|
|
Boris Takk 90
Ennekõike ja alati oleme me oma aja lapsed
tekst: Kadri Tera
fotod erakogu
|
Boris Takk
|
Septembris tähistas 90. sünnipäeva laulu- ja sõjamees Boris Takk. Vahetult enne juubelit ilmus tema esimene CD-plaat „Laulud Leegionis”, mis sobib kuulamiseks igasse õigesse eesti kodusse. Parem hilja kui mitte kunagi! Vaatame tagasi juubilari pikale eluteele nii sõjakeerises kui väljaspool seda.
Mida kauem me siin maa peal kõnnime, seda enam me näeme. Sündides meie kallil Eestimaal, elame paigas, kus kõik on konstantses muutumises, kus rahuliku ja stabiilse aja korral pole see mitte ainult hingetõmbeks, vaid ettevalmistuseks tundmatuks pöördeks. Minu aja lapsed on näinud Balti ketti, Euroopa Liitu ja vaba Eestit seal vahel, kes on kauem elanud on näinud ka Teist Vabadussõda ja vaba Eestit enne seda. Ennekõike ja alati oleme me oma aja lapsed ja meis on algus. Meie kõigi algus asetseb seal, kus tutvuvad meie kallid vanemad. Ei olnud teistsugune ka Borise lugu.
Aleksander Takk (1893–1964) läks 16-aastasena Peterburi, et asuda tööle venna väikeses autoremonditöökojas. Hiljem sai Aleksander politseiametniku teenistusse, tutvudes nõnda oma tulevase abikaasa ja lapse ema Maria Petrovaga (1903–1993). Esimese ilmasõja päevil töötas Aleksander Punase Risti autojuhina. Nad abiellusid peale seda Vologdas ja saabusid 1922. aastal optantidena Eestisse. Esialgu elati Karksi-Nuias, hiljem kolis pere Viljandisse, kus 1925. aasta 12. septembril sündis poeg, meie päevakangelane, Boris.
Tihti on meie elus just need lapsepõlves saadud õppetunnid, sümpaatseks kujunenud ilmingud, vaated ja üldine meelelaad, mis meid tegelikult terve elu saadavad. See on see peenike hõbenöör, mis hoiab meie elu ühenduses kuldse lapsepõlvega, tööst kujunenud harjumus ja ajaviitevorm.
Saksa keel lastehoiust, vene keel emalt
Borise lapsepõlv möödus kuldses Viljandis, meelde jäi päikese ja kuu valguses sirav järvevesi. Jalutuskäigud pargis ja talveõhtud liuväljal. Meil on ka päike ja jalutuskäigud pargis, aga meil ei ole selleaegset kasvatust ega maailmatunnetust.
Selle aja Viljandi teevad eriliseks erinevad vähemusrahvuste – nii vene, saksa kui juudi seltsid, millest oma kultuuri säilitada soovivad inimesed osa võtsid. Vene seltsi hingeks ja näitejuhiks oli härra Suvorov ning enamik seltsi liikmeist olid endised valgekaartlased ja nende perekonnad. Boris oli esialgu peaosaline kooli 3–4 klassi näidendites, hiljem nii mõneski vene lastenäidendis. Kindlasti andsid härra Suvorovi õpetused ja esinemiskogemus edasiseks eluks kaasa suure näitlemisoskuse ja enesekindluse NKVD politrukkide käest pääsemiseks ja hilisemas elus massidele esinemiseks. Suurimaks tollase Viljandi vene kogukonna ette-
võtmiseks võib pidada 1936. aastal teatris Ugala maha mängitud „Sorotšini aastalaataˮ, milles Boris sobiliku osa puudumise tõttu ei osalenud.
Oli elementaarne ja iseenesestmõistetav osata eesti keelt, kui Peterburi vanaema 1927. aastal Borisel külas käis ei osanud Boris veel sõnakestki vene keelt. Kui vanaema lapsega kõneleda püüdis, oli poiss voodi alla pugenud ja vastanud: „Ole vait!ˮ. See oli meie manifest arvestada ja austada teisi kultuure, eriti kohalikku. Ainult intelligentsel inimesel on oskust võtta omaks ja sobituda kohalikku kultuuri, kaotamata enda oma.
Kultuuririkkas Viljandis oli võimalik panna Boris saksa lastehoidu, ema aga hakkas omal käel pojale vene keelt õpetama. Algasid ka klaveritunnid, kus sai selgeks noodikiri. Tol ajal oli igati loogiline, et Boris, nagu iga normaalne poiss, kuulus skautide ühingusse, mis tõi kaasa iganädalased matkad, luuremängud, spordivõistlused.
