|
|
Hans-Ulrich Rudel Võitlus kindluse „Leningrad” pärast
Toome lugejateni katkendi kirjastuse Greander värskelt ilmunud raamatust Hans-Ulrich Rudel „Minu elu sõjas". Saksa stuka- ja lahingulendur, Hans-Ulrich Rudel, oli Teises maailmasõjas oma 2530 vaenulennuga ülekaalukalt maailma kuulsusrikkaim lennuäss.
Võitluste raskuskese nihkub ikka edasi põhja poole. Nii jõuame septembris 1941 Tõrkovosse, idarinde põhjalõigus lõuna pool Luugat. Päeviti lendame Leningradi piirkonnas, kus maaväed seisavad pealetungil läänest lõunasse.
Leningradi asukoht on kaitsmiseks väga soodne, kuna see asub Soome lahe ja Laadoga järve vahel nii, et pealetungi võimalused on suuresti raskendatud. Mõnda aega liigub siin rünnak edasi aeglaselt ja jätab mulje paigaltammumisest.
16. septembril võtab Hauptmann Steen meid rivisse ja annab selgituse sõjalise olukorra kohta: maavägede edasine pealetung on takistatud peamiselt Vene laevastiku tõttu. See liigub teatud kaugusel rannikust ja segab võitlusi oma kardetud laevakahurite tulega. Vene laevastiku keskus on Kroonlinnas, suurimas Nõukogude sõjasadamas, ühel Soome lahe saarel. Umbes kahekümne kilomeetri kaugusel sellest asub Leningradi sadam ja lõuna pool sellest sadamad Oranienbaumis ja Peterhofis. Ühel kümne kilomeetri laiusel maaribal piki rannikut on tugevad vaenlase jõud koondatud nende kahe linna ümber. Meil tuleb kõik täpselt oma kaartidele kanda ja sellel oma eesliin ära tunda. Aimame, et tuleb asuda nende väekoondiste kallale, kui Hauptmann Steen annab rünnakukõnelustele hoopis teise suuna. Ta räägib veel kord laevadest ja selgitab, et jutt käib kahest lahingulaevast, nimedega Marat ja Oktjabrskaja Revolutsija, mõlemad umbes 23 000 brutoregistertonnised. Peale selle veel neli kuni viis ristlejat, nende hulgas Kirov, samuti mõned hävitajad. Iga kord pärast tormilist ja täpset tulelööki mandrile vahetavad need oma asukohta. Lahingulaevad aga liiguvad enamjaolt ainult sügaval laevateel Kroonlinna ja Leningradi vahel. Meie eskaader on just saanud käsu Nõukogude laevastiku ründamiseks Soome lahel. Tavaliste pommilennukite kasutamine ei tule selliste punktsihtmärkide puhul kõne alla. Seda enam, et tuleb arvestada tugeva kaitsega. Samuti ei tule arvesse normaalsed pommid. Selleks otstarbeks on loodud viitsüütega tonnised. Tavasüüte korral lõhkeks pomm esimesel soomustekil, kindlasti mõnd pealisehitist ära rebides, kuid mitte laeva hävitades. Viitsütikuga pomm peab esmalt sügavale laeva sisemusse tungima ja siis all laevakeres lõhkema. Vaid nii võib arvestada mingi tulemusega ja isegi suurele laevakoletisele otsa peale teha.
Mõne tunni pärast tuleb halvima ilma juures äkki käsk rünnata lahingulaeva Marat; luurelennuk on selle asukoha kindlaks teinud. Kehv ilm ulatub sügavalt lõunasse kuni Krasnogvardeiskini 30 kilomeetri kaugusel lõuna pool Leningradi. Soome lahe kohal on pilvitus 5 kuni 7/10, alumine pilvepiir 800 meetril. See tähendab läbilendu 2000 meetri paksusest pilvekihist. Kogu eskaader võtab kursi põhja. Täna on meid umbes kolmkümmend masinat, tegelikult peaks olema kaheksakümmend. Alati ei ole arv otsustava tähtsusega. Kahjuks ei ole tuhandekilosed veel kohale jõudnud. Kuivõrd meie ühemootoriline stuka ei ole pimelennukõlblik, peab koondisejuht väheste instrumentidega – kuuli, pöörangu-kallakunäitaja ja variomeetriga – haldama masinat nii, nagu oleks see pimelennulind. Kõik teised lendavad siis üksteisele nii lähedal, et näevad parajasti naabri tiiba. Kui me selles tihedas ja pimedas pilves lendame, ei tohi me tiivaotsaga olla naabrist kaugemal kui kolm-neli meetrit. Kui vahemaa suureneb, ei leia me teda enam iial ja võime täiskiirusega kokku põrgata mõne teise lennukiga. Sellepärast sõltub terve eskaadri hea käekäik sellistes ilmaoludes koondisejuhi instrumendilennust.
