|
|
|
Europe päästmine, karikatuur Vilja Hiier.
|
Vihakuriteost ja Vao põlengust
tekst: Herbert Lindmäe
õigusteaduse doktor, prof emer
Eesti rahva enamusel on valitsuse pagulaspoliitikast taluvuskarikas pilgeni täis ja iga tilk võib selle üle ajada. Rahvast hurjutavad avalikud ja ametlikud arvamused süvendavad võimu võõrdumist oma rahvast ja suurendavad lõhet rahva ja võimulolijate vahel.
Neljapäeval, 3. septembri varahommikul pandi põlema Lääne-Virumaal Vao küla Pargi tänaval asuva varjupaigataotlejate majutuskeskuse kahekorruselise paneelmaja betoonseina välisvooder. Häirekeskusele teatati tulekahjust kell 4.31. Kuulnud Vao põlengust, tõttas president Toomas Hendrik Ilves kohe, selle sündmuse kohta lisateavet nõutamata, ajalehes avaldust tegema: Mul on häbi ja piinlik lugeda Vao pagulaskeskuse süütamisest, kus oli põlengu tekkimise ajal üle poolesaja inimesi, sealhulgas lapsed. Ootan igalt parlamendierakonnalt avalikku ja ametlikku seisukohta, millest saab rahvas aru, kellele loeb õigusriik, inimelu ja põhiseadus.
Napisõnalisest avaldusest jääb arusaamatuks, mispärast kiirustas president taolise ennatliku avaldusega, täpsustamata, mille kohta ta avalikku ja ametlikku seisukohta saada soovib ja mida tahetakse taoliste, ainult põlengu faktile rajanevate seisukohtadega peale hakata. Küllap oodati ainuüksi Vao põlengust lähtudes sündmuse teravat hukkamõistu ja süüdistavaid ütlemisi nende vastu, kes ei ole nõus valitsuse põgenikepoliitikaga. Jääb mulje, et kiirustama sundis presidenti ka kartus, mida küll meie kohta nüüd Brüsselis arvatakse.
Ja kiirustamisi saadi presidendi avalduse peale ka soovitud avalikud ja ametlikud seisukohavõtud, aga ka nn arvamusliidrite arvamused (Postimees, 4. september 2015 jm): Vao pagulaskeskuse süütamine on vihakuritegu ja selle teo toimepanijad peavad vastutama (Sven Mikser, kaitseminister); Tänane Vao kuritegu on argpükslik tegu. Selle sooritaja peab saama karistada, vihakuriteod ei tohi jääda karistuseta (nagu mõned muud kuriteod tohiksid jääda karistamata – H.L.) (Urmas Reinsalu, justiitsminister); Vaos öösel toimunu on arusaamatu vihakuritegu (Enn Eesmaa, Keskerakonna aseesimees) jne.
Nendes seisukohavõttudes ollakse veendunud, et tegemist on süütamise kui vihakuriteoga (kuigi Karistusseadustikus vihakuritegu ei sätestata). Tõsi, kirjutatakse ka võimalikust süütamisest (Ülevaade: kuidas reageerisid poliitikud Vao pagulaskeskuse põlengule. – Postimees, 4. september 2015), jättes ruumi ka teistele teo laadi kohta esitatavatele versioonidele.
Ei olnud isegi aega enne oma avaliku ja ametliku seisukoha väljaütlemist saada selgust selles, kui palju oli nn vihakuriteo võimalikke ohvreid!
Nii kirjutatakse paanikahõngulistes arvamustes: Enam kui 50 inimese kodu süütamine on jõhker kuritegu (Taavi Rõivas, peaminister); pagulaskeskuses oli põlengu tekkimise ajal üle poolesaja inimese, sealhulgas lapsed (Toomas Hendrik Ilves, president); Mis toimub inimese peas, kes teadlikult läheb põlema panema maja, kus elab üle 60 inimese, kellest 13 lapsed (Hanno Pevkur, siseminister); Panna öösel põlema ligi 70 magava inimese, sealhulgas laste kodu on väga raske kuritegu (Urmas Paet, Euroopa Parlamendi liige). Kolumnist Ahto Lobjakas kirjutab poolesajast magavast maailma heidikust ja tosinast lapsest (Ahto Lobjakas. Meie oma kristallöö. Postimees, 4. september 2015).
