|
|
Maalid Wolf-Dietmar von Stryki ajast
tekst: Jaanika Kressa
fotoD: erakogu
|
Wolf-Dietmar von Stryk ja Elma von Stryk Suure-Kõpu lossis.
|
Tänu üksikutele, justkui taevas kokku pandud paaridele, kus mees ja naine teineteist täiendades mõlemad aina tugevamaks muutuvad, on maa peale alles jäänud nii palju kunsti ja armastust. Elma ja Wolf-Dietmar von Stryk olid teineteisele loodud ja kumbki neist poleks ilma teiseta suutnud seda, mida nad tegid koos.
Viljandimaal Suure-Kõpu mõisas oli sel suvel Elma von Stryki loomingu näitusmüük pealkirjaga „Maalid Sinu ajast”. Igal näitusele välja pandud tööl oli oma lugu, neid kõiki ühendas see, et nad olid loodud hiljuti lahkunud Suure-Kõpu viimase mõisaomaniku pojapoja, Wolf-Dietmar von Stryki eluajal.
Nagu ütles näituse avamisel Viljandimaa vapimärgi kavaler Toivo Univer, võib Elma von Stryki töödes märgata soomelikku: justkui Gallen-Kallela värvid, aga pisut lõunamaisem temperament. Kunstniku emakeel on olnud soome keel, kodumaa Eestimaa ja elu armastus baltisakslane. See kõik kajastub loomulikult loomingus – soome-eesti-saksa ühisosa on tõesti märgata ja tunda.
Unistas kunstnikuks saamisest lapsena
Elma, neiuna Virolainen, sündis 1948. aastal Viljandimaal. Tema soomlannast ema oli Siberist pääsedes Eestisse, sugulasrahva hulka elama tulnud. Kunstnikuks saamisest unistas Elma juba lapsena, kuid vaesus seda ei võimaldanud – õppida tuli ikka amet, mis toidab. Lõpetanud Tartu Pedagoogilise Kooli, sai Elmast koolmeister, kes alustas algklasside õpetajana Viljandimaal, Kõpu Põhikoolis.
„Alguses oli Suure-Kõpu mõisahoone minu jaoks lihtsalt ilus maja. Mõtlesin, et kuidas saab kool, mis on oma olemuselt lärmakas, olla sellises majas, aga uhke tunne oli seal töötada ka. Kui ma rahulikult koridorides kõndisin ja vaatasin neid aknaid ja ruumi kõrgust ja seinte paksust, siis mõtlesin, et Jumal hoidku, siin on ju elanud mingi perekond,” meenutab Elma von Stryk esmakohtumist hilisema Elu Armastuse (vana-)isakoduga.
Siin majas on pere-elu elatud
Sügavama süvenemise aeg algas Elma jaoks aastaid hiljem, kui Eesti juba vabanema hakkas ja tema töötas põhikohaga Viljandi haridusosakonnas.
„Me tahtsime vaid koostada materjali, mille järgi algklasside õpetajad saaksid kodulugu õpetada. Sellele mõttele tuli Karksi Algkooli juhataja Helve Joon. Mina hakkasin seda tööd koordineerima ja otsustasin kohe, et Kõpu kohta korjan materjali ise,” meenutab Elma. Ta käis tollal haridusosakonna töö kõrvalt ka Kõpu Põhikoolis kunstitunde andmas.
Nii saatiski ta kirja Kõpu viimase mõisaomaniku pojapojale. Strykide kokkutulek oli olnud hiljuti Vana-Võidus, seega järeltulija leidmine polnud keeruline. Elma ei osanud tollal saksa keelt ja lasi kirja tõlkida. Maalis seda siis päev otsa ilukirjas valgele paberile ümber. Vastus tuli väga kiiresti. Isegi liiga kiiresti. Saatuse tahtel tabas Elma kiri Wolf-Dietmar von Stryki kõige tundelisemal ja haavatavamal hetkel. Ta oli abielu lahutamas ja just paari päeva eest üle elanud raske südameoperatsiooni. Õigupoolest oli tal olnud täiesti ükskõik, kas ärkab peale operatsiooni siin- või sealpoolsuses.
Ärgates toodi talle kiri kodumaalt. Maalt, millest peretuttavad olid alati rääkinud, maalt, millest juttudega ta oli väiksena uinunud. Loomu sunnil oli Wolf-Dietmar juba ammu korjanud perekonna kohta mälestusi ja arhiivimaterjale. See töö seisis ja ootas tummalt oma tundi. Nüüd kirjutas talle üks naine sellelt maalt ja tundis kõige vastu huvi! Wolf-Dietmarile oli see ilmutus. Ta vastas ülevoolavalt, liigagi otsekoheselt.