Eesti noortemeister vettehüpetes
Oma kooliteed alustas ta Haridusseltsi Gümnaasiumis. Tegemist oli tütarlaste kooliga, kus esimesed neli klassi olid segaklassid. 1937. aastal jätkus koolitee Viljandi Maakonna Poeglaste Gümnaasiumis Jakobsoni ja Uueveski nurgal. Iganädalases klassijuhataja tunnis õpetati distsipliini ja käitumisreegleid, sõjaväeõppust tehti I progümnaasiumi klassist peale. Karistuseks pahanduste eest oli pühapäevane istumine koolis. Käed kenakesti laual ja nõnda 2–4 tundi, 10-minutilise pausiga igas tunnis. Karistusest püüti hoiduda, oli ju pühapäev nende ainukene vaba päev. Õpetaja oli eeskuju, mentor, õpetaja sõna maksis ja seda austati. Nõnda hakkas 1940. aastate alguses
Vene baaside sissetuleku järel maailm muutus. Poelettidelt kadusid naiste öösärgid, mida vene daamid paljude meelehärmiks peokleitidena kasutasid. Kadusid ka paljud luksuskaubad, millest Venemaal unistadagi ei saanud. Sügisel koolis oli kadunud hommikupalvus. Eelmine direktor, härra Koik, oli üle viidud Paide, kust ta hiljem küüditati. Asemele oli tulnud härra Härma, kes pidas seal koolis direktori ametit 1949. aastani.
Klassidesse pandi üles kommunistlik loosung. Mis täpselt kirjas oli, seda Boris enam ei mäleta, aga ühel õhtul peale kooli pani üks poistest loosungi otsast põlema. Boris kustutas ära, hirmus klassiseina rikkuda ja koos klassivendadega otsustati see siiski põletamata jätta. Loomulikult jõudis see NKVD kõrvu, aga suuremat pahandust tol korral ei tulnud. Küll aga sai poistele selgeks vanemate inimeste kidakeelsus ja ohutunnetus, saadi teada, et oma sõnades ja usalduses peab väga ettevaatlik olema. Vägisi võeti terve kooli lapsed pioneeride hulka. Tulid ka kõnemehed propagandat tegema ja kutsuti eestimeelseid üles sini-must-valget rinnas kandma. Eks ikka selleks, et hiljem oleks rohkem nimesid küüditamisnimekirjades.
|
Kooli spordiõpetaja eeskuju innustas Borist edukalt tegelema võimlemise ja vettehüpetega.
|
Vähemusrahvustest käis üle „puhastustuli”
Ühel kuumal suvepäeval sammus rongkäik punaste lippude ja loosungitega „Nõuame töötavale rahvale tööd, leiba ja vabadustˮ. Rahvas tekitasid sellised loosungid kummastust ja naeru. Polnud siin enam ammu mingit orjust ega ka mitte tööpuudust, leiva kõrvale sai lihagi nii palju kui süda lustis. Siis hakkasid inimesed kaduma, algul üksikud, siis enam ja enam. Borise klassist kadus kolm poissi. Kõikidest vähemusrahvustest käis üle „puhastustuliˮ, kõik, ka vene valged, kadusid. Nad küüditati ja varem või hiljem tapeti. Kellel vedas, kas õiguse järgi või abielu kaudu, oli varemalt Saksamaale lahkunud.
Esimese okupatsiooni ajal purustati Viljandi maakonnas ja linnades kokku 13 Vabadussõjaga seotud mälestusmärki. Ja see kõik päädis juuniküüditamisega.
Järgnev käis kuidagi kiiresti, palju oli segadust. Esiti hävituspataljonide formeerimine, millele vastukaaluks tekkis metsavendade liikumine. Eriti aktiivseks muutusid miilitsad, kes igal võimalusel ausaid kodanikke piinasid ja mõrvasid, näidates üles erilist sadistlikkust ja brutaalsust, justkui teades, et kohe-kohe saab nende aeg siin linnas läbi.
Juuli algusest oli linnarahvas käsu peale mõttetuid kaitsetöid tegema pandud, Kösti veski juures kaevati tankitõrjekraavi. Kaugel ei olnud ka päev, mil algasid lahingud. Kogu päev käis pidev paugutamine. Lennuväljal ja selle ümbruses, eriti Huntaugu mäel see põhiline Viljandi suvelahing peetigi. Viljandi vabastamine 8. juulil 1941 oli esimene suurem lahing enne Tartu operatsiooni ja Kesk-Eesti vabastamist. Öösel käis veel umbes kümme tugevamat kärgatust, mille järel saabus vaikus. Umbes kella 5 paiku mindi oma linna vaatama. Pangamaja ja tikuvabrik põlesid, teater Ugala (hilisem kultuurimaja, täna Sakala keskus) oli päev varem põlema pandud.
Taas võis kanda sini-must-valget!
Sakslastest vabastajaid tervitati juubelduste saatel. Need, kelle lähedased olid mõrvatud või küüditatud, astusid kohe vabatahtlikult Saksa sõjaväkke. Taas võis vabalt kanda sini-must-valget! Ja kui venelased hoidsid püssi rinna vastas, kartes ja vihates ka sülelast, siis sakslastel ei olnud mingit küsimust ega hirmu tsiviliseeritult käituda.
Saksa ajal õnnestus poistel omale esimesed püstolid hankida. Boris sai Mauser 7.65 uhkeks omanikuks, millega siis koos laskmas käidi ja muidu mööda linna patseeriti. Kui isa sellest kuulis, siis ilma ta sellest oligi.