Vao pagulaskeskust pidava hoolekandeteenuste juhi Maarjo Mändmaa andmeil oli põlengumajas tegelikult 42 välisriigist pagenut, neist üheksa last ja kolm Eesti inimest – kokku 45 inimest (Õhtuleht, 5. september 2015).
Süütamisest kirjutades nendib Ahto Lobjakas: Põgenike saatusega ristus kellegi kuri kava, mille loomulik lõpp võinuks olla nende tulesurm. Pidanuks olema? Ilma päästeametita jäänuks see saatuse otsustada (Kust küll võetakse siin see ainuõigeks peetud teadmine, et süütajal oli kava määrata tulesurma inimesed – H.L.).
Samas kirjutatakse aga teisal (Kristi Ehrlich, Andres Pulver, Toomas Herm. Kuri inimene süütas pagulaste maja Vaol. – Postimees, 4. september 2015): Tulekahjust teatati häirekeskusele eile varahommikul kell pool viis. Põles kahekorruselise maja otsaseina välisvooder umbes kümne ruutmeetri ulatuses... Päästjate saabudes tuli maja otsaseina fassaadi alt suitsu ja inimesed olid majast välja juhatatud. Tulele pandi piir kümnekonna minutiga... Elanikud panidki ise tulekahjule piiri. Päästjad jõudsid kohale päris kiiresti.
Ahto Lobjakas kirjutab tema enda sõnul liialdusse kaldudes ja ajaloolisi paralleele tõmmates oma rusuvas sümboolikas ja Vao kuriteo ajaloolises kohutavuses Meie omast kristallööst. (Postimees, 4. september 2015) (TEA entsüklopeedia järgi Kristalliöö, sks Kristallnacht). Siin peetakse silmas 9.–10. novembril 1938 natsionaalsotsialistlikul Saksamaal ja Austrias peamiselt SA ja SS-laste juudivastaseid pogromme. Kristalliöö nimetus tuleneb pogrommide käigus lõhutud aknaklaasidest, mille killud katsid 10. novembri hommikul paljude Saksamaa linnade tänavaid.
Tuleb nentida, et nappide lähteandmete pinnalt ja ainuüksi Vao põlengu faktile toetudes ei ole selline ajalooliste paralleelide tõmbamine ja Vao põlengu kõrvutamine kristalliööga (mis viitab fašistidele ja juudipogrommidele – H.L.), ka liialdamisi öelduna mõttekas ütlemine.
Või siis reformierakondlasest keeleteadlase Urmas Sutropi väide eestlaste võõraviha kohta: Vao süütamisest alates tunnen gaasikambrite ja krematooriumiahjude suitsu hõngu (Õhtuleht, 8. september 2015). Sellise räige ütlemise kohta ei oska küll midagi kosta.
Süüdlaste ring oli arvamuse avaldajatel juba ette teada
Kinnitades, et toime on pandud süütamine kui vihakuritegu, heideti kõrvale muud uurimisversioonid, sealhulgas ka versioon, et süütajat ei ajendanud mitte viha pagulaste vastu, vaid muu asjaolu, samuti tõdemus, et süütamise kõrval võib tegemist olla Vao põlengu faktist lähtudes süüteokatsega (ja kas ei viidanud sellele juba napid lähteandmed – H.L.) või kõlbmatu süüteokatsega. Ka Euroopa Parlamendi saadik, emeriitprofessor Marju Lauristin kõneleb süütamise katsest, teab aga, et Vao pagulaskeskuses toimunu oli vihakuritegu ja vihaõhkkonna tulemus (Õhtuleht, 5. september 2015).
Ka süüdlaste ring oli arvamuse avaldajatel juba ette teada: süüdlast tuleb otsida pagulaste vastaste hulgast. Unustati ära rahvatarkus: kui puder on veel tulikuum, ei tohi seda kohe helpima hakata – see võib suud kõrvetada!
Kõik uurimisversioonid vajavad kriminaalmenetluses aga kontrollimist, ja üksnes siis, kui süütamise versioon leiab tõendamist, saab väita, et tegu oli süütamisega.