Kolmandal päeval ei olnud enam tõlki
„Olen rahvuselt soomlane, elan Eestis, hakkan natukene mingit materjali uurima, saan kokku sakslasega. See tundus pöörane. Tegelikult ei huvitanud mind tookord mitte ajalugu, vaid antud juhul see materjali kokkupanek, mida õpetaja peab teadma, et lastele asja huvitavaks teha,” meenutab Elma.
Elma ja Wolf-Dietmari esimene kohtumine jõudis kätte mõne kuu pärast ehk 1993. aasta novembris.
„Ta tuli üle tänava, ma olin mõelnud, kas annan kättpidi tere. Ühekorraga olid mul kõik pähe õpitud sõnad ununenud, Dietmar võttis mu näo oma käte vahele ja andis põse peale musi. Seda ma ei oodanud,” meenutab Elma.
Ta oli eelnevalt harjutanud mõningaid sõnu, aga päris saksa keelt polnud ju kunagi kuulnud. Kui Dietmar nüüd rääkima hakkas, ei suutnud Elma esialgu eraldada ühtegi sõna!
Aasta varem, kui von Strykid Viljandimaal käisid, olid nad Kõpus otsinud surnuaeda ja millegipärast oli keegi tulnud lagedale sellise rumalusega, et mõisakalmistu olla jäänud kooli spordiplatsi alla.
„Ma lugesin lehest seda jama ja mõtlesin, kes küll nii võis ütelda? Spordiplats oli ju maja ees ja surnuaed hoopis Pärnu poole minnes Saardevälja kaasikus! Nüüd sain ma tõlgi kaudu ütelda, et ma tean, kus see surnuaed on ja täna ma näitan seda.
Kolmandal päeval ei olnud mul enam tõlki, tema aga oli ennast nädalaks siia sättinud. Pidin üksi hakkama saama ja seda ma pelgasin kohutavalt. Mul on külaline ja ma ei oska rääkida! Tahtsin olla nii korralik ja hästi ette valmistunud, aga oskasin öelda ainult ich verstehe nicht (ma ei saa aru),” meenutab Elma külma sügisilma, mil ta viis külalise kuulsasse Viljandi kohvikusse. Kohvikus oli soe. Mees võttis üle laua naise käed ja ütles, et need on printsessi käed.
„Minul! Nüüd on see aeg, kus ma saan küüsi lakkida, aga tookord ma tegin heina, kasvatasin peete jne,” hüüatab Elma.
Siis küsis mees naiselt, kas ta on õnnelik. Naine mõistis, et nüüd tuleb vastata nii, et kuidagi vahele ei jää või ennast lolliks ei tee. Mõnikord olen, mõnikord mitte. See oli ka aus vastus. Mees jätkas, kolmandal kohtumise päeval: „Mina lahutan oma abielu, lahuta ka, ma abiellun sinuga!”
Nüüd ütles naine, et ta ei saa aru. Lootes, et sellist asja mees tõlgi juuresolekul kordama ei hakka. Aga ta eksis. Wolf-Dietmar jalutas Elmaga koos Viljandi haridusosakonda ja lasi oma jutu kenasti maakeelde ümber panna.
See ei saanud olla päriselt!
„See oli nii ebareaalne, see ei saanud olla päriselt! Kolleeg, kes tõlkis, püüdis mulle selgeks teha, sellist asja ei saa uskuda. „Mees tuleb Saksamaalt, lollitab sind!” öeldi mulle. Ma tundsin, et olengi loll, aga olin juba niiii armunud! See ei tulnud mitte ainult tema sõnadest, see oli midagi muud. Tema käed olid nii pehmed ja soojad! Ta oli nii hea inimene! Ja õigemat inimest minu elus ei saagi olla kui oli tema.”
Kodumaa oli ainult siin
Päris abieluettepaneku tegi Dietmar Elmale järgmisel aastal Saksamaal, ühes meremeeste kirikus. Kihlasõrmus oli loomulikult perekonnareliikvia. Abielu registreeriti 1996. aastal Viljandis.
Nüüd tundis 1937. aastal Dresdenis sündinud Wolf-Dietmar Alexander Herbert von Stryk, et ta on lõpuks koju jõudnud: tema kodumaa oli siin ja ainult siin. Ta sidus end ajaloolise kodumaaga jäägitult ja suguvõsa uurimine väljendus balti aadlile omaselt selgelt ka nähtavates ja tulevikkuulatuvates vormides: teda jäävad sajanditeks meenutama taastatud kabel ja ajalooraamat.