Boris hakkas oma spordiõpetaja eeskuju silmas pidades tegelema intensiivselt spordiga – eriti võimlemisega, kuid ka pallimängude, kergejõustiku, ujumise-suusatamisega, suurt huvi pakkusid vettehüpped. Kujuneski, et vettehüpete juures hakkas Borist juhendama lendur Polikarpus ja töö viljad saabusid 1943. aasta juulis, noorte veespordi esivõistlustel tuli Boris vettehüpetes Eesti noorte meistriks.
Pere ainsa lapsena püüti Borist sõjast eemal hoida. Loodeti sõjatööstusele. Sõjasuvedel oli Boris tööl sõjaväe autoremonditöökojas. Õppides mõnes tehnikakoolis oli töökodades võimalik teha praktikat. Boris läks peale 8. klassi lõpetamist 1942. aastal edasi Tartu Tehnikumi masinaehitust õppima. 1943. aastal töötas Boris laos abilisena, sinna võeti ta kui saksa keele oskaja. Poisid ei julgenud kooli alguse puhul töölt lahkuda. Oli juttu, et kui nad sellisel kohal töötavad, siis neid ei mobiliseerita. Kindluse südamesse andis ka hetk, mil laohoidja haigestus ja Boris päris üksinda kogu laotööd tegema jäi. Aga mobilisatsiooni käsk tuli siiski.
Kus on sõbrad, seal tahab temagi olla
3. november 1943 oli päev mil 1925. aasta poistele „rõngas ninnaˮ pandi. Boris oli kindel, et teda ei võeta, paberid töökohalt olid vägevad. Need korjati ära ja peale arstlikku komisjoni viidi Kõrgemäe koolimajja, kus jagati välja marsitoit ja anti linnaluba. Niipalju siis „vägevatest paberitestˮ. Aga kuidas sa ei lähe, kui kõik teised lähevad? Pealegi oli Boris juba kord nii loodud, kambameheks. Kogu elu on see muster teda saatnud, kus on rahvast ja sõbrad, seal tahab temagi olla. Ja hävituspataljoni astumine polnud mingi valik. Mobilisatsiooni eest Soome minemine sõltus tihti noormehe sisemisest soovist ja perekonna majanduslikust võimekusest. Vähesed tahtsid iidse vaenlase väes võidelda ja paljud lahkusidki Soome, et võiks hõimurahva armees sõdida. Niisama lihtsalt aga minna ei saanud, selleks oli vaja väga palju raha, kulda, kõigil seda ei olnud. Ja need, kes jäid, pidid ka sõdima, kodu tuli kaitsta, et punane mõrtsukas ei saaks enam mitte kunagi püha Eestimaad anastada.
Õhtul pandi poisid rongile, mis viis nad Tallinna. Päeva peale tuli aina gruppe juurde ja õhtul marsiti Kopli kaubajaama, kus nad majutati kaubavagunitesse. Vaguni otstes olid kahekordsed lavatsid ja keskel raudahi, lavatsitel põhk. Sõidul Poola, Heidelagerisse, nähti juba sõja kõledat palet. Nähti esimesi lahinguid partisanidega, nähti märgistatud (rinnas kollane romb tähega „Pˮ) poolakaid.
|
Relvavennad ESSÜ-st (Eesti Sõjameeste Sakala Ühing) Saksa sõdurite kalmistul Viljandis 8. juulil 2011, tähistamas Viljandi vabastamise 70. aastapäeva. Vasakult: Boris Takk, Harald Mäepalu, Harry Erm, Hans Jürgens ja Raimond Toom.
Foto: Mati Roosalu
|
Laulumehed rivis esimesse ritta
17. novembril jõuti Kohhanovka jaama. Debicas asuvas Heidelageris oli neli ringi. Ovaalse asfalteeritud ringi välisel küljel oli 48 barakki, lisaks söökla ja köögid, ringi sees olid laod, tallid jms. Boris sattus III ringi 36. barakki, tubades oli 6–14 poissi. Baraki ees oli „Eesti Leegioniˮ” väljaõppe ajast säilinud nimi „Kindergartenˮ. Mahv oli kõva, iga pisimagi möödalasu või tähelepanematuse (rinnatasku nööp oli nt lahti ununenud) eest oli karistus veel suurema mahvi näol olemas ja egas siis üks ei saanud. Üks tegi, kõik said. „Hinlegen! - Auf!ˮ
Samad lood olid ka rivilauludega. Kui ikka kõik korraga ei alustanud, mõni teist laulu laulis, laulude vahele paus tekkis – mis iganes põhjusel oli karistus suurema treeningu näol kohe soolas. Üheskoos otsustati, et paremad lauljad lähevad esimesse ritta, leppides loomulikult alati eelmisele õhtul laulud kokku ja teiste asi oli laulus püsida. Nii toimis see kõikides kompaniides. Borisele on meelde jäänud, et samas kompaniis, lausa samas toas oli Boris olnud Albert Uustulndiga, kuulsatest laulumeestest on meelde jäänud ka Heino Kaljuste.
