|
|
|
Memme-Taadi paevad Rocca al Mares
|
Väljaspool pealinna kultuurisündmusi otsimas
tekst: Ild Ratas
autori fotod
Üldlaulupidu on meie uhkus ja firmamärk, ja seda õigusega. Tundubki ju imena, et üks dirigent suudab ligi 30 000 lauljat hästi ja kõlavalt koos laulma panna Üldlaulupidu võib võrrelda suure ja võimsa jõega, mis saab oma suuruse ja vägevuse väikestest niredest, ojadest ja jõekestest, mis üle kogu Eestimaa lõpuks suureks ja laiaks veekoguks ühinevad.
Laulupeol osalejate põhimass ei koosne ju üksnes eliit-, eri- ja muudest tippkooridest, lauljad tulevad kokku väikestest küladest ja alevitest üle kogu maa, kus selle sündmuse nimel kaua ja hoolega laule õpitakse, harjutatakse ja vaeva nähakse. Usinasti käiakse lauluproovidel ja tullakse kokku aastaringselt, iga ilmaga, väsimust ja vahel tüdimustki trotsides. Kõikjal leidub inimesi, kes on nn koorilaulu-usku, millesse olen minagi palju aastakümneid kuulunud. Tänu kooris laulmisele olen saanud mööda maad ringi rännata ja tutvuda paljude väikeste laulukooridega, suure laulupeo lätetega. Igas maanurgas üle Eesti toimuvad oma laulupeod ja laulupäevad. Neid sündmusi on alati tore jälgida ja neist osa võtta, sest kõik osalejad laulavad suure rõõmu ja mõnuga, alati leidub midagi uut ja köitvat, olgu siis Saaremaal, Märjamaal, Hallistes või Kihnu saarel.
Rõõmsalt rahvariides Tamsalu
Sel suvel anno 2015 oli meie väike laulukoor nimega Rukkilill kutsutud osa võtma Tamsalu valla laulu- ja tantsupäevast. Pidu toimus 30. mail Tamsalus, kus laulsime koos Tamsalu naiskoori ja Kadri Kase kergemuusikakooriga.
Hommikune Tartu kiirrong oli peaaegu tunni ajaga kohal. Meile olid jaama vastu tulnud Tamsalu naiskoori dirigent ja kohaliku kooli muusikaõpetaja Heidi Mägi. Tamsalu valmistus peoks, apteegi ette sätiti kohvilauda, mujalgi oli näha ettevalmistusi õuekohvikuteks. Meid viidi koolimajja ja sealt suundusime laadale, kus sai osta kodus küpsetatud pirukaid ja kohvi.
Pidu algas rongkäiguga, kus kõik osavõtjad olid rahvariietes. Tore oli, et publik ääristas meie teed ja tunne oli ülev, sest igale koorile hüüti tunnustavaid sõnu. Üritus kandis nime „Suur ja väike käsikäesˮ, sama hästi oleks peo nimi võinud olla ka „Vana ja noor käsikäesˮ, sest osavõtjaid oli lasteaiapõnnidest pensioniealisteni. Kogu laulu- ja tantsupäev oli suurepärane. Niisugust tegutsemisrõõmu ja publiku kaasaelamist oli suurepärane jälgida ja aplaus oli tormiline. Meie esinemisjärjekord oli päris eeskava lõpus, seni istusime tribüünil ja jälgisime etteasteid, kus laulud vaheldusid tantsudega.
Kui tuli meie kord lavale astuda, läksime sinna käest kinni hoides hanereas. Pärast peo lõppu viis Heidi Mägi meid tutvuma kooliga, kus imetlust äratas suurepäraselt sisustatud muusikaklass. Mine tea, kas mõnes Tallinna koolis sellist leidubki?