Eesti keelest õppis ta peagi aru saama, kuid rääkida ei söandanud, kartes teha vigu. Nii rõõmustas ta, kui leidis Viljandimaal elavaid üksikuid sakslasi või väheseid saksa keelt kõnelevaid sõpru. Esialgu olid ka saksakeelsed jumalateenistused Viljandi Jaani kirikus.
„Jah, kunagist kadunud hiilgust, seda nägi ta siin oma vaimusilmas küll kogu aeg. Ta nägi ka, kui lagunenud siin kõik oli ja tajus, et osa inimesi on sakslaste vastu vaenulik. Ma küll seletasin, et eestikeelne ilukirjandus on täis näiteid sellest, kuidas eesti tüdrukutele saksa poisid meeldisid, et niisugust vaenu varem ei olnud, aga ta võttis ikka kõike väga südamesse. Ta ju teadis, milline elukorraldus varem valitses, et mõisnik hoolitses selle eest, et lapsed saaksid jõulude ajal kingitusi, töölised ravitud jne. Ta teadis seda ja ka rääkis julgelt igal pool. Õnneks leidus Kõpu ümbruses väga vanu inimesi, kes veel midagi mäletasid ja said Strykide kohta mõne hea sõna öelda,” jutustab Elma.
|
Wolf-Dietmar von Stryk ja Elma von Stryk Suure-Kõpu lossis.
|
Gerdruta kabel Riidajas
„Tema tahtis olla ja elada Eestimaal ja maetud saada Riidajasse. Ta ütles kohe: meid maetakse siia. Dietmar leidis isegi, et Eestis oli ideaalne arstiabi. Ja ka hea toit. Tal oli nii tohutu tahtmine leida siin ainult head. Ta ütles alati: siin on minu kodu!”
Aasta pärast Eestisse elama asumist algasid Wolf-Dietmar von Stryki eestvedamisel ajaloolise perekonnakabeli taastamistööd Riidajas. Kui Dietmar ja Elma esimest korda Riidajasse jõudsid, teadis Dietmar täpselt, mitu pereliiget sinna on maetud.
„Kui põrandat avati ja puhastati, leiti pealuu ja muid konte. Siis ta oletas, kelle pealuu see võiks olla. Tal oli nimekiri neist, kes on sinna maetud ja kõige esimene selles oli Gerdruta. Tema järgi sai kabelile ka nimi pandud: Gerdruta kabel-kirik. Algusest peale oli meile selge, et niisama pole mõtet kabelit taastada. Et ta säiliks, peab ta jääma käibesse,” meenutab Elma, kuidas praegu Gerdrutaa kabeli nime all tuntud pühakoda endale nime sai.
Altarimaali tegi Elma ise: kuigi ta oli juba lapsest peale unistanud kunstnikuks saada, sai ta alles nüüd kunstile pühenduda. Ta kirjutas paberile vaid ühe sõna, „Dietmar”. See jäi mehele eluaegseks järjehoidjaks. Dietmar viis Elma kauplusesse, kus oli müügil kõik, mis kunstnikule tööks vajalik.
„Ma ei osanud midagi valida, aga tohtisin osta nii palju kui tahtsin,” tunnistab Elma, et temast sai kunstnik tänu Dietmarile, kes teda mitte ainult materiaalselt, vaid iseäranis moraalselt julgustas. „Dietmar ütles, et see on hea, et ma kunstikooli ei läinud, seal oleks mind ära rikutud.”
Dietmari toetus andis Elmale kindlustunde. Riidaja kabeli altarimaali tegemist on Elmale ka ette heidetud. „Kust sa võtsid julguse, et lähed sakslaste kabelisse altarimaali tegema? Naisterahvas ei ole Baltimaadel varem altarimaali maalinud.” Seda ei öelnud aadel ega usklikud, vaid kadedad eestlased. „Meil sai lihtsalt raha otsa ja esialgu ma mõtlesin, et olgu mu töö ajutine, aga sinna ta on jäänud siiamaani,” kommenteerib Elma.
Riidaja kabel-kirik õnnistati 2001. aastal ja EELK Helme Maarja koguduse jumalateenistused toimuvad seal umbes kuus korda aastas.
Kuus aastat hiljem esitles Wolf-Dietmar von Stryk oma raamatut „Morsel-Podrigel. Das Stammhaus der Familie von Stryk in Livland/Estland 1562–1919–2003”. Põdrala vald tõlkis ja trükkis teose mõne aja möödudes ka eestikeelsena: „Riidaja von Strykide perekonna põliskodu Liivi- ja Eestimaal 1562–1919–2003”.
|
Gerdruta kabel-kiriku altarimaal.
|
Juubilarina vanaisalt võõrandatud lossis
2007. aastal, kui Wolf-Dietmar von Stryk sai 70-aastaseks, korraldas Elma talle Suure-Kõpu mõisas üllatusena juubelipeo.