Ühel päeval viidi poisid uuesti arstlikku komisjoni. Levis kuuldus, et 500 poissi võetakse eriüksuse täienduseks. Eks paljud, Boris nende seas, lootsid rindele pääseda, aga vajalik arv sai enne täis. Need 500 poissi läksid pataljon Narwa täienduseks. Võib-olla oli see õnn? Pataljon Narwa täiendusest tuli tagasi ainult 35 poissi.
Saabusid jõulud ja siis nakatus Boris laagris levivasse difteriiti, enne tervenemist ka kollatõppe. Ühel õhtul kandis Köningsbergi raadio Eesti saadet üle. Teatati, et venelased on kusagil Leedus teed läbi lõiganud. Siis laulis Artur Rinne „Mind saatus kodust kaugele on viinud...ˮ Pisar läigatas silmis, ei tahetud ju muud kui kodus surra. Siin, võõral maal, ometi mitte. Tihti tuli ette selliseid arusaamatusi rindelt, hirmutavaid valehäireid.
Haigus taandus ja Boris määrati kuulipildujate rühma. Tema relvadeks said MG-34 ja M G-42. Õppuste ajal sattus posti. Hoiatati juba ette ära, et silmad peab lahti hoidma – partisane on metsades palju. Seisis postis, külm, üksikud valged lumehelbed langesid vaikselt alla. Igatsus koju jäänud armsamast tõusis hinge. Kui siis poole öö ajal läks igavene madin lahti. Hirm oli suur, tugevasti haaras ta püssi järele – kogemusi ju ka ei olnud. Kus madin käis, seda Boris ei näinudki, hiljem aga selgus, et partisanid olid rünnanud ligidal asuvat küla.
Ükski õppus ei kesta igavesti, peagi saabus kodutee ja 25. veebruari varahommikul jõuti Kloogale. Kompanii kirjutaja Kloogal oli Borise tuttav, Viljandi poiss ja klassivend Juhan Kurvits. Koheselt moodustati kirjutaja äranägemise järgi meeskond Saksamaale sõiduks ja muidugi saatis Kurvits Saksamaale tuttavad Viljandi poisid. Kohe algab Eestis mobilisatsioon ja 10 000 mehele on vaja ära tuua Soldbuch’id ja dokumendid. Tee pidi kulgema läbi Tapa. Poisid võtsid tee Tallinn-Väikese suunas, et käia läbi Viljandist. Jaamas kohtas Boris oma sõpra, Taali Valdurit, kes oli parasjagu ema rongile saatmas. Taali Valdur oli jõukate vanemate laps, kes olid oma poja „soojale kohaleˮ valvesse sokutanud, et too ei peaks rindel eluga riskima. Jaamas ajas Boris veel Valduriga juttu, aga seda ta ei teadnud, et viimast korda. Tallinna pommitamisel oli ta parasjagu valves Tartu mnt sõdurite kodu juures. Kui pommitamine algas, varjus Valdur betoontrepi alla, mis talle kaela vajus.
Kõigil õnnestus enne edasi sõitu, kohtuda hetkeks oma vanematega. Ja siis läks reis edasi Berliini suunas. Berliinist liiguti Dresdenisse, kus ülemal Werneril elas pruut. Ülem veetis aega pruudiga, samas kui poisid sõduritekodus elasid. Sealt saadi head tumedat õlut, kodust olid korralikud ahvid kaasas. Niisiis sai korralikku pidu teha. Dresdenis on tehtud ka Borise sõjaväepilt. Linnas aga jäädi ketikoerte (streiffe) kätte, kes kontrollisid dokumente. Sõdurid ajama, et me Baltikumist ja grupijuht ajab linnas asju. Ketikoerad kahtlustasid, et mis asju ikka ajada on ja saatku ülem komandantuuri. Kui Werner viimati tuli, mindi hopsti rongipeale ja tehti minekut. Komandantuur jäeti ootama. Ka tagasisõidul käidi kodust Viljandist läbi, kuigi rongitee oleks neid Tallinna saamiseks Valgast Tapale viinud. Borisel andis kollatõbi endiselt tunda, enesetunne läks aina kehvemaks.
Pilt oli kohutav, Tallinn põles
9. märtsil pommitasid vaenlased meie kauni Tallinna puruks. Ja eks need olid ikka meie omad leegionärid, Boris nende seas, kes tehtud kuritöö tagajärgi koristasid. Pilt oli kohutav, linn põles, Estonia keldrist kanti välja surnuid.
Peale Tallinna õudusi hakati valmistuma rindele sõiduks. 17. märtsil pandi uuesti vannet andma. Boris oli eelmine kord haigevoodis olnud, seekord peitis ta end voodi alla: põhimõttega, et tema seda vannet ei anna, tema ei vannu surmani truudust Hitlerile! Samuti õnnestus tal vältida, olla „mujalˮ, veregrupi tätoveeringu tegemiste ajal.