Oma avalikes ja ametlikes seisukohavõttudes nõutakse süütaja kohtu alla andmist, väidetakse, et ta väärib tõsist karistust ning tõdetakse, et teo toimepanija peab saama karistada (kõik õige, kui eeldada, et süüdlast saab Karistusseadustiku järgi vastutusele võtta). Kuid mõistkem, et isikut saab õigusvastase teo eest vastutusele võtta ja karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub süüd välistav asjaolu, kui ta on teo toimepanemise ajal vähemalt neljateistaastane ja süüdiv. Kas kriminaalmenetluses tohib aga kohe välistada võimalust, et Vao põlengu puhul tuletikku hoidis oma käes mõni poisikene või siis tegu oli isikuga, kes oli vaimuhaige, kellel oli ajutine raske psüühikahäire, oli nõrgamõistuslik, nõdrameelne või kellel oli muu raske psüühikahäire. Kas aga saab siis Vao põlengu puhul kohe väita (pidades silmas teo laadi ja asjaolusid), et süütajaks oli vaimselt terve isik.
Aga kas on alust kohe kõrvale heita ka võimalust (kuigi see versioon tundub esialgu vähem tõepärane), et hoone välisseina vooderduse süütas mõni pagulane ise, arvestades asjaolu, et betoonsein ju ei põle ja pagulaskeskuses olnud asukate elu või tervis ei ole ohus. Selliseks teoks võis ajendada näiteks soov juhtida tähelepanu mõnele pagulaste elukorralduses ilmnenud seigale.
Muidugi võib olla tegu ka provokatsiooniga. Nii väidab Margus Tsahkna (IRL-i esimees): Vao majutuskeskuses toimunud põleng on jõhker provokatsioon (Õhtuleht, 4. september 2015). Ka Tartu Pauluse kiriku õpetaja, piiskop Joel Luhametsa hinnangul oli Vao pagulaskeskuse süütamine ilmselge provokatsioon... Selle kasuks räägib asjaolu, et nagu piltidelt näha, ei soovinud keegi maja maha põletada. Kui oleks tahetud tegelikult hoone süüdata, siis oleks visatud süütepudel näiteks aknasse, mitte aga poleks põlema pandud kivisein, kus tulel polnud eriti võimalust edasi minna. Seevastu peab Marju Lauristin provokatsiooni kohta esitatud versiooni rumaluseks (kuigi ei ole mõistlik juba ette kõnelda rumalast uurimisversioonist – H.L.). Ta ei usu, et Vao pagulaskeskuse süütamiskatse oli teadlik provokatsioon ja süütamise eesmärk oli suunata pagulasdiskussioon vajalikus suunas või pöörata kõrvale tähelepanu Tallinna sadama skandaalilt (Õhtuleht, 5. september 2015).
Kuid ka provokatsiooni kohta püstitatud uurimisversioon vajab kontrollimist ja sellest lähtudes tuleb saada selgust, kes oli teo tellija ja mis oli selle eesmärk (nt juhtida tähelepanu kõrvale korruptsioonitegudelt; mõne putinlase või vene luure soov õhutada vaenu Eesti ühiskonnas jms).
Mõistagi võib mõni Vao põlengu laadi ja asjaolude kohta püstitatud uurimisversioon olla rohkem, mõni vähem tõepärane, kuid kõik nad vajavad kriminaalasja menetlemisel kontrollimist.
Tolleaegne kaitseminister Sven Mikser kirjutab oma avalikus ja ametlikus seisukohavõtus: Vao pagulaskeskuse süütamine on vihakuritegu ja selle teo toimepanijad peavad vastutama. Kaasvastutust kannavad paraku kõik need, kes oma avalikes esinemistes ja sotsiaalmeedia-postitustes õhutavad põhjendamatuid hirme ja kütavad üles vihkamist teistsuguse nahavärvi ja kultuuritaustaga inimeste suhtes. Vihakõne kogub Eesti avalikus ruumis hoogu ja kujutab endast päev-päevalt üha reaalsemat ohtu süütutele inimestele, kes mistahes põhjusel Eestisse saabuvad.
Siinjuures tuleks teada, et kaasvastutust Karistusseadustik ei sätesta ja sellest pole ka Vao põlengu puhul asjakohane kõnelda. Kutsuda aga üles „ristisõjaleˮ mingisuguste kaasvastutajate, s.o nende vastu, kes avaldavad Eesti pagulaspoliitikale vastustavaid seisukohti, on mõttetus. Ei taibata, et sel moel vihakuriteost, vihakõnest ja võõravihast kirjutades ja kaasvastutusest kõneldes peetakse ise nn vihakõnet.
|
Seitsmepenikoormasaabas, karikatuur Viljar Ansko.
