseseisev lahingulend ei olnud. Enne iseseisvale lahingulennule minekut nägi kord ette, et tuli läbi teha veel ka nn väljavedamislend, mis kujutas endast mõne kogenud 1. või 2. lennusalga lenduriga tutvumislendu rindele. Vanad lennusalgad olid selleks otstarbeks sel päeval meile saatnud 7 lennukit, mis startides Rahklas tegid Jõhvis vahemaandumise ja võtsid uued lendurid pardalaskurite kohale peale. Olin ka ise üks esimestest väljalendajatest. Mu lenduriks oli vist (päris täpselt ei mäleta) Oberfeldwebel August Rae. Et ööd olid juuli alguses küllaltki valged, sai öö jooksul teha ainult ühe rindelennu. Kui ausalt tunnistada, tegid väljavedajad tubli töö, selgitasid meile igati rindeolukorda ja näitasid, kuidas üks rindelend välja näeb.
„Masin” hakkas niisiis tööle. Juba 9. juulil tuli iseseisvalt välja lennata. Esimeseks sihtmärgiks sai üks vastase lennuväli. Jätkusid ka väljavedamislennud ja iga päeva (õigemini ööga) sai lennusalk lahinguvõimsust ning kogemusi juurde. Ka maapealne personal muutus igati tasemel olevaks. Muidugi, aeg-ajalt juhtus ka prahmakaid, kuid kus neid ei esine. Tundus, et Ürgsoo jäi meestega üha rohkem rahule ja ka mehed temaga.
Ka vaenlane andis ennast aeg-ajalt tunda. Nii sai Ürgsoo ma ei tea mil viisil endale väikese sõiduauto Opel Kadett. Kui ta esimest korda õhtul sellega lennuväljale sõitis ja auto komandopunkti juurde parkis, tuli öösel, kui me kõik lennus olime vaenlase U-2 ja viskas pommi. Lennuväli oli suur ja lai, aga pomm tabas just Ürgsoo autot. Kui „vana” lennust tagasi tuli, võis ta ainult suitsevaid rususid imetleda. Muidugi tegime sel ööl üleplaanilise retke vastase lennuväljale, kust nende lennuk oli arvatavasti startinud.
|
Kapten Ürgsoo ja allohvitser Võsari vaidlushoos. Lendurite omavahelised suhted olid määratud selliselt, et teenistusest vabal ajal olid kõik lendurid vaatamata auastmele omavahel sina peal.
|
Ürgsoo jäi endale kindlaks
Edasi tahaks rääkida mõningatest juhtumistest, kus Ürgsoo peategelaseks oli. Neist esimesena võiks nimetada aega, kus rindel käisid Sinimägede lahingud. Jõhvi lennuvälja (Fliegerhorsti) personal eesotsas ülematega valmistus jalgalaskmiseks, meie aga, täites kõrgemalt saadud lennukäsku, käisime igal ööl rinnet ja selle lähitagalat pommitamas, nagu poleks midagi erilist lahti. 27. juuli õhtul oli asi nii kaugel, et lennuvälja sakslastest personal oligi minekuvalmis. Asja segas ära aga Ürgsoo, kes põrutas sakslastele peale, et meie masinad on õhus ja meil mingit taganemiskäsku ei ole. Lennuteenistuseks vajalikke mehi ta ära ei luba, nii et kes omavoliliselt jalga laseb, läheb sõjakohtu alla. Isegi lennuvälja komandant – ooberst − kõlkus peaaegu kogu öö meie juures, kuid Ürgsoo jäi endale kindlaks ja sakslastel jäi jalga laskmata.
Selle ooberstiga sai veel teinegi kord nalja. Nimelt hakati Jõhvi lennuväljale õhukaitsevarjendiks ehitama suurt punkrit, mille ehitamiseks ka meie üksusest ikka ja jälle mehi nõuti. Ühel ilusal hommikul, kui mehed olid alles lennuväljalt tagasi jõudnud ning vaevalt magama heita saanud, helistas ooberst meie lennusalga sakslasest ülemveltveeblile (Hauptfeldwebel ehk Spieβ) ning nõudis kohe mehi ehitusele. See ei julenud ooberstile muidugi vastu hakata ja lõigi mehed uuesti maast lahti. Üks meestest läks ja äratas aga Ürgsoo üles ning kandis ette, mis toimub. See vihastas, helistas ooberstile ning käratas, et temal on lahinguüksus, kes alles hommikul lõpetas lahingutegevuse ja järgmisel ööl läheb jälle lahti, mitte aga kraavikaevajate komando, nii et mehed peavad puhkama. Ooberstil endal on lennuväljakomandos aga igasugust rahvast, kelledest suur osa niisama ringi logeleb, nii et olgu ooberst terve ja kaevaku, kui vaja, oma meestega seda punkrit. Meilt ta ühtki meest ei saa. Spieβ sai kõvasti sõimata, et ta sellest lollist käsust kõige pealt Ürgsoole ette ei kandnud, mehed aga saadeti uuesti magama.