Suurt rõõmu teeb asjaolu, et laulupeod ei kao, järelkasv on olemas. Kes korra on laulupisikust nakatatud, see enam sellest lahti ei saa! Kes korra on laulukaare alla hõiskama ja kätest kinni hoidma pääsenud, see ihkab sinna tagasi, olgu tee sinna nii raske kui tahes. Pahatihti tundub mõnda uut laulu õppima asudes, et see on nii raske, et seda küll iial selgeks ei saa, aga lõpuks lööb see laul ometi kõlama meie kõigi rõõmuks. Olgu lauljatel ikka jõudu ja tahtmist edasi laulda ja sellest rõõmu tunda!
Ees seisis veel üks kohtumine, Tamsalu naiskooriga, nimelt iga-aastastel Memme-Taadi Päevadel, 13. juunil Rocca al Mare vabaõhumuuseumis. Seegi on tore üritus, ka nagu väike laulupidu, mis alati algab rongkäiguga otse muuseumi väravast. Sel aastal oli lausa juubel – juba XX kord neid päevi pidada. Rongkäigule järgnes päevade pidulik avamine ja tervitussõnad osavõtjatele.
Seekord laulsime koos Tamsalu naiskooriga Nätsi pukktuuliku juures, ühendkoori juhatas Aime Pärisalu ja saateks mängis Tamsalu kapell Lustipill Sirje Luige juhatusel. Meiega koos laulis seekord ka segakoor Laulik, mida juhatasid Kerli Hanni ja Aime Pärisalu.
Pärast esinemist pidasime koos Tamsalu naistega sama tuuliku juures maha tujuküllase pikniku. Ilmataat oli meie vastu helde nii Tamsalus kui ka Rocca al Mares. Meil vedas, et esinesime laupäeval, sest pühapäeval oli ilmataat juba teist meelt ja kostitas osavõtjaid vihmasajuga.
Igatahes on hea teada, et kui meie aeg ümber saab, see tähendab meie väikesel naiskooril Rukkilill, on uusi tegijaid, kellele teatepulk üle anda. Laulud ei lõpe ja lauljad ei väsi! Soovin neile jõudu ja tahet edasi pürgida!
Lugu kultuuriotsingust väljaspool Tallinna jääks aga poolikuks, kui ma jätaks mainimata selle suve huvitavaima elamuse.
|
Mulgi kultuurifestivalil Nava talus võis näha näidendid "Läbi Venemaa koju", mis oli pühendatud Siberisse küüditatud Mulgimaa naistele.
|
Suveelamus Nava lavalt
Selleks oli X Mulgi Kultuuri Festival, mis toimus Karksi vallas Lilli külas Nava talus. Sattusin sinna tänu õnnelikule juhusele. Nimelt sain telefonikõne ühelt meie koori lauljalt, Mulkide Seltsi liikmelt, kes küsis, kas tahaksin nendega Mulgimaale sõita, bussis on paar vaba kohta. Ei taha pikalt seletada, kui tore see reis oli ja mida ilusat sellel nägime, aga Nava talu ise oli tõepoolest unikaalne nähtus oma lava, puuskulptuuride ja „laulu piiripunktigaˮ. Nimelt asub see talu otse Läti piiri ääres ja piiri tähistab vaid üks tulbake, mille kõrval on kast laulusõnadega. Kes tahab üle piiri minna, peab laulikust valima laulu, seda laulma ja võib astuda üle Läti piiri. Meie laulsime „Puhu tuul ja tõuka paatiˮ, misjärel suundusime naaberriigi metsa mustikaid sööma. Teadagi, et kõik piiritagune on hoopis parem kui omamaine. Sellel päeval oli Nava laval kavas lastekoori Mariel kontsert ning Jaak Kõdari ja Silvia Soro näidend „Läbi Venemaaˮ – Mulgimaa taluperenaisest Anna Sootsist, tema reisist läbi Venemaa asumiselt koju. Õhtu naelaks kujunes pianist Mihkel Polli esitatud Chopini 24 prelüüdi, op. 28, mida ta mängis Nava talu pianiinol Rathke. See sündmus säilib mu mälus kindlasti, kuni elan.
|
|
|