|
Pigem on juhtunu võtmesõnaks mure, mitte võõraviha
Ilmneb, et kirjutatakse oma avalikes ja ametlikes seisukohtades ning nn arvamusliidrite arvamustes vaenu õhutamisest, vihakuriteost, vihakõnest ja võõravihast, suutmata ise neid mõisteid lahti mõtestada. Siin tuleks tuletada meelde psühholoog Tõnu Otsa selgitust (Tõnu Ots. Viha pole vihkamine. – Postimees, 14. september 2015): Vale on rääkida vihast, vihakirjadest ja vihakõnest kui vaenu õhutamisest... On tõesti palju, mis meid praeguses elusituatsioonis vihale ajab. Kuid iga vihane sõnavõtt pole veel vihkamine. Vihkamine on teadvustatud soov hävitada... Tõelist vägivallale kutsuvat vihkamiskõnet immigratsiooni teemal pole mina kuulnud... Siiski on palju ka neid, kes olukorda kainelt hindavad ja selles arenguohtusid näevad. Neid tasuks kuulata, mitte huupi vihkajaiks pidada.
Põhjendatult kirjutab ka ajakirjanik Arvo Uustalu Vao põlengu kohta (Arvo Uustalu. Mure, mitte viha. – Õhtuleht, 4. september 2015): Pigem on juhtunu võtmesõnaks mure, mitte võõraviha, nagu seda sageli serveerida püütakse... On üsna usutav, et kurjategijat ei ajendanud tikku haarama mitte viha, vaid mure...
Oma vihastes juttudes ollakse Eestis tigedad Brüsseli peale, kes ei suuda tagada Euroopa riikide piiride kaitset piiramatult toimuva massilise sisserände vastu ning kurjustatakse Euroopa Parlamendiga, kes ei pea Eestit iseseisvaks riigiks.
Rahvast vihastab ka Eesti valitsus, kes on kaotanud tema silmis usalduse. Eesti rahvas tunnetab, et pagulastest hoolitakse enam kui omadest inimestest. Samuti leitakse, et valitsus on valmis vastu võtma rohkem pagulasi kui see on riigile jõukohane. Ka ei sisenda rahvale usaldust näiteks valitsustegelaste jutud immigrantide sulandumisest või lõimumisest eesti rahva hulka ja nende poolt eesti keele tagajärjekast õppimisest, sest meie oma venekeelse vähemusega seonduvad kogemused ei anna alust võtta sellesisulisi jutte tõsiselt.
Usutakse, et pagulasvoogude tõttu halveneb oluliselt eesti rahva oma elu-olu. Jääb ju arusaamatuks, kust küll võetakse praeguses Eestis raha pagulaste ulatuslikuks vastuvõtuks, nende majutamiseks, töölesuunamiseks, toitmiseks, tugiisikute ja tõlkide palkamiseks, toimetulekutoetusteks, ravikindlustuseks, keeleõppeks, lastele õppetöö korraldamiseks jne (kuigi eesti rahvast paljud elavad niigi vaesuses, Eestis on tuhatkond koduta isikut jne.). Võib arvata, et see, mis on võimalik üksikute pagulaste korral, käib Eesti riigile juba mitmeaja pagulase puhul lihtsalt üle jõu. Ei ole siin abi ka euroopalikust mõtlemisest, nagu soovitatakse.
Pagulasi on kutsumas ja avasüli vastu võtmas mitut liiki inimesi. Mõistagi on neid, kes teevad seda omakasupüüdmatult ja üksnes oma südame sunnil, või siis ollakse valmis pagulasi abistama vabatahtlikult ja ilma tasuta.
Samas tuleb tunnistada, et Eestis on küllaltki palju ka neid, kes loodavad pagulaste oma katuse alla võtmisel riigi kopsakatele toetustele, ootavad pagulasi, lootes leida seeläbi omale tulusat töökohta, on neid, kes loodavad ettevõtjatena leida hõlpsasti endale nn mustatöölisi ja saada odavat tööjõudu, on ärimehi, kes kinnisvaraettevõtjatena loodavad pagulastest tulusat äri jne. Ja kas ei ole siis alust arvata, et pidades „ristisõdaˮ nendega, kes on pagulaste sisserände vastu, võideldakse ettevõtjate, ärikate ja teiste omakasupüüdlike inimeste huvide eest.