Järjekordse valve ajal pidasid Viljandi poisid omavahel plaani, et enne rindele minekut tuleb kodus ära käia. Boris oli haigusest juba väga väsinud ja mõtles, et peab saama kuidagimoodi puhata. Väikses jaamas said nad evakueeritute rongile. Loomavagunid olid kõik ja nad koputasid ühele uksele. Viimaks tehti lahti ja, kurat, vastu vaatas lennuväe leitnant! Poisid tegid nägu, et tulid rindelt puhkama ja imekombel läks see läbi. Viljandis oli rongijaam küll ketikoeri täis, kuid rong peatus semafori all, kus poisid maha hüppasid ja seetõttu vahelejäämisest pääsesid.
Boris läks Viljandis vanemate juurde. Täiesti nõrk. Käis korra väljas ja vastu tuli lapsepõlvesõbranna Helju Roosmann, kes nüüd Ostkomandatuuris tõlgina töötas. Boris seletama, et näe, puhkusel. Helju muidugi sai aru, et poiss on hüppes ja viis ta järgmisel päeval linna komandandi juurde. Seal rääkis Boris oma loo ära, et on veel kollatõves ja jooksus ikka üksi. See jooks läks asja ette, haiglas sai ta korraliku ravi ja pärast õige mehe paberid taskusse.
Ühel hetkel hakati Klooga Paranejate kompaniist gruppe välja saatma. Leetu! Toimus hobuste mobilisatsioon suurtükiväele Jägalasse. Leedu talumeestelt võeti nende parimad hobused sõja tarbeks. Ja egas talumehed enamat andnudki kui hobuse, aga vea sa täies elujõus hobuseid nööripidi kusagile! Saabus õhtu enne reisi, Boris, kui saksa keele oskaja oli oma grupi ülemaks pandud. Õhtul veel tuli kohaliku valla abivallavanem rääkima, et näe, Eesti poisid, tulgu aga partisanide poolele üle. Boris tegi nägu, et on maani täis ega saa midagi aru. Selge oli aga see, et mets on partisane täis ja neil tasub oma teekonnal eriliselt ettevaatlik olla. Raudteejaama jõudmiseks oli vaja läbida 20 kilomeetrit metsaradu. Liiguti aeglaselt, hoiti silmsidet ja jaama õnnestus jõuda suuremate vahejuhtumiteta. Kas ehk kohalikud hoidsid eesti poisse? Sel ajal ja sellises olukorras ei lugenudki munder ju suurt midagi, oluline oli mundris olev inimene, selle inimese teod ja eesmärgid. Vihavaenu eestlaste ja poolakate vahel ei olnud.
Järgmiseks valiti paranejate kompaniist välja tulevased sohvrid ja mootorratturid Kehra autokooli õppustele. Boris sattus auto peale. Kehras remonditi kõiki rinde autosid ja autojuhid pidid need autod ka rindele viima. Kolonnis oli üks veoauto, kast bensiinivaate täis. Miks oli vaja sellisel ajal viia rindele sõiduautosid? Kes neid seal vajas jäi arusaamatuks. Hiljem on Boris mõelnud, et ehk juba siis planeeriti taganemist. Sel korral jäid nad Narva jõe tagant hästi juhitud suurtükitule alla, õnneks läks, et suurem kahju suudeti ära hoida. Piinades hobuste kisa on teda aga saatnud eluaja.
Tagasi Kehras tuli ootamatu käsk – 10 ujukautot vaja saata Tallinna. Autojuhid valiti välja selle järgi, kellel Heidelageri kogemus ja autojuhi õppus läbitud, nii Boris sinna autojuhiks sattuski. Kohale toodi kusagilt allohvitseride koolist 15 vintpüsidega relvastatud saksa poissi. Tallinnas lisandus veel 15 pataljon Narwa sõjameest. See oli Jahtkomando ja nad viidi Tartu ja Peipsi vahele punaseid partisane püüdma. Kontrolliti kõiki, õiged pääsesid, kedagi kellel ei olnud süüd, ei arreteeritud. Neis metsades aga ei varjanud ennast ainult partisaind, oli ka metsavendi. Ühel tagaajamisel avastati küünist metsavennad. Läks tulevahetuseks, mille käigus metsavennad maha lasti. Laak oli marus, et kui keegi tema meestest oleks pihta saanud, oleks terve küla maha põletatud. Praegu pandi kaks ligemat küüni põlema, küünid paukusid laskemoonast. Üks sakslane saadeti ka kolmandat küüni põletama, aga eesti poisid ei lubanud neil terve küla viljatagavara maha põletada ja eesti poisid jäid peale.
|
Külas Leo Tammiksaare Eesti SS-Leegioni Muuseumis. Foto: Mati Prinzmann
|
Bensiini pole, tao ainult kaarte
Sõja lõpp hakkas tunda andma, Jahtkomando tegevus lõpetati bensiini puuduse tõttu. Igale tangiti 20 liitrit bensiini peale, et Tartust Tallinna jõuda, aga oli selge, et sellest ei piisa. Boris oli rivis esimese auto juhiks ja bensiin käes, sõitis siis uuesti rivi lõppu. Kui järg uuesti temani jõudis, lasi omale 20 liitrit veel valada.