Nii me siis sõdisime. Vahepeal tuli rinnetel tekkinud vajaduse tõttu lennuvälju vahetada (lendasime ka Triigist ning Käreverest), kuni 18. septembril saabus käsk Eesti mahajätmiseks. Järgnes teekond Saksamaale, kus eesti lennuüksused oktoobris likvideeriti. See viis meid lahku, sest Ürgsoo pidi teenistust jätkama suurtükiväes, meie aga esialgu õhutõrjes, hiljem jalaväes.
Poistele jääb „vana” mälestustes ikka „vanaks”
Enne kui lõpetan tahaksin veel rääkida Ürgsoost nii, nagu ta meile, tema kunagistele alluvatele meelde on jäänud. Oma iseloomult oli ta küllaltki äge ja isepäine ning lennugrupi juhtkonnaga tal eriti head läbisaamist ei olnud, kuid oma lennusalga ja meeste eest ta hoolitses, kartmata vajadusel isegi kõrgema auastmega sakslastega tülli minna. Nii et selles mõttes sobis ta igati iseseisva lennusalga juhiks. Nagu hiljem on selgunud, oli tal ka kirjanduslikke kalduvusi ja juba enne sõda oli ta olnud väeosa ajalookomitee liige. Pärast sõda ja pikki vangilaagriaastaid avaldas ta Kanadas elades kahes köites oma põhilise teose: Anti Ainik „Lend leeki” (Orto, Göteborg, 1958), mille teise köite üks osa on pühendatud ka kolmandale lennusalgale. Arvestades tolleaegseid olusid, on raamatus kõik tegelased esitatud varjunimede all, kuid nendele, kes asja tunnevad siiski äratuntavad. Kahjuks tundub, et üleelatu on „vana” hinge jätnud sügava jälje ja ta on raamatut kirjutades olnud kibestunud. Nahutada on saanud isegi need, kellede kohta „vana” ja meeste hinnang sugugi ei ühti. Ka tõstab ta ennast raamatus sündmuste kirjeldamisel ehk liiga esile, ilmselt püüdes tõsta oma enesehinnangut. Kuna raamat on kirjutatud mälu järgi, ilma abimaterjalideta, on raamatus ka hulgaliselt ebatäpsusi, kuid üldise pildi tolleaegsetest oludest raamat siiski annab. Kuid kõik see on arusaadav ja omadele poistele jääb „vana” mälestustes ikka „vanaks”, kelle käe all meist, noortest jumbudest kunagi said lahingulendurid.
Lennuväekapten Aavo Ürgsoo oli mitmekülgne mees
|
Aavo Ürgsoo (Andrei Jurkson) sõjakooli aegsel fotol
|
Eesti sõjalennunduse ajaloos osalenud ja selle kirjapanemisega pikalt tegelenud lendurkapten Aavo Ürgsoo sünnist möödus tänavu 110 aastat ja surmast 20 aastat.
AAVO ÜRGSOO (kuni nime eestindamiseni 18.03.1936 – Andrei Jurkson) sündis 26.08.1905 Pärnus töölisperes. Peale Pärnu Linna Ühisgümnaasiumi lõ-
petamist 1926. aastal, astus ta Eesti Vabariigi Sõjakooli, mille jalaväeklassi lõpetas nooremleitnandi auastmes 1928. aastal. Seejärel, sooritanud edukalt võistluseksamid, jätkas õpinguid EV Sõjaväe Lennukoolis, mille lõpetas sõjaväelenduri kutsega 1930. aastal. Esimeseks töökohaks sai Tallinnas Lasnamäel paiknev hävituslennuväe divisjon. 1931. aastal kinnitati leitnandi auaste ning teenistus jätkus Lennubaasi tehnilise osakonna koosseisus. Kapteniks ülendati ta 1937. aastal. Teenistusülesannete kõrval tegutses ta veel instruktorina Tallinna Aeroklubis.
1940. aastal viidi Eesti sõjavägi üle Punaarmee koosseisu. Eesti lendurid määrati Eesti 22. Territoriaal-laskurkorpuse lennueskadrilli, asukohaga Jägalas. Sõja puhkedes taheti eskadrill viia üle Venemaa territooriumile. Evakueerimise käigus õnnestus suurel osal lennuohvitseridest, nende seas ka kapten A. Ürgsool põgeneda metsa, kus elati ja võideldi metsavendadena üle seitsme nädala. Murdnud rindest läbi sakslaste poolele jätkas kapten Ürgsoo kompaniiülemana major Hirvlaane vabatahtlike pataljonis Eesti vabastamist. Järgnes teenistus Antsla Omakaitses pataljoniülemana ning Eesti Julgeolekupolitseis vanemreferendi ja kompaniiülemana rindeteenistuses. Ta oli ka Eesti Leegioni Läänemaa värbamisbüroo juhataja (Eesti Sõna, 12.02.1943).