Ei taheta, ei osata ega suudeta näha kõige selle juures pagulaste enda poolelt vaadatuna, mida tunnevad need inimesed, kes kohtavad siin Eesti inimeste vaenu, viha ja vihkamist, mille olemasolu ajalehtedes tõdetakse. Aga mis siis, kui siia jõudes leiavad pagulased, et nende uus kodu ei olegi nii turvaline kui loodeti, kui siin lõhutakse nende kogukondlik elulaad ja nad hajutatakse vägivaldselt võõra rahva hulka, kuigi nad ei taha sulanduda Eesti ühiskonda ja püüavad tõrksalt ka oma arusaamu ja kombeid kohalikele vastandada. Pagulased ei suhtle ju siinmail ainult omavahel ja üksnes oma kutsujatega, vaid peavad lävima ka teiste kohalike elanikega. On mõistetav, et siin kogetud sõim, solvangud ja võõraviha põhjustavad neile kannatusi, ja tigedusele, vaenulikkusele ja vihale vastatakse ka omalt poolt tigeduse, vaenu ja vihaga. Sellest tekkivad Eesti ühiskonnas pinged ja konfliktid, kusjuures pole välistatud ka vägivallateod. Kas pagulaste kutsujad ja pagulaspoliitika elluviijad on valmis vastutama taoliste kõrvalnähete eest?
Eesti rahva enamusel on valitsuse pagulaspoliitikast taluvuskarikas pilgeni täis ja iga tilk võib selle üle ajada. Rahvast hurjutavad avalikud ja ametlikud arvamused süvendavad võimu võõrdumist oma rahvast ja suurendavad lõhet rahva ja võimulolijate vahel. Nõutult võib nüüd küsida, milline tulu tõusis pagulasküsimuste lahendamisel presidendi poolt Vao põlengu puhul algatatud avalike ja ametlike seisukohtade avaldamise kampaaniast.
Kriminaalmenetluse üks põhimõtetest (printsiipidest) on, et uurimisasutus ja prokurör peavad oma pädevuse piires kuriteo asjaolude (tunnuste) ilmnemisel alustama ja toimetama kriminaalmenetlust sõltumata mis tahes isiku või riigiasutuse arvamusest. (Eerik Kergandberg, Maris Sillaots. Kriminaalmenetlus: Õigusteaduse õpik: Menetlusõigus. – Tln, 2006, lk 44).
Siinjuures tuleb mõista, et riigitegelaste avalikes ja ametlikes seisukohavõttudes on lubamatu selliste avalduste tegemine, milles püütakse menetlejatele ette kirjutada üht või teist uurimissuunda, veenda menetlejaid, et tegu on vaenust ja vihast ajendatud süütamise kui vihakuriteoga, kusjuures ka võimalike süüdlaste ring on teada, ikka need, kellele ei meeldi valitsuse pagulaspoliitika. Soovitada või nõuda oma kõrge riigiametniku autoriteedile toetudes ühe kindla uurimisversiooni järgimist ja püüda anda kriminaalasja menetlemiseks omapoolseid suuniseid (nagu omal ajal anti parteidirektiive), on kurjast. Nii president kui ka riigiametnikud peaksid hoiduma taolistest avaldustest, mis on oma sisult sekkumine kriminaalmenetlusse.
Pagulashirmul tuleb siin otsida põhjusi Eesti lähiajaloost
Pagulasküsimustes on vaja pagulasvastalisuse mõistmiseks arvestada ka asjaolu, et võõraste võõristamine on inimühiskonnas ühe elujõulise, meie tingimustes vene ja saksa okupantide poolt raskesti haavatud, kuid siiski veel elujõulise eesti rahvusorganismi kui terviku loomulik ja looduse poolt antud kaitserefleks võitluses oma olemasolu ja eluõiguse eest kõige selle vastu, mis ohustavad tunnetuslikult tema igipüsimist (ja olgu see oht siis kui tahes väike).
Rahvusorganism tunnetab oma elujõu hääbumise ja hävimise ohtu ning keeldub võõraid omaks võtmast, võõristab ja tõrjub neid eemale. Ja väikerahva ohutunnetus on siin eriti hell. Pagulashirmul tuleb siin otsida põhjusi Eesti lähiajaloost. Meenutagem siis Molotovi-Ribbentropi pakti (MRP-d) ning neid aegu, kus Moskva sõjaaegsed lääneliitlased ei vaidlustanud NSV Liidu sõjaeelseid piire, unustasid Atlandi deklaratsioonis antud tõotuse ja heitsid lindpriiks jäetud eesti rahva Stalini rüppe. Seega käis Nõukogude Eestis lääneriikide vaikival nõusolekul genotsiid ja ümberrahvustamine. Nii on ka Saksamaal ja teistel lääneriikidel oma roll selles, et Eesti riigist ja rahvast sai vene okupatsioonide, samuti saksa okupatsiooni läbi nüüdsete sõprade arvates vaene, kuri, tige ning rassistlik väikeriik ja -rahvas.