Kuni kahe tuhande meetri kõrguseni oleme nagu suletud pilvevaibas ja üksikud salgad on mõnevõrra teineteisest eraldunud. Nüüd koonduvad nad uuesti. Vaade maapinnale puudub ikka veel, kuid aja järgi peaksime varsti olema Soome lahe kohal. Nüüd hakkab ka pilvekiht veidi hõrenema. Allpool helgib sinakalt, niisiis vesi. Oleme sihtmärgi ligiduses, kuid kus? Seda ei saa öelda, sest pilveaugud on tibatillukesed. 5-st kuni 7/10-ni ei saa enam üldse kõne alla tulla, paks pilvepuder näitab siin-seal üksikuid avausi. Äkki näen midagi läbi pilveaugu ja edastan otsekohe raadio teel Hauptmann Steenile: „Kuningas ühele kuningas kahelt ... palun vastuvõtule!ˮ Ta vastab kohe: „Kuningas kahele kuningas ühelt ... palun vastuvõtule!ˮ– „Tähelepanu, näen üht suurt laeva meie all ... tõenäoliselt lahingulaev Marat.ˮ
|
Hans-Ulrich Rudel
(1916–1982)
Tuntud ja saavutusrikkaim Saksa stuka- ja lahingulendur Teises maailmasõjas, ooberst Hans-Ulrich Rudel oli oma 2530 vaenulennuga maailma silmapaistvaim lahingulendur. Ta hävitas 519 Nõukogude tanki – neist 17 ühe päevaga. Saavutuste loetelusse kuuluvad veel üks lahingulaev, üks ristleja, üheksa õhuvõitu, arvukad suurtüki-, õhu- ja tankitõrjepositsioonid, soomusrongid, sadade sõiduvahendite ja tähtsate jõeületuskohtade hävitamised. Nende saavutustega seisab ta ülekaalukalt maailma kuulsusrikaste lennuässade tipus.
Ooberstina ja kuulsa stukaeskaadri Immelmann kommodoorina sai Hans-Ulrich Rudelist ainus sõdur Teises maailmasõjas, kellele annetati Saksa kõrgeim vaprusemärk, Raudristi Rüütlirist Kuldsete Tammelehtede, Mõõkade ja Briljantidega.
Oma mälestused on Rudel kirja pannud nii eluliselt, et lugeja otsekui kogeks ise neid dramaatilisi sündmusi ja erakordseid saavutusi.
Oma hulljulgetel lahingulendudel on Rudel kolmkümmend korda alla tulistatud ja viiel korral haavatud. Ta kaotas õhutõrje tabamusest veebruaris 1945 parema sääre, mis tuli amputeerida. Veritseva jalaköndiga jätkas see „vapraimast vapraim“ nagu idarinde võitlejad teda kutsusid, võitlust ja osales lahingutegevuses kuni viimase sõjapäevani.
Ta suutis ära hoida kuue stuka-meeskonna vangistuse või koguni surma. Ühe järjekordse hädamaandunud meeskonna päästmise katsel ähvardas teda ennast vangistamise oht, kuid ta põgenes siiski ja suutis end, hoolimata vigastusest, umbes poolsada kilomeetrit läbi Nõukogude tagala omade juurde tagasi vedada.
„Rudel üksinda asendab tervet diviisi,” tavatses kindralfeldmarssal Schörner öelda. Stalin pani selle „idarinde kotka“ pearahaks välja sada tuhat rubla.
Rudeli erakordsed saavutused pakkusid eeskuju sõjaaegsele ja -järgsele põlvkonnale, kes mitte ainult ei tulnud toime sõjast tingitud ohtudega, vaid kellel oma tahte- ja teojõuga õnnestus Saksamaa taas üles ehitada. Rudel on öelnud: „Kaotanud on ainult see, kes ise loobunud.“
Sõbrad ja vaenlased räägivad veel praegugi suurima austusega Hans-Ulrich Rudelist kui maailma kuulsaimast sõjalendurist. |
Juba kõne ajal põrutab Hauptmann Steen allapoole ja kaob pilveauku. Lõpetan oma lause, ise juba alla sööstmas. Leutnant Klaus, kellel on teine staabimasin, minu järel. Nüüd näen ma laeva: tõepoolest Marat! Raudse tahtega surun alla oma erutuse. Midagi küsimata on mul välkkiirelt olukorra mõistmiseks ainult sekundid. Me peame laeva tabama, sest vaevalt kõik salgad veel läbi selle avause tulevad. Avaus ja laev on liikumas. Õhutõrje saab alles siis meid sihikule võtta, kui me sööstlennul oleme jõudnud alumisele pilvepiirile kaheksasaja meetri kõrgusel. Ülalpool tihedat pilvepiiri saab õhutõrje tulistada ainult kuuldeseadmete järgi, see ei ole nii hull. Niisiis sööstame, pommid välja ja tagasi pilvedesse! Pommid Hauptmann Steeni masinast on nüüd langemas ... otse laeva kõrvale. Vajutan pommipäästikule ... minu pomm istub hästi! Täpselt ahtrisse; kahju, et ta ainult pooletonnine on. Mina aga näen siiski üht põlengut tekkimas. Õhutõrje raevuka haukumise tõttu mul vaatamiseks pikalt aega ei ole. Seal, teised sööstavad ikka veel läbi pilveavause. Nõukogude õhutõrje on nüüd taibanud, et need „tigedad stukadˮ ilmuvad välja just sealt, ja kõik hoiavad seda punkti tule all. Meie tõmbume soodsat pilvkatet kasutama. Siiski ei pruugi me edaspidi enam suurema tülinata sellest piirkonnast pääseda.
