|
|
71 aastat Eesti kaitselahingutest
tekst ja fotod: Kuno Raude
25. juulil 2015
Sinimägedes kogunesid Saksa väeosade koosseisus sõdinud eesti mehed ning paljud inimesed üle Eestimaa ja kaugemaltki, kellele on kallid mälestused isadest ja vanaisadest, kes 1944. aastal elu hinnaga kaitsesid oma kodu sissetungiva Punaarmee väeosade vastu Narva jõel, Krivasoos, Auveres, Sinimägedes, Kagu-Eestis, Saaremaal.
25. juulil 1944 kell 5 hommikul alustasid NSV Liidu marssal Leonid Govorovi juhitavad Leningradi rinde väed – 2. löögiarmee ja 8. armee – pärast tunniajast turmtuld pealetungi lakkamatuis võitlustes suuri kaotusi kandnud armeegrupile „Narvaˮ, mida juhatas Saksa jalaväekindral Anton Grasser. Armeegrupi „Narvaˮ põhijõuks oli Relva-SS III. Germaani Soomuskorpus (juhataja SS-Obergruppenführer Felix Steiner), mis koosnes peamiselt hollandi, norra ja taani vabatahtlike rügementidest ning 20. Eesti Relvagrenaderide Diviisi võitlejatest. Armeegrupile allus ka Wehrmachti XXVI armeekorpus, soomusgrenaderidiviis Feldherrnhalle ning 11. Ida-Preisi jalaväediviis. Kokku ligemale 157 000
meest, keda abistas ca 1000 sõjavangist abiteenistuslast.
Vaenlane asus rünnakule Vaasa, Riigiküla ja Narva-Jõesuu all, kus neil õnnestus esialgu kolme pataljoniga tungida mõlemal pool Riigiküla üle Narva jõe. Punaarmee väeosade turmtule all kandis suuri kaotusi Riigiküla ümbruses kaitsel olnud 20. Eesti Relvagrenaderide Diviisi 46. Rügemendi II pataljon, mille ridades osutas sissetungijatele vastupanu ka allakirjutanu isa. Saksa väeosad olid sunnitud taanduma Tannenbergi liinile, kus 26.–29. juulini toimusid veriseimad lahingud Eestimaa pinnal. Suurtele kaotustele vaatamata jäid Sinimäed Punaarmee poolt vallutamata.
71 aastat hiljem, 25. juulil 2015 kell 11 kõlas Sinimägedes Grenaderimäel puhkpilliorkestri saatel (dirigendid Kalev ja Ülo Laanesaar) Eesti kaitselahingutes langenute mälestuseks Eesti Vabariigi hümn. Siin võidelnud kangelaste järeltulijate kutsel olid Grenaderimäele kogunenud Saksa sõjaväeosade koosseisus II maailmasõjast osa võtnud mehed, kelle vanus küünib täna 90 eluaastani ja enamgi. On mõistetav, et aeg on halastamatult vähendanud kohale sõitnud endiste sõjameeste arvu. Seevastu olid Sinimägedes inimesed üle Eestimaa ja kaugemaltki, kellele kallid mälestused isadest ja vanaisadest, kes 1944. aastal elu hinnaga kaitsesid oma kodu sissetungiva Punaarmee väeosade vastu Narva jõel, Krivasoos, Auveres, Sinimägedes, Kagu-Eestis, Saaremaal.
Juba mitmendat aastat korraldavad Eesti vabaduse eest võidelnute kokkutulekuid Sinimägedes noored inimesed. Seekordse, eeskujulikult turvatud kokkutuleku avas MTÜ Wiking-Narva juhatuse liige Tauno Rahnu, kelle vastutada oli kogu ürituse korraldamine. Päevakohase ettekande esitas tuntud näitleja Merle Jääger, kes tuletas meelde kilde eestlaste ajaloost: kindlustalud, peitaarded ja peitmiskirg, eestlaste alalpüsimise lootused läbi aegade. „Mida suuremaks muutub maailm, seda ahtamaks kipub kuivama noorte silmapiir,ˮ ütles ettekandja kurvalt. Murelikult rääkis Merle Jääger kurjusest, südamesoojalt loomingust. „Iga idee, mis kõneleb ühe rahva ülimuslikusest, on kurjast kantud. Väljend „Püha sõdaˮ on kurjast kantud. Ka ideed, mis on tinginud tänase mälestuspäeva, olid kurjast kantud. Kuid vaevalt olid kurjast kantud need tublid noored mehed, kes Sinimägedes võitlesid ja siin hukka said. Nemad täitsid oma kohust. Mehiselt. Vaevalt me saame austust avaldada NIMELISELT kõikidele neile erinevate rahvaste poegadele, kes saanud osaks siinsest loodusest. Nad on siiski taas LOODUD. Kõik nad olid kangelased! Kangemad iseendast ja oma hirmudest. 25. juulil 1944 hukkusid Riigiküla lahingu kangelased 46. Rügemendi 6. Kompanii ülem Martin Unt ja Rein Männik, koos enamiku oma meestega. 6. kompaniist pääses kuus sõdalast. Haavatud Unt ja Männik jäid katma oma meeste taganemisteed. Nad olid tõeliselt MEHISED mehed.
|
Gunnar Laev ja Hindrek Piiber õnnitlevad sõjaaegset öölendur Hendrik Arrot 90. sünnipäeva puhul.