Alles 1943. aastal, peale suuri kaotusi õhukoosseisus, usaldas Saksa väejuhatus eesti lendurid Luftwaffe koosseisus taas lennukirooli. Esialgu 127. Luurelennugrupina tegutsenud eestlastest väekoondis formeeriti ümber 11. Öölahingulennugrupiks. Kapten Aavo Ürgsoo määrati selle 1944. aasta juunis verinoortest Liibavi (Liepaja) lennukooli äsja lõpetanutest moodustatud 3. lennusalga ülemaks. (Seda eluperioodi käsitlebki oma mälestuskildudes tollane noorlendur Hendrik Arro.) Lennusalga eduka juhtimise ja öiste rünnaklendude sooritamise eest autasustati lennuväekapten Aavo Ürgsood Lahingulenduri pronksise (24.05.1944) ja hõbedase (02.09.1944) Rindelennuspange´ga ning II (15.08.1944) ja I klassi Raudristiga.
Pärast eestlaste lennuüksuse likvideerimist Saksamaal 1944. aasta oktoobris jätkas kapten Ürgsoo Eesti 20. SS Relvagrenaderide diviisi suurtükiväes. Saksamaa kapituleerumisel sattus Aavo Ürgsoo koos saatusekaaslastega „Tšehhi põrgusse”, kus relvad ära andnud SS-mundri (ka relva-SS) kandjaid tapahimuliste tšehhi ülestõusnute poolt sadade kaupa omakohtu korras mõnitati ja tapeti... Aavo Ürgsoo pääses siiski eluga ja veetis viis sõjajärgset aastat vale nime all sõjavangist sunnitöölisena Poola söekaevanduses.
Pääsedes lõpuks Saksamaale, siirdus ta peagi edasi Kanadasse, kus töötas esialgu ehitusalal, hiljem tehnilise assistendina Toronto Ülikooli katselaboratooriumis.
Aavo Ürgsoo suri Torontos 18. mail 1995.
|
Ajakirjas Sõdur (1940) ilmunud Aavo Ürgsoo karikatuur tollastest Eesti lennuväe tegelastest.
1. Lennukooli kaitseingel. — 2. Direktor ise. Peen, nõudlik ja töökas härra. — 3. Taevani ulatuv lennukunsti ülemõpetaja. — 4. Inspektor. Lennuasjanduse ideede veendunud levitaja ja lennuväe noorperekasvataja. — 5. Sarkastiline, kuid õiglane adjutant. Muide suurepärane tenor ja lendur. — 6. Rividrilli, majanduse ja lendamise peensuste ja saladuste täpne tundja. — 7. Kuulus lennuväe globetrotter, peente huultega ja tugeva tahtejõuga. — 8. Vanemuise truu jünger ja spets lennuväe relvanduse alal. — 9. Naerev koolipapa. Eriteadlane kõrgema lennukunsti alal ja igasuguse masinavärgi uurija ja tundja.
|
Ürgsoo kui kunstnik
Eesti kultuurilukku läheb sõjasangar Aavo Ürgsoo aga ka loomeinimesena. Juba 1938. aastal määrati ta väeosa ajalookomitee liikmeks, kus tema ülesandeks oli Eesti lennuväe ajaloo alase materjali talletamine edasise ülevaateloo koostamiseks. Seda tegevust jätkas ta ka vanaduspäevil Kanadas, mille eest pälvis Toronto Eesti Võitlejate Ühingu kuldrinnamärgi. Alles kõrges vanuses katkestas hääbuv silmanägemine tema elutöö. A. Ürgsoo kogutud ja korrastatud materjalid on kõigile sõjaajaloo huvilistele saadaval Toronto Eesti Maja arhiivis. Oma mälestuste põhjal kirjutas ta Anti Ainik´i pseudonüümi all loo Eesti lenduritest II maailmasõja päevil, mis ilmus raamatutena „Lend leeki” (I ja II osa) Torontos 1958. aastal.
Ent veel üks Aavo Ürgsoo loometahk vääriks märkimist. Temaga elus kokku puutunud inimesed iseloomustavad teda kui julget, sirgjoonelist ja humoorikat kaaslast. See huumorimeel leidis väljundi tema ajakirjades Sõdur ja Kaitse Kodu ilmunud artiklites ja vestetes, mida ta illustreeris karikatuuride ja šaržidega oma tollastest saatusekaaslastest. Muide, need kirjutised ja pilapildid allkirjastas ta signatuuriga A. Ürgsoo juba ammu enne oma nime eestindamist.
Toome allpool ära ühe ajakirjas Sõdur (1940) ilmunud Aavo Ürgsoo šaržikimbu tollastest Eesti lennuväe tegelastest.
Viljar Ansko, karikatuuriloolane
|
|
|