Hilja on Euroopa Komisjonil nüüd eesti rahvale õpetada solidaarsust ja euroopalikke väärtusi. Euroopa Komisjon ega Lääne-Euroopa rahvad ei saa kunagi mõistma meie väikerahva pagulaspelgusest ja tunnetust, et Euroopa Komisjoni pagulaspoliitika võib ohustada eesti rahva eluvõimet, sest neil pole taolist ajalookogemust ja nad ei tea midagi Eestis aastakümneid kestnud okupatsioonide läbi kogetud kannatustest.
Ja mida arvata Urmas Reinsalu Vao põlenguga seoses ja sellest ajendatult avalikust ka ametlikust seisukohavõtust (Postimees, 4. september 2015): Ma pean oluliseks, et tänane Eesti vihakuritegude kontseptsioon (kus küll on see tänane vihakuritegude kontseptsioon kirjas? – H.L.) vaadatakse üle. Vihakuriteo eesmärk vägivallateol peab olema karistusõiguses karistust raskendav asjaolu. Kutsun kokku erinevate inimõiguste, meedia ja avaliku arvamusega seotud ühenduste esindajad (aga juristid? ei piisa ju sellest, et justiitsminister ise on jurist – H.L.), et ettepanekuid läbi arutada.
Urmas Reinsalu jutust ilmneb, et kehtiv Karistusseadustik on nn vihakuritegude puhul hambutu ja on vaja seadust, mis aitaks teisitimõtlejaid (neid, kes väidavad, et nad ei taha Eestisse pagulasi) kammitseda ja suukorvistada. Tuleb teada, et Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi on igaühel õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Samas esitatakse ka juhud, mille puhul võidakse seda õigust seadusega piirata. Ja veel nenditakse põhiseaduses: Õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Tuleb mõista, et põhiseaduslike põhiõiguste ja vabaduste piiramine, hõlbustamaks võitlust mingisuguse nn vihakuriteo vastu, on liig mis liig. Karistusseadustik sätestab piisava selguse ja vajaliku üksikasjalikkusega ka karistust raskendavad asjaolud, mis hõlmavad niigi oma sisult nn vihakuritegusid.
Urmas Reinsalu jätkab: Meie ühiskonna ees on keerulised probleemid, mis tuleb avameelselt läbi mõtestada. Aga mida sa siin avameelselt mõtestad, kui sind ähvardatakse uue seadusega, mis avameelitsejaid vaikima sunnib (isikut võidakse ju süüdistada vihakuriteos!). Jääb üle pärida, kas siis vastuolud ning kuristik rahva ja valitsuse vahel ei ole tõesti veel nii suured, et heietada inimõiguste ja vabaduste kärpimise plaani ning ise sel moel paisutada pingeid ja toita nn vihakõnesid.
Sven Mikser kirjutab: Ma olen veendunud, et ülekaalukale osale Eesti inimestest ei ole võõras kaastunne ja hoolivus hättasattunute suhtes. Paraku on demokraatia puhul nii, et kui enamus vaikib, siis valitseb vähemus... Ilmselt on enamus pagulaste sisserände vastaste poolel, mida aga otsesõnu ei taheta tunnistada.
Rahva enamus tunnetab, et Eesti rahval ega valitsusel ei ole pagulaspoliitikas sõnaõigust.
Mõistagi on tarvis pagulaskriisi arutada ja püüda lahendusi otsida kõigepealt Riigikogus. Ja kui osutub vajalikuks, tuleb riigikogul otsustada, kas on vaja korraldada Eesti rahvale elutähtsas ja üliolulises pagulaste küsimuses rahvahääletus, sest ei tohi ju pagulaspoliitikas Eesti rahvalt ära võtta tema otsustamise õigust. Rahvahääletusel saadud mandaadist lähtudes saab ka Eesti valitsus, sõltumata Euroopa Komisjoni ettekirjutustest ja suvast, kujundada oma pagulaspoliitikat ja nõuda Euroopa Komisjonilt uute põgenike voogude Eestisse suunamisel rahvalt saadud mandaadi toel Eesti võimaluste ja selle piiride arvestamist. Igal juhul tuleb nõuda Euroopa Komisjonilt Eesti vabariigi suveräänsuse austamist.
|
|
|