Teel hakkas teistel autodel bensiin otsa saama. Paagid kontrolliti üle ja avastati, et tema autol on veel palju bensiini. Januška oli selle lühidalt kokku võtnud: „Takk peab Sturmaniks saama, ta oskab juba bensiini varastada!ˮ Alaveres likvideeriti bensiini puuduse tõttu autokool. Sealt sattus Boris Kehra telklaagrisse, kus sai paar nädalat suvitada. Ühel päeval sattusid nad raudteejaamas kokku soomepoistega, kes rääkisid oma muljetest. Levisid kuuldused, et Tartust saab peagi rindelinn. Varsti oligi kuulda, et soomepoisid on Tartu rindele saadetud.
Käsk jõudis ka Kehra. Väike grupp saadeti Kuremäele diviisi staabi juurde. Edasi Jõhvi ja aina lähemale rindele kuni lõpuks Konsu järve ligidal oli peatus. Seal, piki seljandikku, oli palju punkreid reas. Boris määrati Opel-Blitzi autojuhi abiks, aga bensiini praktiliselt ei olnud ja nii mängiti kaarte. Algul magasid ühel künkaharjal augus, siis kästi punker ehitada. Punker valmis, võeti see side käsutusse. Ühel ööl tuli alarm: venelased on läbi murdnud. Vahtisid siis kaevikus positsioonidel tükk aega, aga ei miskit. Pärast selguski, et mõned allohvitserid olid klaasipõhjas kuradeid näinud.
Rindeteated muutusid aga üha murettekitavamaks, rinne oli Tartu pealt nii palju põhja poole kandunud, et oht kotti sattuda oli reaalne. Kasu aga ei miskit. Bensiini pole, tao ainult kaarte. Samas oli näha, et rongid, mis Tallinna poole suundusid, olid tugevasti koormatud, samamoodi koormatud autod vurasid ka ja ikka samas suunas, Tallinna poole. Taganemine oli alanud. Peagi tulid ka Punase Risti autod, kes viisid kõik Rakvere linnamäe kõrval asuvasse koolimajja laatsaretti. Segadus oli väga suur, kahe korruse peale kaks õde, ei ühtki arsti. Sealt saadeti frondijaotuspunkti Tapal. Komandeering nägi ette nende viimist Kehrasse ja sealt vast üle mere Saksamaale, aga minna ei soovinud keegi. Kui üks mees otsustati Eestimaale jääda ja võeti nõuks Tallinnast minema saada. See ka õnnestus, Boris jõudis Viljandisse vanemate juurde. Siis aga hakkas kostma teateid, et linn lastakse õhku. Läksime sugulase tallu ja paari päeva pärast tulid venelased sisse.
Metsas ja sugulase verandal varjus
Järgmisel hommikul hakkas Viljandi kohal suitsu tõusma. „Vabastajadˮ oli viinapoes laastamas käinud ja selle ühel hetkel põlema süüdanud, tuleroaks langes mitu kvartalit Viljandi kesklinnas. Nii juhtus, et hoides kõrvale uuest mobilisatsioonist, jäädes maha viimasest paadist ja sattunud NKVD küüsi Türil, sai Boris selgeks, et tuleb kaduda. Kuu aega peale abiellumist pakkis ta kompsu ja kadus metsadesse, varjates end suurelt jaolt Ussisool. Pidev hirm, külm, nälg ja põgenemine punaarmee eest saatsid neid mehi, kes metsadesse olid pagenud. Eks siin-seal sai punaarmeele vastu astutud. Mingi hetk saabus tõdemus – nad kõik tapetakse, tuleb lahkuda ja ühel ilusal päeval algas tema üksik matk Viljandi poole. Inimesed olid kenad, juhatasid teed, andsid süüa. Jõudiski õnnekombel Viljandisse, kus pidi kaks kuud sugulase verandal elama, välja minna ei tohtinud. Saabus ka teade Hendrik Tõevälja tapmisest Avinurmes. Aastal 2008 kaevati seal tapetute säilmed välja. Žetooni järgi aitas Boris tuvastada Tõevälja säilmed.
Augusti alguses tuli teade, et saksa sõjaväkke mobiliseeritud, vene sõjaväejooksikud ja töödesertöörid saavad amnestia. Augusti lõpus läks Boris seda amnestia asja vaatama. Jõudnud passilauda, hakati talle seletama, et tuleb ikka karistust kanda. Boris vastu, et mis karistust, amnestia anti ju! Sõimati kõvasti ja algas NKVD poolne töötlemine, et tulgu „juudaksˮ. Boris ei läinud, kangutati küll, ähvardati ka, aga sinna see esialgu jäigi. Aja jooksul, peale poja sündi ja paljusi vintsutusi, kui nad juba Karksi-Nuias elasid, saadeti abikaasa komsomoli lähetusega Tallinna kohtunike kooli. See lõppes perekonna lagunemisega.