Kodus maandudes läheb kohe mõistatuste lahendamiseks: mis võis pärast tabamust laevaga juhtuda? Laevanduseksperdid väidavad, et sellest kaliibrist pommiga ei saa mingit erilist kahju tekitada. Mõned optimistid peavad seda siiski võimalikuks ja nende arvamus hakkab järgmistel päevadel tugevnema, sest luurelennuk ei suuda innukatest otsingutest hoolimata Marati üles leida.
Ühel järgneval lennul upub minu pommist lühikese ajaga üks ristleja.
Ilmaga meil pärast esimest lahingulendu enam õnne ei ole. Alati on kiirgavalt sinine taevas ja mõrvarlik tõkketuli. Üheski kohas sõja näitelaval ei saanud enam midagi sellega võrreldavat kogeda. Luuraja ütleb, et sihtmärgi piirkonnas on sajal ruutkilomeetril tuhat õhutõrjesuurtükki. Mina suudan seda ette kujutada. Tõkketule pilvekesed moodustavad terveid pilverünkaid. Selleks et lendavas masinas õhutõrjet kuulda, peavad plahvatused toimuma kõige rohkem paari meetri kaugusel. Meie aga ei kuule mitte üksikuid plahvatusi, vaid lakkamatut kõminat, nagu mingit maailmalõpu kõue. See koondatud õhutõrjetsoon õhuruumis algab juba ülelennul rannikuribast, mida sovetid veel enda käes hoiavad. Siis tulevad sadamatena tugevaimalt kaitstud Oranienbaum või Peterhof. Vabal veel ujuvad pontoonid, paadid, pisikesed laevukesed on kõik varustatud õhutõrjekahuritega, kõik venelaste poolt õhutõrje positsioonidena ära kasutatud. Sissesõidutee Leningradi peaks näiteks meie allveelaevade vastu saama kaitseks suure terasvõrgu, mis on suurte betoonplokkide vahel vette lastud. Ka nendelt plokkidelt klähvivad õhutõrjekahurid.
Umbes kümne kilomeetri järel ilmub nähtavale Kroonlinna saar suure sõjasadama ja samanimelise linnaga. Sadam ja linn on tugevalt kaitstud. Peale selle paikneb otseses läheduses, sees- ja väljaspool sadamat, kogu Vene Läänemere-laevastik oma tapva õhukaitsega. Meie staabimasinates ees, läheneme kõrgusvahemikus kolm kuni viis tuhat meetrit. See on väga madalal, kuid tahame ju midagi tabada. Sööstlennul laevadele lendame sööstukiiruse vähendamiseks avatud sööstlennupiduritega. Sellega jääb meil palju enam aega sihtimiseks ja lennu korrigeerimiseks. Paremini sihtides on paremad ka meie rünnaku tulemused ja selleks ju siia tullaksegi. Sööstlennukiirust vähendades saab samas õhutõrje meid kergemini alla tulistada, sest puudujääva hoota ei saa me end pärast sööstu nii kiiresti üles vedada. Erinevalt sellest, arvestades meile järgnevaid salku, me seda enamjaolt ei tee, vaid lahkume madallennul vee kohal. Ainult hõivatud rannariba kohal tuleb sooritada veel järske kaitsemanöövreid ja sellega on lärm möödas.
Pärast selliseid lahingulende jookseme mööda oma Tõrkovo lennuvälja ringi nagu unenäos ja ahmime oma taas kättevõidetud elu sügavalt eneste sisse. Need päevad on rasked. Õhtused jalutuskäigud Hauptmann Steeniga on nüüd enamjaolt väga sõnaahtrad, kumbki austab teise mõtteid. Keegi ei räägi sellest, kui palju need lennud nõuavad. Meie ülesanne on see laevastik hävitada ja nii ei taha me diskuteerida, kui raske see on. See ei aitaks midagi, see on käsk ja me täidame seda. Nii pöördume tunni aja pärast uuesti sihtmärgi poole tagasi. Sisemiselt rahulikult, olles valmis järgmisel päeval uuesti sellesse põrgusse sekkuma.
|
|
|