|
Jumalasõna lausus ja kohalolnuid õnnistas endine EELK Narva Aleksandri koguduse pastor Villu Jürjo. Järgnes Eesti kaitselahingutes langenute mälestamine ning pärgade asetamine eesti, vallooni ja hollandi võitlejate auks püstitatud ausammaste jalamile. Punaste roosidega kaunistatud pärja asetasid memoriaali jalamile vene rahvuslaste esindajad, kes mälestasid 20. Eesti Relvagrenaderide Diviisi koosseisus langenud rahvuskaaslasi. Pärjalindil kiri „Au kangelastele!ˮ Ei ole kahtlust, et Saksa armee koosseisus hukkunute mälestamine nõudis kujunenud oludes pärja asetajatelt tubli annuse julgust. Palju tänu neile selle eest.
Peale Vaivara vallavanema Veiko Luhalaiu tervitust sai sõna Riigikogu liige Jaak Madison, kellel kokkutuleku korraldajad lubasid esineda mitte Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna, vaid EKRE noorteühenduse Sinine Äratus nimel. Erakonna esimees ja Riigikogu liige, suursaadik Mart Helme jäi esinemisvõimalusest sootuks ilma! Mis on kindel märk sellest, et eestlastest poliitikud ei ole siiani leidnud ühist keelt meie lähiajaloo tõlgendamisel ja julgeolekupoliitika kujundamisel. Või oli sekelduste vältimiseks kokkutuleku korraldajate enesetsensuur liialt üles kruvitud. Igal juhul on kodukootud poliitika, seekord varjamatult, jõudnud ka Sinimägedesse.
Jaak Madison: „Mul on hea meel näha veteranide kõrval niipalju noori inimesi, näha terveid perekondi, kes ei ole unustanud meie ühist minevikku. Eesti on ka tulevikus ainult siis meie maa, kui me ei unusta neid mehi, kes oma elu hinnaga püüdsid peatada Punaarmee mundris pealetungivat agressorit. Siin langenud mehed päästsid kümneid tuhaneid eestlasi, kelle kanda jäi Eesti iseseisvuse taastamine. Täna häirib mind noorte retooriline suhtmine vabadusse, mis ei ole iseenesest mõistetav asi, häirib mugavus, mis teeb hoolimatuks ehk kergeks saagiks vaenupoolele. Pidage meeles, et me ei ela igaveses rahus, meie naaber relvastub, mis sunnib sama tegema ka meid. Tahad rahu, valmistu sõjaks. Sõda, mida kunagi ei alusta sõdur, on poliitika. Sõdu alustavad poliitikud, valitsused, kes oma eesmärkide saavutamiseks ei ole osanud või tahtnud leida teisi vahendeid.ˮ
Sõnavõttudega esinesid ka II maailmasõjast osavõtnud Harald Mäepalu Viljandist, Eesti Vabadusvõitlejate Liidu esimees Gunnar Laev, IRL-i Rahvuslaste Ühenduse liige Tarmo Kruusimäe, külaline Lätist jt. 90. sünnipäeva puhul austasid kohalolnud püsti seistes sõjaaegset öölendurit Hendrik Arrot, kellele Gunnar Laev, Tiit Põder ja Hindrek Piiber andsid üle EVL-i laualipu ning vabadusvõitlejate Tallinna ühenduse Teeneteristi. „Sünnipäev sünnipäevaks. 1944. aastal oli see tavaline sõjapäev ning seega minu jaoks mitte midagi erilist,ˮ kirjeldas Hendrik Arro lahingutandril veedetud 19. sünnipäeva.
Ja oligi aeg jõudnud niikaugele, et kokkutulekust osavõtjaid ootas väike kontsert ning sõdurisupp. Alles nüüd said mehed-naised, noored ja vanad, mahti omavahelisteks vestlusteks. Imestati, kui palju võib üks aasta muuta kõrgesse ikka jõudnuid, kui palju on hakanud Sinimägede kokkutulekust osa võtma noori inimesi, Eesti patrioote. Sõdurilõuna ajal ilmnes, et memoriaali jalamilt on kadunud vene rahvuslaste poolt sinna asetatud silmapaistvalt ilus pärg. Häbiväärne lugu. Kes seda ka ei teinud. Olgu teotajaks eestlasest marurahvuslane või venelasest provokaator. Hea, et tüli ja vihavaenu õhutamine ei läinud seekord korda.
Aastaid on allakirjutanut vaevanud mõte kõikide Eestil kaitsel langenud meeste ja naiste nimede jäädvustamisest Grenaderimäel, mille käigus vajaks korrastamist ka pooleloleva memoriaali detailplaneering. Sest muutunud on memoriaali funktsionaalne lahendus, ümberpaigutamist vajavad erinevatel aegadel Sinimägedesse juhuslikult paigutatud mälestusmärgid. Juba aastaid tagasi esitasin 20. Eesti Relvagrenaderide Diviisi Veteranide Ühenduse juhatusele võimalikud lahendusvariandid, mida kokku oli viis. Peale klubi esimeeste Kalju Westi ja Heino Kerde surma on ettevõtmine soikunud. Kogu töö Eesti kaitselahingutest osa võtnud sõdurite mälestuse jäädvustamisel Sinimägedes peaks enda kanda võtma kaitseministeerium, küllap siis ka abilisi leidub.
|
|
|