Üks erakordne klass
Pärast amnestiat oli igati loogiline koolitee jätkamine. Uus koolidirektor härra Härma võttis meelsasti sõjast tulnud poisid vastu, kahtlejaid meelitas kooli tulema, muidu võetakse veel vene väkke! Boris läks 10. klassi, enamus klassivendi olid nooremad, aga oli ka teisi temasuguseid. Aasta hiljem oli neid veelgi rohkem. Klass oli ääretult ühtehoidev ja eestimeelne, ei jõudnud sealt kurjadesse kõrvadesse kellegi hoolimatult pillatud sõnad või kogemata välja tulnud saladus. Lisaks oli see üks erakordne klass.
Selles samas kümnendas klassis tuli ühel poisil idee teha klassivalitsus. Mõeldud-tehtud. Aga ei olnud see mingi klassikaaslaste omavaheline mäng, see oli väga hästi läbi mõeldud ja töötav süsteem. See oli Viljandi Maagümnaasiumi kümnenda klassi Eesti Vabariik! Taandudes põhimõttele – kui muidu ei saa, teeme ise.
Rahvaks selles riigis oli klass. Klassisiseselt arutati läbi ja vaieldi sirgeks kõik olulised otsused. Valitsusse kuulusid klassist hoolikalt valitud ministrid ja loomulikult klassi president, kelle tööks oli tehtud otsuste elluviimine ja aruandmine.
Boris sai omale vastutusrikka rolli sise- ja mustade asjade ministrina. Loomulikult, nagu igas riigis tavaks, oli presidendi roll pigem esinduslik ja kriitilistel hetkedel vältimatult oluline, valitsuse tööd vedas peaminister. Ülejäänud ministrite tööjaotus oli suures plaanis paigas, pisiasjades ja -töödes ei olnud määratlusi tehtud, kuid selle pealt ei tõusnud kunagi mingeid arusaamatusi ega tüli.
Ja kui mingi hetk ühisel otsusel läks vastasklassi tütarlaste seast tantsupartneri valimine maksu alla, siis mitte keegi ei vaielnud. Kes tantsis, see maksis. Ja kui oli vaja teha kooliparki liuväli, siis oli see sama klass tegemas. Hiljem muidugi tuli kooli ja klassivalitsuse vahel rahadega klaarimist, sest esimene lihtsalt omastas selle. Ometi olid kõik üritused, väljasõidud ja koosviibimised, mis Klass ette võttis, nende oma kulude pealt, teenitud raha aga läks lõpupeo kassasse.
Punast pimedust valgustasid naljad ja Lustipill
Sellest väga erilisest klassist astusid peale kooli lõppu paljud ülikoolidesse ja mitmest neist said tuntud professorid.
Boris aga soovis oma paberid viia Õisu Piimandustehnikumi, kus tal mineviku pärast soovitati hoopis kraavi kaevama minna. Jah, nüüd oli päriselt siis see aeg käes... Algas aega, kus iga päev pidi olema meisternäitleja vassimises ja varjamises, mida paljud meist mäletavad sünge halli ajana mis justkui oli, aga mis kadus koos Berliini müüri ja punase kardinaga. Võin salaja öelda – Boris laulis, võttis osa erinevate ansamblite tööst, käis laulupidudel, mängis näärivana. Näärivana... Enne veel kui punane kardin kukkus, oli igale lapsele selge, et pole mingit näärivana, iseenesest mõistetavalt on jõuluvana.
Punast pimedust valgustasid naljad ja lauluviisid. Naer ja lauluviisid eksisteerisid enne seda, jäid alles ka hiljem. Elu oli igal ajajärgul erinev, inimesed pidid aga iseendaks jääma. Mis valiku teeksid sina 17-aastaselt? Aga 15-aastaselt? Kuidas saab keegi tõsta sõrme ja öelda, et kusagil on tehtud viga. See oli sõda, kus sai paremal juhul valida – kas sõdid poolt või vastu? Peale kohutavat punast terrorit Eesti rahva vastu, ei olnud ometi kellelgi südant punaarmee kasuks otsustada. Armees, sõjas, ei saanud valida rindelõiku sõdimiseks. Sai viriseda ja mõnikord võeti pahameelt ka arvesse, aga rindel olid nad sõdurid ja ei saanud valida.
Kui punane kardin langes, loodi erinevaid sõjameeste ühendusi, tehti kokkusaamisi. Eesti Sõjameeste Sakala Ühing on Eesti vanimaid. Esimene sõjameeste kokkutulek Toris keelati ära - noor riik, omas meeltesegaduses, oli usin igasugust sellist tegevust takistama. Boris aga koos paari kohaliku endise sõjamehega, võtsid kätte ja tegid asja ära Karksi-Nuias. Lehte kuulutust ei pandud, sõna levis suust suhu. Ainja järve äärde tuli kohale tuli 38 meest. Leidus ka noori, kes tahtsid kampa lüüa ja liitusid juba olemasolevate võitlejate ühendustega või lõid hoopis omad klubid. Ikka eesmärgiga, et sangarite võitlused ei ununeks, et nende vaim ja aated ei läheks kaduma.