Võib vaid kujutleda, mis tundega see aadlimees oma vanaisa lossis juubilarina viibis. Nüüd oli Suure-Kõpu loss restaureeritud, kuid Wolf-Dietmari silme-eest libises kui filmilindil läbi mõisa saatus kuni tema vanaisa Alfredini, kes XX sajandi alguses kodulossist kaks korda Siberisse küüditati ning 1919. aastal vaba Eesti eest langes. Balti aadli tagakiusamine ja toona tema vastu suunatud vägivald on maa praeguste peremeeste jaoks küll tundmatu peatükk, kuid see ei tähenda, et mida ei tea, seda pole olnud.
Von Strykide perekonna ajalugu Vanal Liivimaal ulatub tagasi üle poole aastatuhande ja kokku oli nende hoole all siin 30 valdust. Laiemalt sai kõik alguse Riidajast, otseselt pärineb Wolf-Dietmar von Stryk Suure-Kõpu mõisast, mille viimane omanik oli tema vanaisa Alfred Georg Alexander von Stryk, kes võitles Balti pataljonis.
„Noor Eesti riik jäi sellele perekonnale võlgu,” sõnas Wolf-Dietmari peielauas Taagepera lossis sõpra meenutades Olav Renno. „Suure-Kõpu mõis võõrandati ja langenu perele ei eraldatud midagi.”
Kodumaal kodutuks jäänud lesk kolis lastega Dresdenisse. Vapper naine kasvatas üles oma lapsed ja aitas hiljem kasvatada ka lapselapsi, kelle isad langesid juba järgmises sõjas – Euroopa vabaduse eest.
Esivanemate juurde kodumulda
Elma jutustab, et ka puruhaigena olid Wolf-Dietmari käitumises alles aadellikud maneerid – need polnud ju õpitud, vaid ta oli nendega sündinud. „Ma kartsin sageli, kui ta mulle mantlit selga aitas, et ta kukub pikali. Aga ta pidi aitama. Pärisaadel ongi rohkem kui tavaline mees... Minu meelest ei saagi ükski eestlane olla nagu oli Dietmar. Ma olen ju näinud nende käitumist. Mis puutub suhetesse, siis see ei ole ainult legend, et parim kavaler on sakslane. Nüüd, kui ma olen kogenud seda igas situatsioonis, võin küll kinnitada: On jah nii! Neil on mingisugune teine tunnetus. See ettevaatlikkus, kohusetunne ja lugupidamine. Nende jaoks on naine mingi kõrgem olend.”
Elma ja Wolf-Dietmari muinasjutt ei katkenud, vaid võttis uue vormi. 19. juunil oli Riidajas kurb ja pidulik päev. Wolf-Dietmar Alexander Herbert von Stryk saadeti viimsele teele tema enda kabelist ja sängitati esivanemate juurde kodumulda. Saksa- ja eestikeelsel matusetalitusel teenisid lahkunut aastate jooksul hästi tundma õppinud EELK Viljandi praostkonna vaimulikud Hedi Vilumaa ja Arvo Lasting.
On vähe neid nõukogude okupatsiooniajal laastatud kabeleid, mis vabaduse saabudes piiritaguste järeltulijate abil uuesti üles ehitatud, kuid et kabeli taastaja ka esivanemate kombe kohaselt kodumulda maetud saab, sellest pole varasemaid teateid ei Eesti-, Liivi ega Kuramaalt. Riidaja kabel asub pisut mõisast eemal, imekaunis paigas põlispuude all. Kabelis puhkab 10 ja kabeliaias nüüd Wolf-Dietmariga kokku 24 von Strykkide perekonna liiget. Eelmine matus samale kalmistule oli 1917. aastal.
Wolf-Dietmar von Stryk oli mees, kelle tegevus, samamoodi, nagu tema juuredki, ületas praeguse Viljandi- ja Valgamaa piire ja just seetõttu jäi ta mõlemal pool vajalikust vähema tähelepanu alla. Jääb vaid loota, et tema töö ja tegevuse viljad aitavad meil tulevikus paremini meie oma ajalugu avastada ja murendada 19. sajandi lõpu venestamise ajal tekitatud lapsikuid ja saksavaenulikke müüte kunagisest hirmsast orjaajast.
Wolf-Dietmar von Stryk armastas kodumaad kompromissitult. Eeskätt sellega võiks ta olla meile eeskujuks.
|
|
|