Juba aastaid oli Boris solistiks Vello Ainsalu eestvedamisel loodud ansamblis Lustipill. Tänavu peab Lustipill oma viimast, neljakümnendat juubelisünnipäeva. Kaheksa aastat tagasi sai Karksi-Nuia muusikakooli direktoriks Margus Põldsepp, leegioni laulude tundja, samas koolis toimusid ka Lustipilli proovid. Nii juhtuski, et ühel päeval oli Margusel seljas Eesti Leegioni motiiviga särk. Boris astus kohe ligi kui oma mehele, kes kannab õiget särki. Tutvuti ja hakatigi koos laulma, esialgu Alfons Rebase sünnipäeval, siis juba nii Sinimägedes kui ka mujal sõjameeste üritustel. Oli igati loogiline, et tekkis plaan väga hea lauluhäälega vana leegionäriga plaat teha. Viis aastat võttis aega, enne kui sündis „Laulud Leegionisˮ. Just täpselt Borise 90. juubelisünnipäeva eel.
|
|
Äsja ilmunud plaadil esitavad Boris Takk ja Põldsepp & Pojad eesti poiste laulusid II ilmasõjas.
|
Kallis Boris,
ma muudkui kuulan ja kuulan Su plaati. Olen lummatud. Muidugi olen ma Sind laulmas varemgi kuulnud. Lustipilliga Lilli piiril, Margusega Sinimägedes ja sünnipäevadel ja matustel, ühesõnaga kaevikutes. Kuid kui Sa nüüd oma plaadi „Laulud Leegionis” esitlusel Viljandi kultuurimajas kontserdi andsid, sain ma alles aru, kui hästi Sa oled loodud just suurele lavale! Kus on küll varem olnud mu silmad ja kõrvad? Ja kuidas pole Sind, kui mitte varem, siis vähemalt Eesti vabanedes, avastatud ja märgatud? Kas me oleme lihtsalt liiga väike rahvas, et viljeleda tõelist estraadi?
Sa oled reliikvia – sündinud ja kasvanud kahe ilmasõja vahelises Viljandis, mis oli justkui väike paradiisiaed, linn, nagu pühademuna. Kodu, kodulinn ja kodumets, kaaslased, mõtted neist ja nende tugi on muutnud Sinu tugevaks. See vaprus ja väärikus, mis iseloomustavad eelmise sajandi härrasmehi, võtavad läbi Sinu laulu hetkeks kindla kuju. Sinu hääles peitub nii palju: ühtaegu mahe ja jõuline, julgustab ta kuulajate südameid ja tekitab hinges muinasjutulise turvatunde. Maailm tundub ühtäkki aus ja korrapärane, on veel lootust. Nagu võiks sõdagi veel hästi lõppeda!
Su laulud ja vahetekstid viivad kuulaja endaga kaasa imelisele rännakule. Rääkides endast, räägid Sa oma põlvkonna lugu, mis paneb järgmised põlved küsima, mis nemad oleks samas olukorras teinud või millest nad ilma on jäänud. Küllap avanevad Sinu sõnumist osa saades märkamatult nii mõnegi ajaloohuvilise silmad, küllap mõistavad paljud nüüd paremini oma esivanemate lugusid ja elukäike.
Kui Sa laulad eesti neidudest, siis mõtlen mina oma kallitele tädidele, eriti Erikale, kes oli sündinud Sinuga samal aastal. Te kuulasite samu laule, mõtlesite ühtemoodi, isamaaliselt. Te elasite ohtlikul ajal, kuid elu oli siis ometi ilus, sest väärtused olid maailmas veel paigas. Ma mõtlen oma vanaonule, kes langes Tartut kaitstes, kes ei tulnud sõjast tagasi, nagu ka Karksi Linnaveski perepoeg Peter Mango Vanker, kelle laulu Sa laulad. Ja muidugi mõtlen ma neile paljudele endistele sõjameestele, kes olid Eesti Sõjameeste Sakala Ühingus, keda meie tundsime ja kes nüüd juba rivistuvad seal, teisel pool.
Ma kuulan Sind plaadilt ikka ja jälle ja mulle meenuvad Artur Rinne, Freddy Quinn ja Rein Malmsten. Mis teid nelja ühendab? Kaasasündinud andekuse geen, rüütatuna õhtumaise galantsusega? Lootusetult hääbuv inimliik... Kunagi olite vägev mets ja nüüd vaid üksikud uhked puud...
Rõõmus meel ja terav mõistus on Sind toonud läbi pika elu. Oled jõudnud rohkem kui paljud teised. Oled oma isa poolt pärinud eestlase parimad omadused, nagu töökus, korraarmastus ja ilumeel, kuid Sinus on lisaks ka emalt saadud vene valgekaartlikku mastaapsust ja tõenäoliselt just see koostoime on muutnud Su peaaegu kuulikindlaks.
Oled seltskonnahing, kelle poole nooremad austusega alt üles vaatavad, seda nii Mulgimaal kui Leegioni sõprade ridades. Meie kõik oleme Sulle nii lõpmata tänulikud. Aitäh, Boris, et Sa meil olemas oled! Me soovime Sulle õnne, tervist, armastavaid inimesi Sinu ümber ja veel palju rambivalgust!
Jaanika Kressa
|
|
|
|
